Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, aprill 21, 2017

Vaimude tund Koidula tänavas - Eesti Draamateater


Kammerlik, korraga kõigest u.40-le vaatajale mängitav Andrus Kivirähki uusim komöödia, mille Priit Pedajas on lavastanud AH.Tammsaare majamuuseumi külalistetuppa on armas, naljakas ja meelelahutuslik.

Lisaks heale tekstile, tahaks kohe alguses ja eraldi esile tõsta Taavi Teplenkovi mängu, mis lisaks sellele, et parodeerib väga tabavalt Mati Undi olemust, on ka mõnusa rollijoonisega, kord hoogsam, kord tagasihoidlikum, lisades juurde kaugelevaatavaid, mõtlikke hetki, mis muutsid Mati/Taavi nii nunnuks. Tundus, et ta ei vaata üldse ühelgi hetkel publikusse (peale võib-olla kardinavahelt piilumisel), ikka üle kõikide peade. Võiks arvata, et sedasi on ju raskem publikuga kontakti saavutada, ent nii tillukese mänguruumi eripärast tingitult hakkavad tööle hoopis teised tasandid. Ja Taavi hoiab terve tüki oma peos mitte ainult publikut, vaid ka oma kaastegelasi. See üle publiku peade vaatamine tekitas isegi mingi vajatava distantsi... meie - "publik" ju elame, aga tema - "Mati Unt" on ju vaim...

Kivirähk/Teplenkov-i Mati Unt on bravuurne, r-i nii magusalt põrrrisav ("Kärrrrvavad nagu kärrrrbsed" :) ), kohati natuke üleolev, aga samas väga sõbralik ja lahedate repliikidega, edev, naljakas ning pidevalt kõike enda ümber lavastav suur hing (või õigem oleks vist öelda "vaim" :)). Lisaks kuigi väike kadedus teda vist ikka vaevab, et Tammsaarel on majamuuseum, ent temal isegi mitte "korterimuuseumit" Mustamäel, siis ta ikkagi selgelt suhtub Tammsaaresse austusega. Ja mõnusalt pidevalt teda torgib ja nögab ja nokib vaest tõsist Tammsaaret :)

Kivirähk/Oja Tammsaare-tont on seevastu tõsisemast tõsine, natuke elust või siis surmast väsinud... aga mitte armastusest... see intrigeerib teda ka kummitusena. Enda tehtud töö üle uhke, ent samas ka enesekriitiline ja huvitatud noorte inimeste arvamustest elust ja armastusest. Vanas ajas paratamatult natuke liiga kinni ja Mati poksikotina end pidavalt kaitstes ning tolle arvamustele (mis puudutab Matit, siis tulutult) vastu puigeldes... Selles mõttes oligi jällegi üks naljakas hetk kui ta oma ajurakke ragistab, et tuua esile ühegi Tammsaare noore naistegelase, keda ta ära ei tapnud või kellel elus oleks ka armastuses hästi läinud... no selline on seal siiski olemas, kuigi ega me ei tea eriti kuidas sellel naisel läks... aga mõnusalt on antud aega ka endal neid ajusid üks hetk ragistada ja jõuda enne lavastuse tegelasi selle õigeni :)

Kolmandaks tegelaseks on sisse toodud Amanda Hermiine Künnapas-e kehastatud noor armuvaludes tütarlaps, kelle kaks kummitust külma käest õuest tuppa kutsuvad. Põrkuvad sugupõlvede arvamused, tõekspidamised ja eripärad (noored ju enam ei loe raamatuid). Ent kõik on sõbralik ja toetav - nii noor kavatseb kindlasti Tammsaaret ja Unti lugeda kui ka vanad on huvitatud sellest, mida üks tänapäeva noor tütarlaps arvab ja kuidas ta elu suurimatesse teemadesse suhtub - a la "kas armastuse jaoks on ikka vaja teha tööd ja näha vaeva?" Viib ka enda mõtted sinna suunda... ja mõtlema sellele, et armumiseks ju pole, aga selleks, et see areneks tugevaks ja kõike kestvaks armastuseks, selleks ilmselt siiski on vaja ka vähem või rohkem vaeva näha ning tööd teha selle nimel, n'est pas?!

Degtjarenko kunstnikutöö on toetav. Paljuski jäi mulje, et koht ise ongi selline sobiv, aga eks need kostüümid, mis võimendasid tegelaste sisemaailma ja karakterit ning ilmselt ka see diivan, mis mõjus Tammsaare ajastust. Kõik oli väga õige.

Pedajase lavastused on tavaliselt väga puhtad ja viimistletud, väikeste vajalikke nõksudega, mis teevad loo elavaks (Tammsaare võipaki avamine, nagu konservi). Ja eriti imeline on see kuidas ta nii väiksesse ruumi nii publiku ära mahutas. Näitlejatel on piisavalt palju mängimiskohti, nii ukse tagant, diivanilt, kardinatagant kui ka aknast välja hõigates... rääkimata sellest kuidas Mati Unt oma 2 kaastegelast lavastas esifoonile.

Minule Kivirähki huumor tavaliselt sobib... eriti kui ta tõesti naljakas on ja mitte ilge ("Köster") või liiga lihtsake või hoopis liiga absurd ("Jalutuskäik vikerkaarel"). Ja mingis mõttes temalikud naljad on juba sellepärast lahedad, et need on Kivirähkilikud :)
Nagu näiteks: "Teeme tonti ka... Paneme linad peale.. Ähh see on liiga Lindgren". või kui Mati Unt (Teplenkov) kardinavahelt teiste vestlust segab, tehes: "WWWWWWWW." ja siis öeldes : "äh ärge pange mind tähele, see mis undab on Dviigatel". Ning mõlemale, aga eriti Undi karakterile vinte keerates... kasvõi näiteks sellega kui kirjanikuhärra noorele tütarlapsele soovitatavatest Undi teostest nimekirja koostab :)
Neid näiteid, lõike ja stseene võiks jäädagi välja tooma, sest neid oli mahlaselt palju.

Hinnang: 4+ (mõnus komöödia, mõnus kaasamõtlemine Tammsaare Tõe ja õiguse teemadel, mõnus Mati Undi peale ja temaga koos naermine, mõnus roll Taavi Teplenkovilt... ja mõnusalt kammerlik ja sellepärast veel eriliselt erilisena tunduv vaimude tund Koidula tänaval...) Ma arvan, et ma vaatan nüüd alati sellest muuseumis mööda minnes, et kas üleval korrusel on Unt ja Tammsaare vestlemas... ehk kutsuvad ka minu "jälle" oma vestlusse...)

----------

PS. Kuna neid vaatajaid sinna nii vähe mahub + tegemist on Kivirähki hea looga + Teplenkov on nii hea selles + jutt hakkab kindlasti suust suhu liikuma, et see on tõeline maiuspala = rabage kohe pilet ära kui näete, et tekib lisaetendus või kui sügisesed mängukorrad avaldatakse. Alles paar päeva tagasi märkasin, et 19.04 tuli mängukavva lisaetendus, aga vaid mõne hetkega oli see kammerlik Tammsaare külalistetuba "välja müüdud"! Sündinud on uus "kultuslavastus" ja see on nii hõrk ja võimalus sellele pileteid saada saab kindlasti olema raske...

----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud foto):

Vaimude tund Koidula tänaval
Andrus Kivirähk

Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Osades Tõnu Oja, Taavi Teplenkov ja Amanda Hermiine Künnapas (külalisena).

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 30 minutit.

Omal ajal lavastas Mati Unt Pärnus Koidula majamuusemis näitemängu "Vaimude tund Jannseni tänaval", kus autori tahtel kohtusid Lydia Koidula ja Aino Kallas. Tundus tore mõte tuua nüüd omakorda ühte ruumi kokku Unt ja Tammsaare – kelle mõlema kodu asus juhuse tahtel Koidula tänaval. Aga kuna sellist lugu, kus kaks vanameest juttu ajavad, ei viitsi keegi vaadata, nagu väidab näidendis Mati Unt, siis koputab klassikute uksele ka koolitüdruk Kristi. Ja vaimude tund Koidula tänaval võib alata...
Andrus Kivirähk

Esietendus 30. märtsil 2017 A. H. Tammsaare muuseumis Kadriorus

Sildid: ,

kolmapäev, aprill 19, 2017

Othello - Vanemuine


Kui Eesti teatrites lavastatakse Shakespeare'i, siis on see alati "sündmus" ja kui see veel Tartust Tallinnasse koju kätte tuuakse, siis ei takista vallid ei takista kraav, et seda vaatama minna...

Andres Noormets on otsustanud teksti küll muuta nii sisuliselt kui ka kaotada jambilise pentameetri aadlike kõnest, mis on alati minu jaoks suur miinus. Justkui kohe muutub see enam mitte "päris" Shakespeare'ks. Ja klassikuga mängimine ja mugandamine on alati "risky business". Väga harva aitab see asja paremaks tegemisele kaasa. Alles hiljuti sai näha-kuulda Macbeth käkerdamist Tallinna Linnateatris, aga seal oli võetud hoopis teine suund ja muudetud sisuliselt hoopis näitemängu ning selles mõttes toimis see hoopis teisel tasandil. Vanemuise Othello on truum suuremas osas loole endale, kuigi natuke on ajaline mõõde segaseks muudetud, ehk millises ajas kogu tegevustik toimub, minevikus, praegu või hoopis tulevikus. Tegelikult toimib see kogu asja natuke põnevamaks muutes ning kindlasti annab see ka tegijatele suurema vabaduse.

Kui mõelda üldse tekstiredaktsioonile ja tegijate poolt valitud muudatustele ning ka lavastusele endale, siis minu jaoks oli vähendatud kõvasti dramaatilisust originaaliga võrreldes, mille õnneks mingil määral teevad tasa näitlejad oma hingestatud ning kohatise mõnusalt hoogsa mänguga.

Minu seekordsele teatrikaaslasele tükk ei meeldinud ja selles mõttes mõjutas see mingil määral ka minu vastuvõtlikkust. Kuigi oponeerides võttes hoopis kaitsva positsiooni ning selle mõttes võis see mõju olla temale vastupidises suunas, sest minule tükk tervikelamusena tõesti meeldis... kuigi tõesti ka minule jäi nii mõnigi asi häirima ka.

Lugu ise on ju teada-tuntud kiredraama, kus mustanahaline väepealik Othello armastab oma Desdemonat. Kuri ja kaval Iago, keda Othello veel kõigele lisaks ei eduta ka tahab Othellole paha ning ajab tolle armukadedaks, sepitsedes plaani millega ta mängib Desdemona leitnant Cassio armukeseks ning Othello oma armastatud naist surnuks kägistama.

Kusjuures ümber maakera on alati mõeldud-arutatud-vaieldud, et miks Iago seda kõike tegelikult teeb. Shakespeare otseselt oma tekstis sellele kindlat vastust ei anna. Kuigi näiteks Noormetsa lavastuse ja versiooni põhjal jäi minule mulje, et ta teeb ta seda kahel peamisel põhjusel - esiteks, et ta on kade, et teda ei edutatud leitnandiks ning teiseks, et tema sõber Roderigo unistab kaunitar Desdemonast ja Iago aitab tal teda saada, võttes ilmselt vahelt kopsaka kasumi. Võib-olla ka just sellepärast on Iago näitemängu kõige huvitavam karakter. Üks üdini paha antikangelane. Kusjuures ka Shakespeare-i originaaltekstis on Iago-l palju rohkem teksti kui nimikangelasel Othellol, ehk selles mõttes on tegemist näidendiga, kus on 2 peategelast.

Veel valikutest - Noormetsa Desdemona ei ole printsessilik aadlipreili, vaid oma mehe sülle igal võimalusel hüppav ja jalad ümber mehe köitev ja tuliselt suudlev plika. Juba esimeses stseenis kui Othello ja Desdemona koos laval on, ähib Desdemona seksuaalselt ning lakub oma mehe sõrmi ja Othellogi on kire küüsis... Ma olen siiani alati pidanud Othellot palju vanemaks Desdemonast, aga siin on nad enamvähem samavanused, seega jääb selline tasand või dramaatiline kontrastsus olemata... need kaks inimest sobivad tegelikult omavahel täiesti...

Mis mind ehk kõige rohkem häirima jäi oli see lõpp... Originaalis ju kõik teavad, et Iago ajab Othello tapma Desdemonat... ja Othello teeb enesetapu ning Cassio paneb Iago vangi... Noormets teeb võibolla ühest küjest ootamatu lahenduse, aga minu jaoks vähemdramaatilise ning isegi natuke imelik maitse jääb sellest, et Iago jääb sinna nende kõigi surnutega lihtsalt niimoodi... Ja mis mul lapsepõlve Othellodest meelde jäi olid just need mustad sõrmed valgel Desdemona kaelal... kusjuures Desdemonad on sattunud tavaliselt blondid, et veelgi rõhutada seda heledust ja kontrasti... ja kägistamine ise on toimunud käed ümber kaela... mitte küünarnukihaardes... mis tundus kuidagi lihtsa variandina, aga kahtlemata vähem mõjuvamana.

Samas plusspoolele tahaks kindlasti kirjutada Hellar Bergmanni seatud lavavõitluse Iago ja Cassio vahel, mis on üks vingemaid action-stseene viimaste aastate teatritükkides! Tõeliselt äge ja piisavalt pikk ning osavalt mängitud närvikõdi... isegi kui tead, kuidas see lõpeb...
Lavastuslikest trikkidest oli üks mõjuvamaid see kui Iago paneb enda näole varastatud Desdemona taskuräti ja sööb selle vaikselt endale suhu paljastades näo ning muutes mehe veelgi hirmuäratavamaks... aga kuhu see rätik kaob on müstika, sest stseenist lahkumata ja suust seda välja võtmata on see ometi Iago suust kadunud järsku... Sten Karpov ometi ei neelanud seda ju alla? :)
Stsenograafia on üsna lihtne kuid mõjuv metallehitis, mille ees must kardin, mida vajadusel saavad tegelased ette ja eest ära liigutada või lehviva kardinataha erinevates meeleoludes liikuda. 4 lampi üleval justkui rõhutaksid indutriaalsust veelgi ja plekistatud meeste saabaste kannad annavad futuristlikku mõju veelgi... millele väikse nõksu annab juurde Desdemona põlveside ning kõikide meeste riietused kottpükste ja lohvakate särkidega... Tegelikult kostüümid moodustvad ühe huvitava kollektsiooni, ent näiteks Othello olemusele ei aita need kaasa mängida... Othellol on nimelt hall, võiks öelda et kergelt isegi naiseliku lõikega riietus, kuigi tegelikult mõjus see isegi huvitavalt justkui tegelase huvitavat päritolu rõhutades. Ent ta kandis ka halle poolkindaid ja jäi mulje, et tal oleks nagu käised tõmmatud üle käte... ja kooskõlas selle ülakeha riietusega, tõmbas Jim Ashilevi mängitud Othello väejuhina usutavust kõvasti maha.

Siit sujuvalt näitlejatööde juurde liikudes oleksin tahtnud Sten Karpovi osatäitmisele eraldi seistes tüki lõpus aplodeerida. See hoog ja ind millega Sten oma rollile läheneb, oli igati Teatriliidu aastaauhinna nominatsiooni väärt! Ja veel eriti meeldisid need tema rahulikud soolo-usutlused ainult publikule... tõmbas korraks hoo maha... ent just neis tulebki eriti välja Iago tõeline "vastik" mina ja karakter... ning need on siis need vaiksemad ja keskenudumad hetked... see kontrast töötab väga hästi ja õnneks redaktsiooniga pole neid kohti kaotatud. Selline "ameerikamägi" rollina, niiet Karpovil on pidevalt lausa higi otsaees... kord on ta Othello alluv, siis jälle naise käskija, siis jälle sõbramees oma sõbrale kui võrdne võrdsega, vahepeal kavalalt hea, siis jälle paha peale väljas... nii füüsiline kui psühholoogiline roll ja Karpovi nüansirikas mäng nii näo kui kogu kehaga on mõjuv ja just õigesti läbitunnetatud Iago... kohati tundub, et isegi ennastohverdavalt kõike endast välja mängides.

Jim Ashilevit ma pole kunagi näinud paremini mängimas. Teekond rahulikust armastavast mehest, armukadeduseküüsis despoodini on kontrastne. Üleminek on küll järsk, aga seda võimsamad on tema väljapursked sellest vihameelsuses. Kuigi nagu juba mainisin, mängivad tema rollile natuke vastu tema kostüüm ja eriti tema enda tüpaaž... sest paraku võimsa väejuhina ta päriselt usutav pole. Mingi teatav selleks vajalik mehisus on puudu.. näiteks kui naine teda puudutab, siis ta tõrkub selles eemale, nagu midagi vastikut oleks teda puudutanud, aga selline alfaisane nagu Othello oleks ehk haaranud käest kinni ja tõuganud naise eemale. Selliseid pisikesi mitteothellolikke detaile oli veel... ja lisaks need prillid "viltu ninal" mõnede hoogsamate stseenide tulemusena... kus siin olid lavastaja silmad... Võib ju muidugi arvata, et Noormets tahtiski sellist õblukesemat Othellot, et oleks teistsugune, aga see minu kui vaataja jaoks päriselt kohale ei jõudnud tervikpildis. Kuigi Ashilevi on kohati ikka vägagi võimas ja nendel hetkedel jällegi päris usutav.

Liis Karpov Desdemonana ja muidu päris elus ka on väga ilus ning kuna ka Desdemona tegelasena on väga-väga ilus, siis sobib ta väga hästi oma rolli füüsiliselt. Aga lisaks ka psühholoogiliselt. Ta on väejuhi naine, kelle juures näiteks Cassio käib abipalumas... siis temas peavadki olema nii tugevad kui õrnad jooned... ja Liis kehastab neid ning mängib kogu hingest. Kuna tal olid teises vaatuses ka juuksed üles seatud, siis ootasin lausa, et paljastatud kael kohtub ka Othello kätega... see lapsepõlve hirmus vaatepilt... aga jah, see jäi sedapuhku tulemata...Siis oleks ju need juuksed võinud ka võimsalt lahti lehvida, sest need rõhutavad justkui Liisi ilu veelgi omakorda. Muidugi kontrasti mõttes võis see tähendada tema kammitsetust ja allasurutust... Nende stseen Othelloga, kus mees teda litsiks sõimab ja tegelikult ju kogu fookus on vaatet Othellol... aga Desdemonal on märksa raskem mängida seda välja, kuidas oma armastatud mehe solvanguid vastu võtta, oli ka Liisilt hingelõhestav misanstseeni lahendus.

Heinat, Mähar, Kütsar ja Kuntsel väiksemates rollides on toetavad, aga nad ei pääse keegi eriti mõjule. Marian Heinati juures olen märgnud, et ta naeratab tõsistel hetkedel, ehk siis mängib läbi sellise kerge irve valusaamist ja see ei tööta... vähamalt minule vaatajana. Siin ei suutnud ta tükki ära rikkuda, kuna polnud keskmes, nagu "Laineid murdes"... kus tema olekski pidanud tükki kandma, aga seal tegid selle kandmise töö ära 2 tugevat kõrvalosas olevat naist. Lavalist sarmi Heinatil on, aga veel on ta liiga toores ja kohatu minu jaoks nendes mõnes rollis, mida teda siiani näinud olen... ja Emilia polnud erand. Kütsar teeb 2 rolli ja tema seevastu meeldib minule üha enam. Kuigi siin oleks võinud natuke eristavamaks need 2 meest mängida. Sai aru küll, et tegemist on kahe eri inimesega ja üks on suur ja võimas juht... aga teise oleks võinud kohe mõnuga täiesti teistsuguseks teha. Karol Kuntsel oma juuksepahmakaga oli ägedalt kergelt äpu ja justkui Iago jaoks tõmmata lükata - ideaalselt lahendatud Roderigo, täiesti usutav. Tema hääl on ka nii vinge! Mähari Cassiost oli saamas Othello järglane ja mingis mõttes oli tal liiga lihtne rollilahendus... sest selles versioonis ju veel selleni ei jõuta, aga minu meelest oleks seda kontrasti vaja... niimoodi jäi Cassio selliseks vaguraks meheks, kes Desdemonalt abi palub. Ainult see võitlussteen oligi otseselt "mängimiseks"... muidu siiski natuke ridarollina Mähari mõnikord isegi väga ägedate rollide prismas.

Hinnang: 4 (kuigi lahendustelt ja olustikult, atmosfäärilt ja näitlejatöödelt hoopis teistsugune Tallinna Linnateatrist mängitavast Macbethist, meeldisid need kaks tükki minule umbespeaaegu sama palju. Oli huvitavaid lahendusi, aga ka valikuid, millest ma eriti aru ei saanud, sest need muutsid lavastuse vähem dramaatilisemaks. Sten Karpov teeb kevadhooaja ühe kolmest parimast meestpeaosast. Ja ainuüksi tema Iago pärast tasub seda Othellot vaadata. Kuigi palju muud head on ka... ka Jim Ashilevi Othellona endast väljaminemised on vinged. Publiku seas oli seekord kuulda kahinanaa kahte asja - Jimi kohta - "see on Von Krahli teatri näitleja" ja Desdemona kohta - "Liis Karpov on nii ilus"... Huvitav oli ka see, et terve suur Vene Teatri saal oli terve tüki hiirvaikne ja pärast tüki lõppu ei tahtnud aplaus kuidagi lõppeda... järelikult suurem osa publikust oli rohkem minuga koos rahul kui minu teatrikaaslasega koos rahulolematu :))

---------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud foto):


Othello

  • DRAAMA
  •  
  • VÄIKESES MAJAS
  •  
  • KESTUS: 02:45

William Shakespeare’i tragöödia
Maailma kirjandusklassikasse ning armastuslugude kullafondi kuuluv lugu mustanahalisest väepealikust Othellost, tema kaunist naisest Desdemonast ning deemonlikust intriigipunujast Jagost. Jago salakavala plaani tulemusena süttib armastavas Othellos armukadedus ning solvatud au kaitsel tapab uhke maur oma süütu naise.
Lavastaja Andres Noormets:
Kunagi kuulsin ühe teatri kassapidajat piletiostjale „Othello“ kohta ütlevat, et see on ju see jube lugu, kus neeger valget naist kägistab. Tänasel päeval tahaks kõik vastupidi teha – pole lugu, pole jubedust, pole neegrit ega valget naist ja kedagi ei kägistata. On rõõm ja joovastus – kirega elatud elu, mis tulvil armastust, armukadedust, õnne ja surma. On elusate inimeste rütm teekonnal igavikku ja surematusesse.
Esietendus Vanemuise väikeses majas 7. mail 2016
Lavastaja, tekstiredaktsiooni ja lavakujunduse autor Andres Noormets
Helikunstnik Taavi Kerikmäe
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)
Lavavõitluse juhendaja Hellar Bergmann
Lavastusdramaturg Esko Salervo (YLE, Soome)
Osades Jim Ashilevi (Von Krahli Teater), Sten Karpov (Endla), Liis Karpov (Endla), Marian Heinat, Andres Mähar, Riho Kütsar, Karol Kuntsel

Sildid: ,

neljapäev, aprill 13, 2017

Fantastika - NO99 ja Paradiis - Von Krahli Teater


Käesoleva aasta alguses vaatasin teatris NO99 Mart Kangro lavastatust "Fantastika" ning nüüd eile Von Krahli Teatri Lauri Lagle lavastust "Paradiis". Täiesti otsimata, tekkis paralleele kahe tüki vahele ridamisi. Lisaks ühistele nimetajatele trupis - M.Kangro ja Tiina Tauraite, kestavad mõlemad tükid umbes 2 tundi ning need esitatakse ilma vaheajata, aga lisaks tehnilistee sarnasustele torkab silma ja kõrva eelkõige sarnane struktuur ja sisuline lähenemine.

Tegemist tükkidega, kus näitlejad teevad oma rollid iseenda pealt, selles mõtte karakteriloomega väga polegi tegemist (kuigi mõne puhul tekib kahtlus, et võib-olla siiski? Mari Abel Paradiisis?). Mõlemas tükis on igal osalejal oma "pikem osa", muidu toetav või koos-tegemises osalisena. Selles mõttes näiteks Paradiisis sai aimu, et kui 3 olid omad "tähe-hetked" ära mänginud ja siis Tiina ja Erki koos oam lõiku teevad, et seega hakkame lõpule lähedale jõudma. Mõlemas tükis tekkis tunne, et näitlejad jutustavad lugusid enda elust või oma tähelepanekutest. Mõlemad tükis on nagu elavad installatsioonid, naturaalteater... eluteater dramatiseeritult.

Ja eks see ole ju maitse asi, kellele selline teater meeldib. Kes otsib üht suur lugu kus on sees palju liine ja psühholoogilisi tasandeid või on palju väikseid lugusid, kus tegelikult vastavalt siis suhestumisele kas leiad selle psühholoogia ja või sõnumi või konksu üles, millega haakuda. Igal juhul on minu meelest igasugust teatrit vaja. Mina suhestun ja tavaliselt tekitavad minu jaoks suurema elamuse sügavamad terviklikumad lood, kus saab näha nii lavastajanutikust kui ka näitlejate karakterite loomist... kus on lineaarne lugu või veel parem lood ja tasandid, mis on siiski üheks väga tugevaks tervikuks põimitud ning otsese seosega omavahel. Eelistan, et näitlejad mängivad kedagi vs. sellele, et näitlejad on nemad ise, kes mängivad. Kuigi annan aru, et see teine variant on siiram ja võib ja peakski puudutama palju sügavamalt. Paraku selleks peavad kõik näitlejad olema väga meelt mööda, et minul kui vaatajal oleks huvitav... ja nende tekst peaks olema ülesehituselt võrdeline kõrgel tasemel kirjutatud tekstidega... see on harv juhus kui nii siiski on. Fantastikas ja Paradiisi mind ei häirinud tekst. See oli ok, aga ei midagi erilist... kuidas Sa ikka hindad inimese enda nägemust... see on nagu kirjandusõpetaja, kellel poleks ju tegelikult õigust hinnata õpilaste kirjandites muud kui grammatikat ja kirjavahemärke... Iga inimese lugu on tema enda lugu ja sellele hinnangut polegi ju võimalik anda muud kui väga isiklikult pinnalt - ehk jällegi, kas see liigutab sind või sinus midagi...

Fantastikas on mõnevõrra rohkem näitlejaid ja rohkem "lugusid" ühe tüki sees. Need on ka mõnevõrra lühemad ja lugudevahelist ambitsioonitekitamist või mõtlemisaega vaatajatele on vähem (minu jaoks küll piisavalt) vs. Paradiisis, kus tegelased omamoodi ehitasid ka "materiaalset" paradiisiaeda lavale, värvides taimi roosadeks, oranžideks, helesinisteks... Samas tundusid minu jaoks Paradiisi lood sügavamad ja isiklikumad...

Kuna Fantastika nägemisest on möödas juba peaaegu 3 kuud, siis võib tõesti rääkida sellest, mis sealt pinnale jäi, ehk mis jäi meelde... Kõigepealt Tiina Tauraite jutustus kassist... tema elav esitus oli muhe ja äratundmisrõõmum pakkuv. Sama elav oli Gert Raudsepa loeng publiku kummardamisest ning lugu Helena Pruuli kriitikavastuvõtlikkusest. Ja Simeoni Sunja Jamiroquai -tants :)

Eile nähtud "Paradiis"-is ma sain haiget... Mari Abeli mehe kutsumine autosse, kus ootavad lapsed - see haav on mul ammu juba kinni kasvanud, ent arm on alles ja tuikab... olin ka kunagi üks sellistest lastest... Ema lõhkus oma käed verele tagudes isa armukese ukse taga tolle puidust jalamatiga... Isa ja tema naine kutsusid miilitsad ja oli hirm, et meid vennaga viiakse hoopis lastekodusse, sest ema oli endast väljas ning mitte eriti miilitsatega koostööaldis. Jah, teatris kogetu oli vaid hale vari sellest, mis tegelikus elus sellistes olukordades juhtub, üks asi on siiski midagi etendada ning teine asi päris elus päris inimeste vahel toimuv. Samas kahe tüki peale kokku tegigi Mari Abel kõige parema rolli minu meelest... igati väärt Teatriliidu aastapreemiat naiskõrvalosa rolliga... Sest oli üks hetk, kui ma nägin midagi ta silmades, mida ma nägin ka oma ema silmades tollel ööl seal ühe õnnetu võõra maja koridoris... oma peret mahajätva isa armukese koridoris. See stseen tuleb Paradiisis alguse poole ja minule isiklikult meeldis, et kogu ülejäänud tüki jääb Mari kuidagi kaugeks ja kõrvalisemaks. Hea on vaadata, et ta ei raputa ennast korra läbi ja siis ei muutu kohe rõõmsalt ringihüplevaks, nagu poleks midagi olnudki, kuigi ka seda see tükk lubaks.

Samuti oli armas kuulata Mart Kangro parukate-juttu. Muhe ja kaval kelmikas läige silmanurgas, ilma valehäbita ja ausalt. Isegi kui talle need sõnad oleks suhu pandud, tundus kõik nii siiras ja otse südamest ja sellepärast jõusid ka kohale. Mõnevõrra kaugemaks jäid Tiina ja Erki lastemäng ja isegi alguse "kohtumisejutt" oli natuke nagu mängitud (nad ju ei saanud praegu seda teada, et üks teadis teise nime ja teine mitte)... ent tunne nende vahel oli ehe ja ehtne... Tiina vaikselt varvastega Erkit puudutades... ilmselt kui tegelased on omavahel kontaktis... on ka vaatajal nendega kontakti lihtsam saavutada... Reimo Sagor luges Tanikawa Shuntarō “Sõnade asjatu flirt” ja see ei jõudnud minule kohale vähemalt mitte selles mõttes, nagu ilmselt tegijad seda mõtlesid, ent seda siiramad tundusid tema lood lille noppimisest, õigemini selle ühe lille, mis tal vaasis on ning samuti lõhnade kasutamisest... kuigi ma 6-7 korda nädalas trenni tegeva inimesena kaldun mitte nõustuma sellega, mis ta arvab, aga see on juba isiklik arvamus...

Ja kui tavaliselt ma pean seda sellist lugudevahelist vahtu mõttetuks, siis seekord kui nad näiteks tantsisin, oleksin tahtnud kaasa tantsida, sest muss oli hea ja heli veelgi parem :)

Fantastikas oli "vaht" ka selle otseses tähenduses laval. See oli visuaalselt lahe vaadata, ent seda sai ajalises mõttes ja proportsioonina tüki tervikust natuke liiga palju (vähemalt minu jaoks). Oleksin palju meelsamini selle aja kuulanud veelgi neid lugusid ja kogu tükk oleks minule rohkem meeldinud. Samas tervikuna oli lahe selline visuaalne lisaväärtus... milleks Paradiisis oli see omamoodi pastelsetes, ent rõõmsates värvides ülevärvitud potitaimede mets... täitsa nagu mingi unenäoline ents otsene kujunduslik "paradiis"... Ja eks neid paradiisielukaid olegi igasuguste sulgede ja häältega... see oli lavastaja Laglel paigas... Fantastikas mõjus see vaht samuti sõna otsest mõttes fantastilisena ning tekitas mõnusa sisulise silla pealkirjaga.

Näitlejate taktika vaadata publikule silmadesse tõi ka vaataja tüki sisse lähemale... kõik muutus justkui isiklikumaks - justkui tõesti minule räägitakse seda juttu...

Ma ei tea kui palju otseselt on lavastaja selle tüki toimivuse taga. Kui suur roll on tegelikult ühel inimesel, kes on lavastaja, et see tervik saaks selline toimiv. Kindlasti asjade kokkusidumine, ohjes hoidmine, lavaline kate ja kunstiliselt eri osade teineteise toetama panemine. Ent millegipärast on tunne, et selliste tükkide puhul on ka kõik näitlejad mingil määral osalised lavastamises... kui mitte muus osas, siis enda tegelase lavastamises... rääkimata tekstilisest panusest... nemad ise ju teavad oma lugu kõige paremini... lavastaja saab ainult vaadata kuidas see välja paistab ja kas toimib ja kas sobib tervikusse ning lavastuse sellesse kohta ning  muu dünaamikaga. Mõnes mõttes võib seda ju isegi siis raskem lavastada. Mõnes mõttes huvitav, sest tuleb oma kompromissitu nägemus tekitada mingil määral kompromissidest....

Hinnang: 3 (ma ei oska neid tükke hinnata kõrgemalt ega madalamalt. Oli lugusid, mis läksid rohkem korda, oli komponente, mis kohe üldse mitte... Kahtlemata tervikud ei ole otseselt minu teaterimaitse, ent mul ei hakanud ka igav ning oli teemasid, mis ajasid muhelema palju rohkem kui komöödiad, oli sõnu ja terveid lõike või vaid pilke, mis tekitasid kurbust. Külmaks ei jätnud kumbki tükk, ent ka vaimustust tekitasid ainult paar väikest lõiku. Mis peamine - mul oli soe ja mõnus tunne neid isiklikumat laadi lugusid kuulates... näitlejatest tekkis mingi tunnetus inimestena... samas kui ma tegelikult eelistan, et näitlejad mu päris eluga ei sekkuks... viidates MyFitnessis päris paljudega koos trenni tehes tunnen millegipärast ebamugavust... mingi osa minust vist tahaks seda tunnet, et nad ongi kauged... alati neljanda seina taga... lavastajate marionetid, kes elustuvad ainult laval rambivalguses... teisalt on ju omamoodi turvaline tundma õppida neid tegelikult läbi selle, mida nad jagada tahavad... Sedasi säilib mingi salapära, et nad tegelikult alati näitlevad oma rolle, isegi sellistes tükkides kus nad justkui näitleks iseennast... Selles mõttes on mul hea meel, et selliseid tükke teevad ainult NO ja Von Krahli teater... liskas viimasel ajal tihti ka näitlejad ise oma eraprojektidega - Andrus Vaarik, Lauri Nebel, Margus Tabor jne...  Vanemuine korraldab kohtumisõhtuid, Linnateatril on oma teatrisõprade klubi kus kohtutakse erinevate tegijatega ja mõned teised teevad seda teistes formaatides ja tegelikult minule see kogu süsteem meeldib... niimoodi ei pea pettuma, et lähed näiteks NO-tükki vaatama Linnateatrisse või Von Krahli tükki Vanemuisesse... aga Von Krahl ja NO99 on küll üsna segunenud sarnaselt lahedateks omamoodi asjade ajajateks (ka lavastajad ja näitlejad käivad üha tihedamalt nendes majades risti-rästi). Lisaks viib varsti Eesti 100 teatrite projekt kokku huvitavateks koosusteks erinevad teatrid... Rikas ikka see Eesti teatripilt... ja rikka siseilmaga, hingega teha tahtvad ja julged näitlejad on meil... Ja seda sai näha nii Fantastikas kui ka Paradiisis...)


Tekstid lavastuste kodulehtedelt (sealt on pärit ka siin kasutatud fotod):

NO44
Fantastika
Kangro/Ilison


Meie kaasaeg ihaleb autentse järele. Isegi televiisoreid reklaamitakse selle järgi, kas see tekitab vaatajas "päris" tunde või mitte. Ehedad emotsioonid, naturaalsed materjalid, ökoloogilised toidud, "päris" olukorrad - see on meie kaasaja alati rahuldamatu iha. Kuid vahel (kui parafraseerida kirjanikku) on reaalsuse ainus võimalus säilida reaalsusena siis, kui ta põgeneb keset mängu.

"FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst? Kuidas rahuldada kaasaja ihalust? Kuidas kõnetada neid, kes seisavad rohelises suburbias avatud ökopoe sabas? (Mikrorajoonis pakutakse samal ajal allahindlust puljongikuubikutele, infoletist on võimalik saada kingituseks pastakas.) Kuidas Šveitsi tihekülade elanikke, kelle seas püsib Facebookiga liitujate arv ebanormaalselt madal? Kuidas 31,4 protsenti elanikkonnast, kes Euroopa Liidus elavad üksinda? Kas piisab sellest, et teater on žanr, kus kunsti tegijad ja kunstist osasaajad jagavad ühte aega ning ruumi? Või on vaja midagi veel?

Mart Kangro jaoks on "FANTASTIKA" teine lavastus Teater NO99s. Tema lavakunstikooli tudengitega loodud lavastust "samm lähemale" on kirjeldanud mitmed kui erakordselt õrna ja helget lavastust. Inimestevahelise suhtluse jälgimine, võimendamine ja abstraheerimine on paljude Kangro lavastuste südamikuks. Nüüd töötab ta koos NO99 trupiga - draamanäitlejatega, kes tegelenud samade küsimustega 24/7.
Iga teater lõpeb kord. "FANTASTIKA" annab veel kaks etendust ja siis on kõik. Lavastus, mis küsib rohkem kui ükski teine teatri olemuse kohta, lõpetab nagu kõik tema eelkäijadki teatri Valhallas. Veel ainult neli korda pannakse meid olukorda, kus illusioon ja reaalsus segunevad. Kus näitlejad kõnelevad omal häälel oma mõtteid maailma, teatri, iseenese kohta - või kas nad ikka on nemad ise? Kes on näitleja laval? Kas siirus on teatris võimalik? Aga manipulatsioon?
Veel kaks korda lavastust, mis ei etenda midagi, vaid loob ühe uue olukorra. Olukorra, kus publik ja näitlejad saavad osa teatrist. Märksõnu? Kontseptuaalne kargus, emotsionaalne trummel, intellektuaalne mõistatus.

Lavastaja Mart Kangro
Kunstnik Marit Ilison
Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal või Jörgen Liik ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater)

Esietendus 25. aprillil 2015

PS Ja veel. "Kommunikatsioonivea ületamine on tänase päeva unistus ning seda viga nähakse igal pool," kirjutab Daniel Vaarik. "Aga võib-olla minnakse sellega ka liiale. Visates välja häire, viskad sa võib-olla välja selle, mis inimene on. Viskad välja selle, mis ta üksi olles oleks – viskad välja tema individuaalsuse. Häire ei ole tegelikult midagi muud kui märk, et on olemas eraldi inimene.

Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata.

--------------------------

Paradiis

2017.aasta teatriauhinnad NAISKÕRVALOSATÄITJA laureaat – MARI ABEL osatäitmine lavastuses “Paradiis”
2017.aasta teatriauhinnad ANTS LAUTERI NIMELINE LAVASTAJAAUHIND laureaat – LAURI LAGLE
“Parim lavastus hooajal 2015/16” – ajakirja “Teater. Muusika. Kino” Teatriankeet 2015/16, kus hindas lavastusi kokku 27 teatrikriitikut ja -uurijat
“Lavastaja auhind”, “Kunstniku auhind” ja “Naiskõrvalosatäitja auhind” nominent 2017. teatriaasta auhindadel
Õitsemine on pööraselt energiakulukas tegevus.
Idee ja lavastaja: LAURI LAGLE
Näitlejad: MARI ABEL, MART KANGRO, ERKI LAUR,  TIINA TAURAITE, REIMO SAGOR (Vanemuine) 
Tekstid ja stseenid: TRUPP
Kunstnik: KAIRI MÄNDLA
Kostüümikunstnik: LIISI EELMAA
Tehnilised lahendused: ENAR TARMO
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Helikunstnik: ARTJOM ASTROV
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
Kuidas säilitada igavese muutumise ja jooksu sees hingamine ja harmoonia? Kuidas olla rahulikult kohal? Tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu. Praegu ja siin, sel momendil. Nüüd! Laval on viis tegelast loomas iseenda paradiisi, võttes sellest kõike ja andes sellesse kõike. Nad on kohal. On suur õitsemine ja meeletu pidu. Enne kui kotid kokku pakitakse. Energiakulu on pöörane.
“Paradiis” on installatsioon – viis kunstnikut oma hetkedega, oma eluringis. Südamed on avali ja meeled on valmis. Laval on värve, on emotsioone, on pööraseid monolooge ja vaikusega dialooge, on vaadet endasse ja enda peale. Valitseb harmoonia.
Esietendus 16. aprill 2016
NB! Etenduses on vali muusika!
Etenduses kasutatud muusika: Gilles Peterson Boiler Room DJ-set; Justin Bieber “Love Yourself”; Puggy “Teaser” (OFF LIVE); Buraka Som Sistema “Kalemba”; Die Antwoord “I Fink U Freeky”; Claude Debussy ”Prelude to the Afternoon of a Faun
Etenduses on kasutatud lõiku Tanikawa Shuntarō valikkogumist “Sõnade asjatu flirt” (tõlkija Lauri Kitsnik).
Etenduse pikkus: 1 tund ja 55 minutit. Etendus on vaheajata.

Sildid: , ,

reede, aprill 07, 2017

Üle piiri - Eesti Draamateater


Ilmselt tuleb teha pikem paus Hendrik Toompere endakirjutatud Eesti Draamateatri suurele lavale lavastatud tükkidele...

Eile värskeimat auteur-i tööd vaadates lihtsalt hämmastas see tervikuta, ilma suurema sisuta, et mitte öelda üsna mõttetu jama, kus näitlejad, nagu peata kanad mängivad igaüks enda rolle justkui igaüks eri näitemängudes.

Ma ei tea, kas lavastaja-kirjutaja ambitsioonid olid liiga suured, sest kunagi tüki esialgset tutvustust lugedes tundus see "inimesed paisatud erinevetesse maailmajagudesse" justkui teatrilavale toomiseks võimatu missioonina. Kusjuures tükk viib ju küll tegelased maailma eri kohtadesse, ent need on lahendatud taustavideoga ja vaatajaid küll maailma eri paikadesse ei viida. Kõik on täiesti atmosfääritunnetuseta. Mõni monoloog või pikem stseen oli, nagu eluline pisike anekdoot (näiteks Harriet Toompere "banaanisaamise lugu" või "pimeda prillid" või "vallandamise nautimine" - nüüd tagantjärgi mõtlema hakates, siis need nö. "parimad palad" olid peaaegu kõik seotud Harriet Toomperega), aga suuremas osas olid need väga lõdvalt kokku seotud, et mitte öelda täiesti seosetud.

Sisust selles mõttes rääkida eriti polegi vaja, sest seda lihtsalt pole. Kõik on nii eklektiline... liiga eklektiline. Jääb mulje, nagu Toomperel oleks olnud kohustus midagi kirjutada-lavastada ja siis on selline asi kokku traageldatud, et oleks tähtajaks midagi ära tehtud.

Näitlejatöödest ei saagi rääkida, sest kõik muudkui lahmisid, ilma konkreetse karakterita... või igatahes ei loonud ükski näitleja "karakterit"... Kõik justkui mängisid iseennast, aga ülepaisutatud vormis, ehk peaaegu farsilikult üle - kes rohkem kes vähem. Aga no mida sa mängid, kui pole materjali, mida mängida.

Ja mis vajadus on Toomperel viimasel ajal tuua sisse need pissi- ja kakajutud... sama oli ju ka Onu Vanjas... Seekord oli ohvriks Merle Palmiste, kes rääkis rämeda julga jätmisest ning Toompere jr tegelane (kes pidavat mängima siin tükis isa-Toompere alter ego) tegi kurgikoorte maski kraanikausist võetud kurgikoortega, millele Kristo Viidingu tegelane oli pissinud... no sorry - ei ole naljakas.. .ei ole sisukas... ei ole väärt ei kuulamist ega ka vaatamist.

Olge hoiatatud!

Hinnang: 1+ (pluss seal taga Hendrik Toompere jr-le - kelle energia laval oli seekordses näitetrupis parim ja paarile natuke sisukamale pisiloole. Mul ei ole selle tüki kohta eriti midagi head öelda. Igav oli ja ebamugav sellepärast seal ka istuda... uni tikkus peale ning oleks tahtnud muudele asjadele mõelda... Päris mitmeid tühje toole tekkis ka pärast vaheaega. Oleks endal mõistust olnud, oleks ka minema läinud, ent lootsin mingit asjade kokkusidumist või sisulist või lavastuslikku tipphetke teiselt vaatuselt... aga ei... see jäigi tulemata.)

----------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Üle piiri
Hendrik Toompere

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

"Lugu algab sellest, kuidas yks seltskond, kus on kirjanikke, kunstnikke, ettevõtjaid ja muidu ilusaid inimesi plaanib yht erakordset reisi Nepaali läbi India. Igal on omad huvid, kes tahab mõnusat reisi, kes uurida kloostrikultuuri, kes osta kangaid. Siis aga Frankfurti lennujaama transfeeris, kui nad vahetavad liftiga korruseid, kaob äkki vool. See kestab paar sekundit. Kuid pärast seda on nad paisatud yle ilma laiali: kes Sydneysse, kes New Yorki, kes Stockholmi, kes Kathmandusse, kes Peterburi, kes Calcuttasse. Veidrad reisikirjeldused sellest, kuidas kõik, mis plaaniti ja ometi teisiti läks, pakitakse kokku yhte väga tihkesse turmaliinist kohvrisse, kus on ainult kosmeetika. See on kohver, mis pidevalt laulab yhte kysimust – kuhu see maailm mahub? Lõpuks saab ka sellele vastuse. Need lood on kõik elust enesest."
Hendrik Toompere

Esietendus 10. märtsil 2017 suures saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere
Kunstnik Pille Jänes (külalisena)
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena)
Liikumine Üüve-Lydia Toompere (külalisena)
Osades Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Uku Uusberg, Harriet Toompere, Marta Laan, Jüri Tiidus, Kristo Viiding (külalisena), Piret Krumm, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Raimo Pass, Sulev Teppart (külalisena).

Sildid: ,

laupäev, aprill 01, 2017

Väga haige - VHK ja Theatrum


Olen nüüd juba mitmel aastal järjest käinud igal kevadel või suve hakul vaatamas VHK Teatrikooli abiturientide lõpulavastust. Seda sellepärast, et armusin nendesse ettevõtmistesse esimesest silmapilgust - alati huvitav klassikaline alusmaterjal, täieväärtuslik ja kõrgetasemeline lavastajatöö kogenud ja tuttavatelt lavastajatelt ning eelkõige noorte, teotahteliste ja põlevate silmadega näitlejate mäng. Nii mõnelgi korral täiesti kõrgetasemeliselt lahendatud rollid (eelmise aasta Anett Demjanov andis täieliku wow-elamuse!!!), kuigi tase on loomulikult ebaühtlane. Mõmel õnnelikul on seda "loomulikku annet" ning eks need noored "näitlejad" ole ju saanud oma kooliajal ka erineval määral mängida. Kes on rohkem mänginud, eks sellel ole ka rohkem nõkse ja oskuseid kuidas oma annet ära kasutada ja/või puuduseid voorusteks keerata jne...

Seekord on lavastajaks kaasatud Linnateatrist (endine VHK vilistlane) Kristjan Üksküla ning ta on noortega väga head tööd teinud! Moliere'i "Ebahaige" on muutunud "Väga haigeks"... kuigi sama hästi võiks see pealikiri olla lihtsalt "Hüpohondrik", aga samas väike irooniavarjund annab omalt poolt loo sisule veelgi tugevama õige tunnetuse või "võtme" :) Kristjani lavastus on 3 vaatuses, aga vaheajad tükki ei lõhu, kõik liigub voolavalt. Kusjuures põnevat ja sobivat mängukohta on väga hästi ja mitmekülgselt ära kasutatud - tegevus toimub laia lava erinevates osades kui ka üle terve lava, voodis, pinkidel ja isegi pingikastis ning osavalt on ära kasutatud ka muud saalis asuvat ornamentikat :) Sisse on toodud ka tantsu, pillimängu ja väga ilusat ajastukohast laulu ja muusikat - mis on täiesti väärtus omaette!

Kostüümid on leidlikud ning moodustavad justkui kollektsiooni - peategelase peaaegu kliiniliselt/haiglaselt valge mõjub mõnusalt kontrastsena teiste roheliste-lillade ja kuldsete toonide kõrval, isegi hallid kingad on ühtsed. Mae Kivilo on oma õpipoiste või praegusel juhul õpitüdrukutega andnud oma tugeva panuse terviku loomisele. Ja samuti on valguskunstik Emil Kallase detaile oli siin ja seal... võibolla Hopneri majas pole lubatud elava tulega eriti vabalt ringi käia ja ikkagi ju noorte inimeste lavastus ka, aga võib-olla mõned küünlajalad ehk eriti mõndadel hetkedel rõhutada tolleagset elektrita elamist oleks omakorda andnud pisut veelgi juurde, näiteks armastajate kohtumisstseenides... Samuti tuleb ära mäkida liikumisjuhi Tiina Mölderi seaded mitmeski tantsulises liikumises.

Lugu ise on ju vana ja tuttav - hüpohondrikust isa vajab haigeks olemist, nagu sööki... kas siis selleks, et viriseda, kas siis tähelepanuvajadusest või selleks, et ei peaks midagi eriti muud tegema või ongi ta hoopis hulluks aetud kõikvõimalike arstide poolt, kes sellest oma kasu lõigata tahavad - kes seda teab... peaasi, et vaatajal on lõbu laialt kogu kemplemist vaadates :) Tal on ka tütar, kellele ta on leidnud arsti abikaasaks, et osavalt ka endale saada sedakaudu üks ihuarst ilmselt juurde... ent tütrel on teised plaanid - tal enda armastu juba olemas... Lisaks on kogu asja sisse segatud ka päranduseahne kasuema, kes punub enda plaane. Ning muidugi terve rida tohtreid, kes samuti oma kopkaid tahaks ravimise eest välja kirjutada rumalale tervele inimesele... Lisaks veel vend ja kogu seltskonna ohje hoiab enda käes hoopis maja-teenijanna, kellel nutti kõigist kõige rohkem ning kavalust ja sarmi, et kogu maja suhtemajandus lahenes nii, et head oleks õnnelikud ning pahad saaksid oma palga.

Kõik see on mõnusalt muhe ning kohati lausa väga naljakas. Omamoodi isegi kerib seda huumorit muudkui vintidega juurde ja juurde mida etendus edasi, kuni kulminatsioonini, kus majaisandast endast arst on saamas :)

Igas lavakalennus on viimastel aastatel nii mõnigi Theatrumi kasvandik ehk VHK vilistlane, seega on põnev jälgida, kellel sellekordsest mängutrupist potentsiaali on lahedast kooliaegsest hobist endale päris amet kasvatada.
Esimeseks ei saa üle ega ümber majaisandast, ehk isast ja hüpohondrikust, keda kehastab Ott Tiidermann. Tema tüpaažis on korralik annus koomikat juba olemuslikult ning mõnusalt laveerib ta karakteriga usutavalt lollikest mängides, ometi mõnusalt vinti mitte päris üle keerates, vaid tõesti nagu ta olekski selline... Nö. lavalist kohalolekut oli tal ilmselt kõikidest kaasnäitlejatest kõige rohkem. Hääleselguse ja diktsiooniga tuleb tal veel kõvasti tööd teha, aga mis peamine - temas on see miski huvitav olemus olemas, mis iga ta liigutust laval jälgima panema. Kui häälest rääkida, siis parima häälematerjaliga noored näitlejad olid Rauni Saagim ja Kristen Karri. Minu nähtud versioonis oli Kristenil kandvam, ehk esimese armastaja roll, aga ka Rauni hääematerjal tuleb ühes stseenis täiesti ilmsiks. Kristenil on vaja ehk natuke mehisust selliste rollide jaoks, aga see tuleks ilmselt ajaga kui ta saab laval rohkem mängida. Ent kahtlemata paljudele noortele tüdrukutele eriti meeldivadki just sellised õrna hingega luuletajanatuurid, kes neile sügavalt silma vaatavad ja selles mõttes väga hästi tehtud karakter.

Teenijatüdruk Toinette-ina säras minu nähtud versioonis Eva-Britta Simson. Minu nähtud korral läks natuke aega, enne kui ta end soojaks mängis ja justkui õigesse sõiduhoogu sattus. Kusagil tüki poole peal hakkasin teda jälgima ning kolmandas vaatuses pakkus ta ühe mu tüki lemmikstseenidest, maskeerituna 90-aastaseks tohtriks ja oma peremehele õppetunde jagades :) Tollel õhtul kahtlemata minu lemmik tüdrukututest. Mitte, et teistel mida viga oleks olnud. Ruth Parman majaisanda tütrena mõjus armunud tüdrukuna, kelle ainsaks sooviks saada olla oma armastatuga. Õrn ja malbe, õnnetu kui peab vale mehega abielluma ja õnnelik kui saab oma armastatuga koos olla. Minu jaoks liiga õrn ning ma ei saanud veel päriselt sotti kui mitmekülgne ta olla võiks või milline karakteritesepp temast saada võiks. Majaisanda uut abikaasat mänginud Mairen Mangusson selgelt nautis oma karakterit ja eks tal oli ka üks magusamaid rolle - paha naine, kes raha pärast mehega on ning ootab tolle "lahkumist", sest too on ju "väga haige"... ehk majaisandast vist ainus karakter, kes veelgi tollest rumalam ning eks paha saab ju ka oma palga :) Mairen mängis oma karakteri mõnusalt ebameeldivaks just nagu peab :) Hardi Möller "väga haige" mehe vennana ja mõistuse häälena, oli ühe parima diktsiooniga lavalise jõuna. Kuna teistel karakteritel oli nagu rohkem nurki ja soppe ja kiikse, siis mõjus võib-olla tema karakter natuke igavam ning otsesem, aga hooga tehtud ja Hardi poolt võetud kõik, mis sellest võtta annab.
Ka ülejäänud ansambel töötas ühtse terviku nimel väga mõnusalt ning ainsatki viperust ega traagelniiti polnud paista - tubli töö! Äge on vaadata noori tegijaid kui neil silmad säravad ning tegemistahet on kogu atmosfäär täis, seda on ka publikusekka tunda ning see paneb kaasaelama! Eriti suur kummardus ka lavastaja Ükskülale veelkord, sest noortekooslust nii professioonalselt koos mängima panna ning ühes taktis hingama on ju antud olukorras juba üks lavastaja töö osasid.

Käisin seda tükki oma vanima tütrega koos vaatamas ja kui ma pärast koju jõudsin, ostsin kohe piletid ka teistele. Kui nemad seda eile vaatamas käisid ja koju tulid, ei olnud neil nii suur elamus ega õhin. Meie istusime esimeses reas ning rahvas rõkkas naerda ja korduvalt ning inimesed olid selgelt "tükiga" kaasas. Teised nägid teist kooslust ja kuigi jõudsid juba veerand tundi enne tüki algust kohale, said nad viimased vabad kohad teises reas (esimene ja teine rida on samal kõrgusel) ning nemad nö. ei näinudki tervet tükki, kuna ees istusid pikad inimesed. Ja nii palju kui nad nägid, siis ei tundunud see niiväga naljakas ja rahvas ka eriti palju polnud naernud, kuigi ka neile meeldis peategelane, ehk "väga haige", nii palju kui ta just eesistuvate inimeste peade vahele kohakuti sattus. Lisaks meeldis neile väga peretütar ning kiitust jagus ka peremehe venda mänginud näitlejale. 10-aastasele meeldisid ka tantsud. Ja äramärkimist nõuab ka see, et üheks meeldejäävaimaks lemmikstseeniks tõusis meil kõigil "kopsud" :)

Hinnang: 4 (nüüd võib juba kindlalt väita, et ka tulevikus katsun alati VHK teatriklassi lõputöid vaatama minna, need on lihtsalt nii head ja iga aasta! Juba materjalivalik on neil nendeks lõputöödeks hea. Seekordne "Ebahaige" ehk "Väga haige" oli muhe komöödia lollikestest, keda ära kasutatakse ja targematest, kes seda peenelt või ka kohati üsna rohmakalt ja lahtise käega teevad ning see mõjub ka naljakalt, kuigi kohati need naljad üsna lihtsakesed. Kuid see kuidas neid pakutakse, see muudab nad heaks ja vaatamis/kuulamisvärseteks. 5-6 aastat tagasi nähtud Vanemuises Endrik Kerge poolt lavastatud versioon samast näitemängust, kus veel peaosa mängis ka üks suurtest lemmikutest - Aivar Tommingas, oli labane, tobe, ülemängitud ning liiga (kuigi toona mäletan, et meelega) labasesse farssi kalduv nõmetsemine, millelt lahkusin vaheajal. Seekordne Moliere'i sama draamateksti märgatavalt madalama eelarve, kammerlikuma lähenemise, peenema lavastuse ning särvsilmsete noorte mängituna oli tükk väga tore ja meelelahutuslik teatrielamus.)

---------
Tekst lavastuse kodulehelt:

ESIETENDUS 24. märts 2017
Autor Molière
Tõlkijad Aleksander Aspel ja Ants Oras
Tõlketäpsustused Eva Koff ja Kristjan Üksküla
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater)
Kunstnikud Mae Kivilo
ja VHK kunstikooli abituriendid Emma Pipi Penelope Visnap ja Piret Roos
Liikumisjuht Tiina Mölder
Valguskunstnik Emil Kallas
Produtsent Aive Sarapuu
OSADES
VHK Teatrikooli abituriendid:
Maria Koff Toinette, moorlaseks riietatud egiptlane
Eva-Britta Simson Toinette, viiulimängija, moorlaseks riietatud egiptlane
Mairen Mangusson Béline, vanaeit, moorlaseks riietatud egiptlane
Hanna Maria Salong Béline, vanaeit, moorlaseks riietatud egiptlane
Doris Järvsoo Angélique, viiulimängija, moorlaseks riietatud egiptlane
Ruth Parman Angélique, moorlaseks riietatud egiptlane
Rea Kõiv Louison, moorlaseks riietatud egiptlane
Otto Tiidermann Argan
Hardi Möller Béralde, härra Bonnefoy, ammukütt
Rauni Saagim Cléante, härra Purgon, ammukütt
Kristen Karri Cléante, härra Purgon, ammukütt
Cameron George Cocker Thomas Diaforus, Polichinelle, eesistuja
Rhett Kütsen (külalisena 11. klassist) härra Diaforus, härra Fleurant
Etendused:
24., 26., 31. märtsil ja 2., 3. aprillil kell 19.00;
25., 26., 27.aprillil ja 21., 23., 24. mail kell 20.00;
4. juunil kell 17.00 Hopneri Majas (Raekoja plats 18).
VHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastusena esietendub 24.märtsil Molière'i viimaseks näidendiks jäänud pöörane ballettkomöödia „Le malade imaginaire", mis tõlgiti Aleksander Aspeli ja Ants Orase poolt 1936. aastal esmakordselt eesti keelde. Siis panid tõlkijad teose pealkirjaks „Ebahaige", mis ei ole küll päris täpne, aga siiski pealkirjana õnnestunum kui otsetõlge „Kujuteldav patsient". Arvesse võttes seda, et oleme 1936. aastal ilmunud näidendi tõlget 2017. aastal veidi täpsustanud, silmas pidades meie tõlgendust näidendist ja peategelase probleemist ning vaadeldes uuriva pilguga aega ja maailma, kus me hetkel elame, hiilime meie Molière'i esialgsest pealkirjast sammukese veel kaugemale ja paneme oma lavastuse pealkirjaks „Väga haige". Ühelt poolt sellepärast, et asi on tõsine - peategelane Argan, 17.sajandi rikas kodanlane, on tõepoolest väga haigeks jäänud ja tundub lausa ravimatu. Teisest küljest ei olegi asi naljast liiga kaugel - see, mis Molière'i näidendis toimub on väga haige. Kes ei usu, tulge vaatama ja otsustage ise.

Sildid: , ,

esmaspäev, märts 27, 2017

Teatriliidu Eesti teatri aastaauhindade nominendid 2017

Head rahvusvahelist teatripäeva!

Kohe algab Eesti teatriauhindade gaala vastavatud uues Ugala teatrimajas. Mõtlesin, et enne kui auhinnad kätte jagatakse panen kirja enda arvamused ka tänavuste kandidaatide kohta...

LAVASTAJA AUHIND
Lauri Lagle «Paradiis» (Von Krahli teater)
Andres Noormets «Othello» ja «Suluseis» (Vanemuine)
Hendrik Toompere jr «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater)
Taago Tubin «Kopsud» (Endla)
Priit Võigemast ja Henrik Kalmet «Aadama õunad» (Nargen Festival ja Kinoteater)

--------

Paradiisi, Othello ja Suluseisu piletid ootavad realiseerimist. Kopsud mind ei huvita, seega oskan sõna võtta vaid Väljaheitmise ja Aadama õunte kohta. Ja ausalt öelda oleksin ma rõõmus kui ükskõik kumb neist kahest võidu viiks, sest mõlemad olid väga head ja ägedad.
Ise oleksin meelsasti näinud siin nominentide seas ka:
Raivo Trass "Maailma otsas"
Diana Leesalu "Inimesed, kohad ja asjad"
Laura Mets "See asi"

VÕITJA: Hendrik Toompere jr «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater)

----------
KUNSTNIKU AUHIND
Vadim Fomitšev – «Somnambuul» (Rakvere teater)
Liina Keevallik – «Wake up! It’s time to die» (MTÜ Kirbutsirkus ja Vaba Lava), «Ma pigem tantsiksin sinuga» (R.A.A.A.M ja Vaba Lava) ning «Punane õhupall» (NO99)
Kairi Mändla – «Paradiis» (Von Krahli teater), «Soo» (Ugala teater) ja «Ema Courage» (NO99)
Laura Pählapuu – «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater)
Liisa Soolepp - «Kopsud» (Endla)

----------

Kooliõde Liina tööd on mul nägemata, Kairi Mändlalt olen näinud ainult Soo ja Kopsud jätsin teadlikult vaatamata. Fomitševi töö oli huvitav, kuigi natuke kaootiline. Mändla Soo oli väga huvitav ja isegi külalisena NO99s oli see võimas. Laura Pählapuu Väljaheitmine on mitmekülgne, kuigi ilma säravate detailideta. Minu hääl läheb neist kolmest Kairi Mändlale, kuigi kõik 3, kelle töid olen näinud, on auhinda väärt. Ise oleksin meelsasti näinud siin kandideerimas ka:
Jaak Vaus "Maailma otsas" oma mitmete majadega.

VÕITJA: Liina Keevallik – «Wake up! It’s time to die» (MTÜ Kirbutsirkus ja Vaba Lava), «Ma pigem tantsiksin sinuga» (R.A.A.A.M ja Vaba Lava) ning «Punane õhupall» (NO99)

----------
MEESPEAOSATÄITJA AUHIND
Märt Avandi – «Kopsud» (Endla), «Aadama õunad» (Kinoteater ja Nargen Festival), «Mitte praegu, kallis» (Endla)
Sten Karpov – «Othello» (Vanemuine)
Lembit Peterson – «Isa» (Theatrum)
Indrek Sammul – «Becket ehk Jumala au» (Eesti Draamateater)
Kristo Viiding – «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater)

---------

Avandi Aadama õunad on uskumatult hea ja igal teisel aastal võiks ja peaks võitma. Becketist oleks hoopis pidanud kandideerima Robert Annus, Kristo Viiding teeb võimsa töö Väljaheitmises, Karpovi Othellot ma pole "veel" näinud, aga õige pea. Kuid Lembit Peterson tegi "Isa"-s nii võimsa rolli, et see ei ole mitte ainult selle aasta parim, vaid parim roll üldse Eesti teatris pärast Üllar Saaremäe Cyranot.
Aga kuhu unustati Aivar Tommingas "Aleksei Karenin"ist?

VÕITJA: Märt Avandi – «Kopsud» (Endla), «Aadama õunad» (Kinoteater ja Nargen Festival), «Mitte praegu, kallis» (Endla)

----------

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND
Kadri Lepp – «Kõrboja perenaine» (Ugala)
Riina Maidre – «Vannutatud neitsid» (R.A.A.A.M.), «Skaala surm» (Kanuti Gildi SAAL)
Kaie Mihkelson – «Vannutatud neitsid» (R.A.A.A.M.)
Anneli Rahkema – «Somnambuul» (Rakvere teater)
Külli Teetamm – «Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama» (Tallinna Linnateater)

---------

Kadri Lepp oli väga hea, ent mitte aasta parim. Külli Teetamm on ammu väärt juba aastaauhinda, ent mitte selle tüki rolli eest. Minu jaoks on see Riina Maidre, Kaie Mihkelsoni ja Anneli Rahkema vahel. Ise annaksin Maidrele.
Ent see on kriminaalne, et nomineeritud polnud Evelin Võigemast "Inimesed, kohad ja asjad" ja Katariina Unt "Klaasist loomaaed" eest!!!

VÕITJA: Riina Maidre – «Vannutatud neitsid» (R.A.A.A.M.), «Skaala surm» (Kanuti Gildi SAAL)

----------
MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
Nikolai Bentsler – «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater), «Ma pigem tantsiksin sinuga» (R.A.A.A.M ja Vaba Lava)
Arvi Mägi – «Maailma otsas» (Rakvere teater), «Paljasjalgne Debora» (Kuressaare Linnateater)
Jaan Rekkor – «Olga, Irina ja mina», «Pao-Pao. Kuldse Trio lood» ,«Mitte praegu, kallis» (Endla)
Aarne Soro – «Soo» (Ugala)
Janek Vadi – «Vanaema ja Issand Jumal» (Ugala)

----------

Nikolai Bentsler teeb minu arvates siiani oma karjääri parima rolli Väljaheitmises. Arvi Mägi on täiesti uskumatut heas mänguvormis! Jaan Rekkor üllatas tõeliselt sügava rolliga Sarabandis, ent Olga, Irina ja mina oli natuke lihtne ja pinnapealne. Teisi tema nomineeritud tükke pole veel jõudnud näha, kuigi Mitte praegu, kallis pilet on juba ootamas. Aarne Soro Soo roll oli minu nähtud õhtul küll üsna keskpärane Aarne enda rollide prismas ja Janek Vadi roll Vanaema ja Issand Jumal tükis oli jällegi Janeki rollideprismas päris hea, ent aastaauhinna vääriline siiski mitte.
Nominentide seast on puudu:
Marius Peterson "Armastusega ei tehta nalja", Andres Raag "Inimesed, kohad ja asjad" ja Andres Tabun "Kõrboja perenaine"...
Mina annaksin selle auhinna nominentide seast Arvile (loodetavasti ta kandideerib uuesti järgmisel aastal Gravitatsiooniga)...

VÕITJA: Nikolai Bentsler – «Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika» (Eesti Draamateater), «Ma pigem tantsiksin sinuga» (R.A.A.A.M ja Vaba Lava)

----------

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
Mari Abel – «Paradiis» (Von Krahli Teater), «Aadama õunad» (Kinoteater ja Nargen Festival)
Ester Pajusoo – «Mäed» (Eesti Draamateater)
Terje Pennie – «Aleksei Karenin» (R.A.A.A.M)
Helena Pruuli – «Pööriöö uni» (NO99, ERSO, Eesti Kontsert), «Ema Courage» (NO99)
Leila Säälik – «Suluseis» (Vanemuine)

----------

Mari Abel oli Aadama õuntes hea, kuigi mitte minu maitse. Ester Pajusoo Mägedes polnud minu lemmikute seas. Terje Pennie roll oli tõesti aastaauhinna vääriline! Helena ja Leila rollid on mul veel nägemata, Helena neid rolle ilmselt ei näegi, aga minu Suluseisu külastus on juba õige peatselt käes.
Mina oleksin nominentide seas meelsasti näinud:
Piret Kalda "Inimesed, kohad ja asjad"
Luule Komissarov "Kõrboja perenaine" ja
Elina Reinold "Müller peab lahkuma".
Elina on üldse viimasel ajal väga hea... Luule ja Piret on juba kaua-kaua head :)
Ent see aasta on Terje aasta!

VÕITJA: Mari Abel – «Paradiis» (Von Krahli Teater), «Aadama õunad» (Kinoteater ja Nargen Festival)
---------

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND
«Pööriöö uni» (NO99, ERSO, Eesti Kontsert). Muusikajuht Olari Elts, stsenaristid, lavastajad, kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, animaatorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee, live mix Maarja Pärsim, animatsiooni mix Alyona Movko lavastus
«Punane õhupall» (Teater NO99). Kunstnik Liina Keevallik, helilooja Jakob Juhkam ja lavastaja Mart Kampus
«Final Countdown» (MTÜ Eksperimentaalse Liikumise Keskus). Lavastaja Mart Kangro
«Süüria rahvalood» (Vaba Lava ja MTÜ Misanzen). Kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Kristin Pärn, heliloojad ja helikujundajad Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu, valguskunstnik Priidu Adlas ja lavastaja Helen Rekkor
«Seisund ja disain» (Kanuti Gildi SAAL). Autor ja esitaja Karl Saks

----------

Mul pole neist ühtki õnnestunud näha. Huvi oleks ainult Süüria rahvalugude vastu.

VÕITJA: 


«Pööriöö uni» (NO99, ERSO, Eesti Kontsert). Muusikajuht Olari Elts, stsenaristid, lavastajad, kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, animaatorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee, live mix Maarja Pärsim, animatsiooni mix Alyona Movko lavastus

----------

TANTSUAUHIND
Joanna Kalm – «Débutante» (Sõltumatu Tantsu Lava)
Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson – «Olmeulmad»
Karl Saks – «Seisund ja disain» (Kanuti Gildi SAAL)
Kalli Pikas – «Kollane»
---------

Ei ole näinud...

VÕITJA: Karl Saks – «Seisund ja disain» (Kanuti Gildi SAAL)

---------
SALME REEGI NIMELINE AUHIND
Andero Ermel ja Külli Teetamm – «Sipsik ja vana aja asjad» (rahvusooper Estonia)
Siim Angerpikk  – «Lumeilm» (Tartu Uus Teater)
Marika Palm – noortemuusikal «Moraal» (Ugala)
Marion Undusk – «Võlur Oz» (Ugala teater) ja «Tähelaps» (Karlova teater)
Taavi Tõnisson – «Päike läheb puhkusele» (NUKU teater)

---------

Kõik nominendid on nägemata, ent kõiki tahaks näha. Eriti "Võlur Ozi", "Lumeilma" ja "Sipsikut"...

VÕITJA: Marika Palm – noortemuusikal «Moraal» (Ugala)
----------
MUUSIKAAUHINNAD
Monika-Evelin Liiv – «Aida» (Estonia)
Heli Veskus – «Aida» ja «Lendav hollandlane» (Estonia)
Märt Jakobson – «Aida» (Estonia) ja «Lucia di Lammermoor» (Vanemuine)
Kädy Plaas – «Atthis» (Festival Afekt)
Imbi Tarum, Ene Rindesalu, Teele Jõks ja Stephan Jöris – «Dido ja Aeneas» (EMTA vanamuusika keskus, EMTA ooperistuudio)

VÕITJAD: Monika-Evelin Liiv – «Aida» (Estonia), Heli Veskus – «Aida» ja «Lendav hollandlane» (Estonia)
---------
BALLETIAUHIND
Marika Aidla – «Klaver» (Vanemuise)
Maria Engel – «Klaver», «Don Juan» ja «Lumekuninganna» (Vanemuine)
Denis Klimuk – «Luikede järv», «Vaikivad monoloogid» ja «Laul maast» (Estonia)
Jack Traylen – «Don Juan», «Lumekuninganna» ja «Klaver» (Vanemuine)
---------

Maria Engel on nii sümpaatne... küll hoopis Meister ja Margarite põhjal :)

VÕITJA: Maria Engel – «Klaver», «Don Juan» ja «Lumekuninganna» (Vanemuine)

----------
REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Jaak Allik
Valle-Sten Maiste
Luule Epner
Pille-Riin Purje

--------

Epnerit pole viimasel ajal lugenud, Allikult viimasel ajal pole mingit eriliselt meeldivat teksti silma jäänud, seevastu Valle-Stenil on küll mõned tabavad read ja Pille-Riinile ma ise praktiliselt igal aastal annan kriitikaauhinna :)

VÕITJA: Luule Epner (Von Krahli Teatri "Paradiisi" kriitika eest.)

---------
ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Eero Epner, Tarmo Jüristo, Aare Pilv, Vaiko Eplik – «Savisaar» (NO99)
Kristiina Jalasto – «non-stop SETO» (Taarka Pärimusteater) tekst
Priit Kruus, Paavo Piik, Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik – «Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine» (Kinoteater)
Andres Noormets – «Asjad» (Raadioteater)
Andra Teede ja Laura Mets – lavastuse «45 339 km² raba» (Endla)
----------

Andra Teede ja Laura Metsa "Raba" on minu võtja... see tekst oli niiiiiii hea! Igatahes mitte Savisaar!!! Non-stop SETOt, Õpetaja Tammikut ja Asju pole ma lugenud/kuulnud/näinud...

VÕITJA: Andra Teede – lavastuse «45 339 km² raba» (Endla)

----------

ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND
Arne Maasi – Rakvere teatri valguskunstnik
Villu Jõgi –  Eesti Draamateatri lavatehnik
Karmen Tellisaar – Endla teatri valgusmeister

VÕITJA: Karmen Tellisaar – Endla teatri valgusmeister

-----------
LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND
Piret Tang – Eesti Draamateatri kostüümiala juhataja
Malle Kaalep – Estonia kostüümiosakonna värvikoja töötaja
Tiit Villemsoo – Tallinna Linnateatri dekoratsiooniala juhataja

---------

Piret Tang võiks "Armunud Shakespeare"-i eest saada auhinna...

VÕITJA: Malle Kaalep – Estonia kostüümiosakonna värvikoja töötaja

----------
HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND
Kristo Kruusman – Rakvere teatri reklaamijuht
Peeter Harjaks – Endla teatri bussijuht
Triinu Sillaste – Tallinna Linnateatri trupijuht

VÕITJA: Peeter Harjaks – Endla teatri bussijuht

-----------

LISAKS ERIAUHINNAD: 
Kristallkingakesed - Marta Navasardyan, Liisa Saaremäel

Aleksander Kurtna nimeline draamatekstide tõlkija preemia - Kalle Hein (huvitav ,et ei täpsustatud, milliste tekstide eest?)

Ants Lauteri nimeline preemia - Uku Uusberg, Lauri Lagle

Rahel Olbrei nimeline preemia - Enn Suve

Otto Hermani nimeline preemia - Niina Mets

Parim muusikaline kujundus ja originaalmuusika - Hendrik Kaljujärv, Jaak Lutsoja

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default