teisipäev, 17. oktoober 2006

The Cave of the yellow dog


Mongoolia eelmise aasta oscari-saadetis. Iseenesest kui dokumentaalfilm Mongoolia nomaadide elust. Nende tavadest, kommetest ja maailmavaatest. Kuid tegemist oli siiski mängufilmiga. Kuigi tegelastel ja näitlejatel olid samad nimed.

Mis mulle selle filmi juures meeldis, olid need võimsad kaadrid avarustest. Selline himu tuli endal kusagil mägede vahel niitudel joosta ja kisada või kuulata vaikust.

Lugu ise oli lihtsakoeline. Kaamera jälgis ühe pere, eriti selle pere vanima tütre tegemisi. Lugu koopast pärit kollasest koerast on vana lengend, mille vanaema väiksele tüdrukule jutustab. Ka see legend on lihtsakoeline ning isegi mitte nii väga huvitav. Kuid mingit sisemist soojust õhkus sellest filmist. Ma pean tunnistama, et minu jaoks toimis film isegi sellisel tasandil, et ma sain ka paar head kasvatusnippi.

Mulle meeldib headus ning see läheb mulle hinge. Karm isa, aga hea isa, kes nõuab, et laps peab koera maha jätma, et see ei tooks õnnetust nende perele kaasa jõuab oodatud lahenduseni. Kuid samas ei ole sellel lahendusel ameerika roosamannasuhkrut küljes. Raisakullide stseenid olid samuti võimsad. Kultuurierinevusi märgata ja näha on hariv ning see, milliste probleemidega nemad seal kokku puutuvad on hoopis teised kui meie omad. Võta siis kinni kellel on suuremad, kellel väiksemad.

Lihtsuses peitub teinekord jõud, aga mina olen rikutud ning ootan igalt poolt nii filmidest, teatrist kui raamatutest ja muidugi eelkõike elust endast sügavust, mitmetahulisust, samastumisvõimalust ja mõtete tulva. Sellepärast ka märksa kehvem hinne, kui tegelikult see film väärt on... 3+

Kommentaare ei ole: