teisipäev, 27. juuni 2017

Kogudus - Lavakas / Von Krahli Teater


Üldises plaanis oli see minu jaoks kolmas kohtumine tulevase lavaka 28.lennu näitlejatega (tegelikult olen vähemalt Priit Põldmaga umbes sada korda samu etendusi läbi aastate käinud teatrites vaatamas ning näinud teda varem ka VHK/Theatrumi tükis "Palju kära ei millestki" ja Theatrumi "Onu Vanja"s. Ingrid Margusega mängisime samas Iiri reklaamis umbes kuu aega tagasi ühel ööl Palmse Mõisas - kuigi kokkupuude oli seal minimaalne, oli meil üks ühine "hetk", mis kahjuks valmis reklaami otseselt ei jõudnudki. Ja kolmega neist - Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus, kohtusin ka Paides, kus ilmselt oli nende mängitud Reza/Kolditsa "Kunst"-i esietendus. Ja tuleb välja, et Ingmar Jõela koreograafiaga olen ka tuttav lavakavälistest projektidest ning Teele Pärn pidas käesoleva aasta Iseseisvuspäeval kõne Toompeal...)

Ma ei tea, kas see on teadlik Kolditsa ja teiste selle kursuse juhendajate valik või lihtsalt on nii juhtunud, aga nii Kolditsa Impeeriumis kui nüüd ka Kangro Koguduses, saavad noored näitlejad tegeleda keskmisest suuremas mahus iseendaga ja enda avamisega. Kui hakata seda lahtimõtestama näitlemise kontekstis, siis kõrvaltvaatajana tundub see täiesti geniaalne lähenemine! Selleks, et leida endast tahke, selleks, et osata üldse ennast avada, selleks tuleb iseendaga kõigepealt olla sinapeal. Tundma ennast ja õppida kus kohast sealt seest midagi üles leiab ning kuidas seda välja serveerida. Tavaliselt jõuavad näitlejad selleni aastate kogemuse tulemusena, kuigi on ju kohe algusest peae väga oluline oskus. Ma ei mäleta, et hiljutised lennud sellega sellises mahus oleks saanud tegeleda oma diplomitöödes (kindlasti etüüde tehes koolis, ent on ilmselt kaks ise asja kas teha seda laval publikule, kus hakkab toimuma ka hiljem see töö). Inglise keeles on selline väljend nagu "suspension of disbelief", mida on raske otse eesti keelde tõlkida, aga enda jaoks tõlgendan seda umbes "uskumatu usutavaks mängimine". Seda peetakse teatri üheks olulisemaks komponendiks. Panin seda väljendit esimest korda tähele hoopis filmis "Basic Instinct", kus Sharon Stone õrritab teda mõrvariks pidavat Michael Douglast (ja vaatajaid) selle väljendiga, valades kavalalt õli tulle nii Douglase kui vaatajate paranoiale. Kuid sellele viitab ka muuhulgas näiteks Shakespeare oma "Henry V" proloogis. Ent selleks, et suuta mängida uskumatu usutavaks, selleks peab väga tugevalt teadma, mis on usutav... ja selleks jällegi peab tegema ehedat asja ja piisavalt palju, ehk olema üdini aus, tegelema iseenda ja selle kõige ehedama, ehk tõega... et projitseerida seda olustikku ehk tunnetust siis vaikselt ka "mängutõele". Mul on tunne, et sellise taktikaga võib sellest kursusest saada, nagu Raivo E.Tamm tabavalt väljendas - tõeline löögirusikas Eesti teatrile.

Tegelikult... eriti praegusel "post-tõe" -ajastul, mida me just eriti viimasel ajal elame, on "Kogudus" justkui selle peegel. Sest tegelikult pole ju tähtis, kas see on päriselt ka tõde, mida noored räägivad, kas see on see, mida nad tegelikult ka mõtlevad, kas see kui nad oma unistuste- ja päris kodudest räägivad, siis kas see on välja mõeldud tüki jaoks või ongi see päriselt nii.. .tähtis on see, et see oleks usutav. Ja usutav see oli. Ent sealt on ka vaid juuksekarvapaksune võimalus nihkuda vales suunas ning kogu asi muutub ebausutavaks. Ja kas pole see mitte nii, et ehedad tunded ja ehedus üldse jõuab alati vaatjateni kergemalt... ja seda ka teistes žanrites - päris elu õudus on ikka õudsam kui väljamõeldud kollid, osavad humoristid on tabanud ära, et kui serveerida nalja nii, et see on nende endaga juhtunud või pärit elust endast on see lihtsalt naljakam ja inimestel on sellega lihtsam suhestuda... ja sama on ka tunnetega... on ju ikka osavaid pettureid olnud ja on ka tulevikus, aga inimese tunded on see koht, kus on kõige raskem puru silma ajada... me inimesed oleme ikka uskumatult tundlikud loomad oma aimduste ja nähtamatute tunneteantennidega...

Huvitav oli "koguduses"... alates algusest, see kuidas näitlejad paari-kolme kaupa publiku salapärasesse saali juhatavad... justkui läbi labürindi tõe juurde... tükk aega püsib ärevus, et mis nüüd juhtuma hakkab... toole pole, kõik seisavad ja ootavad ja rahvast tuleb muudkui juurde, ikka 2-3 kaupa... .kas see tähendab, et vaatajad kaasatakse tükki... kuigi kui päris aus olla , siis tegelikult kaasati meid ju juba sellest hetkest kui Von Krahli Teatri treppimööda üles astusime...

Ei... pole vaja karta, et vaatajal tuleks sõna võtta või midagi imelikku teha, see on ikkagi teatri vaatamine... või õigemini vist isegi pigem nende noorte näitlejatega tutvumine. Kui ma nende kursa nimekirja ei vaata ja peast peaksin nimesid nimetama, on vähemalt minu jaoks meeles juba praeguseks: Teele, Steffi, Markus, Sander, Ingmar, Priit, Johan, Ingrid, Joosep, Ilo-Ann... justkui tunneks neid... lisaks on seal üks leedukas, siis üks pikk poiss, kes räägiks nagu kerge vene aktsendiga, ühel poisil on laps (see oli minu jaoks selle tüki suurim "ehmatus" ja võib-olla ka enim järelemõtlemisainet andnud hetk... loomulikult mitte see, et tal laps on, aga just see kuidas ta seda ütles), üks poiss rõhutab, et ta on kursa kõige raskem, aga tegelikult ta vist arvab, et on paksem või raskem kui ta tegelikult välja paistab (minu enda jaoks äratundimist pakkuv jällegi) :), üks tüdruk, kelle nimi on vist Jane, aga ta millegipärast veel ei eristu, ega torka veel millegagi silma... ja seega esimeseks ei tule ka meelde... ja kindlasti ma kellegi unustasin - vaatan nimekirjast järele. Ahjaa - Laura Kukk, tema paistis millegipärast rohkem silma Impeeriumis... Ursel Tilk... teda ma ei mäletagi, aga meenub uudis, et ta kusagil välismaal praegu mängib... samas tema välimuses on midagi huvitavat...  Johannes Richard Sepping... teda ma "veel" ei mäleta :) Ja ma ei tea, kas olengi näinud dramaturgiks õppivat Jan Teevet'it.

"Kogudus" on oma olemuslikult tunnetuselt mingis mõttes sarnane Kangro "Fantastika" ja Lagle "Paradiis"-iga, ehk kohati ka selline "elav installatsioon" (mida mõlema tüki kohta kasutati kirjeldusena)... kuigi mitmes mõttes ikka tunduvalt liikuvam kui installatsioon ja tegelikult ikka täiesti teistsugune... omalaadne... Kui veel "siltide" kleepimisega tegeleda, siis lisaks ka osadele lõikudele ja seega ka tervikuna "postdramaatilise" ja kahtlemata ka "uussiiruse" sildid...

Tegemist on stseenide või isegi erineva sisuga lõikude koguga, kuigi asi voolab väga osavalt ja mõnusalt Kangro poolt lavastatuna algusest kuni lõpuni justkui lainetades... sisuliste ja füüsiliste voogudena. See on ühe koguduse kokkutulek ja kõik vaatajad on ka koguduses (kuigi sõna publik eriti ei saa, hakkama saab noogutamise või pearaputusega... kui just ise väga ei taha sõna võtta ja näiteks koguduse mängudes osaleda... nagu näitkes mälumängus... nagu näiteks üks härra minu nähtud korral :) ) ning siin saladusi ei ole, kõikvõimalikud mõtted, unistused, soovid ja hirmud laotakse lagedale. Vahele sõna otseses mõttes "mänge", mis annava tervikule just nimelt mängulisust... mis otseselt võib-olla alati tervikuga ei seostu, ega pole ka nii vajalikud, ent avavad just noorte näitlejate mängulisemaid külgi ja samas on ikkagi pandud osavalt seostuma tervikuga.

Käisin "koguduses" praeguseks juba paarkümmend päeva tagasi ning meelde on jäänud teatud asjad... elamus ja isiklikud mõtted, mis see tekitas, olustik, mõned lavastuslikud efektid, valgus, mõned helid ja mõned laused, mõned stseenid, mõned hetked. Lisaks kogudusse saabumisele ja sellele kui hoolitsev giid-Joosep oli meiega, edasi justkui baktereid tapva sinise valgusega desinfitseeritud ruumi sisenemine ja seal ootamine. See kuidas inimesi muudkui saabus kogudusse ja kõik seisid läbisegi, ent siis vaikselt siiski rohkem (eesriidena igaks neljaks seinaks rippuvate) kardinate ette seisma asudes. Mingi hirm oli samas, et kas keegi seljataga kanga tagant järsku ehmatab, või liiguvad need kardinad meie ümbert ära? Ent füüsilise ehmatamisega siin siiski õnneks tegemist ei ole. sest siis saabusid näitlejad-koguduseliikmed ja pakkusid toole istumiseks... Ja koguduseliikmetevaheline "jagamine" läks lahti... Kõik istusid läbisegi publiku vahel ja taga ja ees... Tutvustati oma unistuste kodusid ja seda, millises kodus hetkel elatakse... Tundsin ära elemente ka oma unistuste kodust... maast laeni raamaturiilid... loss... jaaahhh... Anti lubadusi - enam ennast ei guugelda... enam uusi raamatuid ei osta, sest lihtsalt pole neid kusagile panna ja isegi aknalaual on raamatuhunnikud, mille peale vargad võivad tulla... samas, nagu keegi tabavalt talle vastab - kes "raamatute" pärast ikka vargile tuleb... arvamismäng... grupikalli, mis on kui elav taim, mis õielehtede haaval laiali pudeneb... ja pidu... sisuline raamistik tõukuks nagu aastavahetusega seotud teemadest - kokkutulemine, uusaasta lubaduste ja unistustuse teemad ning mängud ja pidu... (väga lihtsustatud üldistusena).

Hinnang: 4- (elamusena päris huvitav, eriti just selles mõttes, et tutvub nende uute tulevaste näitlejatega veelgi enam. Kohati oli vähemmõjuvaid stseene ja kohati oli sihtgrupiks ilmselt tunduvalt nooremad inimesed, ent kohe järgmisel jutt väga küps, kohati oli hetki, mis toimisid vähem - arvamismäng ja lõpupidu näiteks hakkas kohati läägama, kuigi õnneks mitte häirivalt. Huvitaval kombel tõusevad teistest esile sisulisemate juttudega hoopis dramaturgiõpilased Johan Elm ja Priit Põldma. Mõlemas on kindlasti ka näitlemisgeen täitsa olemas ja see on dramaturgi jaoks kahtlemata üks vajalik tunnetus/oskus. Sellest kursusest iga nende lavatööga on saamas üha huvitavam ja huvitavam. Kuigi hetkel nende töödest ma asetaksin selle Koguduse elamusena alles pärast Nodvenatsatit ja Impeeriumit kolmandale kohale (pane tähele... mu järjestus Nodvenatsati ja Impeeriumiga on siin juba muutunud), on see igati väärt teatrielamus. Ajas küpseb ja laagerdub see veelgi kusagil sees ja siis selgub tegelik väärtus, mida sellest kaasas kannan... igatahes muljetavaldav ning mis peamine - huvitav oli...)

------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

Kogudus

Lavastaja: MART KANGRO
Heli- ja valguskunstnik: KALLE TIKAS
Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Valgus- ja videotehnik: MIKK-MAIT KIVI
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
Lavastuse fotod: HERKKO LABI
Näitlejate portreefotod: JOHAN ELM
EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS
Tihtilugu osutub enamik reisile kaasa võetud asjadest kasutuks. Mis nendega ette võtta? Kas visata minema, et koorem oleks kergem või tassida ikka ühes ja tühja? Loobuda neist on igaljuhul raske.
Mart Kangro ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennu ühistöö „Kogudus” on mõnekümne inimese kokkusaamine suletud ruumis, mis on intiimne ja petlik, lihtlabane ja harras. Teeme katse vaadata sinna, kuhu keegi ei näe – tulevikku. “Kogudus” laotab põrandale pagasi, mille oleme ühiselt valmis pannud astumaks homsesse päeva. Mis on need tänased mõtted, mille võtan teele kaasa, lootusega, et kõik tarvilik on kaasas? Et iial ei tuleks küsida, kes küll pakkis minu kohvri.
Esietendus 26. mail 2017
Etenduse pikkus: 2 tundi
Lavastuses on kasutatud ansambel Põhja Konn lugu “Pigilind” (sõnad Betti Alver, viis Valter Soosalu), Lou Reed “Perfect Day”, O-Zone “Dragostea Din Tei (The Numa Numa Song)”, Pharrell Williams “Freedom”, Shakira “Suerte (Whenever, Wherever)”, Sofi Tukker “Drinkee”, Daft Punk “Lose Yourself to Dance”, Irving Berlin “Puttin’”, Abdulla Rashim “Weldiya 1”
Lavastuse tekstimaterjal: omalooming, teatriklassika ja anonüümsed kirjutajad netiavarustest.

laupäev, 24. juuni 2017

Kellavärgiga apelsin - TÜ VKA 11.lend / Rakvere Teater


Kõigepealt pean tunnistama üles, et kuigi Burgess'i kultusraamat on mul riiulis juba sellest ajast alates kui Varrak selle kunagi oma Moodsa aja -sarja raames välja andis, siis pole ma seda siiski veel tänaseni jõudnud lugeda. Filmi vaatasin lapsepõlves ning plaan oligi lugeda raamatut alles siis kui filmi sisu on enamvähem meelest läinud... ehk siis nüüd... Kuid nüüd tulid hoopis Viljandi kooli noored ja tegid sellest näitemängu... Ja raamat võib riiulil rahulikult edasi olla... oodates uut unustust...

Mul on mingi tõrge, sellest teatrielamusest kirjutamisel. Võib-olla eelkõige sellepärast, et tunnen, et mina ei olnud selle tüki sihtrühm ja seega võib-olla pole mul ka täit õigust arvamust avaldada. Minu kaks teatrikaaslast (kes on enam-vähem minuealised) olid minust veelgi kriitilisemad, kuid ma meelega lasin ennast mitte häirida nende arvamustest (üks neist tahtis väga vaheajal lahkuda). Mina nii kriitiline siiski pole... kuigi ma arvan, et mu ootused olid mõnevõrra kõrgemale kruvitud kui teistel. Samas oli natuke naljakas, et üks neist ütles, et kirjuta kindlasti sellest tükist ka kui teine ütles, et ära sellest kirjuta, sest noortel pole vaja minu kritiseerimist, neil on vaja enesekindlust juurde ja toetust. Mõistan mõlemaid, aga kuna olin juba ette ära lubanud, et kirjutan, siis polegi mul hetkel seda valikut...

Kuid eelnevalt tahan öelda, et mul ei ka kõige vähemat soovi noorte enesekindlust alla kiskuda, otse vastupidi, eelmise lavastusega on areng selgelt näha ning seega on kõik nö. õigel teel. Järgnevas tekstis leiduv negatiivne tuleb võtta ainult ja puhtalt konstruktiivse kriitikana, sest ma arvan, et värskelt professionaalsesele Eesti teatrimaasikule sisenedes on kõigil väga head eeldused ning piisavalt juba ka oskuseid, et mängida ja teatrit teha proffidega võrdsel tasemel. Ja lõppude lõpuks ongi see siin ju kõigest ühe inimese arvamus.

Nortsu angaar on üks huvitav mängukoht. Ütleks, et tabav leid oma lavamastaapsuse mõttes ja seda on lavastaja Ringo Ramul oma diplomitöös ka kõigiti kasutanud - nii kõrgusse kui ka sügavusse, laiusest rääkimata. Väga dünaamiline kuid samas orgaaniline oma liikumiseks andvalt ulatuselt. Tüki tugevaim külg oli minu meelest selle kunstnikutöö. Eelkõige Annika Lindemanni pahade poiste jõugule tehtud pintsakud on ühest küljest stiilsed ja seda see jõuk omamoodi ju ka oli, ehk kostüümidega on aidatud tekitada karaktereid ning olemuslikku tunnetust (pätikamp, kes armastab Beethovenit, kasutab maske, on loonud oma, justkui intelligentse slängi (kui jätta kõrvale see, et nad oma sõpru kärssadeks nimetavad, mis omamoodi ei sobitu pilti, Druug sobiks ehk paremini, n'est pas?) ning kannab stiilseid riideid, samas kui juuksed on silutud peadligi - puhas ja igas mõttes vägivallale kontrastne ja just nimelt stiilne). Ma kujutan ette, et sellise pintsaku näitamisel mõnel maailma moekeskuse - Milano, New Yorgi või Londoni moenädala catwalkil võiks uhkust tunda... wow! Lisaks oli põnevalt paberiga (mis etenduse käigus lõhuti mitmest kohast) lahendatud ka lavakujunduselemendid ja see duaalsus koos valgete pintsakutega mõjus veel eriti hästi.

Tüki esimene stseen oli minu jaoks ka selle kõige mõjuvam. See õõvastav tunne - kui oled rahulikult oma kodus, tegeled rahulikult oma asjadega - loed või vaatad telekat ning enese teadmata siseneb Sinu korterisse keegi võõras ja hakkab vägivallatsema - vingelt lahendatud! Eriti meeldiv oli näha seda arenguhüpet, mida Märten Matsu on teinud võrreldes sellega kui nägin teda Thijl Ulenspiegelis. Ta teeb Kellavärgiga apelsinis just seda, mis minu jaoks Thijilis puudu jäi - teeb rolli täie hoo ning isegi mõningase sobiva ülepaisutusega. Tema vaikne sisenemine ja mööda posti allalibisemine, pererahva jälgimine ja lõpuks sõpradest pättidele ukseavamine on just õige tempoga, et ka vaataja saab selle ebameeldiva tunde sees sipelda õiges mahus... ootuses või kartuses, et kohe-kohe läheb vägivallatsemine lahti...

Ja siis lähebki...

Kuid lisaks tegelaste omavahelise vägivallale on see ka vägivald publiku kõrvade trummikiledele. Nimelt on otsustatud kasutada kõlareid ja mikrofone, mis ka muidu kajavas angaaris niigi kõva heli muudavad kohati peadhuugavaks ja isegi nii pahasti, et osa tekstist läheb sellepärast kaduma. Rääkimata sellest, et see tõesti pani pea valutama. Mis võib-olla räägib siiski minust, kui "vanainimesest" rohkem, sest vaheajal noori kuulates enda ümber, siis just selliste u.20-aastaste kommentaarid olid "nii hästi lavale seatud" ja "jube hästi panevad". Seega võib-olla see oli hoopis veelgi üks taotluslik vorm kuidas tekitada ebamugavustunnet vaatajas ja sellisel juhul täitis väga hästi oma eesmärki.

Koos teiste paharettidega siseneb mängu ka peategelane Alex, keda kehastab Tanel Ting. Juba Thijl-i vaadates sai temast minu jaoks selle kursuse üks lemmiknäitlejaid. Ning tema Alex ainult kinnistas seda. Etteruttavalt võib öelda, et tema ja Grete Jürgenson olid kaks, kes oma karakteriteloomisega kõige paremini hakkama said. Taneli eelis oli muidu veel see, et ta sai keskenduda ühele tegelasele. Alexi kaks poolust - hea ja halb olid hästi välja mängitud ning võib-olla selle rolli sees üks imelikumaid ja seega raskemaid momente, ehk Taneli mängitud füüsiline valu kui ta heana üritas halba teha toimis tõesti ehedalt ja tema tegelase jaoks valusalt. Ja temas kui isiksuses leidub ebatavaline ja kontrastne kahesus, ehk õrnus ja tugevus ning see on samuti kas lavastajal või näitlejal endal hästi karakterisse pandud. Mis omakorda muudab Alexi elavaks ning huvitavaks laval jälgida. Õnneks ei panda temale ka parukaid pähe, ega kleebita vuntse-habemeid ette, mis teiste meeste karakterid nii mõneski stseenis ära rikkusid, sest need muutsid need karakterid natuke naeruväärseks ja täiesti ebausutavaks.

Üldse see (või just "selline", nagu siin lavastuses) lisa-karvade kasutamine oli (minu jaoks) imelik ning seda kas ei ole kunstiliselt läbi mõeldud või on taotluslikult jäetud nii võltsiks ja silmale vastuvõetamatuks.... Miks näiteks on Karl Robert Saaremäe preestril valge parukas? Vangide pikkadest habemetest-vuntsidest veel saab mingis mõttes aru, kuid need pigem mõjuvad naljakalt, sest poisid neid välja ei kanna ja need tõesti oleks nagu ette kleebitud. Võib-olla mõjub see tegijate meelest sisemise naljana või taotluslikult koomilisena, aga mina kui vaataja sellega sellelt pinnalt ei suhestunud ja pigem aitas see jätta sellist kooliteatri muljet, ehk nagu koduste vahenditega oleks noored vanemaks üritatud teha vms. Kusjuures huvitav selle juures on see, et naised kannavad oma parukad ilusti usutavalt välja... jällegi võib-olla märk sellest, et hoopis vaatajas on viga.

Grete Jürgenson'i ma Thijl-ist ei mäletagi enam (tema roll seal ei olnud ka kuidagi fookuses ega keskne). Seda huvitavam oli leida ja avastada teda Kellavärgist. Eriti kahes rollis pääses ta mõjule (temal ja kõigil teistel kõrvaltegelastel, peale Alexi/Taneli, on seal neid mitmeid). Esiteks tema doktor, ehk Grete oskus mängida endast vanemat naist andis silmad ette kõigile teistele, ehk kuidas endast vanemat mängida. Ja võib-olla minu lemmikkarakter üldse kogu tükis, ehk tema vanglavalvur - selles oli mõnusat huumorit, tugevust, karmust, aga samas ka teravat irooniat. Tilk vajalikku meelelahutust kogu selle tõsiduse sees. Kui just otsida midagi, mida parandada, siis Alexit ahvatleva nunn-kiisukesena oleks ehk võinud veelgi seksuaalselt ärritavam olla (kuigi ka selline lahendus oli päris hea, aga selliste karakteritega on ikka selline tunne, et kui juba - siis täiega).

Samuti meeldisid juba Thijlis oma lauluoskusega säranud Getter Meresmaa karakterid. Need ei olnud ehk nii karakeeritud kui Grete omad ja see tükk annab selleks täiesti vabad käed, aga meelde jäid nii tema esimese stseeni (vägistatud?) koduperenaine kui ka just see tema ööklubi-laulja. Kusjuures see laul, mida ta esitab on väga hea! Ja minu arvates tema laul oleks võinud ka jääda ainsaks tüki lauluks...

Nimelt kuna tegemist ei olnud ju muusikaliga, siis vähemalt minu jaoks jäi mõistmatuks, miks oli pätikamp pandud laulma? See oli nii imelik... ma oleks veel saanud aru, kui Alex oleks Beethovenit ümisenud või oleks nende vägivallaaktide taustaks kostnud Ludvigi võimsad sümfoonianoodid, aga sorry, "laulvaid pahalasi" on natuke raske tõsiselt võtta. 50-60ndate ameerika muusikalides a la West Side Story kus gängid omavahel tantsivad ja laulavad, seal on see okei. Aga Kellavärgi vägivallasümfoonias jättis see natuke kohtlase mulje. Samuti oli mul raske vastu võtta Burgessi nadtsat-slängi eesti keeles. Saan aru, et see on algmaterjalis sees, et Alex seda žargooni kasutas, ent tüki tegelaste suus reaalselt laval, oli see mitte ainult kohati vaid läbi tüki ebausutav, ehk justkui vägisi pingutatud. Võib-olla on selle rääkimiseks vaja seda pikemat aega rääkida, et see muutuks suupärasemaks, ma ei tea. Lisaks oli rõhk minu meelest kõvast vene keele poole kaldu... eeldades, et eesti keel, mida tegelased rääkisid nö. inglise keelena, siis see on ka mõistetav, ent siiski näiteks sõna "bullocks" oli seal sees... lisaks muutis Alex inglise keelt muul moel, mitte ainult vene keelde... seega oleks pidanud eesti keelt ka väänama? Võib-olla ei mõjunud see vene-eesti keele segamine ka minu jaoks sellel põhjusel nii, nagu võib-olla inglise-vene keele segamine mõjuks. Võib-olla sellepärast, et lapsena sai seda väänatud küll ja loomulikult väänates ei tohiks see olla nii intensiivne? Võib-olla oleks eesti keeles olnud usutavam slängi mõttes kui oleks seganud kas ainult vene või ainult inglise keelt eesti keelega... ma ei tea, igatahes minu jaoks see praegune päriselt ei toiminud, just loomulikkuse mõttes.

Martin Tikk teeb samuti mitu rolli ja kui Thijl'is oli ta üks minu lemmikuid, siis Kellavärgis ma ei saanud mõnedest tema lahendustest aru. Näiteks see, et ta seda iseäralikult rõhutatud naeru tegi erinevates karakterites. Karl Robert Saaremäe pahalane oli päris hea, ent nii isa kui kirikuisa rollid olid natuke liiga "tehtud" ja neid oli raske uskuda. Kuid seda pigem valitud kunstiliste lisandite tõttu (parukad ja muu). Muidu oleks just see kirikuisa roll olnud üks tüki huvitavamaid ja sügavamaid, aga see läks nüüd selle võõrastamise nahka. Omamoodi põnev oli see, et ühele näitlejale anti kolm nii erinevat rolli - kuri ja vägivaldne pätt, kange ja kaitsev isa ning kolmandaks see toetav ja heasoovlik kirikuteener - kuri, rumal ja hea. Need mängib Karl Robert välja. Karl Sakrits otseselt ei pääsenud esile ei Thijlis ega ka siin, kuid ega alati ei peagi. Selles suhtes mõjub ta igati positiivselt toetava näitlejana. Kuigi mingi nurga oma karakterisse võiks sisse tuua, millega meelde jääda. Eduard Tee puhul ma esimest korda tabasin end mõttelt, et vene keelt emakeelena rääkival näitlejal võib eesti teatris olla oma koht küll, sest näiteks tema "doktor" võibki ju olla vene juurtega ja sellisel juhul on aktsent igati õigustatud. Lisaks mõjus ta hoopis huvitavalt prantslasena oma siidhommikumantlis ja vurrude ning pikkade juustega - avastseenis kus televiisorist kostus ka prantuse keelt. Märten Matsu, nagu juba mainisin, teeb seekord oma pahalast täiega ja seda oli mõnus ning huvitav jälgida. Teised pisirollid rikub nagu Karl Robertilgi ära võltskarvade kasutamine, sest lihtsalt on neid karaktereid raske sama tõsiselt võtta.

Eraldi tuleb välja tuua valguskujundaja Märt Selli töö, sest valgusel ja värvidel on atmosfääri loomisel täiesti oma roll. Lisaks hakkab see mängima koos tossu või/ja tolmuga, mis angaaris on. Samuti lõpustseeni kontrastsuse ja loodusliku valgusega...

Lõpust rääkides, siis see valmistas mulle kõige suurema pettumuse. Võib-olla olen ägedate Hollywoodi õudusfilmidega liialt rikutud, aga helge ja "tore" lõpp mõjus justkui vaataja petmisena. Õudne mõelda, ja jällegi räägib see minu kui vaataja kohta rohkemgi kui tegijate headusest, aga ma oleks tahtnud, et Alex oleks oma pruudi lõpus vägistanud, sest Beethoven mängis, naine oli tema ees ja oleme ausad - inimesed tegelikult ei muutu (see oli minu jaoks ka üks olulisi sisulisi loo sõnumeid). Praegu jäi tobe mulje, et sellel "haiglasel ravil" oli siiski mingi mõju... Ja käsikäes jalutamine mõjus vähemalt minu jaoks eelkõige pateetilisena. Uurides natuke tausta, siis tegelikult on algmaterjaliks oleval raamatul kaks erinevat lõppu. Ameerika versioonis on see minu jaoks just nimelt elutruum, ehk Alex tegelikult ei muutu heaks (sama lõppu kasutas Kubrick ka oma kultusfilmis - ja minu meelest õigustutult NB! Kubrick oli küll ameerikas sündinud, kuid tegutses peamiselt Inglismaal - seega oli tema valik täiesti teadlik), aga briti versioonis on raamatus veel viimane peatükk, kus Alex on täiesti paranenud... ja seda on otsustanud kasutada ka lavastaja Ringo Ramul... eks igaüks vist oma rikutuse tasemel :)

Sisulises mõttes annab tükk kõvasti mõtteainet ka siis kui need tehnilised asjad kõrvale jätta. Esiteks see, miks Alex juhina läbikukkus? Miks ta sõbrad teda petsid ning jätsid politseile kinnivõtmiseks ja kuidas ta oleks pidanud käituma, et nii poleks läinud? Vanglat oli ta ju igas mõttes väärt... aga kui ise satuks vanglasse, kas oleks nõus sellise eksperimendiga, et mind muudetakse heaks mingite kahtlaste psühholoogiliste ja tehniliste vahenditega, selleks, et sealt vanglast pääseda... Pavlovi refleks ja ilmselt ka teised psühholoogilised trikid on päris võimsad vahendid psüühika mõjutamiseks. Ja miks ka mitte hüpnoos... kas see pole mitte üpris õudne kui keegi Su ajudega mängib? Aga samas vabaks tahaks ju ka saada... Tegelikult juba lihtsalt mõttena päris hirmus, sest kas me oleme 100% teadlikud millega ja kes meie ümbruses meid mõjutab? Mõjutatakse ju ka meediaga... Poliitikud oma sisendusjõu, populistlike valede ja kavalusega. Vanemad oma lapsi ja lapsed oma vanemaid. Õpetajad ja arvamusliidrid... Isegi uudistelugejat ju tema tooni ja positsiooni tõttu usud justkui paratamatult... Ehk tegelikult on see suisa vajalik, et vahetevahel keegi seda meelde tuletab ja muudab meeled jälle ärksamaks, et oma vaba tahet või arvamust keegi tahtmatult või tahtlikult mõjutada ei laseks. Aitäh noortele tegijatele selle eest! Täpselt, nagu mina oma teatrikaaslastega... tundsin, et kui ma sellele ei mõtleks ja teadlikult vastu ei töötaks, oleks mu hinnang olnud tükile madalam, sest nende negatiivne rahulolematus vaheajal kõlas veelgi kriitilisemana kui see, mida mina tundsin... Kuna minu jaoks oli tegemist siiski omamoodi elamusega ja lisaks oli mul pagana huvitav noori näitlejaid ning nende valikuid jälgida ja omamoodi panna see nende arengujoonena mällu, siis minu jaoks oli igati väärt näha seda kõike, olin siis nende valikute ja lahendustega sina peal või mitte.

Hinnang: 3 (tervikelamusena hea koolipoisi keskmine. Seda eelkõige just sellepärast, et omamoodi naudingut pakub kui näed kuidas noored tegijad teevad oma asja sära silmis ja tegemistahet on nii, et ajab üle ääre. Sisuliselt on ka tegemist ju igati põneva materjaliga, sest inimpsüühika on keeruline ja sellega manipuleerimine on endiselt tugevalt tabuteema... ja seda maailmas kus tabuteemad on praktiliselt tänaseks kadunud. Eelkõige tehnilisi ja mõningaid lavastuslikke valikuid oli mul kõige raskem alla neelata. Eriti kõlarite kasutamine angaaris ja kõik mis puudutas meeste välimuslike muutuste tegemist, et nende erinevaid karaktereid rõhutada. Elamuse tugevaimad küljed olid lava ja kostüümide kunstnikutöö ning Taneli, Grete ja Getteri osatäitmised ning sisu psühholoogiline pool.)

------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Rakvere Teatri FB lehelt);

Anthony Burgess
KELLAVÄRGIGA APELSIN
Suvelavastus Nortsu angaaris
Lavastaja Ringo Ramul (TÜVKA; Ugala)
Kunstnik Annika Lindemann
Koreograaf Sylvia Köster
Muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja Märt Sell
Tõlkija Klaas Meltsas
Osades Grete Jürgenson, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Eduard Tee, Martin Tikk, Tanel Ting (kõik TÜVKA 11. lennust)

Rakvere Teatri suvelavastus 2017.

Alexi päevad mööduvad kambajõmmidega piimabaaris konutades, Beethovenit kuulates ja vägivaldseid ihasid rahuldades. Ühel päeval pistetakse ta trellide taha. Vanglast kiiremini pääsemiseks laseb poiss enda peal katsetada uut meetodit, mis peaks ta heaks muutma...

"Kellavärgiga apelsin" käsitleb vägivalla ja kurjuse olemust, inimloomuse süngemat poolt. See on Anthony Burgessi kultusromaani esimene lavaversioon Eestis, Ringo Ramuli diplomilavastus (TÜVKA teatrikunsti 11. lend).

Esietendus 8. juunil 2017 Nortsu angaa
Alla 14-aastastele mittesoovitatav!
Etenduses kasutatakse lavasuitsu ja valjusid heliefekte.

esmaspäev, 19. juuni 2017

Tanel Ting - intervjuu 2.osa


Sissejuhatuseks tahaks veel öelda neile, kes Taneliga ise pole kohtunud-rääkinud, siis minule jättis ta sügava ja tundliku kunstnikuhinge mulje (üldsegi mitte see, kes ta Alexina laval on... või kui siis ainult mõnel hetkel). Üllatas väga, et ta oli nii usaldav ja veelgi rohkem üllatas, et ta ühest küljest on maalt pärit ja armastab väiksemat kogukonda, ent ometi võttis ette ja põrutas Austraaliasse pikaks ajaks - ennast otsima. Järelikult on mees kõikideks põnevateks väljakutseteks valmis. Tema sellised eneseotsingud ning erinevad õpingud tõid meelde Maughami raamatu Inimorjusest...

Kuigi juttu ajades oli ta väga lõbus, oli mingi kurbusenoot tema hääles, aga ma võin muidugi selle segi ajada tema mõtliku ja õigeid-täpseid sõnu otsiva meelelaadiga (intervjuu läks ju ikkagi Postimehesse). Igal juhul põleb ta tegemistahtest. Nüüd kus kool on läbi, on ju terve maailm valla... Omalt poolt loodan, et saab teda tihti laval näha... temas on midagi, mida Eesti teatrimaastikul hetkel ei ole. Lisaks oskab ta karaktereid luua ning laval huvitav olla. Seda on tõestanud vähemalt need 2 esimest rolli, mis ma temalt näinud olen (munk Thijl Ulenspiegelis ja Alex Kellavärgiga apelsinis).

Ja siit jätkub intervjuu:

Tead Sa juba praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?
-    *      Suvel ootab mind veel „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita“.

Kas on mingi roll, milles Sa ennast üldse ette ei kujuta?
-     *     Ma ei taha niimoodi kätt ette panna.

Julgeksid proovida kõike, mis pakutakse?
-     *   Praegu küll.

Ja millist žanri on kõige raskem, millist kõige kergem teha – komöödiat, põnevikku, sügavat draamat, lasteteatrit, tantsu-/või muid sõnadeta teatrivorme...?
-     *    Ma väga naudin tantsuteatrit. See on vist minu jaoks kõige sihukesem... selles on minu jaoks mingi eriline asi – selline „füüsiline teater“. Üldse, minu väga suur lemmik on Renate Keerdi tantsulavastused või siis füüsilise teatri lavastused, kuidas seda nüüd nimetada. Ja mulle endale meeldib ka niimoodi olla laval. Žanri puhul... on keeruline öelda, eks neis kõigis on peidus seda raskust. „Draama“ on kindlasti raske minu jaoks, sest ma olen seda kooliajal kas siis stseenide või etüüdidega saanud katsetada ja ma tunnen, et seal jällegi tekib see „kannataja“... et ma tahan kuidagi hakata läbi elama ise seda asja. Sellepärast see teebki minu jaoks selle raskeks. Aga praegu on küll see hetk, kus kõik rollid tunduvad hästi ahvatlevad, kui sellel lavastusel endal on olemas eesmärk ja lavastaja tahab seda teha, siis ma olen ka valmis igat rolli proovima. Peab olema mingi suurem tagamõte juures, sest kui see on lihtsalt tegemine, siis ei paku selle rolli mängimine mindagi. Olgu ta siis peaosa või ükskõik mis osa, siis see ei ole nii põnev. Minule meeldib just seda tervikut toetada, et lugu jõuaks rahvani. Loo jutustamine on minu jaoks see kõige põnevam.

Oled Sa sellist vinget partneritunnetust ka juba tunnetanud, et kellegagi on olnud superhea klapp?
-      *  Klappimise kohta ma ei oska niimoodi öelda... Mul oli väga suur au mängida Ugalas lastelavastust „Väike Pii ja kiigelaud“ ja seal oli üheks lavapartneriks Janek Vadi ja vot temaga koos laval... ma läksin sinna mängima ju ka kui ma olin noor, või mis noor... kolmanda aasta alguses... Ja no see oli üle pika aja selline lavastus, kus ma ei teadnud trupist niimoodi mitte kedagi, kellega ma oleksin koos laval olnud... Ehk olid Ugala näitlejad. Ja vot Janek Vadi. Olid sellised üksikud ja lühikesed stseenid, lastelavastus muidugi, aga kuidagi see tema energia või see kuidas ta toetab, kuidas ta mängib vastu, see oli esimesest hetkest kui me sealt lauatagant püsti tõusime ja proovisime, esimesest hetkest peale see oli lihtsalt hästi nauditav. See kuidas ma ise seda tunnetasin tollel hetkel, see on mul väga eredalt meeles. Ma ei ole veel nii palju saanud mängida või kogeda, ma praegu alles õpin seda tundma, et kuidas partneri mäng käib. Ma tunnen, et ma mingitel hetkedel tahan olla see, kes tahab ise kuidagi midagi päästa või ma arvan, et ma tahan midagi päästa ja siis üksinda joosta ja teha laval ja näidata kõikvõimalikult... aga just need hetked kui sa saad aru, et sa peadki just partnerit mängima ja teda toetama, siis kõik asi töötabki. Ma ei ole seda veel käppa saanud, seda ma otsin alles.

Oled oma karjääri alguses ja iga algus on ju mingis mõttes hirmuäratav, sest ei tea, mis ees on ootamas... mida Sa kõige rohkem kardad?
-      *   Praegu ma kardan seda, et kool saab nüüd läbi... kui suvi saab ka läbi.. siis ma kardangi natuke... või ega ma ei karda, võib-olla on see kõige rohkem „kahju-tunne“, et paraku elu võib käia seda teedpidi, et ma ei jõuagi enam lavale... Sest noori näitlejaid on palju ja tööd kõigile ei jätku, kahju oleks mitte enam lavale saada pärast kooli. Aga ma ei karda selles mõttes, et ma arvan, et ma hätta küll ei jää. Kui ka mängida ei saa pikka aega, siis nukraks teeks küll, aga elu läheb edasi ja küll tööd on ikka võimalik teha.

On Sul oma lemmiknäitlejad? Kellele Sa altpoolt üles vaatad?
-      *   Nüüd kui ma siin teatrikoolis olen õppinud, siis natuke on muutunud see kuidas ma näitlejaid vaatan. Enne teatrikooli ma vaatasin peaaegu kõigile näitlejatele altpoolt ülesse. Ma imetlesin väga näitleja-ametit. Aga teatrikoolis ma nägin kõrvalt, millised näitlejad mulle meeldivad. Ja mulle meeldivad sellised näitlejad, kes teevad tööd – kes tahavad areneda. Ja kõige rohkem ma olengi siin Viljandis näinud Ugala inimesi ja vist minu sellised kõige suuremad eeskujud ongi Martin Mill, Janek Vadi ja Aarne Soro. Kui olen näinud neid mängimas, siis nendes on midagi sellist, et ma näen kuidas nad „tahavad“ ja teevad tööd... Ja isegi pärast pikki aastaid teatris nad arenevad ikkagi edasi. Seda on nii ilus näha. Sellepärast ka, et ma olen neid kõige rohkem näinud. Kuna ma ise olen Viljandis, siis suur osa minu elust on siin ja ma väga tihti pealinna ei jõua ja teistesse linnadesse teatrisse.

Aga filmikunstis? Välismaalt?
-     *    Välismaalt? Benedict Cumberbatch on kindlasti üks, sest tema on ka selline „töötav“ näitleja ja ta on hästi mitmekülgne. Neid on jah väga erinevaid, kes on mingis žanris head. Ma ei oska praegu niimoodi välja tuua. Tegelikult kui ma võtan Alexi ja „Kellavärgi“ kohapealt, siis Heath Ledger ja Jokkeri roll. Ma just vaatasingi seda filmi... Ringo üldse andis meile sellise nimekirja filme, mida me vaataksime enne prooviprotsessi algust ja muidugi need filmid olid sellised kohati jõhkra sisuga filmid. Ja ma võtsin endale lisaks veel vaadata filme. Kui ma sain teada, et ma pean Alexit mängima, siis ma võtsingi just Heath Ledgeri Jokkeri rolli. Ma ei saa täpselt aru, kuidas on võimalik tabada ära sellist lähenemist rollile kui Sa mängid sellist kurikaela... Ta ise näitlejana oli 26-27 aastane, aga see roll tundus minu jaoks selline, et ta oleks pidanud ise inimesena omama elukogemust vähemalt 50 aastat. Ma ei oska ise seda paremini seletada. See on kuidagi nii imetlusväärne – see pühendumus ja leida see täius. Sellised näitlejad on hästi imetlusväärsed.

Kui palju lavastaja näitleja rolli võib mõjutada. Sisemiselt seda, mida näitleja tunnetab või teeb?
-     *     Ma pole veel väga paljude lavastajatega kokku puutunud, aga need lavastajad, kes meiega koos tööd on teinud – igal lavastajal on oma lähenemine ja mina usun seda, et näitleja peab usaldama lavastajat. Nad on erinevad – kes ütleb Sulle ülesande ette, kes ütleb kuidas Sa pead midagi tegema, aga mina olen aru saanud, et mina pean usaldama lavastajat, sest mina ei näe ennast kõrvalt, mina ei näe tervikut. Ja usun seda, et kõige olulisem ongi lavastaja ja teater peakski olema lavastaja nägu. Teatris peakski olema lavastaja kõige olulisem inimene, sest tema loob terviku. Mina näitlejana olen lihtsalt see üks mutter, kes aitab luua seda tervikut, aga mina ei ole kõige olulisem tegija - annan kogu oma panuse, et see tervik hakkaks tööle. Mulle meeldib tihti ise pakkuda ja tunnen, et minule sobib selline lavastaja, kes annab natuke vabadust, et ma võin katsetada ja proovida. Ta ei katkesta mind poole stseeni ajal ja ei ütle, et „Kuule, ära nii tee! See on vale lähenemine.“ Et ta näiteks laseb mul lõpuni teha ja siis ütleb, et kuule siit jäta see meelde ja kasuta seda ja arenda seda edasi või see võta maha. Mulle meeldib selline protsess kõige rohkem, aga igal juhul on iga lavastajaga põnev koos töötada. Isegi siis kui lavastaja ütleb mulle täpselt, et „nüüd mine sealt nurgast sinna nurka ja samal ajal keskel teed seda ja sellel hetkel ütled selle lause ja selle häälega ja nii valjusti ja selle mõttega“, kui ta teeb ka kõik ette ära, siis ma teengi ja täidangi selle, mis ta ütleb ja ma võtan sellest kogemusest selle, mis mind arendab või mis on minu jaoks sellest ikkagi see positiivne pool.

Kas Sul endal on ka lavastajageen kusagil olemas või tahad esialgu ainult näitlemisele keskenduda?
-     *     Tegelikult ma nüüd just katsetasin lavastamist kuu aega tagasi. See oligi selline meelega „katsetus“. Kooliajal ma võtsin endale igaks semestriks sihukese ülesande. Monolavastus oli ka tegelikult lavastamine, aga see oli natukene teistmoodi ja ma tahtsin veel saada seda kogemust, et kuidas ma pean teisi inimesi juhendama. Siis ma võtsingi endale sellise ülesande, et viimasel semestril teha kahe prooviga, ehk siis 2 õhtuga - kokku oli aega 6 tundi, et teha siis selline füüsiline liikumislavastus. Ühele muusikapalale, kokku vist mingi 15 minutit. Ja siis leidsin need inimesed akadeemiast, sellised, kellega ma olen lavapeal koostööd teinud ja kes on minuga head sõbrad, keda ma usaldan. Panin selle pundi kokku. Lavapeal oli 3 poissi, 3 tüdrukut. Võtsin ka ühe pedagoogi, keda ma väga austan ja panin tema ka lavale ja siis ma juhendasin neid. See oli väga lahe. Kindlasti, mis selle kogu asja minu jaoks ka natuke lihtsamaks tegi oli see, et need inimesed, kes seal olid, nad olid minuga „kaasas“, nad tahtsid teha ja nad tegidki minule selle esimese lavastamiskogemuse hästi lihtsaks. Pärast kahte proovi tegime avatud näitamise. Sinna tuli ka selline paarkümmend inimest vaatama. Tuli ikka positiivne tagasiside ka. Ütlesid, et oh väga lahe ja tee veel! See andis jälle sihukest inspiratsiooni juurde. Kindlasti kunagi kui tekib see võimalus, siis saab midagi veel katsetada-proovida.

Leidsin internetiavarustest Su blogi... Ma pean tunnistama, et sellepärast on mul seda praegust intervjuud natuke raske teha, sest ühest küljest soovin Sind kui näitlejat avada, aga Su blogi lugedes ja Su sügavamate mõtete labürindis ekseldes, tegelikult oleks vähemalt sama huvitav hoopis Sinuga filosoofilisemaid ja elulisemaid teemasid arutada... kevadel olid Sa üsna kurb... Kas praegu oled õnnelikum? Ja mis on üldse õnn Sinu jaoks praeguses hetkes?
-      *    Sõbrad! Sõbrad on minu õnn. Vist nii ongi, et kuna ma olen hästi selline introvertne inimene... (naerab) Öeldakse, et näitleja koha pealt on see nagu veider...

Jah!
-     *     Kuidas ma saan olla introvert kui ma tahan lavapeal olla, aga lavapeal ma tunnen mingisugust vabadust, mida ma elus vist ei tunne nii hästi. Ma tean, et kuidas muutuvad aastaajad, nii muutun ka mina. Kui talvel ma tahan lähedust, kevade alguses ma võib-olla tahan just olla üksinda. Praegu ongi niimoodi, et ma käin koolis, pärast kooli tulen koju ja olengi rahulikult oma toas, kas loen või vaatan filmi või siis kirjutan ja niimoodi võivad minna 2 nädalat mööda. Siis tekib jälle vajadus, et ma tahan inimestekeskel olla ja inimestega suhelda. Aga sõbrad on küll need, kellega ma olen õnnelik.

Aga muidu Sa oled maapoiss või linnapoiss?
-     *     Maapoiss. Saaremaalt. Talust.

Ei kujutagi ette ennast näiteks pealinnas elamas-töötmas.?
-     *     Eks ma arvan, et mingil hetkel võib see periood tulla küll, et pean või tahan minna korra suurde linna elama. Aga ma tean ka seda, et kindlasti kodutalu Saaremaal - see on see koht, kuhu ma kunagi tagasi kindlasti jõuan. Ma ei tea millal... Siis kui enam ei taha ringi joosta, siis ma kindlasti lähen sinna tagasi.

See suur linn, mida Sa katsetada tahad, see peaks ikkagi Eestis olema või ka kusagil kaugemal?
-     *     Jällegi ei tea. Eks näis.

Kirjutada Sulle meedib?
-    *      Meeldib. Siis kui on vajadus kirjutada. Nüüd ma ei ole küll pikalt-pikalt kirjutanud. No ma kirjutasin küll lõputööd ja siis sai jälle neid mõtterännakuid teha. Praegu on see „Kellavärgi“ periood ja kõik mõtted elan seal proovides välja. Ja õues ka päike paistab ja siis need nukrad mõtted ei ole ka nii kerged tulema. Siis kui on tegusam periood, siis ma nii palju ei kirjuta, aga kui on selline vaiksem periood, siis tuleb ikka see tuhin peale, et peab midagi jälle „välja“ kirjutama.

Tavaliselt need kes kirjutavad, need ka loevad... Kui loed raamatuid, kas siis oma peas lavastad selle ühtasi? Või näitled läbi tegelasi kui leiad mingi ühenduse nendega?
-     *     Ikka, ikka. Vahest isegi kui loen ja mingi tegelane hakkab väga meeldima, siis ma vahest ütlen tema repliigi endaette vajusti välja. Ma ei tea miks ma niimoodi teen, aga kui mingi side tekib mingi tegelasega raamatust, siis ma hakkan teda niimoodi alateadlikult analüüsima või kaasaelama.

Mis Su lemmikraamat on?
-     *     Ikka see sama „Üksindusse“.

Milline teatritükk ja milline film Sulle on suure elamuse andnud?
-    *      Kõige suuremad elamused on ikkagi need Renate Keerdi lavastused, need ei ole mulle kordagi pettumust valmistanud. Mingi müstiline asi on liikumislavastustes. Kuna seal ei ole sõnu ja on ainult keha... Minu jaoks on füüsiline teater olnud alati hästi aus teater. Minu arust kehaga ei saa valetada ja seal peitub see mingisugune tõde ja see mida lavastaja tahab öelda, see peegeldub sealt hästi välja. Aga film... viimane selline... ma ei tea kas ta nüüd oli elamus, aga kus oli väga ilus temaatika ja mis kõnetas – Captain Fantastic.

See Viggo Mortensoniga... Seal oli ka natuke seda „Üksindusse“ teematikat... ta ei olnud küll üksi, vaid perega koos, aga elasid ka looduses...
-     *     Jah ma ei oska öelda, mis selles on... see mingi hipilik eluviis... looduses elamine. Aga jah, see oli viimane film, mille temaatika mind väga kõnetas. Just selle hariduse kohapealt, need üldhariduskoolis käivad lapsed ja siis see iseõpetatud lapse vahe.

Nägin Sind ka telesarjas „Vabad mehed“, kuidas Sulle sarjades ja filmides mängimine maitseb?
-    *      Mulle väga meedib, aga ma pole saanud väga palju võimalust... või tegelikult peab lihtsalt ise tekitama need. Aga just see „Vabad mehed“ - seal seriaalis mängimine, kaamera ees maailm, hakkas väga-väga meeldima. Väga kahju on, et praegu polegi veel sellist praktikat ja kogemust saanud sellest valdkonnast. Isegi oma seminaritöö tegin tegelikult kaamera ees näitlemise kohta. Võtsingi uurida ühe filmi ja teatritüki. Mind tegelikult väga huvitab näo-miimika ja just silmade töö. Kuidas tegelikult silmad töötavad kaamera ees. Minu meelest hästi müstiline asi, et kui hästi töötavad silmad filmides. See ongi see, miks vahest filmid on paremad kui teatritükid. Kuidas filmis saab ära kasutada silmi. Ja kui näitleja on ära tabanud selle või siis režissöör on ära tabanud selle õige emotsiooni - kui võimsad hetked need tegelikult saavad olla. Aga ma väga loodan, et äkki tuleb veel seda võimalust saada praktikat. Väga huvitab see maailm. „Vabade meeste“ periood oli tõesti väga-väga arendav. Aga jah, võib-olla pärast kooli ongi aega ja võimalusi rohkem.

Korraks veel kooli juurde tagasi tulles - kuidas Sul oma kursusega on vedanud, kas on mõned lähedasemad sõbrad, kellega vähemalt esialgu koos oma teatriteed edasi astute samas suunas või lendate kõik igas ilmakaares laiali?
-    *      Ma olen väga tänulik, et mul oli selline kursus. Just see erisus, et olid venekeelse kultuuritaustaga ja eestikeelse kultuuritaustaga inimesed koos. Ja kuidas venekeelse kultuuritaustaga inimesed vaatavadki Venemaa teatrit ja kuidas need eeskujud on just sealt. Ja õppida nende kõrvalt. See on olnud väga arendav. Sa näed seda temperamenti, mis hetkel nad suudavad olla palju kirglikumad kui eestlased. Ja kui näed etüüdi, kas siis sihukest armastuse stseeni... tegime vist tollel hetkel etüüde Tšehhovi „Kajakast“... või siis nende pool tegi seda ja mis siis nendest seal rohkem välja tuli. See sütitas ka ennast proovima leidmaks ka seda teed. Mina õppisin nende kõrvalt väga palju. Tõesti! Need mingid plahvatuslikud emotsioonid – see vahest muutus seinast-seina – see oli hästi rikastav.

Mõnes mõttes te saite siis nagu laiema hariduse – kahe erineva kultuuritausta lähenemised näitlemistööle.
-     *     Mis ma alguses vist ka natuke segaselt rääkisin, et miks ma oleks tahtnud, et meil oleks kursusel olnud selline ühine lavastus, mis olekski rääkinud sellest temaatikast – kahest maailmast siin väikeses riigis. Sest mina, kes olen tulnud Saaremaalt, minul oli loodud selline pilt vene keelt kõnelevatest kui sellistest ebameeldivatest inimestest. Mina ei olnud Saaremaal kordagi kokku puutunud vene keelt kõneleva isikuga. Kui ma tulin Viljandisse, siis isegi ei osanud väga hästi vene keelt ka... üldse ei oskand vene keelt. Sest me küll õppisime, aga kui ei ole praktikat, siis ega see külge ei jää. Ja kui ma siin Viljandis hakkasin nendega koos õppima, siis ikka sain aru kui ebaõiglane see kohati on. Ma ei taha kõlada, et ma nüüd kuidagi kaitsen või tahaks püstitada mingit arutelu selle koha pealt, aga miks ma olekski tahtnud lavastust sellest, sest mingid asjad on valesti... nagu nihkes... Kui lihtne ongi, et räägib venekeelne inimene, siis Sul juba tekib arvamus. Aga kui erilised inimesed nad võivad olla, selle on mingi üldarvamus ära rikkunud.

Olemegi ringiga jõudnud algusesse – nagu Sa ütlesid... Minu sõpruskond teab, et ma tihti teatris käin ja tihti ikka küsitakse, kas seda või teist tasub vaatama minna ning muide sellel kevadel on konkurentsitult kõige populaarsem küsimus, et mis ma Rakvere Teatri „Kellavärgiga apelsinist“ arvan! Ilmselt olete rahvast huvitava materjali valinud. Edu teile suvelavastusega ja Sinule endale palju-palju huvitavaid rolle! Teatris näeme!

-    *      Suur tänu!

pühapäev, 18. juuni 2017

Tanel Ting - intervjuu Kellavärgiga apelsini peaosalist kehastava ja just täna Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetava noore näitlejaga. 1.osa


Juuni alguses Postimehes ilmunud (maikuu lõpus tehtud) intervjuu 3 x pikem ja redigeerimata tervikversioon...

Tanel Ting on „Thijl Ulenspiegeli“ mungarüü vahetanud kunstiteose mõõtu valge pintsaku vastu „Kellavärgiga apelsinis“ ja kohe läheb balšoiks kjuuändeiks Rakvere Teatri suvelavastuse kohta... Kuid lisaks suveteatrile, tahaks natuke rohkem teada saada ka sellest plastilisest plastiliini moodi voolitavast uuest... tšurrr... „õppivast“ näitlejast... Ma küsin kiirelt... enne kui saan kolki... :)

Kas kõik eksamid on juba tehtud?
-        * Ja, just üleeile esitasin oma lõputöö ära. Kaitsmine tuleb 6.juunil.

Ja kuidas need lõputööd on läinud, mis lavapeal on tehtud?
-        *  Thijli kohta ma tundsin, et minu jaoks see materjal jäi natuke kaugeks. Kuna meie kursus on selline nagu ta on – kahekeelne, oleks tahtnud midagi sellist, mis kuidagi kajastaks seda. Kuna on just selline kursus - venekeelne ja eestikeelne. Selline ühine töö, nagu see kogu kursusega oli - oleks tahtnud natuke „valusamat“ teemat. Thijl tegelikult oli selles mõttes kasulik või põnev tegemine, et sai natuke seda teatrielu rohkem näha. Seesmiselt - milline see on ja kas see sobib minuga.

Ja teised?
-      *  No diplomilavastustest viimane on tulemas ja Dajana (Zagorskaja) lõputöö – „Wonderland“ – see oli minu jaoks kindlasti üks kõige arendavamaid lavastusi, mis ma kooliajal olen teinud.

Mis mõttes?
-      *    Just selle temaatika poolelt, kuidas Dajana selle kõik lahendas. Ta põimis sinna sisse „Pidu katku ajal“, „Alice Imedemaal“ ja meie, ehk siis näitlejate enda tekstid, mis me olime kirjutanud. Ta küsis meilt igalt ühelt küsimusi isikliku elu kohta ja arvamusi mingitel erinevatel teemadel. Me kirjutasime ausalt ja otse. Ja siis ta küsis luba, et kas ta tohib mingeid tekste kasutada ja põimis need lavastusse sisse. Kogu see protsess oli ka väga nauditav. Pahade asjade kokkusattumusel oli meil ainult kuu aega, et see lavastus välja tuua. Aga just see lühike protsess ja kuidas kõik inimesed olid hästi kaasas, kuidas me arutlesime, kuidas me tahtsime, et sellest tuleks maksimum - just see energia oli hästi nauditav seal. Ma nägin oma kursusekaaslastes mingit uut külge selles lavastuses. Ja sellisest mugavustsoonis väljaspool oli see lavastus, mis mulle ka väga meeldis.

Mis Sa arvad, kui vara teatrikooli jooksul tuleks publikuga kohtuda? Kui vara olid Sina selleks valmis?
-  *        Viljandis on ikka nii see olnud, et juba esimesel aastal, esimese semestri lõpus võib juba publik vaatama tulla. Vist küll enda kooli inimesed, aga Kalju (Komissarov) kuidagi tahtis niimoodi, et Sa võimalikult ruttu harjuksid inimestega ja minule on see väga meeldinud. See just nõuabki kõige rohkem harjumist - see vahetu kontakt inimestega ja kui publik on saalis. Sellel aastal ongi tegelikult see klikk ära käinud – just eile oli selle sama hetke kogemine. Meil oli Viljandi Kultuuriakadeemia 65. juubel ja ma sain olla seal gaala-juht. Kogu see protsess ja kogu see lavastus oli ka tudengite enda tehtud ja minu hea sõber Peep (Maasik) oli selle lavastanud ja ma tundsin ennast kuidagi hästi turvaliselt. Siis ongi, et näitlejana ei olegi väga raske lavale minna kui Sa saad usaldada kõiki inimesi ja Sa usaldad lavastajat ja tema usaldab Sind, siis Sa lähedki lavale ja need inimesed kes Su ees istuvad - Sa ei tunne nende ees mingisugust hirmu. Isegi kui midagi peaks väga valesti minema, siis Sa tead, et Sa oled heades kätes ja Sa oled hoitud. Ja need inimesed, kes saalis on, nad ei taha Sinule halba. Nad tahavad ka, et kõik õnnestuks. Näitleja-amet ongi selles mõttes hästi nauditav, et saalis istuv publik tulebki ju Sind vaatama. See mõistmine on toimunud just siin viimasel ajal. Esimestel aastatel oli selline tunne, et Sa pead kuidagi tõestama publikule, et Sa tahad laval olla ja ma ikkagi „oskan“. Ja siis see närv – justnagu see närv peabki sees olema. Kui nüüd see on ära kadunud, siis on see nagu vabadus ja see on väga nauditav. Just, et Sa julgedki vaadata publikule silma ja võttagi kontakti – see on hästi hea tunne. Mina usun küll, et mida rutem kokkupuude publikuga tuleb, seda parem. Aga see igaühele ei sobi.

Kuidas Sa üldse jõudsid selleni, et tahad saada näitlejaks?
-       *   Tegelikult mina ei ole selline, kes lapsepõlvest peale tahtis saada näitlejaks. Mina tahtsin saada tantsijaks. Tantsuõpetajaks. Ja niimoodi ma ka Viljandisse tulin. Aga siis juhtus väike vigastus ja ma võtsin aasta aega akadeemilist ja läksin Austraaliasse reisima. Kui ma tagasi tulin, siis otsustasin seda, et tantsijat minust ei saa enam.

Kas selle vigastuse pärast siis või?
-     *     No ta pani mind mõtlema küll. See oli selline põlvevigastus, mis kooliajal juhtus. Ma küll ravisin seda, aga kuu aja pärast ma vigastasin uuesti ja siis ma olin jälle kuu aega koolist eemal. Läksin tagasi ja vigastasin uuesti ja siis ma võtsingi akadeemilise, sest ma tahtsin natukene järgi mõelda. See lõi rööpast välja. Kui ma reisimas olin, siis ma sain aru, et ma tahan küll tantsijaks saada, aga see võib ka minu hobiks jääda. Ma sain ka aru, et mu väga suur soov on kuidagi noortega töötada ja sealt ka see vahetus - läksin huvijuht ja loovtegevuse eriala õppima, kui ma tagasi tulin. Kuna mul oli võimalik mingid ained üle kanda tantsuajast, siis mul tekkis hästi palju vaba aega ja liitusin ühe harrastusteatri trupiga ning sattusin jälle lavale. Üle pika aja siis ka teksti andma. Tantsinud ma olin laval küll. Kui ma lõputööd kirjutasin „Minu elu kunstis“, siis lugesin oma päevikuid ja sealt tuli ka see välja, kuidas ma olin Tartu Vanemuise väikses majas laval ja ma sain aru, et tegelikult minu koht on siin - ma tahan olla laval! Teadsin, et suvel on tulemas „teatrikunsti“-katsed ja otsustasin, et ma pean ikka proovima, et saada teada, nagu Kalju (Komissarov) ikka ütles, et kas minus on see mingi säde olemas või see „miski“. See oli puhtalt ka huvi pärast – kripeldus oli sees, et ma pean. Kõik rääkisid nendest katsetest, nagu mingist müstilisest kogemusest – 4 päeva ja Sa põhimõtteliselt ei maga, pead tegema etüüde ja kõike sihukest asja. Mõtlesin, et tahan teada saada, et kas ongi tõesti selline. Tulingi katsetele ja esimest päevast sain edasi. Siis mõtlesin, et oh, väga lahe. Siis ma läksin järgmisel päeval, okei, et kui ma nüüd edasi ei saa, siis ma võin vähemalt uhke olla. Kui ma kolmandasse päeva olin jõudnud, siis ma mõtlesin, et kui ma juba nii kaugele olin jõudnud, siis ma tahan juba sisse ka saada. Ja nii kuidagi valisingi selle tee. Kuigi ma olin ka väga rahul huvijuhi eriala peal. Millegipärast jah, otsustasin siis riskida näitlejaks hakata.

Milline oli vanemate reaktsioon kui Sa ütlesid, et plaanid minna teatrisse tööle?
-      *    Kui ma väike olin, pani ema mind peotantsu õppima. Tol hetkel ma tahtsin kõike muud teha kui tantsida, aga ta ikkagi sundis mind. Ja ma olen väga tänulik, et ta sundis. Nüüd mul küll enam isa ei ole, aga isa oli ka väga uhke kui ma tantsisin ja laval olin. Ütlesin küll emale, et ma lähen proovima, aga ega ma talle rohkem midagi ei maininud. Ja siis kui sisse sain, siis ma helistasin talle, et kuule nüüd ma vahetan uuesti eriala, et nüüd lähen hoopis näitlejaks õppima. Mu ema on mind alati hästi toetanud.

Kas ta käib Su kõiki töid ka vaatamas?
-     *     Ma olen ikka kutsunud, aga novot mu ema elab Saaremaal. Nüüd ta käis viimast „Thijl“-i etendust vaatamas. Ja ta oli jälle väga õnnelik. Kui ma kuskil lehes või telekas olen, siis ta ikka ütleb kui uhke ta on.

Aga närvi ei lähe, et poeg on teiste silme all?
-    *      Ei lähe, ei lähe. Ta ütleb kogu aeg, et ma olen õiges kohas. Et ma peangi olema laval. Noh... nagu emad ikka toetavad.

Diplom on ju ainult paber, aga millist kuupäeva Sa oma näitlejakarjääri alguseks pead?
-    *      Oi, mina ei pea ennast veel näitlejaks. Kohe kindlasti mitte.

Ohoh?
-   *       Ma arvan, et ma alles nüüd saan aru, mis see eriala üldse on. Ma arvan, et ma olen alles alguses. Ikka täitsa-täitsa alguses. Ma olen noor ja roheline alles. Need esimesed 2 aastat kui oli tihe eriala õppimine, siis Sa ahmisid seda kõike sisse. On jah nii, et kui Sa juba kooli sisse saad, siis on juba kuidagi hea öelda, et „ma olen nüüd näitleja“, aga kaugel sellest. Ma mäletan, et kui mul oli selline aine nagu Ametipärimus, milles me pidime tegema intervjuu inimesega enda valdkonnast. Mina tegin Piret Rauk’iga. Tema ütles ka väga hästi, et kui lõpetas kooli ära, töötas juba teatris, kui alles hakkas mõistma, et mis amet see tegelikult on. Ma olen selline algaja näitleja või mitte „algav näitleja“, aga „õppiv näitleja“.

Millise rolli eest oled siiani saanud kõige rohkem kiita ja kas see on ka kõige südamelähedasem Su senistest töödest?
-   *       Kiita... ma ei tea, mul ei tulegi praegu ühtki sellist rolli meelde, mille eest ma niiväga kiita oleksin saanud.

Minule väga meeldis see „Thijl Ulenspiegel“-i munga roll...
-   *       (naerab) Südamelähedasem... No kõige südamelähedasem roll on võib-olla see minu monolavastus. Mis oli üks (kooli)ülesanne, mis me pidime tegema. See oli kolmandal aastal ja ma mängisin seda küll ainult ühe korra. Mis mul südame väga soojaks tegi oli see kui palju inimesi seda lõpuks vaatama tuli. Ma olin kutsunud ja arvestanud, et no 50 inimest võib-olla äkki tuleb... aga tuli tunduvalt üle 100 inimese kohale. Suurem osa muidugi sõbrad, sest kui oled Viljandis nii kaua olnud, siis see jutt läheb liikvele. Aga just see temaatika, millest ma tegin - tegin raamatust, mille pealkiri on „Üksindusse“ ja see räägib ühest poisist, kes läheb reisima, et leida seda tõelist ennast. Ja niiöelda - õnne. See raamat oli tegelikult see põhjus, mis mind saatis Austraaliasse. Siis ma tundsin, et tahan nagu tagasi teha või siis austust avaldada sellele raamatule. Ja siis ma tegin sellest selle monotüki. See võib-olla, on minu jaoks see kõige südamelähedasem roll olnud. Ta võib-olla ei õnnestunud kõige paremini, aga minu jaoks oli see protsess, kus Sa pead ise tegema, ise ennast lavastama ja ise paned meeskonna kokku - kes teeb sulle muusikalise kujunduse ja kes paneb sulle valgust ja kus ma seda teen ja kogu see protsess kuidas tervikut luua. See oli väga-väga nauditav. Osadele inimestele see väga meeldis ka, niiet tegelikult vist oli hästi.

Kas Sa seda filmi ka oled näinud?
-     *     Jah.

Ja nüüd siis Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsin“ peaosa Rakvere Teatri suvelavastuses... Teete seda TÜVKA 11.lennu kursakaaslastega koos. Kas rollilahendus tuli kohe alguses kergelt või on see küpsenud millekski muuks tegemise käigus?
-  *        Ma ütlen väga ausalt, et ma ei tea, kas ma olen veel seda tabanud. Sest see on tõesti väga raske materjal. Kunagi nägin seda filmi ja film on tõesti geniaalne. Aga see oli õnneks väga mitu aastat tagasi ja ma ei ole nüüd enam üle vaadanud ja lavastaja Ringo (Ramul) ka ei ole seda filmi vaadanud. Otsutasime mitte vaadata, muidu hakkame midagi kopeerima või leiame sealt mingitele asjadele lahenduse. Aga ei taha... tahaksime leida oma lähenemise sellele. Ja kuidagi üldse selle materjaliga töötamine - vägivalla teema on selle koha pealt raske, et tabada ära... või vähemalt minule meeldib, kui ma neid rolle loon praegu või olen mänginud, siis mulle meeldib mõelda seda, et see keda ma mängin, olgu ta siis vaataja silmis halb või olgu ta mõrvar või positiivne tegelane, siis kui mina teda mängin, siis minu jaoks on ta alati kõige õiglasem tegelane. Sest...

... see oledki sellel hetkel Sina?
-  *        ...ma kuidagi nii hakkan teda mõistma paremini. Ja nüüd Alexi puhul on ka see kui me oleme neid proove teinud, siis mingitel hetkedel tõesti teeme ühe stseeni ära ja siis Ringo ütleb: „Stop!“ ja siis ma tõesti korra jään seisma ja mõtlema ja tahad ju siis kohe selle korraks maha raputada, selle tunde või selle... vahest tahab tulla peale ikkagi see, et „rõve tegemine“, aga siis mingil hetkel saad aru sellest loost sügavamalt, et tegelikult ta ju ei ole halb. See ümbrus on veel halvem, kus ta peab olema. See on tegelikult selline... valus materjal...

Kas on kuidagi teistmoodi kui oma kursakaaslane lavastab? Võrreldes näiteks Saaremäega, kes tegi „Thijl“-i?
-  *        Ikka on. Ikka on teistmoodi.

Saab ise rohkem kaasarääkida või mismoodi teistmoodi?
-     *     No muidugi need stiilid on hästi erinevad. Isegi meie kursusel õppivad lavastajad – nad on hästi erinevate lähenemistega. Mitte selles, et Üllar on juba pikaajaline lavastaja ja töötab teatris ja Ringo on veel alles noor ja õppiv lavastaja... asi vist polegi niiväga selles, vaid ma olen Ringoga koos kasvand ja rohkem koos läbi elanud ja proovides on ka see mõistmine parem üksteise suhtes. Kuidagi mingis mõttes kergem on arutleda. Kui kuidagi lähebki mingil hetkel tulisemaks, siis see on ka proovi sisene asi, see pole midagi isiklikku, vaid see ongi lihtsalt selline, et julged kuidagi avatum olla vist...

Mille kohta lavastaja Sulle kõige rohkem märkuseid teeb?
-    *      Ringo?

Jah.
-   *       (naerab laginal) Et ma „kannatan“ liiga palju.

Kannatad...?
-    *      Lavapeal, et ma näitlen kannatamist. See on minu väga suur probleem. Just see „läbielamine“... ta nimetab seda „kannatamiseks“. Mulle endale meeldib ka seda nimetada kannatamiseks.

Kes selle materjali üldse leidis ja valis?
-   *       Ringo ikka ise valis. Ma isegi mäletan, see oli vist esimesel või teisel aastal, kui me Ringoga rääkisime ja kuidagi jõudsime selle materjalini, siis ta mainis, et ta nii väga tahaks seda lavastada. Siis ma vist isegi ütlesin talle ka, et „Muidugi lavasta ära. Kooliajal ju kihvt, saad katsetada ja ära teha“. Aga siis tollel hetkel ta seda väga ei uskunud, et ta selle ära teeb.

Sina olid tema esimene valik sellesse Alex-i rolli?
-    *      Vot seda ma ei tea. Ma ei usu. Me saime need rollid teada alles esimesel lugemisel. Kes mängib keda. Ta ikka mõtles vist pingsalt, keda-mis rollidesse panna.

Kui Sa seda Alexit peaksid lahtimõtestama, siis mis on temas head, mis halba?
-    *      Minu jaoks on Alex väga tark tüüp. Ta on väga ilusa ilu-tundega. See kuidas ta armastab ilu, kuidas ta armastab muusikat ja kuidas ta tegelikult oskab väga ilusasti maailma näha või seda sõnastada – ta on väga poeetiline tüüp. Aga see maailm kus ta elab on ta muutnud selliseks, nagu selles loos ta on. Minu jaoks on Alex... ühes proovis me jõudsime ka selleni, et Alex on natuke oma ajast ees. See keskkond kus ta elab, on tema jaoks liiga igav. Ja sellepärast ta ongi selline. Miks ta on läinud selle vägivaldsuse teed – ta tahab kogeda midagi siirast... Siiras on halb sõna... Midagi sellist, mida seal maailmas ei ole ja mida ta saabki ainult läbi inimeste kannatuste. See kuidagi pakub talle rahuldust. Seda vist ei tohi öelda, et see on positiivne joon tema puhul, aga minu jaoks on. Lihtsalt, et see keskkond kus ta elab - ta ei sobi sinna. Ta on liiga tark selle keskkonna jaoks. Aga negatiivne – mis temas halb on? Võib-olla, et ta on liiga naiivne, ta on liiga enesekindel ja ta usaldab vist liiga pimesi.

See naiivsus ja pimesi usaldamine vist käivad käsi-käes ka?
-    *      Tegelikult küll.

Kui Sind päriselt pandaks vanglasse, mis Sa arvad, kuidas Sa seal hakkama saaksid? Laseksid enda peal katsetusi teha, et sealt kiiremini pääseda?
-    *      (muigab) Ma ei usu... ma ei laseks enda peal katsetusi teha... Ma arvan, et kui ma oleks vanglas, ma oleksin vaikselt omaette ja teeks aja ära ja teeks kõik niimoodi, et ma ei satuks mingitesse lisaprobleemidesse. Muidugi ma loodan, et ma sinna ei satu... (naerab)

Tunned Sa, et Sinus endas on mingid kurjad küljed peidus?
-     *     Mingit tumedust kindlasti on, aga ma ei tea, kas ma saan seda kurjuseks nimetada. Sest ma ei naudi vägivalda. Seda kindlasti mitte. Mulle ei meeldi relvad ja relva kätte võtta.. see on küll üks asi, mis ei sobi minuga. Ma usun ikkagi seda inimheadust natuke rohkem... aga tumedaid pooli on kindlasti peidus. Ma pole lihtsalt neid veel näinud nii selgelt.

See mängukoht on ka üsna ebatavaline (Nortsu angaar Rakveres)?
-    *      On... aga see on minu meelest täpselt see õige. See tabab seda õhustikku väga hästi. Ega seda tükki väga ei saakski mängida teatrimajas. Seal on vaja natuke teistsugust keskkonda, et see looks mingi teistsuguse õhustiku, mingi teistsuguse maailma vaatajatele. See toetab ikka väga palju.


Tead Sa juba praegu, mis tööd Sind ootavad pärast „apelsini“?

Homme intervjuu 2.osa....

laupäev, 17. juuni 2017

Viimane võllamees - Rakvere Teater


NB! Kuna tegemist on väga palju üllatavaid pöördeid täis tükiga, siis tungivalt ja kategooriliselt on soovitatav tulla siinset teksti lugema alles siis kui see tükk on ka endal juba nähtud... muidu lihtsalt võite enda elamusest osa kaotada! Sellest tükist on võimatu kirjutada ilma sisulistele asjadele natukenegi ust paotamata... Ja isegi kui seda natuke paotada, on see juba "liiga" palju!

Eestlaste poolt palavalt armastatud (praeguseks on praktiliselt kõik etendused välja müüdud... pileteid on saadaval ainult augusti lõpu-septembri alguse lisaetendustele) briti-iiri (sündinud-kasvanud Londonis iirlastest vanemate perekonnas) näitekirjanik Martin McDonagh, tegi üle 10 aastase pausi näidendite kirjutamises ning tuli uue näidendiga 2015.aastal tagasi teatri juurde (muide ta ise on seda öelnud, et "teater on kõige kehvem kõikidest kunstivormidest"... mille peale briti juhtivad teatrikriitikud on vastanud, et ta arvamus muutuks kui ta tihedamalt omaenda kirjutatud näidendite lavastusi külastaks :) )

Siiani on McDonagh'i sulest pärit 2 Iiri-triloogiat ja 3 "mitte-Iiri" näidendit.

Leenani triloogia:
"Leenane'i kaunitar" Rakvere Teatris lavastas Ü.Saaremäe ja peaosades mängisid Ülle Lichtfeldt ja Ines Aru, Vanemuises lavastas A.Mäeots ja peaosades mängisid Herta Elviste ja Liina Tennosaar

"Üks pealuu Connemaras" Rakvere Teatris lavastas Ü.Saaremäe ja mängisid Hannes Kaljujärv, Ines Aru, Velvo Väli ja Imre Õunapuu

"Connemara. Üksildane lääs" Rakvere Teatris lavastas J.Rohumaa ja peaosades Üllar Saaremäe, Erik Ruus ja Velvo Väli, Vanemuises lavastas T.Jonas ja peaosades Karol Kuntsel, Andres Mähar ja Riho Kütsar.

Arani Saarte triloogia:
"Inishmaani igerik" Tallinna Linnateatris lavastas J.Rohumaa ja mängisid Katariina Unt, Andres Raag, Ene Järvis, Helene Vannari, Marje Metsur, Margus Tabor, Indrek Sammul, Andres Ots ja Alo Kõrve

"Inishmore'i leitnant" Eesti Draamateatris lavastas T.Ojasoo ja mängisid Mait Malmsten, Tiit Sukk, Jaan Rekkor, Riina Maidre, Sulev Teppart, Taavi Teplenkov, Margus Prangel ja Ivo Uukkivi.

"The Banshees of Inisheer" - näidendit pole veel avalikustatud, ega ka seega veel lavastatud terves maailmas.

3 muud näidendit:
"Padjamees" NO99s lavastas T.Ojasoo ja mängisid Tambet Tuisk, Rein Oja, Sergo Vares ja Andres Mähar.

"Kadunud käsi" Vanemuises lavastas T.Jonas ja mängisid Riho Kütsar, Liisa Pulk, Ott Sepp ja Markus Luik.

Ja nüüd siis "Viimane võllamees" Rakvere Teatris (Muide eelmise aasta märtsis linastus selle London Royal Court Theatre live-ülekanne Coca-Cola Plazas).

Ainus nendest kõigist versioonidest, mis mul nägemata, on Vanemuise "Kadunud käsi". Ja kui nimetada 3 lemmikut lavastust siinsetest, siis NO-teatri "Padjamees", Vanemuise "Mägede iluduskuninganna" ja Tallinna Linnateatri "Inishmaani igerik"... kuigi etteruttavalt võib öelda, et nüüd see kõige uuem, ehk "Viimane võllamees" lükkab ühe neist kolmest TOPist välja :)

Kuid enne "Viimase võllamehe" juurde siirdumist tuleb veel Martin McDonagh'i kirjutatud filmid üles loetleda, sest ühe eest on ta isegi võitnud oscari! Nimelt aasta parim lühimängufilm "Six shooter". Kõige kuulsaim tema filmidest on ilmselt (samuti oscarile nomineeritud - parima stsenaariumi eest) "Palgamõrtsukad Brügges", kus peaosades särasid Colin Farrell, Ralph Fiennes ja Brendan Gleeson. ning siiani viimane "Seitse psühhopaati", kus mängisid sellised Hollywoodi staarid nagu Woody Harrelson, Christopher Walken, Sam Rockwell, Colin Farrell ja Tom Waits. Käesoleva aasta lõpus on maailma kinodesse oodata tema kõige uuemat filmi "Three billboards outside Ebbing, Missouri", millele juba praegu ennustatakse suurt Oscari-nominatsioonide sadu.

Kuid nüüd siis tema värskeima näidendi värskeima lavastuse juurde Eestis. Ja kuigi tegevus toimub 1960ndatel (Martin McDonagh ise on sündinud alles 1970!) on see kõik kuidagi nii värske. Särtsakas, humoorikas, natuke õudne... või pigem ehmatav, äratundmisi pakkuv, meelelahutuslik ja põnev. Tugeva atmosfääritunnetuse, terava teksti, ägeda lavastuse ja väga heade näitlejatöödega teatrielamus - no mis Sa hing veel ihkad.

Mõnusalt huvitav mängukoht - Loodi kuivati Loobu külas - suveteatri jaoks ideaalne. Tükk on nii hea ja sisukas, et teeb silmad ette suuremas osas ka põhihooaja lavastustele. Ootasin seda tükki sellel suvel kõige rohkem ja kui oma ootused niimoodi üles kruttida, siis on ju pettumus lihtne tulema... kuid ootus sai tasutud igati vääriliselt!

Inglismaa. 1963.

Avastseenis osalevad peapooja Harry Wade (Raivo E.Tamm), tema adjutant Sid (Velvo Väli) ja paar politseinikut, kes on viimas võlla surmamõistetut (Indrek Apinis). Surmamõistetu oma süüd ei tunnista ning lubab hauatagust kättemaksu kui ta peaks üles poodama... ja pea meeles, mitte "ülesse" poodama, vaid õige on "üles" poodama :)

Kuid luuk avaneb jalge all, silmus on kaelas ja mees ripub võllas...

Sellega on kogu ülejäänud lavastuse hargnemiseks võtmed kätte antud. Nii selle magus-hapu segu, ehk õõva ja huumori kooslus kui ka sisulises mõttes - tegemist saab olema võllamehe ümber toimuvaga - ehk mis saab tema elust edasi kui 9. novembril 1965 keelustatakse riigis surmanuhtlus poomise läbi. Mida teeb riigi "teiseks" kuulsaim võllamees kui ta on jäänud töötuks? Hakkab baari pidama. Ja otse loomulikult on ta on oma väikelinnas väikest viisi kuulsus. Kirju seltskond, sh. ka politseiinspektor, kes baari igal päev koguneb ja abikaasa, kellega koos baari peetakse ning teismelist tütart kasvatatakse... kõik liigub rahulikult oma rada, kuni ühel päeval saabub pubisse võõras, kellega on kaasas teatav kahtlane... justkui ohtlik aura...

Sellest saab alguse üks põnev ja naljakas klapperjaht, mille käigus muuhulgas selgub, miks tabavalt on orginaalpealkiri "Hangmen" vahetatud eestikeelses tõlkes "Viimane võllamees" vastu (eraldi aplaus sellele, kes selle eestikeelse pealkirja välja mõtles, sest see annab omakorda veel tükile natuke geniaalsust juurde!)

Lavastus toimub kahel tasandil... Alumisel asub pubi "Poojad käed" ja ülemist "korrust" lisaks avastseeni poomisele, kasutatakse ka baari teise korrusena, kus baaripidajal on hea anda natuke privaatsemates oludes intervjuud kohalikule ajalehele. Baaris endas on erinevaid mängukohti - publikule lähemal on laud, mida kasutavad juhukülalised. Baarile lähemal on teine laud, kus istub õhtust õhtusse praktiliselt sama laudkond, kus teiste seas on ka väikse koomilise pärlina Eduard Salmistu esitatav kurt, kes õigel ajal just õiged asju ja õigete nimedega kõva häälega välja ütleb. Ja loomulikult baarilett, kus kindel koht on alati ka politseiinspektoril (Tarvo Sõmer), kes kogemata ka kogu selle kriminaalse alatooniga sekelduse sisse satub...

Näitlemine on ikka üks peen kunst. Raivo E.Tamm, kes väga nappide vahenditega teeb ülipõneva rollijoonise (kummaline, et selles on ühtlasi olemas Raivo, ent samas on see midagi täiesti uut temalt) - alguse uhkest poojast ning väikelinna ja veel eriti oma enda pubi kohaliku staarina on ta alati natuke rind kummis või lõug ülespoole õieli sigarit tõmbamas. Uhke mees, kaabu džentelmenlikult peas, oma naist ja tütart ning lisaks ka kõiki ümbritsevaid lakekrantse kerge üleolekuga koheldes, muutub hetkega "poisikeseks", kes ei taha silmigi palju maast kergitada, kui Briti hukkamisajaloo kõige kuulsaim mees - Albert Pierrepoint (Toomas Suuman), tema pubisse astub. Lisaks on tema tunnetesse segatud õigustusnoot, miks ta Nürnbergi kohtus poomisele määratud natse ei olnud Albertiga koos hukkamas... See peamiselt ongi teinud temast just nimelt "teiseks kuulsaima" timuka riigis... Numbritelt umbes kolmandiku hukanud võrreldes Pierrepointiga... alates sellest kui Pierrepoint pubisse siseneb, mis on teise vaatuse teises pooles, võtab kogu lavastus veel eriti ägeda hoo sisse... Juba Pierrepoint'i üks esimesi lauseid "Alice, "täna" ma ei tulnud Sinu juurde"... annab aimu, et nad Alice'ga saavad kokku ka tihedamalt, kuigi kõigi ees tehakse nägu, nagu nad pole juba sada aastat näinud... selliseid kavalaid pisikesi sõnamänge on peidetud tükki mitmeid ja see teeb teksti jälgimise erakordselt nauditavaks... iseasi, kas ühe korraga ongi need kõik võimalik sealt üles noppida.

Tiina Mälberg võllamees-baaripidaja abikaasana nägi nii hea välja... 60ndad, kuigi ta ise seal kunagi elanud polegi, sobib talle imeliselt :) Päris mitme mõnusa stseeni keskmes on just nimelt Tiina - allpool fotol olev puusahõõrutamisega lauapühkimine, hiljem dialoog tütrega (Jaune Kimmel), kus ema kõnnib piiripeal - ühest küljest peab ta tütrele mõista andma, et too peab oma väljanägemisele mõtlema, teisalt tõdeb endamisi, et tütar on teisest puust kui ta ise ning justkui üsna lootusetu (nagu ilmselt paljud lapsevanemad oma laste suhtes ka tänapäeval kui nood pole veel oma arvutimänguvanusest väljunud ning poisid ega enda väljanägemine neid veel ei huvita). Ja siis kui tütar koju tuleb ja imestab, et keegi temaga ei pahanda... ent isa (Raivo E.Tamm) mokaotsast julgeb öelda, et tema on pahane küll... siis ema võtab tütrel ümbert kinni ning teatab, et nemad selle peale vilistavad... See stseen pani mõtlema selle loodusseaduse peale, et kuidagi on see alati nii, et isad hoiavad emade poole, aga emad hoiavad ikka laste poole... nii see lihtsalt peab olema... sest muudmoodi see ei toimikski... kui mõistad, mida öelda tahan.

Äsja VKA lõpetanud ja Rakvere Teatris tööd alustanud Jaune Kimmel'iga kohtusin teist korda ning Thijl Ulenspiegeli ülemängimisest on see tüdruk teinud suure hüppe edasi. Õige pisut oli seda muidu tabavalt teismelisega kooskäivat nännunää'd liiga palju rollis, aga see ilmselt läheb esietendusest edasipoole siledamaks mängides. Tal on ühe näitlejanna jaoks väga huvitav välimus ning tundub, et temalt võib tulevikus veel palju huvitavaid rolle oodata. Hea algus on igatahes tehtud. Selle "hea mängu" ja "huvitava välimuse" kontekstis meenub miski, mida Ita Ever ühes oma hiljutises intervjuus Margit Kilumetsale Aarne Üksküla sõnu edastades ütles näitlemisele hinnangu andmise kohta - "ta mängis hästi, aga kas ka huvitavalt"...

Kahtlase võõrana astub üles Madis Mäeorg ning vaatasin tema mängu tükk aega suu ammuli... see kuidas ta alguses tõesti natuke kahtlase oleku ja justkui distantseeritusega mängu siseneb ja siis omavahel (idioodist) Sid'iga räägib avatult ja psühhopaatliku hooga... luues karakterit, kelle suhtes tõesti tekivad kahtlused... ning kogu see lõpuvärk... kus ta enam eriti sõna ei saa, vaid... No müts maha... eriti kui mõelda tema rollidele, mida minul on siiani õnnestunud näha - Ugala "Vanad ja noored" noorperemees Kaarlina, Rakvere Teatri Gravitatsiooni peaaegu sõnatu tudikesena ja lisaks ainsa mehe roll "Kuhu küll kõik lilled jäid?" tükis - selline kameeleon! Väga suur nauding on näha nii palju rollist rolli muutumisvõimelisi näitlejaid.

Sama võiks öelda ka tema koolivenna Imre Õunapuu kohta. Sest siin sai Imret näha hoopis teisest küljest kui viimati Somnambuulis. Arutasime teatrikaasalsega, et ta on üldse üks sümpaatne näitleja ning osales ta ju ka eelmises Rakvere Teatri Martin McDonagh'i materjali põhjal, Üllar Saaremäe lavastatud "Üks pealuu Connemaras" -lavastuses... kuid toonasest poisikesest on saanud nüüd õllesõbrast pubikülaline.

Tarmo Tagamets on üsna kõrvaline ja saab sõna peamiselt oma kurdist sõbrale seletades, mis toimub või mida keegi ütles... samas justkui kiskudeski sellelt kurdilt, ehk Eduard Salmistult need tema naljad välja... Salmistu mängib just nii ja just seda rolli, milles ta on ülihea - kerge vine all natuke üle võlli karakteris. Iga kord kui ta suu lahti tegi, möirgas publik naerda (ja mina niisamuti teiste seas). Margus Grosnõi ajakirjanikuna oli väga ehe... kuna mul endal siin natuke aega tagasi õnnestus olla just tema rollis päris elus, ehk siis teha intervjuud Raivo E.Tamm'ega, siis tundsin ta karakteri suhtes omalaadset sümpaatiat... aga Margus lahendab rolli oma hea energia ja hooga ning võtab väiksest kõrvalrollist, mis sealt võtta on.

Pisikese, kuid minu arvates siiani oma näitlejatee parima rolli pakub esimeses stseenis hukatav Indrek Apinis. Seda toetavad kuidagi tema pikemad juuksed ja habe ning tõelise pühendumuse, ehk iga ihurakuga rollisolek.

Teadlikult olen jätnud viimaseks Velvo Väli - idioodist ja perverdist Sid'i rollis... Ei saa just öelda, et Raivo, Tiina, Madise, Eduardi, Indreku ja teiste heade näitlejatööde kõrval ta kogu show endale varastaks, kuid kõik hetked kui ta oma markantse tegelasena laval on, siis naelutab ta pilgu endale ja oma karakteri tobedale krõnkskujule. Mäletan kuidas ma algusaastatel kui ta lavakast teatrisse suundus ei suutnud teda laval üldse vaadata... ja pikalt vältisin võimalusel kõiki tükke, kus ta mängis... ja nüüd (umbes pärast tema Vargamäel tehtud koomilist Pearu't) on Velvost saanud üks minu lemmiknäitlejaid, kes iga kord suudab üllatada ja vaimustada oma karakteritega. See stseen kus ta autovõtmeid otsib... või siis kui ta Pierrepointi kutsel kardina tagant välja tuleb ning vaikselt eemale nihkub... puhas komöödiakuld!

Selle kardinaga seonduvalt sai päris mitu üllatust või tipphetke lavastusse... kõigepealt muidugi "toolikukkumine"... siis Velvo lahkumine sealt tagant... ning kõige lõpuks muidugi ka kardina äratõmbamine... Meenus Lars von Trier'i film "Dancing in the dark"... ja see võigas stseen Björk'iga... öeldakse, et tabuteemasid enam pole... ja inimesed on ju kõike juba näinud oma silmadega... ent "seda" vaadata on siiski ikkagi jõle ja šokeeriv... kes on näinud, see teab...

Ja Üllar Saaremäe oskus see emotsioonide künklik maastik lavale seada, kaotamata tunnet, et kõik see võib ka sama hästi kusagil siin Eestis toimuda, ent ikkagi on tegemist 60ndate Inglismaaga... Dünaamiline kahe tasandi kasutamine ning tempolahendused kuidas šokeerida, kuidas tegelased liiguvad... veel üks tipphetki minu jaoks oli näiteks see kui tütar koju saabub ning pubikülalised eesotsas "viimase võllamehe" endaga teatavatel põhjustel üles rivistuvad - täiesti omaette koomiline olukord (tekkis "kaitsmise" või pigem "varjamisega" assotsiatsioon briti rahvusspordi, ehk jalgpalli mängijatest moodustatava "väravakaitse" inimmüüriga kui lüüakse karistuslööki).

Kunstnikutöö on ideaalne - ehtne britilik pubi on Loodi kuivatisse ehitatud ja kostüümid on ehtsad ning sobivad. Kusjuures ajastule ja briti väikelinnale ja eelkõige pubile endale domineerima jäänud pruuni-musta-beeži toonivalik toetab igati kunstilist tervikut. Ainus "roosa" toon on seotud teismelise tüdrukuga... kes ongi võõrkeha kogu kontekstis.

Unustamata mõnusat muusikalist kujundust. Tükis leidub nii ilusat originaalmuusikat kui ka kuulsaid ja tuttavaid laule 60ndatest.

Hinnang: 5- (Mitte ainult suvelavastusena vaid lavastusena üldse ilmselt üks käesoleva aasta tippe. Võibolla see miinus sealt tagant kaob kui jõuab järelmõtete ning vestlustega tükki veelgi enda sees küpsetada. Täpselt nagu Raivo E.Tamm oma intervjuus tabavalt ütles - justkui tänapäeva Shakespeare... Kohe esimesest stseenist alates kisub endaga kaasa. Pakub isegi mõtteaineid ja paralleele enda ellu. Lahutab meelt oma musta huumori ja võllanaljadega, ent samaga ka šokeerib ja tekitab põnevust. Mis ikkagi juhtub? Kes ikkagi on süüdi? Selles mõttes üpris psühholoogiline, et kuidas me inimloomad käitume erinevates olukordades. Ka igapäevasemates peresuhetes, mitte ainult nendes nö. eriolukordades. Näha, et Saaremäe ise armastab McDonagh'i materjali, sest ta on selle suure austusega lavale toonud. Ja materjal ise ongi kulda väärt. Seal lihtsalt on kõike... kõike peale "armastuse"... sest armastusel ei ole lihtsalt siin kohta... kuigi kes tahab, see leiab ka armastuse üles... sest see noor teismeline ju ikkagi armub kahtlasesse pubikülalisse... Natuke on sisse visatud ka ajastule kohast rassismi, mingi paroodialikku kuulsuseihalust... ja mida kõike veel... Kusjuures kui esimene stseen kõvale jätta, siis suurem osa tegevusest leiab aset vaid paari-kolme päeva jooksul, ent tundub, nagu kõike seda sisu on seal palju rohkemaks... Kusjuures McDonagh on huvitavalt toonud sisse ka päris elu, sest Albert Pierrepoint on päriselt Inglismaa kõige kuulsaim pooja... samas kui Harry Wade'i nimi on kokku pandud kahest teisest kuulsast Pierrepointi ametivennast - Harry Bernard Allen ja Stephen Wade)

PS. vaheajal tasub külastada väikest näitus, mis kõrvalmajja on üles seatud... seal saab lugeda mõningatest Inglismaal võlla mõistetud inimestest ning ühtlasti muidugi ka Albert Pierrepointist ja see kuidagi toetab ka sisuliselt tüki vaatamist ennast... sest see kuidas ja kui kiiresti neid surmaotsuseid sellel ajal vastu võeti, see laseb tõmmata paralleele vestlusele, mida Raivo E.Tamm'e ja Velvo Väli tegelased üsna lõpus räägivad tüki alguses toimunud hukkamise tagamaadest...
Kes tahab, saab osaleda ka hääletusel, kas Eestis peaks olema surmanuhtlus või mitte... kui mina hääletasin, oli suurem osa hääli antud "poolt"... ent mina olen selle "vastu"... jah, ma mõistan poolt-argumente ka... ehk miks pidada maksumaksja arvel elus ja üleval jõhkraid mõrvareid... Ent minu nägemus sellest on selline, et esiteks palju neid selliseid jõhkraid mõrvareid ikka on... riigiametnikke ja muid selliseid pöidlaimejaid, tean ma kuhjaga, kelle pealt annaks neid rahasid korduvalt suuremates kogustes kokku hoida... Ent minu "vastu" argument on hoopis seotud sellega, et ma ei tahaks, et üldse kellelgi oleks õigust teise inimese elu üle otsustada... Kui on ühel see õigus, siis on ka teisel ja kolmandal... Lisaks kõigele on juhtumeid küll, kus valetunnistuse on andnud "pealtnägijad" (kättemaksuks või kadedusest) ja kelle tunnistuste alusel vale inimene süüdi mõistetakse ning alles hiljem pärast hukkamist on selgunud, et hukatu oli süüta. Seega mina olen põhimõtteliselt surmanuhtluse vastu.

PPS. Omamoodi naljakas kukkus välja ka esietenduse aplaus... sest lavastaja Üllar Saaremäe hakkas ka seda (et kõik tegijad lavale jõuaksid) "lavastama" :) Kusjuures Eesti teatri koorekihti oli saabunud esietendust puupüsti saali vaatama ohtralt... Alates erinevate teatrite näitlejatest, kunstnikest, lavastajatest, lõpetades teatrijuhtide ja kriitikutega... Ilmselt kõigil on hais ninas (ja ma ei pea siin silmas Albert Pierrepoint'i juuksepumati haisu :) ), et tegemist on väärt asjaga!


Tekst lavastuse kodulehelt:
Martin McDonagh
VIIMANE VÕLLAMEES
Suvelavastus Loodi kuivatis

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Teet Suur
Kostüümikunstnik Piret Mildeberg
Helilooja Siim Randla
Valguskujundaja Arne Maasi
Tõlkija Külli Seppa
Osades Raivo E. Tamm (külalisena), Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel või Lisete Laisaar (külalisena), Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu

Rakvere Teatri suvelavastus 2017.

Riigi peaaegu et kuulsaimast võllamehest Harryst on saanud baaripidaja. Igal õhtul koguneb kindel seltskond Harry semusid tema äärelinna pubisse, et klaasi taga päevasündmused läbi võtta. Ühel päeval siseneb kummaline võõras, kelle ümber hakkavad asjad kahtlast kuju võtma, ja minevikusaladused tõusevad taas päevakorda. Kes ta on ja mida otsib? Ja milline on tema seos kahe aasta eest vangikongis üles poodud mehega, kes viimase hingetõmbeni oma süütust kinnitas?

Martin McDonagh` nimi on Eesti teatripublikule tuttav. Üllar Saaremäe võtab oma lemmiku taas käsile, tuues publiku ette põneviku, kus vastamisi õud ja huumor.

„Viimane võllamees” („Hangman”) on McDonagh` müstilise ja vaimuka käekirjaga võidutsev tagasitulek pärast pikemat pausi: sügisel 2015 jõudis materjal esmakordselt lavale Londonis. 

Esietendus 15. juunil 2017 Loodi kuivatis Tapa-Loobu ristis Tallinn-Narva maanteel.
Alla 12-aastastele me etendust ei soovita!
Etendust mängitakse vanas maakivist hoones.