Selle raamatu kätte võtmist ajendas peamiselt täna õhtusele Ugala külalisetenduse pileti ostmine. Ja-jah, Ugala on täna Vene Draamateatris külas. Saal pidavat välja müüdud olema...Tegelikult on mul hirm...viimane suurteose instseneering Ugalas, mille Tallinna-külaskäigu tunnistajaks oli mul häbi olla, oli Triumfikaar. Õnneks oli raamat loetud, et üldse millestki aru sai. Ja seda mu Eesti teiseks lemmiku teatri poolt esitatuna...
Ei, see hirm polnud ainukeseks põhjuseks, miks ma selle raamatu ette võtsin. Peamisteks põhjusteks hoopis:
1. Ma pole varem ühtki Jaan Krossi raamatut lugenud.
2. Evelyn soovitas, et see on väga hea raamat.
3. See raamat on juba mitu aastat mu lugemisriiulil istunud.
4. Teema on huvitav.
5. Eesti kirjaniku raamat, mis on tõlgitud soome, rootsi, vene, ungari, bulgaaria, leedu, tšehhi, slovaki, norra, prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, saksa ja inglise keelde.
6. Kross on pidevalt Nobel -i auhinna kandidaat.
Raamat ise jutustab loo päeviku vormis ühest mehest, kes koos oma õega või õigem ehk oleks öelda - tänu oma õele satub madalamast seisusest kõrgemasse klassi - läbi õe abielu. Mees, kellega õde abiellus, kuulutas keiser hulluks. Raamatut läbiv poleemika ongi ühel tasandil see, kas Timo on hull või mitte. Teisel tasandil käsitletakse päevikukirjutaja enda suhteid ja sidemeid.
Raamatu võiks tinglikult jagada kolmeks, kui vaadata Jakobi silmade läbi. Alguses, kui ta on Jettega, lõpus kui ta on Annaga ja siis see vahepealne osa. Ma pean tunnistama, et minu jaoks peitus raamatu väärtus just nendes osades, kus jakob naistele mõtles, mitte siis kui ta andunult Timo elukäiku ja kirjutisi analüüsis ja selgitas. Pean tunnistama, et ma ootasin ja lootsin, et ta kohtub jälle Jettega. Tundub, et tema enda jaoks jäigi "Jette" elu armastuseks.
Ajaliselt vältab päevik peamiselt 10 aastat 1827-1837. Lõpus hüpatakse ka 22 aastat edasi. Keeleliselt stiililt tõesti nagu oleks raamat kirjutatud 1800-ndate lõpus või 1900-ndate alguses. Selles mõttes väga osav. Meeldis ka see, et autor ei pidanudki lõpus tähtsaks välja tuua, kas Timo oli hull või mitte vaid lisada vürtsiks veel teise mõtlemisaine. Kes tappis Timo või kas ta tegi enesetapu? Mõnikord mulle meeldib, kui lahendused jäetakse õhku rippuma, näiteks nagu Maag -is. Seal on mul kindel arusaam sellest, kas nad seal lõpus jäid kokku või mitte, aga Keisri hullus oleks soovinud teada saada - mis ja kuidas. Tegemist, nagu ma aru sain on mingil määral ajalool baseeruvate tegevustega. Või oli ka järelsõna kirjaniku meelevaldne kunst? Või oligi see otste lahti jätmine sellepärast et ärgitada inimesi uurima. Ei nii keeruline see siiski vast pole. Aga võibolla olen mina loll?
Igatahes 413 lehekülge läks praktiliselt 3 päevaga - kõva häälega ette lugedes. Ju seegi ütleb midagi sellest kui huvitav see raamat oli. Mingis mõttes meenutas ta mulle seda aega ja kirjakeelt, millega Turgenjev kirjutas Aadlipesa. Sellele tasemele see raamat küll ei küündinud, sest sellist habrast ja õrna armastust ei ole vist küll keegi suutnud kirjutada raamatusse. Võibolla on ka, aga lihtsalt see raamat pole mulle ette sattunud. Aga Keisri hull oli ikkagi omal kohal ja huvitav pildike auga Tammsaare järel teiseks kuulsama Eesti kirjaniku sulest. Minu edetabelis Kross küll teiseks veel ainult selle raamatu põhjal ei tõusnud, aga ilmselt tuleks lugeda Wikmani poisid ja siis ta tõuseks ka mitu pügalat üles poole...oh mind edetabeli hullu.
Täna õhtul siis näeb, kuidas Ugala seda raamatut mõistab ja kas nad suudavad ka lahenduse välja pakkuda või mängivad ainult sellele "hull või mitte hull" teemale välja...loodetavasti mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar