kolmapäev, 18. oktoober 2006

Uno


Eilne väärtfilm ETV-st oli nagu löök rusikaga silmaauku. Ehk siis ere näide kõrgest põhjamaade filmitasemest. Hindeks 4+, aga teised sama taseme filmid kahvatuvad selle Aksel Hennie meistriteose kõrval. Hennie on üldse üks multitalent, nimelt on ta Uno režissöriks, stsenaristiks ja kõigele lisaks ka peaosatäitja. Ning kõik kolm ametit teeb ta ära väga kõrge professionaalsusega.

Sisuks tänapäeva Norra allilm, ehk narkoärikad ja pisisulid ning maffioosnikud. Tegevus toimub Oslos, ümber ühe jõusaali-gängi. 25-aastane mees annab olude sunnil üles oma kambajõmmi ja saab sellega kogu omakandirahva viha endale kaela (eriti ülesantud poisi isa võtab asja tõsiselt ja meelsasti näeks vasikat tänavarentslis hinge vaakumas). Lisaks kõrvalliin, kus sõber, kes samuti satub põlu alla, osutub selliseks agpüksiks nagu tegelikult temast võibki arvata. Sest inimesed käituvad kriisiolukorras täpselt nii nagu neil on kriisiolukorras kombeks käituda. Kui oled argpüks, siis oled argpüks.

Julmalt realistlik pilt sellest, et ei maksa siduda ennast igasuguste kahtlaste tüüpidega. Sa ei teagi kuidas see võib Sulle hiljem haiget teha. Selle realismi kõrval oli filmi suureks väärtuseks ka selle muusika. Kui ma tiitritest õieti välja lugesin, siis Tom McRae vastutas nende haldjalike kitarriballaadide eest, mis nukrust filmi toonidesse tõi.

Film linastus kunagi ka Pöff -il, kuid kahjuks jäi see tookord nägemata. Samuti on film võitnud mitmeid festivaliauhindu ja Norrakate enda Amanda parima režii eest. Lugesin kusagilt, et mõned sündmused sellest filmist on Aksel Hennie enda elust maha kirjutanud ning et kirjutamist alustas ta juba 1996 -dal aastal, ehk siis päris ekraanile jõudis see esimeste sõnade kirjutamisest alates arvestades 8 aastat hiljem. Väga lahe on ka Oslot nende eest ära jooksmiste taustalt ära tunda. Ja norra keelt natukenegi rootsi keele baasil purssida läbi ajumasina.
Väga äge ja vinge!

Kommentaare ei ole: