reede, 16. november 2007

Magnus - Stockholmi Filmifestivalil

Kunagi, kui film Cannes-is linastus, siis ma kogusin natuke materjali kokku, mida lehed arvasid filmi kohta Eestis ja maailmas. Igal juhul ei saanud ka nemad sellest lõpus olevast dokfilmi osast aru (miks selline eneseõigustuse lõik, see vähendas filmi kunstilist väärtust...)miks peab üldse kunsti selgitama...
Aga kiitust tõesti kaameratööle ja muusikale! Ja muidugi Mart Laisk iseendana on tõesti ehe nagu inimene tänavalt...
Aga mulle ikkagi ei meeldinud. Eriti veel selles valguses, et eile käisin vaatamas Prantsuse/Iraani multifilmi Persepolis, mis on ehk üldse selle aasta parimaid filme! Tõeline pärl. Ehk sellepärast oli kontrast nii suur. Ja üldse peaaegu kõik Eesti filmid on millegipärast kurva alatooniga - Sügisball, Georg, Klass, Kuhu põgenevad pilved ja nüüd ka siis Magnus...Jan Uuspällu film ehk oli selline värskendav erand (kuigi ka seda kaevates oli ju ikkagi tegemist kurva alatooniga)...sellepärast nende tegijate ees müts maha. Kas tõesti on üks suur äng ja rõõmu perest ning kunstist või millegist muust ei tunta Eestis või seda lihtsalt on sellevõrra raske ekraanile tuua, et Eestis pole lihtsalt küllaldast ajupotentsiaali, ei tea...

Aga tulles tagasi Magnuse juurde, siis meeldis või ei meeldinud, mingi arvamus temast ikkagi on...minu isiklik arvamus on, et see film oleks võinud vabalt olemata olla, poleks midagi kaotanud, ka seda 100 minutit oma elust...(lisaks kõigele oli ju tegemist kõva antireklaamiga Eestile. Eestis tehakse ju nii vähe filme, et iga film loob meist kui rahvast ja riigist kuvandit. Eriti sellised filmid, mis mööda festivale rändavad. Selline mulje jääb, nagu kõik Eestis ongi kas litsid või narkomaanid ning teistest inimestest ega üldse teistest elusolenditest ei tunta sooja ega külma).

Ja seda kui võltsi maigu see film nii elementide kui tervikuna jättis suhu, kuvastab see käo kukkumine seal metsas, kui Magnus endale poomispuud otsib, kas siis tänu võltsile originaalile või kehvadele helimeestele. Ja see, et just Magnuse psühholoog talle seal litsimajas ette jääb, see on näide ühest neist paljudest vigadest, mis film endas kannab...see on minu jaoks sama ebausutav, kui Remarque-i Triumfikaar -e lõpu poole, kus peategelane just "õigesse" litsimajja satub...nii lihtsalt ei ole elus. Vähemalt minu jaoks küll mitte.
Aga tegelikult neid selliseid mitteusutavusi oli veel. Üks aps polekski ehk häirima jäänud...

Lehtedes kirjutati, et kohati ajas naerma midagi... Ma mäletan, et mind ajas vist ainult 1 koht muigama, kui Magnus läheb oma isa tuppa ja too on kahe kurttumma tüdrukuga voodis...see stseen oli selline piisavalt kummaline, et lõpuks nende enda naer nakatas. Aga selle nö. võidustseeni selles filmis, kus on ehk kõige valusam tera sees, on see kui Magnus oma õele helistab, et ta on otsustanud nüüd "selle ära teha", siis see õe hoolimatus ja tekst...see on kõige valusam ja tõesti midagi sügavamat, kui kogu ülejäänud film. Ning mitte üldsegi ei mõjunud minu jaoks see, et isa oma pojal surra laseb, mis on mängitud välja kui "suur valus hetk" või nagu hiljem selgub "suur isa otsus" (lubage nüüd naeda!). Mul ei hakanud kordagi selle filmi jooksul nendest vanematest, ega ümbritsevast kahju. Samuti ka mitte Magnusest endast. Minu jaoks võõras maailm, võõrad inimesed ja võõras kultuur. Samuti nagu, a la mõned mongoolia filmid kitsekasvatusest ja sellega kaasnevast peredraamast kusagil telgis elades...või tegelikult samuti nagu selles eilses "Persepolis"-es, kuid ometi suudeti mind seda filmi vaadates kaasa elama panna. Ja asi pole mitte rahas, vaid filmi sisus ja teostuses...Persepolis on piisavalt otsekohene, aus elulugu, mis on piisavalt eneseirooniline kuid samas oskab nii lõigata kui haavu lappida. Lisaks kunstiline väärtus ja huvitavad lahendused! Soovitan seda kindlasti Pöffile vaatama minna. See peaks tulema siin Stockholmis varsti ka üldlevitusse, loodetavasti ka Eestis.
Ehk on siiski Magnuse -filmi väärtus selles, et "mõtled, mis ise teeksid selle isa asemel või miks Magnus tundis nagu ta tundis, kas see oli midagi rohkemat kui keemia ajudes?", aga siin tuleb juba ette konflikt. Keskmine või tavaline inimene ei satu sellisesse olukorda. Ning kui satub, siis ta kindlasti ei käitu ega mõtle, nii nagu see isa seal. See kõik on üpris ebatavaline. Ja võibolla peaks ka andestama selle tavapäratuse või teisiti mõtlemise selles valguses, et nii palju kui on maailmas inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi, otsuseid või nägemusi. Aga mul on ikkagi kahju, et selline film on olemas. Pika jutu lõpuks liigitan selle siis "tegijate enda tegemisrõõmuks", kuigi jah, "rõõm" on siinkohal sündsusetu sõna. Sest tegemist oli mingi haiglase eneseeksponeerimise vajaduse või endaõigustusvajadusega. Ei saa aru. Mõtetu. Võibolla lihtsalt mu ootused olid "liiga" kõrged. Ka kodulehekülg on ju vinge ja Kõusaar-e Zen ja kõik need kõrged ja ülevad sõnad on ju huvitavad. Kadri K ise ka minu jaoks alati olnud huvitav tõõp. See, tema Neruda austamine ja tihti sügavad ja tähenduslikud tekstid siin seal ajakirjanduses. Jah...võibolla tõesti olid ootused liiga kõrged (huvitav, kas ta kirjanikuna on parem?Kaldun arvama, et jah). Aga Eesti filmi peab ju ikka toetama (EFSA toetas ju vist isegi "Tulnuka" tegemist...), et tuleks uusi ja uusi, ehk sinna vahele siis satub ka neid "paremaid" filme...

Rohkem kui 1 tärniga on sellist (minu meelest Laiskade perega mitte seotud inimeste jaoks) mõtetut filmi raske hinnata. Võibolla kunagi vaatan uuesti, vanema ja targemana ja siis leian midagi mida seekord ei leidnud.

Hmm, siiski tahaksin veel enne lõppu öelda, et Rita Raave oli VÄGA hea ja ehtne lõbumaja pidajannana, mis sest et teda seal oli ehk kõige rohkem 30 sekundit.... Tema hääl ja maneerid - ikkagi "päris" näitleja...

Aga siin on need ajalehtede väljavõtted...ma olen ise tõlkinud need välismaa lehelõigud ning suvaliselt lühendanud kohati...Võibolla pole tõlge kõige parem...aga see tülge mis oli tehtud sellele Stockholmi Filmifestivali koopiale. No see oli ikka päris mööda. Kohati üritatud rämedamaks muuta tälkega teksti, kohati oli tõlgitud täiesti "ümber nurga", sest tõlkijal ilmselt puudus ühe või teise keele piisav oskus. Ehk veel üks miinus juurde...

Aga lõppude lõpuks, minu lisaks umbes paarikümnest, peamiselt rootslastest koosnevast publikust, kõndis poole pealt välja vist ainult 1 inimene. Rohkem uksekõlksatusi vähemalt ma ei kuulnud.

kolmapäev, 14. november 2007

Celine Dion & Daughtry

Ma sain sellega hakkama! Mul on nüüd taskus Celine Dion-i kontserdipiletid 07.juunil 2008 Globenis!!! Üle 12 aasta pole ta Rootsis kontserti andnud ning kui ma ei eksi siis ka mitte kusagil mujal põhjamaades.

Käisin hommikul kohe kui piletid müüki läksid sappa. Mõni mees oli seal seisnud juba öösel kella kolmest alates. Ma sain siiski väga head kohad...A9 sektor 11.rida. Lisaks kuna kontsert toimub nii, et lava on paigutatud saali keskele, siis see koht peaks olema selline, kus peaks nägema igal juhul väga hästi (see mees kes seal sabas esimene oli, see sai koha samast sektorist, ainult rida eespool). Mõni hetk hiljem, kui tööle jõudsin, olidki piletid välja müüdud - isegi need lae all olevad seisukohad, vapustav!

Uus plaat on ka fantastiliselt hea! Eriti: vana hea Heart-i lugu ALONE ja rootslase kirjutatud FADE AWAY, aga ka absoluutselt kõik ülejäänud laulud.

Ta on nii südamlik ja ilmselt ka päris elus hästi hea inimene. X factor -is osalejatel jubedalt vedas, et ta neile mentoriks käis. Sellist asja, et Celine annab vihjeid kuidas paremini laulda, seda ikka igal inimesel elus ette ei tule. Ja ta oli nii positiivne ning siiralt vapustatud nende tasemest (aga kahtlemata nad ongi seal jube vinged lauljad sellel aastal...või vähemalt pooled neist - Niki, Beverley, Rhydian ja Leon).

Siin on Celine Dion - FADE AWAY:



Siin on Celine Dion - ALONE ning lisaks veel plaadi nimilugu TAKING CHANCES:



Aga enne kui Celine siia maale jõuab, tegelikult juba 26.novembril läheme vaatama Chris Daughtry kontserti. Ma ei tea, miks, aga mulle mõjub tema laul HOME alati tugevasti. Isegi sajandal korral. Ma olen paar korda isegi pisarateni jõudnud selle kuulamisega. Ma ei tea, kas see on see, et tänutäheks oma kodulinna toetusele kui ta American Idol -is teiseks jäi läks ta koju ja andis tasuta kontserdi ning on alati rõhutanud kodu tähtsust (ka nüüd kus ta on ülikuulus/rikas, elab ka põhimõtteliselt oma kodulinnas).

Või on see lihtsalt see minu pidev koduigatsus. Sest kuigi siin Rootsis pole ju midagi hullult viga (mõned asjad välja arvata) on ikkagi mul kogu aeg suur igatsus koduse Eestimaa järele ning ma tunnen kogu aeg mingit südamerahutust või tunnet, et ma olen teel. Rootsist ei saa kunagi minu kodu, seda ma tean. Ning ma olen isegi jõudnud järelduseni, et ma olen oma lastele teinud karuteene siia kolimisega ja sellepärast seda laulu kuulates lihtsalt tulevad pisarad. Aga kahtlemata on ka need sõnad ("You always seem to give me another try"; "where your love has always been enough for me" - parandamatu romantik), mis mõjuvad jube tugevalt. Siin on see "kõikide kodust eemal olevate hümn" ja pärast seda sõnad...

Daughtry - HOME



I'm staring out into the night,
Trying to hide the pain.
I'm going to the place where love
And feeling good don't ever cost a thing.
And the pain you feel's a different kind of pain.

Well I'm going home,
Back to the place where I belong,
And where your love has always been enough for me.
I'm not running from.
No, I think you got me all wrong.
I don't regret this life I chose for me.
But these places and these faces are getting old,
So I'm going home.
Well I'm going home.

The miles are getting longer, it seems,
The closer I get to you.
I've not always been the best man or friend for you.
But your love remains true.
And I don't know why.
You always seem to give me another try.

So I'm going home,
Back to the place where I belong,
And where your love has always been enough for me.
I'm not running from.
No, I think you got me all wrong.
I don't regret this life I chose for me.
But these places and these faces are getting old,

Be careful what you wish for,
'Cause you just might get it all.
You just might get it all,
And then some you don't want.
Be careful what you wish for,
'Cause you just might get it all.
You just might get it all, yeah.

Oh, well I'm going home,
Back to the place where I belong,
And where your love has always been enough for me.
I'm not running from.
No, I think you got me all wrong.
I don't regret this life I chose for me.
But these places and these faces are getting old.
I said these places and these faces are getting old,
So I'm going home.
I'm going home.

neljapäev, 20. september 2007

Hüvasti Lible, hüvasti Johannes, hüvasti Kaljo Kiisk!

Kaljo Kiisk on meie seast lahkunud! Ta oli pikemalt aega juba haige ning viimastel aastatel on olnud pidevalt selline tunne, et ta ei pea enam kaua vastu. Nii kurb!

Meil on K.-ga koos üks oma isiklik mälestus kohtumisest Kaljoga. Nimelt kunagi ammu-ammu, alles sellel ajal kui meie suhegi oli alles päris alguses. Aasta oli 1994 ning sügis. Viru Väravate lähedal, selles kohas, kus tänasel päeval seisab DeLaGardie kaubamaja, oli sellel ajal selline laudadest kokku klopsitud põrand. Ning pisikese platsi nurgas pisike välikohvik, kus sai osta jooki ja hambaalust. Suure päikesevarjuga või oli neid varje seal suisa mitu... Me käisime K-ga sellel päeval esimest korda koos teatris. Draamateatris. Tükk oli "Mõrtsukas Freddy"ja seal mängis vähemalt Tõnu Aav, aga ka palju teisi Draamateatri näitlejaid. Kuna tükk polnud hea ja me olime teksadega ja tundsime ennast eriti kehvasti sellepärast (häbi oli teksadega teatris olla), otsustasime poole pealt lahkuda ja vanalinnas natuke jalutada. Tegimegi peatuse seal eelmainitud kohas.

Meie juurde järjekorras tuli mingi purjus vanamees. Ok, me nägime kohe, et tegemist on Kaljo Kiisaga. Kerge selline tõrges tunne oli ikkagi sees, et purjus inimene ja mida ta nüüd tahab ja nagu võib arvata on tihti purjus võõra inimesega natuke ebamugav suhelda, sest ei oska kunagi oodata, mis ta öelda või mis juhtuda võib. Aga härra Kiisk vaatas K-d ja siis pöördus minu poole. Ütles, "Teate noormees (ma olin ju sellel ajal alles 21). Te olete õnnelik, väga õnnelik! Te võibolla ei teagi kuidas Teil on vedanud. Teie tütarlaps on väga ilus. Ja eriti ilus on tema naeratus! Vaadake Teda, kui ilus ta on. Hoidke teda hästi. Ja hoidke temast kõvasti kinni. Ta on nii ilus!"

Nii armas! Ja selle Kaljo Kiisalt saadud õnnistusega oleme me ka varsti õnnelikult koos olnud 13 aastat. Kõige lõpuks ta vabandas, et ta on purjus. Aga, et see ei ole mitte lihtsalt purjus inimese loba, vaid ta teab millest ta räägib.

Kogu see vahejuhtum on täiesti sürreaalne ning hämmastaval kombel meeles nagu eilne! Nii armas mälestus terveks eluks.

Aga muidugi on ta endast oma elu ja loominguga suutnud maha jätta ka suure ja olulise jälje kõigi Eestlaste kultuurilukku. Rääkimata ainult nendest rollidest kõikide armastatud filmides ja telesarjades ning -lavastustes. Kuid sellele lisaks saame me tänada teda ka "Kevade" stsenaariumi eest ning "Vallatud kurvid", "Nipernaadi", "Metskannikesed", "Jääminek", "Keskpäevane praam", "Surma hinda küsi surnutelt" ning loomulikult ka Eesti Filmiajakirjanike kõigi aegade teiseks parimaks Eesti mängufilmiks tituleeritud "Hullumeelsus" lavastamise eest.

Ta oleks selle aasta detsembris saanud 82 aastaseks.

Head aega Kaljo Kiisk! Sind mäletatakse siin maapeal veel kaua!

Aleksandr Solženitsõn - Vähktõvekorpus

Olin selle raamatu juba ammu ostnud - vähemalt 5 aastat tagasi. Mäletan, et see raamat oli mingis sajandi top 150 nimekirjas ning mõtlesin, et see on kindlasti klassika ning hea lugemine.

Solženitsõn ei ole mulle varemalt tuttav. Ma pole lugenud veel tema Gulagi arhipelaag -i ega Ivan Denissovitš -i ega ka teisi teoseid. Vähktõvekorpus on mul meie esmatutvus. Jah, ma küll tean, et ta on saanud Nobeli preemia kunagi seitsmekümnendatel oma julgete tekstide eest Venemaa vangilaagrite ja haiglate kohta (talle endale on need kohad hästi tuttavad). Ja 74 -ndal saadeti ta isegi Nõukogude Liidust välja.

Lugesin ka kusagilt, et ta on sündinud 1918. aastal ning et ta läks Venemaale 1994 -ndal aastal tagasi. Ja seda Nobeli preemiat ta ei julgenud vastu võtma minna, sest ta kartis, et teada ei lasta enam kodumaale tagasi. Aga muidugi siis kui ta Venemaalt välja saadeti, siis ta sai ka oma auhinna kätte.

"Vähktõvekorpus” on samuti täis Nõukogude-vastaseid märkuseid, mis muideks kunagine Kirjanike Liit käskis tal kõrvaldada, kuid Solženitsõn sellega ei leppinud. Nii ilmusidki tema teosed igal pool mujal, ainult mitte Venemaal. “Vähktõvekorpus” põhineb autori isiklikul kogemusel aastatest 1954–1955, mil tal endal Taškendi haiglas vähki raviti. Peategelane Kostoglotov ja tema haiglakaaslased on sunnitud tegelema selliste filosoofiliste küsimustega nagu elu ja surm, tõde ja õigus.

Kuid minu jaoks oli ikkagi põhiteemaks armastus. Kostoglotovi kaks silmarõõmu Zoja ja Vega. Zoja, kes oma välimuse ja noorusega hullutas Olegi ning Vega, keda ta ju tegelikult sügavalt sügavalt armastas. Nii sügavalt, et tema nimel ja tema "heameeleks" oli valmis kõigeks, ka oma mehisusest loobumiseks. Kuigi hiljem sai see tema enda saatuseks ehk takistuseks, miks ta ei suutnud Vega ellu püsivamatel eesmärkidel astuda. Nagu elus ikka.

Realism on nii tugevalt tunda selles raamatus. Õhk ja olustik on selles raamatus nii kurb ja masendav, et surm oleks ehk isegi kergem ja õnnelikum väljapääs (raamatus surebki hämmastavalt vähe inimesi, mitte nagu tavaliselt selliste raamatute puhul). See hingevalu, mis Olegi lõpus painab, see on tõeliselt raske ning kirjanduslikus mõttes vapustavalt "hea"! Mul tulevad külmavärinad kõigele sellele tagasimõeldes.

Tegelikult on ju tegemist üpris teatraalse raamatuga. Ehk tegevus toimub peaaegu kõik ühes haiglas. Tegelased on sügavad ja huvitavad. Tegelikult kui ma alguses lugema hakkasin, arvasingi, et tegemist on millegi sarnasega nagu telelavastus "Kohtume alleel". Jah, selles samas tükis kus mängisid Anne Reemann, Ines Aru ja Kersti Kreismann. Seekord on aga patsientideks mehed. Kuigi ei puudu ka see arstist vähihaigeks liin. Kuid tegelikult ei ole see üldse sarnane. Sest valukohad on hoopis mujal. Oh, Linnateater võiks sellest vabalt teha menutüki! Hmm, kuigi Zojat peaks mängima keegi kopsakas noor naisnäitleja....Ah, ega kunstilises mõttes ei peagi ju autentsust taga ajama....lahe oleks kui Reemann oleks Zoja ja Kalda oleks Vega....Ja Kostoglotov võiks olla ise Nüganen või Simmul... ja noor Djoma võiks olla Võigemast....

Jälle hakkab mõte jooksma, nagu pea igal leheküljel raamatut lugedes. See on tõsiselt hea kirjanduse tundemärk! Ja kindlasti klassika, mis sest, et polegi teab mis ammu välja antud...

Ahjaa, mis mulle ka väga meeldis, oli see kuidas kirjanik oma tegelasti avas. Niimoodi vähehaaval, nagu tõmbaks nahku maha, et jõuda üha sügavamale ja sügavamale. Või oleks ehk pigem õigem öelda, et nagu kunstnik, kes alguses joonistab raamid ja üldise pildi ning siis hakkab detailsemaks ning detailsemalt minema. Solženitsõn on tõeline sulesepp! Ma tahan kõik lugeda, mis ta kunagi välja on andnud!

Hinne 5-

esmaspäev, 17. september 2007

The Passionate Life of Edith Piaf ehk La Mome ehk La Vie En Rose

Üle tõsiselt pika aja puudutas jälle üks film mu hinge. Edith Piaf, nimi lapsepõlvest, kes küll viimasel ajal eriti mul meeles ei ole. Vast ehk ainult hetkedel kui mõni erudeeritud maailmakuulus jazz- või poplaulja nimetab teda enda eeskujuks.

Tegemist on ju eluloofilmiga, ehk mis seal siis ikka niiväga erilist on. Samad asjad, eri järjekorras, nagu ikka. Siiski on selles filmis palju rohkem kui silmani jõuab. Ja ma ei hakka siis kiidulaulu esitama make-up kunstnikele või kostüümikunstnikele, kes tõeliselt autentset tööd on teinud. Välimuselt on saavutatud tõeline Edith Piaf ning ajastutruu olustik. Kuid samuti võib kaubamaja vaateaknal seisvale nukule osavad kunstnikukäed anda mistahes näo. Ja ma ei taha sugugi sellega vähendada nende kunstnike oskusi ja saavutust. Sest kõik mis filmis on näha on ilus ja kuidagi väga ehe.

Kuid anda sellele maalitud nukule Edith Piaf -i hing. Sellega saaksid maailmas tõsiselt vähesed hakkama. Marion Cotillard, kes minu teadvusse jõudis sähvaka prantslanna rollis Russell Crowe partnerina filmis Hea aasta, ehk A Good Year, on jõudnud oma näitlejakarjääri tippu! See mis ta selle filmiga teeb on midagi fantastilist. Ta ise on kohe-kohe 32 aastane, kuid mängib sama ehtsalt nii 18 aastast kui 47 aastat. See juba on midagi. Samuti sekundeerivad talle siin filmis sellised "vanad kõvad prantsuse näitlejad" nagu Gerard Depardieu, Sylvie Testud ning Emmanuelle Seigner, kes kõik on samuti tasemel, kuid kahjuks või õnneks liiga pisikesed rollid selle ühe suure ja tähtsaima kõrval. Ehk nagu Edith Piafi elus - Edith oli alati ümbritsetud paljude inimestega, sest üksindust kartis ta kõige enam. Kuid tõele au andes oli ikka ja ainult tema oma pundis, kes säras. Ja alati oli ta ka Primadonna, sest ta tegelikult ju teadis kui hea ta ise on!

Muidugi mul on kahju, et tema sõprust Marlene Dietrich -iga rohkem ei näidatud mängufilmis. Filmist jäi mulje nagu nad oleksid kohtunud ainult korra, kuigi päris elus olid nad väga lähedased sõbrannad. Muidugi niigi peaaegu 2 ja pool tundi kestvat filmi ei saanud ka eriti palju pikemaks venitada ja arvestades tänapäevast kinokultuuri, kus kõik üle pooleteisetunnised filmid on "igavad" massidele, siis sellest hoolimata kõlasid filmis peaaegu kõik Piafi kuulsaimad lood -

"La vie en Rose"

"Non, je ne regrette rien"

"Millord"

"L'Hymne a L'Amour"

"Padam"

"Les momes de La Cloche"

Ja kahtlemata nii mõnegi lauluga hakkas peas jooksma samaga eestikeelne versioon, vastavalt kas Diana Klas -i, Silvi Vrait -i või Mare Väljataga esituses. Ja see oli omamoodi mõnus tunne.

Kuid kahtlemata tuleb nii kunstnike, näitlejate kui muusika kõrval au anda ka režissörile. Olivier Dahan -ile. Kelle jaoks on see minu arvutuste järgi 7. mängufilm...ehk "Lucky Seven"... Muusika ei ole tema jaoks varemalt võõras, sest ta on ka näiteks mõne Cranberries -e muusikavideo autoriks. Kuid nagu heal luuletajal on ikka igas raamatus vähemalt üks või kaks luuletust, mis teevad temast just selle "hea luuletaja", on ka Dahan oma filmis teinud paar võtet, mis teevad temast vapustava! Esiteks see kuidas ta oli lahendanud Edithi "suure armastuse" maailmameistrist poksija Marcel Cerdan -i surma (vahemärkusena - Cerdan-i mängib Jean-Pierre Martins, kes on harukordselt sarnane Cerdaniga!), kogu see Piafi vaimudesse uskumise periood ning siis veel pärast lavale minek. See on juba kõrgem klass. Kuna Dahan on ka stenaariumi autor, siis müts maha!!! See on juba kõrgem klass. Hollywoodi rahaässadest režissörid on harva nii leidlikud. Selliste stseenide kohta ei saa öelda, et jah, oleks raha teeks ära. Sellel pole rahaga midagi pistmist. Lihtsalt "ajud tööle", montaažinuga teravaks ning kõik on võimalik. Teine asi, mis mulle väga meeldis oli see, et kuigi film oli ju sellisena jälgitav ning täiesti arusaadav polnud kõike vaataja jaoks ära nämmutatud. Kõike polnud sisse pressitud ja siis see avastusrõõm, mida ma veel Edith Piafi dokumentaalfilmi eile Rootsi Televisioonist vaadates sain, see tõstis selle filmi väärtust veel kõrgemasse sfääri. Nimelt kogu see Marlene Dietrichi ja ka näiteks Yves Montandiga sõbrutsemine. Noore Theoga armastus ja pulmad, mis tegelikult olid sellel ajal kindlasti suur skandaal. Lisaks pisikesed faktid, mis filmis üldse sees ei olnud, kuid ilmselt "iga prantslane teab", nagu näiteks see, et kui Piaf kirjutas La vie en rose -laulu, siis ta tahtis, et tema kallis pianistist kolleeg võtaks selle kirjutamise au endale, sest ta ise tahtis olla ainult interpreet, siis tegelikult polnud ta sõber sellega nõus, sest tema meelest oli sõnad liiga banaalsed ning ta ei soovinud endale seda häbi. Aga vaat, mis juhtus, tänasel päeval on see laul ehk kõige eredamalt inimeste mälus Piafi loomingust. Lisaks, see kuidas Marlene õpetas Edithile inglise keelt, ning Edith Marlene-ile prantsuse keelt. Oi, mul tulevad külmavärinad paljalt kogu sellele kõigele tagasimõtlemisest. Sest see kõik oli ju PÄRIS!

Igal juhul on see film üks selle aasta tugevamaid ja ma loodan, et vähemalt kõik kes Edith Piafi muusikast lugu peavad, jõuavad oma elu jooksul selle filmini.

Hinne 5

laupäev, 8. september 2007

Augustikuu 3 filmi - 300, Simpsons Movie ja Harry Potter 5

300 - on järjekordne film, mis on tehtud koomiksi järgi. Juba tuttav Frank Miller, kelle koomiks Sin city on eelnevalt raiutud tselluloidi. Nüüd siis on järg käes nende Sparta 300 sõduri käes. Film ongi saanud oma nime sellest, et 300 Sparta sõdurit lähevad Pärsia kuninga Xerxese vastu võitlema. Film keskendub sellele teekonnale, võitlusele ning samas ka sellele, mis toimub Spartalaste kodus. Ehk siis Kuningas Leonidase abikaasa, peab kodus oma enda lahingu maha pidama.

Kahtlemata, pole sisu see, millepärast seda filmi vaadatakse. On küll räägitud, sellest, et ajaloolased on kiitnud heaks filmi ajaloolised faktid. Et koguni 90% vastavad need tõele. Kuid tegemist on just nimelt eelkõige visuaalse meistriteosega. Meeleolud vahetuvad koos värvidega. Palju on ära kasutatud viimast arvutitehnoloogiat. Kuid see film ongi üles ehitatud efektidele ning ei pretendeeri millegile muule. Seda filmi vaatama asudes tuleb sellega arvestada.

Mind mõnes mõttes jättis see film külmaks. Sest nagu ma korduvalt olen ka siin blogis kirjutanud, olen ma suur faabulate armastaja. Ehk mida keerulisem sisuline ülesehitus, seda põnevam ja parem. Selle filmi puhul on sisu äärmiselt igav minu mõõdete järgi. Julm - jah, kahtlaselt näideldud - jah, homoerootiline (Leonidase ja Xerxese stseenid eriti) - jah, aga kõige selle juures tuleb ikkagi au anda selle tehnika kasutamise oskuste pärast. Võimsust sellel tõesti on. Muusika ja kogu muu ümbritsev oli samuti väga täpselt valitud ja kalkuleeritud.

Stseenidest mõjus kõige julmemalt see, kui isa oma pojale lehvitab ja samal ajal tuleb vaenlasest ratsanik ning lööb isa silme all pojal pea otsast. Keha seisab hetke ning kukub siis põlvedele ja pikali. See oli väga julm!

Sellist filmi on tõsiselt raske hinnata. Ühelt poolt sisu ei meeldinud, teisalt visuaalsuse mõttes oli tipptase. Ehk siis kokku selline tugev 3. Lena Heady ja Gerard Butler kuningliku paarina peaosades sobisid sellesse filmi, kuid mõlemad ei ole minu meelest eriti head näitlejad ning see film ainult tõestab seda kurba fakti. Oscarite sadu võib aga oodata nii mõnigi tehnikamees, kunstnik või operaator.

Simpsons Movie - Ok, ütlen kohe alguses ära - ma ei ole Simpsonite fän. Ei saanud minust nende austajat ka seda filmi vaadates. Lastele meeldis muidugi väga ning eks see rohkem oligi mõeldud nende itellektuaalsele tasandile. Isegi sisu oli selline üpris lihtsakoeline. Ma ei mäleta, kas ma eriti naernud oleksin kordagi, küll muigasin vahest, aga naeruni vist asi ei jõudnud. See Spider-pig...see on nüüd uus kultuslik värk noorte seas, ma mõistan isegi miks. Aga minule see korda ei lähe. Ma ei viitsi.

Kahtlemata on sellel filmil palju austajaid, sest ka telesari ju paljudele meeldib, lihtsalt mina ei ole üks nende seast.

Tegemist siis õnnetu juhusga, kus Springfield pannakse garantiini reostuse pärast. Muidugi on kõiges süüdi Homer. Kuid saatuse iroonia tahtel jääb Homer välja kupli alt, mis linnale peale pannakse, et reostus ega inimesed välja ei saaks. Muidugi on kurjadel poliitikutel kurjad kavatsused ning Homer peab koos oma perega olukorra päästma.
Hinne 3, samas ei imesta kui see multikas ka parimale multikaoscarile kandideeriks, kuid võitu ma talle küll ei suuda ennustada.

Harry Potter and the Order of Phoenix. Ehk siis Harry 5. seiklus filmilinal. Harry Potter on ju teada tuntud hea. Kuna põhja materjal on nii tugev ja vapustava ettekujutusliku rikkusega, siis ootused on juba ammu tipus enne kui film üldse valmiski on.

Ja kahtlemata ei olnud vaja ka seekord pettuda. Kõik oli olemas, kõik oli hea ja võimas. Ehk siis tegelikult võikski keskenduda nendele nõksudele, mis veel lisaväärtust andsid. Esmaselt ja kõige olulisemalt muidugi oscarikandidaat Imelda Staunton Dolores Umbridge-i rollis. Omakootud kostüümides, selline "hull" keskea ületanud vanamutt, kellel "ilgus" on keskmine nimi. Ta suutis teha sellest pisikesesst rollist täiesti eraldi märkimise suure tegelase. Näitlejatest hiilgasid üldse naised. Loomulikult Emma Watson Hermione Grangerina, Maggie Smith Professor McGonagall -ina ning uus noor Harry kambas - Luna Lovegood. Ta oli hämmastavalt sarnane sellele, millisena ma seda tegelast ette kujutasin lugedes. Ja muidugi ei saa jätta märkimata Emma Thompsonit kurva ennustusõpetaja professor Trelawney rollis. Meestest on alati tore näha Brendan Gleesonit. Tahaks teda üldse rohkem filmides näha...noh, vähemalt Hullsilm Moodyna saab natukenegi...

Ehk siis hindeks 5 miinusega. Miinus ainult sellepärast, et raamat ju enne loetud ning sellepärast jäid need üllatusmomendid tulemata. Ehk sisu ja tegelased pole enam värsked. Nüüd ei jõua ära oodata, millal Varrak viimase osa eesti keeles välja laseb. Loodetavasti ikka enne jõule, muidu ma küll rohkem ei kannata ja ostan siit 139 SEK-iga ta ingliskeelsena ära. Tuleb odavam ja saab originaalis lugeda. Aga muidugi ikka tahaks ruttu seda eestikeelset versiooni. Harjunud juba nende lahedate nimedega mis tõlkijaperekond Kaer -ad välja on mõelnud.

reede, 7. september 2007

Tütar juba 12!

Minu pisikene Serrumerrukene sai eile 12 aastaseks. Nende klass sõitis juba üleeile laagrikooli, ehk siis kolmeks päevaks metsa ja seega veetis ta ka oma sünnipäeva kusagil oma sõprade seltsis. Oh kuidas ma loodan, et tal oli seal lahe ja hea! Täna tuleb koju ja siis hakkame teda poputama.

Ostsin talle kingituseks tema ihaldatud tasku Zap-i. Ehk siis sellise vidina, mis mängib mp3-sid ja avi formaadis videofilme. Seda saab kasutada ka diktofonina. Lisaks on seal mängud ja ma ei tea veel mis võimalused. Alguses ta tahtis küll iPod-i, aga kuna sellel vidinal on veel ka videovaatamisvõimalus juures siis muutis ta oma meelt. Hmmm, ok, see olin mina, kes aitas tal seda meelt muuta...olen süüdi. Aga 4GB mälu ja võimalus veel ka lisamälu juurde panna. See tundub tõelise meelelahutuskeskusena. Loodetavasti on ta jälle natuke õnnelikum tänu sellele. Pole tal ju hullusti sõpru ega sugulasi, ehk siis praktiliselt kõik kingitused mis ta saab ongi ainult need mida meie K-ga suudame... Katsun veel Sims 2 Bon Voyage-i ka välja võluda, aga see ei pruugi õnnestuda. Dilemma on selles, et tegelikult ei tahagi, et ta nii palju mängiks arvutite ja muu sellisega. Aga muusika kuulamiseks on see ZAP siiski hädavajalik. Ma ju ise naudin ka oma telefoni mp3-ede mängimise võimalust täiega.

S. ise on ka nii tubli ja minu oma musinups. Temast on juba päris abi ning rohkem ja rohkem saab temaga rääkida igasugustel teemadel. Tundub, et muusika hakkab ühe rohkem ja rohkem talle tähtsaks muutuma. Kuigi jah, paraku ei liigu ta just minu maitse suunas. Nimelt tema lemmikud on Eminem, My Chemical Romance ja teised rohkem sellised "modern rock" bändid. Aga üks ühine suur lemmik on meil ka - TERMINAATOR. Oleme isegi termika kontserdil koos käinud. See on nii lahe tunne, et Su tütar on juba nagu Sinu sõber. Ja ta on nii kalli!!!!!

Ja aeg lendab nii ruttu...

neljapäev, 6. september 2007

Eesti ja Rootsi kooli erinevused


Esmaspäeval oli Patriku koolis esimene "lastevanemate koosolek". Tegelikult see polnudki traditsionaalne "koosolek", vaid pigem nagu väike seminar Eesti ja Rootsi koolide erinevusest. Ehk siis peamiselt hiljuti Rootsi kolinud laste vanematele, et aimu saada, milline on Rootsi koolisüsteem. Samas oli selline vestlusring, sest osalt inimesi olid juba mõned aastad Rootsis elanud ning neil oli ka teada just Eestlaste seisukohalt, et mis muret valmistab Rootsi koolis Eesti lapsele.

Koosolekut juhatasid direktor ning eesti keele õpetaja. Ja viimane võttiski põhilised teemad kokku järgmiste punktidega:

- Rootsis on õpetajatel vaikimiskohustus, ehk siis nad ei tohi näiteks kusagil kohvikus oma sõbrannadega arutada koolilaste ega koolielu üle.


- Kooli siseselt sinatatakse kõiki, ka õpetajaid. Seda ma mäletan, kuidas minu õpetajad Soomes olid vaimustuses, et ma neid teietasin. Nende jaoks oli see hoopis võõras... Rootsis on siis ilmselt samuti. Samas minu isiklik arvamus on ikka selline, et viisakusest võib alati ka teietada.


- Lapsi ei jäeta üksi koju. See tähendab, et loomulikult kui korraks poes ära käid pole hullu. Aga mitte nii, et lähed kuhugi ja Su alla 11-12 aastased lapsed jäävad üksi koju või teiste suuremate laste valvata! Sellisel puhul on tavaline, et naaber helistab sotsiaaltöötajatele ning hoiatab, et vanemad ei hooli oma lastest!


-Lastevanemate koosolekul ei räägita kunagi teiste ees kellegi lapsest. Ehk ei häbistata. See on tegelikult siin üldse rangelt keelatud, et võrrelda lapsi omavahel. See on täiesti lubamatu.


- Hindeid antakse alates 8.klassist. See on nii kõikidest Rootsi koolides, ka Stockholmi Eesti koolis. Siin tuleb jälle see reegel mängu, et lapsi ei tohi kunagi kuidagi võrrelda. Aga hinnete andmine soodustab seda, et võib panna lapsi pingeritta või võib tekkida olukord, kus õpetaja hakkab kiitma neid kes saavad paremaid hindeid vms ja see omakorda tekitab stressi teistes lastes...


- Palju rohkem iseseisvat õppimist. Õpetaja sageli ei ütle täpselt mis leheküljest mis leheküljeni on õppida. Laps peab seda oma mõistusega haarama.


- Kehalise kasvatuse tundides on poisid ja tüdrukud koos.


Palju asjad on tehtud sellepärast, et lastel ei oleks liigset stressi. Ja kui nüüd mõelda nende tulemuste üle ühiskonnas. Siis Rootsi insenerid on üle maailma kuulsad. Paljud kõige tähtsamad leiutised on tehtud Rootslaste poolt. Rootsi inimesed elavad keskmiselt Eesti inimestest 10-15 aastat kauem (lugedes siin surmakuulutusi, siis põhiliselt on need inimesed 85-100 aastased, ehk siis praegu surevad need, kes on sündinud 1910-1920.). Minule kui Eestlasele on ka see võõras, et kuidas siis hindeid üldse ei panda kuni 8.klassini. See on nagu mingi vabakool Eesti mõistes. Aga ei. Korra semestri jooksul istutakse õpetaja, vanemad ja laps kokku ja arutatakse mis on hästi, mis halvasti. Millele rõhku panna, mida vähem teha jne... See süsteem on siin olnud aastakümneid ja töötab hästi. Kuigi uus valitsus on ilmselt sellel arvamusel, et hindamine peaks algama juba 6.klassis ja pedagoogid ning direktor ootavad, et valitsus tuleb kindlasti mingite uuendustega välja lähitulevikus.

kolmapäev, 5. september 2007

Top 10 Laulud

Edetabelite friik, nagu ma olen. Katsun võtta uue kohustuse ning hakata pidama iga kuu edetabelina kokkuvõtet lauludest mida hetkel kõige rohkem kuulan. Ehk siis on need ka ilmselt laulud, mis mulle just hetkel kõige rohkem meeldivad.

Kuna mu mobiilis on selline playlist, nagu "Most played tracks", siis peamiselt teeb telefon minu jaoks edetabeli ise valmis. Katsun kokkuvõtte jõuda valmis iga kuu esimese nädala jooksul. Siis püsib ka teatud võrdsus kuude vahel ning tabel on adekvaatsem. Kuigi teades ennast, hakkavad osalt laule siin tabelis pikalt hästi tundma. Sest ega ma neid laule ju mobiilis eriti rohkem kui korra kuus ei vaheta, ega lisa. Kuid siiski näitab see tabel ära kindlasti ajastu märgiks minu jaoks jäävad muusikapalad. Sellepärast keskendun ka just nimelt uutele lauludele, mitte nendele, mis nagunii aastast, aastasse minuga kaasas käivad. Ehk siis laulud, mis ma tunnen ei ole enam ajakohased, kukuvad automaatselt tabelist välja. Siiski näiteks 1 aasta on veel küllalt normaalne aeg. Sest mõnikord jõuab minu teadvusse laul alles aasta paar pärast selle tegelikku ilmumist. Sellepärast luban ka erandeid, kuid kõik mõistuse (minu enda mõistuse) piirides. (Siin kohal meenus, ma-ei-tea-miks lause "sanity used to be a friend of mine", küll aga see edatabelite fänlus seda ei tõesta...)

Ehk siis pika sissejuhatuse jätkuks laulud, mis viimase kuu jooksul on olnud need kõige-kõige, alustades 10. kohast, jõudes tippu välja:

10. Alejandro Fuentes - Sail away
Tegemist on David Gray coveriga, mis järgib originaali üpris täpselt. Alejandrol on aga samuti päris omapärane hääl ning palju tõotav tulevik. Tšiilis 1987.aastal sündinud laulja. Tuntuse saavutas ta "Idol" ehk "Norra otsib superstaari" saate kaudu. Ta jäi küll alles kolmandale kohale, kuid tänaseks päevaks on temalt ilmunud CD "Diamonds or pearls". Ja sealt omakorda on välja lastud 3 singlit "Stars", "Tomorrow only knows" ning seesamune "Sail away". Uus plaat peaks ilmuma 17. septembril!



09. Jason Mraz - Geek in the pink
Kui ma esimest korda seda laulu kuulsin "American Idol"-i Chris Richardsoni esituses ning otsisin üles originaali. Arvasin, et tegemist on musta mehega. Kuigi on ju diktsiooni selgus ning häält täpselt kuulates selge, et tegemist on valge kutiga. Jason Mraz on üldse minu jaoks selline üpris uue laine esindaja. Ehk siis see on see meloodiline Top40 stiilis laul, mis näitab ära kus kohas praegusel hetkel muusika maailmas on. Ma arvan, et selle lauluga minnes mistahes maailma otsas Iidoli eelvooru ning nende kiirete sõnade selge diktsiooniga ära lauldes on üpris kergelt ja kindlalt võimalik saada edasistesse voorudesse. Aga muidugi musikaalsust peab ikka ka olema...lihtsalt see on selline "fresh" värk, mida sellises saates osalejatelt oodataksegi.



08. Madonna - Hey You
Siinkohal peab arvestama sellega, et ma olen Madonna kauaaegne austaja. Kui seda laulu laulaks keegi teine, siis minu edetabelis propagandalaulud vaevalt platseeruks. Aga selline "väike trummilööja" mix, mis siia laulu sisse on kodeeritud annab edasimarssimise tunde ning nagu alati Madonna puhul on kõik lõpuni läbi mõeldud. Millegipärast meenutab see mulle tema umbes 15 aastat vana laulu "Dear Jessie". Ja nii mõneski mõttes on siin kuulda märke vanast-heast-Madonnast. Kuna kaasautoriks on Pharrell Williams, siis järelikult ka nendes vanades Madonna lauludes on keelpillide kasutamine olnud ilmselgelt Madonna enda idee ning minule see läheb korda. Oh, ja kohe varsti on oodata ka Madonna uut, 11. stuudioplaati. Duett Justin Timberlake-iga on juba sisse lauldud ja mis kõik veel!!!



07. Nadiya - Tous ces mots
See prantsuse lauljanna on minuga sama vana. Pärit alžeeria juurtega sportlikust perekonnast. Nimelt aastal 1989 sai ta Prantusmaa meistriks 800 m jooksus. 20 aastaselt kolis ta Pariisi ning proovis lauljakarjääri. Kuid keset kõike otsustas ta teha pausi ning saada lapse. Kuid pärast lapse sündi tuli ta lavadele tagasi ning mina avastasingi ta selles perioodis. Ehk siis kusagil 5 aastat tagasi lauluga "Chaque foi". Käesolev laul on tegelikult ka juba rohkem kui aasta vana, kuid minuni jõudis see alles paar kuud tagasi. Nimelt mingis mõttes iseloomustab see muusikastiil minu muusikamaitset. Sellel polegi veel nime, kuid tegemist on vihaste noorte naistega ja lauludes seguneb soul, rock ja disco üheks täiesti eriliseks stiiliks. Tavaliselt laulavad mustad naislauljad selles stiilis ja näiteks "Destiny's child"-il on päris mitmeid sellised laulud.
Eelmisel aastal oli ka pisike skandaal, seos sellega, et Nadiyat peeti Zinadine Zidane-i uueks tüdruksõbraks. Kuid ta ise keeldus seda tunnistamast. Ütles ainult et nad käisid korra koos väljas ja kõik. Kahtlemata on tegemist kena naisterahvaga.
Uus plaat ilmub 12.novembril.



06. Jessica Folcker - Snowflakes
Tegemist on ühega kahest Rootsi laulust minu tabelis...Mark my words - tulevikus saab neid kindlasti samuti ja võibolla ka rohkem olema. Jessica on 32 aastane rootslanna, kelle isa on pärit Senegalist ja mamps puhas rootslanna. 1994 aastal osales ta Miss Sweden finaalis. Minu teadvusesse jõudis ta kunagi 90-ndete lõpus lauludega How will I know who You are ja Tell me what You like. Ning sellel ajal sai ka tema CD ostetud, mis vahest siiani mu plaadimängijat külastab. Selle aasta suvel õnnestus mul teda näha ka Kungsträdgardenis, kus ta esitas laule oma nüüdseks juba 4. stuudioalbumilt, mis peaks kohe sügisel ka ilmavalgust nägema, teistehulgas ka selle "Snowflakes"-i. Tema lavaline sarm on nii positiivne. Kogu tema olevus on nii positiivne ning meeldiv, et tema kontserdile läheksin ma iga kell ja laulud ka järjest kõik meeldivad. Eriti teine hit, mis ka minu tabelist napilt välja jäi - "Desperately".



05. Hilary Duff - With love
Millegipärast on mul häbi tunnistada, et see laul mulle meeldib. Kõik need Britneyd, Parised ja sellised "kahtlased" tibid... Ma katsun siiski säilitada "avatud suhtumist" ning lähtun nende puhul ikkagi sellest, mis on mu maitse. Ja see stiil peaks langema samassa kategooriasse mis 7. koha laul. Ehk siis "minu" stiil. Igal juhul selle laulja puhul ülimalt meeldivaks üllatuseks. Varem ta muusika on kah mu tähelepanu köitnud, kuid midagi sellel tasemel pole ta ennem teinud. Tegemist ju tegelikult näitlemisega tuntuse saavutanud tütarlapsega, kes peaks käesoleval kuul saama 20 aastaseks. Texaset pärit tüdruk, kes on proovinud kätt ka suurel ekraanil (kuid seal on ta küll minu meelest üpris lootusetu). Viimane plaat ilmus käesoleval aastal ning sellelt ka käesolev laul.



04. Faber Drive - Second chance
Selle suve "suur" lemmiklaul hakkab väsitama ning ma kuulan teda üha vähem. Kuigi näiteks täna hommikul oli jälle hea meel, kui ta teiste laulude vahelt mu kõrvu voolas. Selle bändi avastasin ma tänu "Canadian Idol", ehk Kanada otsib superstaari saatele. Ja selline college-rock, mis mulle muidu üldse korda ei lähe, tegi triki ära esimese kuulamisega. Nii mõnus ja mõttega sõnadega. Kuigi ma ei saa aru, mis nad mõtlevad "second place to get a second chance"lausega... Bänd sai nime esilaulja järgi ja sai kuulsuse "Battle of the bands" võidu läbi...500 asambli hulgas. Plaat ilmus käesoleva aasta mais ning juba on ilmunud ka uus singel "Tongue tied", mis on ka minul kõvas rotatsioonis.




03. Måns Zelmerlöw - Maniac
Vana hea Michael Sembello laul filmist Flashdance, mille järgi Jennifer Biels tantsis ennast filmiajalukku. Nüüd uues versioonis järgib Måns küll originaali, kuid sisse on tehtud tänapäevasemaid lõike ning rütm on samuti tsipa teine. Måns ise osales Rootsi otsib superstaari saates, kuid ei saanud isegi kolme parima hulka. 2006. aastal võttis ta osa Tantsud tähtedega saatest ja võitis selle. Käesoleval aastal jäi tema "Cara mia" Rootsi eurovisiooni eelvoorus kolmandale (rahvahääletusel teisele) kohale. Täiesti teenimatult. Ta oleks pidanud võitma ja Rootsi oleks saavutanud märksa parema koha. Ta on ka kohalike gay-de suur seksisümbol, kuid K. ütles, et tal on pidavat olema girlfriend.
Måns Petter Albert Zelmerlöw on 21 aastane ja tema plaat "Stand by for..." ilmus käesoleval aastal ning sai ka Rootsi müüduimaks plaadiks.



02. Rob Thomas - Little wonders
Nii ilus laul. Mul tulevad külmavärinad peale. Ime lausa, et see pole mul esimesel kohal, sest ma kuulan seda enda meelest järjepanu. Mulle nii hirmsasti meeldib ja läheb hinge see mõte "väikestest imedest". Rob on aasta minust vanem, ehk 35 aastane ja tema eriline, omapärane hääl on auga viinud ta sinna kuhu ta kuulub. Superstaariks. Muidugi eelkõige tuntud oma ansambli Matchbox twenty lauljana, kuid üks kuulsamaid projekte tema CV-s on duett koos Carlos Santanaga - laul Smooth tõi talle 3 Grammy -t. Samas on ta kirjutanud laule ka Mick Jaggerile, Willie Nelsonile, Chris Daughtryle ja Marc Anthonyle. Käesolev laul on pärit "Meet the Robinsons" filmist.
Järgmist soolo stuudioplaati on oodata ehk järgmisel aastal, kuid midagi kindlat veel ei ole teada. Samas lohutust annab Matchbox Twenty uus CD Exile on Mainstream, mis ilmub juba 2.oktoobril.



01. Timbaland featuring One republic - Apologize

Kõige lähedesem vist Timbalandi lauludest ballaadile. Millegipärast on vabandamine kui teema minule eriti hinge minev. Minu meelest see on selline tegevus, mis nõuab mingis mõttes inimeses eneseületamist ja on ekstreemne. Raske, kuigi pärast seda on kergem....tavaliselt. See laul on nii ilus ja kuidagi ehtsalt on tunda selles nende laulude tunnetust, milles Timbaland osaleb...nagu näiteks viimase terve aasta lemmik Nelly Furtado Say it right...see sama tunnetus on minu jaoks olemas ka selles laulus. Timbaland on üldse geenius. Ma olen kuulnud ka seda laulu ilma temata ning minu jaoks pole see midagi. Timbaland ise on muideks sama vana kui 2.koha Rob Thomas. Tema plaat ilmus käesoleva aasta kevadel ning sellelt plaadilt "The way I are" on mul samuti pidevalt kõrvaklappides.

Anne Michaels - Pagevad killud

Ostsin selle raamatu kunagi 5 aastat tagasi Mauruse Raamatukauplusest Mustamäelt(huvitav, kas see raamatupood on ka veel tänasel päeval avatud? Alati kui seal käisin, oli see päris tühi ning raamatute hinnad üpris kõrged). See oli nende üliodavate raamatute laual ning hinnaks ainult 20 krooni. Kaanekujundus üpris eemaletõukav. Hallides ja tuhmides toonides. Kuna taga viidati, et tegemist on millegi ilusaga, siis suutis see, minus ikkagi huvi äratada. Lubati, et on tegemist sellise raamatuga, mis läheb hinge. Siis mõtlesin, et olgu peale. Võtan ära ja panen riiulile ootama. Võibolla kui tuleb kunagi tuju, siis võtan kätte, aga sellise hinna eest võin jätta ka pensionipõlve ootama. Jah siinkohal oleks paslik kommenteerida, et mul on selline ettekujutus, et tegelikult alles pensionipõlves ma hakkan hullult palju lugema. Ning kuna sellel ajal kindlasti raha palju pole ning raamatud üha kallimad, on mul vähemalt elu lõpuni piisavalt palju raamatuid ettenägalikult nooruspõlves kokku ostetud. Ja eks neid juba omajagu on kah - koduraamatukogus peaks kokku olema juba oma 5-6000 nimetust (ma ei teagi täpselt, sest raamatukogu andemabaasi pole paaril viimasel aastal eriti tihedalt täiendanud, kuigi näiteks Apollost on küll sellevõrra neid raamatuid ostetud, et klubi kuldliikme staatus on juba teist aastat järjest).

Aga tagasi raamatu juurde tulles...olin ma aluguses täiesti jahmunud. Ja seda mitte ainult selle jahmatava ja rusikaga-otse-näkku jõhkra sisu pärast, vaid eelkõige nende ilusate lausete ja huvitava läbimõeldud põhja pärast. Nimelt räägib raamatu 1.osa Jakob Beerist, kes mina vormis jutustab oma eluloo. Alates natsidega kokkupõrkest lõpetades kohe esimesel lehel ära toodud surmaga. See põhi või raamatu alus on see, et Jakob Beer oli ise luuletaja. Ilusa ja valulise hingega, kes oma elu alguses elas rohkem üle, kui see ühele lapsele vajalik on. Kuid see ilu, millega (tegelikult ju kirjanik Michaels, aga raamatu siis Jakob ise) on oma elu kirja pannud, ongi just selline luuleline proosa. Mitte luule, kuid kirjeldused lihsalt on nii ilusad ja poeetiliste võrdlustega maitsestatud, et tekib selline huvitav aus "põhi". Samas sai jahmumise tunnet veel kohata raamatu jooksul. Ehk seosed, mis hiljem välja tulid ning kirjaniku tihti originaalselt realistlik lähenemine mingile juhtumile mõjuvad võimsalt. Jah, ja kahtlemata originaalselt.

Kui aga raamatu tagakaanel, keegi austatud kirjanik ütleb, et raamatus ei ole ühtki üleliigset sõna, siis sellega ma päriselt nõustuda ei saa. Minu meelest kogu raamatu teine osa oli selline mõnes mõttes "mõtetu". Näidata ja rääkida pikalt mingist mehest ja tema naisest, kes tundsid Jakob Beeri ja kelle elu ning maailmavaateid muutis üksainus kohtumine austatud juudist luuletajaga. Kas seda nüüd oli sinna otsa vaja? Ma oleksin veel aru saanud kui tegemist oleks olnud JB pojaga või kui kuidagi see isik oleks muul moel olnud seotud Jakobiga kui sellega, et mõlemad olid juudid. Aga mis teha, ju kirjanikul oli oma nägemus selleks. Võibolla ta tahtus rõhutada kui oluliselt ja kui võimsalt Jakobi elukogemus mõjutas ka teisi juute. Et see kõik ei olnud ikkaig ilma asjata. Ei tea. Sellel aastal peaks ilmuma ka film ning võibolla toob see valgust asjale. Vaatasin, et filmis mängib ka Rosamud Pike ja mõned teised tuntud nimed, seega on ettevõtmine päris korralik. Igal juhul huvitav raamat ning lugemist väärt. Lugemist väärt ka selliste pisikeste faktikeste pärast nagu see, et Beethoven pani oma kohvi sisse alati täpselt 60 kohviuba ja teised pisikesed faktikesed heliloojate ja ka näiteks looduse kohta. Kuid kokkuvõttes jõudsin ikka tüdineda ja ootasin, millal raamat lõpeb. Sest see "ilus armastus" jäi seal tulemata, mida ka kaanel lubati. Kuid kahtlemata lugemist vääriv elamus. Hinne 3+
Järgmiseks Solženitsõn-i Vähktõvekorpus. Ok, masendav...jah. Aga K. tahab...ja see on ikkagi kindlapeale minek ja ma olen juba niigi mitu raamatut viimasel ajal isekalt valinud. Ja ega nüüd sellist pärli pole juba pikemat aega pihku sattunud...viimati vist Remarque -i "Aeg antud elada, aeg antud surra" mõjus nii nagu lihtsalt headest paremad raamatud mõjuvad ja see oli juba õige mitu raamatut tagasi. Tegelikult on selline tunne, et minu hing ihkab rohkem hetkel Eesti ja Rootsi kirjandust. Ja millegipärast pole ka tükil ajal head krimkat lugenud. Seda tahaks kah...ja muidugi elujaatavaid naljadest kubisevaid raamatuid (a la Bridget Jones), nendest ei saa kunagi küllalt. Täna tegelikult ka patustasin natuke. Ostsin ise esimest korda Rootsi keelseid täiskasvanutele mõeldud raamatuid. Hinges juba pikemalt kripeldanud Stieg Larssoni Män som hatar kvinnor (Mehed, kes vihkavad naisi), ehk siis Millenniumi triloogia esimene osa - seda pidavat hetkel kõik Rootslased ahmima umbes nagu mõni aasta tagasi ahmis kogu maailm Da Vinci koodi. Ja teiseks raamatuks Jonas Gardell -i Ett ufo gör entre (Ufo siseneb). Mis on järg tema "Koomiku lapsepõlve" -ele. Kui Koomiku lapsepõlv toimus seitsmekümnendatel ning lapsed olid siis lapsed, siis järg toimub 80ndatel ning lastest on kasvanud noorukid. Esimese peatüki lugesin juba ära ja see on täpselt nii hea kui oli arvata ja rohkemgi veel (kaugeltki veel parem kui Bridget Jones, sest lisaks koomilisele mõõtmele on ka see sügavam)... Ja kuna siin Rootsis on ju kõikjal igasugused allahindlused, siis kassasse minnes öeldi, et kui ostan kaks raamatut, siis kolmas on tasuta...ei pidanud ma kaua mõtlema. Eelmise aasta Auguspriset -i võitja Susanna Alakoski Svinalängorna...seda olin kah noolinud juba sellest ajast peale kui Rootsi kolisime mai viimastel päevadel. Oh...raamatuid on nii palju ja aega nii vähe. Ja eks me ju loeme kah, nii palju kui vähegi aega on...aga kindlasti pensionipõlves jõuab ka kõik ülejäänud raamatud ära lugeda :-)

teisipäev, 4. september 2007

Svenska Favoriter Stockholmi kesklinnas

Kuna eilne päev läks hirmus kiireks, ei jõudnudki midagi kirjutada nädalalõpust. Peas tegelikult tiirleb 100 asja, mille tahaks kunagiseks mälestuseks siia maha kirjutada. Kuid ehk see järgnev ikka kõige olulisem. Eks siis lähipäevadel ja võibolla ka juba täna veel kirjutan rohkem. Nimelt lõpetasime eile Anne Michaelsi Pagevad killud. Suvised teatrijutud ikka veel kirjutamata ning muusikast tahaks kirjutada. Lisaks veel eile toimunud Stockholmi Eesti kooli seminar Eestist siia kolinud vanematele - Rootsi ja Eesti koolide erinevustest. Aga siin siis kõigepealt nädalalõpu promenaadist ja sekks vähe muustki.

Laupäeva hommikul, nagu ikka vahest nädalalõppudel sõitsime linnast välja Kungens Kurva-sse. Sinna kus asub ka IKEA kaubamaja. Kuid sedapuhku mitte Ikeasse, vaid suurtesse toiduhallidesse. Eriti lemmikuteks on kujunenud Willy's ja Supergrosso. Willy's -e omatoodangul oli terve nädal 20%-line allhindlus. Ehk siis näiteks pakk lasagnet maksis 11 rootsi krooni ja kilo riivitud juustu 29 rootsi krooni. Ja eks me siis otsimegi nädalaks ja mõned asjad ka kaumaks ära. Kuna, aga meil oli missioon päevaks paigas, ehk kell 14.00 algas Kungsträdgarden -is kontsert põrutasime koju tagasi, ilma Ikeas käimata...

Kohale jõudes selgus, et raadiojaama Svenska Favoriter -i korraldatava kontserdi lisaks oli tegemist mingi vabas õhus olemise propageerimise üritusega ning veel sellele lisaks ka maratoni stardiga. Lapsed ja noored said proovida näiteks kanuuga sõitmist või surfilaual tasakaalu hoidmist. Ja ka näiteks lumelauaga suvel kunstlumel alla laskmist...

Muidugi oli kõigil lastel kohe nälg ja janu. Siin Patrik üritab Festis -t juua, kuigi Kristin tahtis pudelit pidevalt oma käes hoida. Kuid tegelikult õnnestus meil teistel ikka ka vahepeal endale paar lonksu rabada. Kuna üks Rootsi staar teise järel oma selle aasta popimaid lugusid esitasid, siis tantsunõks oli ka pidevalt puusas ja vahepeal kui midagi väga head tuli, siis tegime Kristiniga ka paar korralikku tantsutiiru.

Üles astusid Sonja Alden (För att du finns), Anna Brook (Samba Bambero), Danny (Tokyo), Shirley Clamp (Min kärlek), Emilia ja pildil olev Magnus Carlsson, keda ma ehk kõige rohkem näha tahtsin. Magnus laulis kolm laulu, kuid parim neist oli ikkagi Live Forever. Danny, Shirley ja Sonja laulud olid ka väga head, teised nagu jätsid külmaks. Me jäime ka natuke hiljaks ja sellepärast näiteks Jessica Anderssoni üldse ei näinud. Tommy Nilsson ja Nanne ei tulnudki, kuigi välja reklaamiti.

Siin on näha maratoni algust. Neid ikka oli seal. Pagana kadedaks teevad need sportlikud inimesed. Nüüd kus enam ise trennis ei käi on selline tunne nagu oleksin poolik inimene. Ma pean ikka kiiremas korras midagi ette võtma. Järgmisel nädalal saab ehk Eestis korraks trenni. Oh, ma nii väga loodan.

Koju poole kõndides ilmusid kusagilt sellised võimsad pilved. Vihma ei sadanudki, kuid vaatepildid mis avanesid Rootsi Riigipanga ja Riigipäevade esiselt sillalt oli omamoodi võimas.


Kuna naised panid ees´suure kiiruga kodupoole ja mul oli mingi suurem väsimus kondides. Mängisime meie Patrikuga turiste ning tegime vanalinnas iga kuju ja ma-ei-tea-veel-millega pilti. Siin on Patrik leidnud endale viikingist sõbra.

Mingi troll, võimsate sarvedega. Patrik tahatis küll kõigi nende tegelastega ise pilti teha. Kuid muudkui kiirustas, et tee ruttu...

Põdra seljas mööda Gamla Stan -i.

Ma ei tea miks, aga Patrik ütles, et seda pilti ei tohi emmele näidata. Minu meelest päris ehtne. Kutt keskajast, kellega minna draakonitele vastu.

Dala hobuse seljas ratsutades. Ma tahaks endale ka sellist pisikest punast hobust raamaturiiulile. See nagu Rootsi mingitpidi sümbol.

Maagiline valgus enne kojujõudmist oli tingitud hetkest, mil päike loojus, kuid kuid samas tuli just pilve tagant välja. see kestis ainult minuti ja hetke pärast oli täiesti pime. Müstiline hetk. Kahju, et mu telefoni fotokas ei ole sellel tasemel, et sellega oleks võimalik seda tunnet pildile saada...

reede, 31. august 2007

Dagö - Ma ei tea

Seda Dagö laulu ma jaksan ikka ja jälle... tõsiselt hea, nii viis kui sõnad.
Sõnad ON geniaalsed!
Vapustav.
Hmm...ma olen jälle hakkanud tegelema muusika kuulamisega...hmmmmmmm

Aga loe ise ja kujuta Saatpalu seda laulmas oma pea sees:

Ma ei tea veel pooli puid ja maid
või kuidas moosi endasse saab komm
või üledoosi pomm
mis silmapilguga võib muuta elulood

Ma ei tea, kas Shnelli pargi kojameest
ta naine "Shnellipühilaseks" kutsub veel
ja kas ka täna supi teeb
mis aurab leel kui katab lastele

Ja keset pruuni talve,
mis on nii lohutu
su naeratus on valge
heihoo heihoo...
et meenutada talle
õnne, mis tohutu
on aega leida tal veel
heihoo heihoo...
Vastu tulevad, mööda lähevad
inimesed ja hetked lähedad
suud soojad ja laulud kähedad
heihoo heihoo..
kilileiba sööb estofiil mõnuga
kõiki verbe ei tea sest ja sõnu ka
Valli baarist läeb kalli ja tänuga
heihoo heihoo...

Närviline valgus
kõlab käsk nagu lask:
üht peab uskuma - vaid üht
peab uskuma, peab uskuma, üht
uskuma mind
uskuge mind!

Ma nii tahaks, valitseja kui taob pihku
et see põhjus oleks pornokas või mingi film
mitte peeglist tema ihu ei läeks kihku

Ma ei tea, miks mantlihõlma takjatena
raamatuga pähe pekstud nägudega tädid
kõrva räägivad
ja lunastuse ristipuudest määgivad

Ma ei tea, miks need surnujumestaja tehtud
üleelusuuruses portreed
mu linna vahel vahel ripuvad
seal keskalleel, kus koerad situvad

Kuid keset pruuni talve,
mis on nii lohutu
su naeratus on valge
heihoo heihoo...
et meenutada talle
õnne, mis tohutu
on õigus leida tal veel
heihoo heihoo...
Armu palumas, koni eest tänamas
kohkun'd pilgud Seewaldi väravas
kurvad lilled Kreutzwaldi tänavas
heihoo heihoo...
Klaasist tehtud mu kodulinn Tallinn
kandiline ja mallimast mallim
elu kõigile kallimast kallim on
heihoo heihoo...

Kummaline valgus
Täna teleka ees,
õhtul kõik see mees
kui lõppen'd uudised
sest täna näidatakse vaikust!

Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad
ma ei tea, mis värvi on su armastus
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad...

Ann Granger - Ütle seda mürgikeeli

Oh milline krimka isu tuli peale. Või on see kuidagi selline suvine himu, et peaks ikka mõned krimkad suve jooksul läbi lugema, ei tea. Minu ametlik lemmikkirjastus Varrak (kuigi Tänapäev, Eesti Raamat ja Pegasus tulevad tihedalt kannul) on siin hakanud viimasel ajal välja andma uut "inglise väikeküla mõrvaseeriate" sarja. Ehk siis nagu nad isegi ütlevad on tegemist esimese raamatuga uues raamatusarjas, mis meenutab mõneski mõttes Caroline Grahami romaane. Tegevus toimub maalilises Oxforshire’s ning kuritegusid uurivad politseiinspektor Alan Markby ja tema armastatu Meredith Mitchell.

Kuigi jah, esimeses raamatus nad veel armastajad pole. Mingid sellised sädeme alged ehk lendavad, kuid tegelikult on suurem osa raamatus nad ehk rohkem negatiivselt teineteisesse suhtuvad.

Varrak väidab ka, et Ann Granger annab väga hästi edasi väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Aga siinkohal lähevad meie arvamused lahku. Esiteks ei tunnetanud ma üldse seda Inglise väikelinna olustikku selles raamatus. Jah, oli mingi küla, aga mingit "Inglise" olustikku selle raamatuga küll ei edastatud. Sama hästi oleks see võinud toimuda mis tahes teises valgete inimeste riigis. Samuti ei ole tema tegelased mitte värvikad vaid üpris mustvalged. Ma ei elanud tegelikult ühelegi tegelasele kaasa. Kuigi võibolla kõige eredamatel hetkedel natu natukene Meredithile. Alan oli minu meelest üks paras mühkam, aga võibolla peab lugema terve sarja, et aru saada, miks ta on üksik ja kergelt ülbe ja natuke totu (isegi Meredith, kes pole üldsegi politsei, jagas paremini, kuidas kriminaale jälitada).

Mina ootan ühelt healt krimkalt põnevust. Sellist kohati hinge kriipimist õuduse piiril. Huvitavat lahendust, huvitavaid tegelasi. Ja mis kõige tähtsam, ma tahan, et lõpus selgub, et ma oleksin loogilisi järeldusi pidi võinud ära arvata, kes on mõrvar. Nagu näiteks Agatha Christie puhul. Christie on oma tasemega ära hellitanud sellise žanri lugejad. Tema raamatutes on tõesti seda aja ja koha olustikutunnetust. Ja mulle meeldib kui "detektiiv" paljastab, kes on süüdi. Ehk siis Agatha puhul, Poirot räägib lahti kuidas ta lahenduseni jõudis. Mitte see ei ole nii, nagu Grangeri puhul, kus mõrvar ise ära räägib kuidas asjad olid. See on igav ja tundub nagu lugejat on petetud. Sellisel juhul oleks juba algusest peale võinud teada, kes on mõrvar ning näha tema psühholoogilist olekut selle aja vältel kui politsei jõuab tema paljastamiseni. Grangeril on pikk tee selleni, et mina tema raamatu vee kätte võtaksin. Ma ei usu, et ma seda kunagi teen. Minu jaoks oli see igav, võibolla selline vanainimeste krimka, kus kõik on rahulik ja igav. Ja noored on ikka kurja juured(see tapetud kutt) või siis taevalikud inglid (Sara). Ja raha on paha. Maailm ei ole nii üheseletuslik ja mustvalge. See raamat ei andnud mulle küll mitte midagi. Võibolla ehk see oli hea, et ta oli lühike. Lõpuks mul polnudki enam vahet kes süüdi on. See kõik lihtsalt oli nii mõtetu.

Tegelikult peaks andma hindeks ühe selle kogu jutu peale. Kuid noh, ma pidasin (vaevu) lõpuni vastu, sellest hindeks 2.

neljapäev, 30. august 2007

Ühest suvest

Seisad seal, mu ukse peal.
Kohvrid käes.
Aga Sa pole mitte jäämas vaid hüvasti ütlemas.
Pisarad põletavad südames.
Sind tahan säästa neilt. Sest ma olen alati olnud tugev
Sinu jaoks.
Su nägu ei oska peita Su naeratuses pisaraid. Näen isegi, neid pole vaja lahti seletada.
Ma ei nõua Sinult enam midagi.

Kui ma poleks tookoord jäänud vihmasajusse seisma.
Kui Sa poleks jooksnud mu juurde.
Me poleks praegu siin ning sina poleks lahkumas.
Me poleks jäänud kinni suudlustesse, me pole armastanud. Oleksime jäänud headesse üksikute unistustesse.
Kõndisime saarel ja toitsime oravaid. Jõime teed mu aia õunapuude all. Öösel mängisime kaarte ja vaataisime tähti. Kui üks neist langes - soovisime
Ennustused valetavad, pisaratesse kaovad näod. Siiski mälestus me suvest jääb ja minult ei saa seda keegi ära võtta.

Aitäh...see laul läks mul täna südamesse. 10 punkti sellele, kes teab mis lauluga on tegemist.

Owen Wilson -i enesetapuskandaal

Selle postituse pealkiri oleks ehk pidanud olema "Ka rikkad nutavad" või midagi sellist.

Kui ma esmaspäeval lugesin Owen Wilsoni enesetapu üritamisest, vajus mul suu lahti. Selline naljanägu, näitleb iga teises komöödias. Raha voolab sisse jugadena. Naised, karjäär jne jne... See lihtsalt pole võimalik.

Järgmisel päeval tuli politseiraport, mis kinnitas, et Wilson tõesti üritas endalt elu võtta. See pani küll mõtlema, et mis jamasse ta küll sattunud oli või mis üldse inimese viib nii kaugele. Ma ise ei tunne palju inimesi, kes oleksid enesatapu teinud. Kuid üks ja seda lähedasem juhtum leidis mu lapsepõlves aset. Nimelt mu enda kallis vanaema. Kogu see asi toob mulle siiani kananaha peale. Lapsena mulle seletati igasuguseid asju, et miks see nii läks. Et miks ta ennast ühel hommikul üles poos. Ütles veel vanaisale, et puhtad sokid leiab ta saunast... Ma tean nii mõndagi, kuid need sõnad on liiga valusad sõrmeotstele kirjutamiseks. Aga mis peamine, ma tean, et ta elas kõik enda sees väga valusalt läbi. Ma mäletan paari hetke, üht eriti tugevasti, kus ta avanes mulle. Ta laskis mind sisse oma valusasse maailma läbi selle, et tahtis mind kaitsta kui mu vanemad omavahel tülitsesid. Ma tunnen siiani seda pehmed valget inglitiiba, mille ta mulle peale pani, et mind hoida sellest. Inglitiiba jah, kuigi ta ise oli siis veel täiesti elusalt minu kõrval. Seda kirjutades tunnen ma süümepiinu, et ma temast nii vähe mõtlen. Ta on küll pidevalt olemas, siin südames. Ilusate ja heade mälestustega. Ta on ja jääb üheks armsaimaks inimeseks mulle igavesti. Ja kui ma kunagi suren, siis tema on kindlasti üks neist, keda ma kõige rohkem jälle näha tahaksin. Ma tean ja tunnen nüüd täiskasvanuna palju paremini seda selle aja maailma ja elu ning olu, milles me kõik toona olime. Lapsena ei saanud ma ikka midagi aru. Kahju. K. arvab, et ma olen tema nägu...nii kummaline, keegi teine, mitte kunagi pole mulle seda öelnud. Mul tuleb tema arvamusele mõeldes soojus südamesse.
Aga tema oli juba vana, tal oli nii mõnigi haigus, mõni päris ravimatu. Kuid mis küll ajab sellise inimese nagu Owen Wilson nii kaugele.

Täna see saaga jätkub. Selgub, et asjasse on segatud ka Steve Coogan, kellega koos nad mängisid filmis Night at the museum, ehk Öö muuseumis. Coogan olevat tutvustanud Wilsonile "kõvasid ravimeid". Owen igal juhul tundub süüdistavat oma allakäigus Cooganit. Nagu ma aru sain, oli see viinud Oweni sellisesse masendusse, et tahtis endale otsa peale teha. Coogani endine girlfriend Courtney Love oli Owenit ka hoiatanud selle mehe eest. "I tried to warn Owen... I hope from the bottom of my heart that Owen stays the hell away from that guy."

Aga kõik läks ikkagi nii nagu läks. Õnneks on Owen ikka elus. Kuigi ma ei kujuta ette kui jube tal on nüüd olla. Kogu see info mis mööda maailma levib kulutulena...mul on temast nii kahju. Järjekordne õppetund kõigile. Ei tohi nende ravimite ja nakootikumidega isegi katsetada. See on nagu siin Rootsis öösel välja minemisega. Suurlinn, pole vaja riskidagi mingite pättide otsa sattumisega. K ja S käivad igal õhtul kella 9 ajal jooksmas ja mul on alati selline hirm. Miks nad küll varem ei või käia? Ma ei saa ise kaasa ka minna, sest keegi peab Kristinit valvama. Õudne!

kolmapäev, 29. august 2007

Top Mp3 -d minu mobiilis

Nüüd juba mõnda aega olen nautinud võimalust kasutada mobiili mp3 -de või kui täpsem olla siis mp4 -de kuulamiseks. Mobiilil on ka selline funktsioon, et ta koostab kuulatumatest lauludest edetabeli. Kokku on umbes 1000 mp4 faili. Naljakas, et oma Top 100-st leidsin sellised imelikud laulud, mida ma pole otseselt teadvustanudki:

Hello Saferide - The quiz (Rootsi muusika...mulle meeldib üks lause siit laulust)




Ryan Cabrera - I will remember you (see oli So You think You can dance -i selle aasta hüvastijätu lauluks)




Jason Mraz - Geek in the pink (selle avastasin tänu Chris Richardsonile American Idol -ist)




Jessica Folcker - Snowflakes (Ehee, seda ma nägin laivis Kungströdgardenis. Jessica on nii tore!)




Måns Zelmerlöw - Maniac (Veel üks Rootsi viimase aja tõusvaid tähti. See vana lugu uues kuues on ikka sama hea)




Mickey Avalon - Jane Fonda (uskumatu, tavaliselt ma nii roppe laule ei kuula...ei tea kuidas see siia sattunud on...)




Nadiya - Tous ces mots (Prantsusmaa hetke minu lemmikuid powerdisco lauljaid)




Kogu top 100 nimekiri...mitte küll edetabeli järjekorras, vaid lihtsalt listina. Edetabelist täpsemalt mõnes järgmises postituses:


Timbaland - Apologize (2.koht)
Liisi Koikson - Väike järv (8.koht)
M.Zelmerlöw - Maniac (4.koht)
Mickey Avalon - Jane Fonda
Rob Thomas - Little wonders
Faber drive - Second chance (1.koht)
Brand new - Jesus Christ
Jessica Folcker - Snowflakes (9.koht)
Antti Tusku - Lähtemässä
Nadiya - Tous Ces mots (3.koht)
Hilary Duff - With love
Jessica Folcker - Desperately (5.koht)
Jason Mraz - Geek in the pink
Supernatural - Rock U
Kaye Styles - Prison break anthem
Hedvig Hanson - If You could only hear me
Jamelia - Superstar
Dagö - Ma ei tea
Madonna - Hey you
Nelly Furtado - Say it right (10.koht)
Chris Daughtry - Home
Lumidee - Like the wind
Kiigelaulukuuik - Valentinipäev
Gia Farrell - Hit me up
Jennifer Lopez - I'm gonna be alright
Faber drive - Tongue tied
Antti Tusku - Yksisiipinen
Mary J.Blidge - Family affair
Siiri Sisask - Tagareas (6.koht)
Fall out boy - Thnks fr th mmrs
Kat Deluna - Whine up
Alejandro Fuentes - Sail away
Mel C - I turn to you
Hele Kõre & Paradisecrew - Siis kui maailm magab veel
Amy Diamond - Shooting star
Timbaland - Way i are (7.koht)
Roxette - What's she like
Savage garden - Two beds and a coffee machine
Craig David - Spanish
Robbie Williams - Rudebox
Mario Vazquez - Gallery
Da buzz - Without breaking
Maian Kärmas - Ma tulen öösel salaja
Christina Aguilera - Candyman
Robyn - Don't stop the music
George Michael - Strangest thing
Maarja-Liis Ilus - He is always on my mind
Kent - Kärleken väntar
Dagö - Muusik
Danny - Tokyo
Camouflage - Perfect
Vaiko Eplik - Armastus päästab maailma
Madonna - The look of love
Jennifer Lopez - Jenny from the block
Sarah Brightman - Only an ocean away
Pink - U+Ur hand
Kiigelaulukuuik - Vaid see on armastus
Mange Schmidt - Giftig
Darin - Want ya
Savage Garden - You can still be free
Laura - Sunflowers
Garth Brooks - Papa loved mama
Anne Veski - Veel
Rihanna - Pon de replay
Gwen Stefani - 4 in the morning
Gloria Estefan - Wrapped
Within temptation - Memories
Dido - White flag
Placebo - Meds
Craig David - Walking away
Enter Shikari - Anything can happen in the morning
Robbie Williams - Kiss me
Heidy Tamme - Keegi tulla võib
Daniel Powter - Bad day
Let loose - Crazy for you
George Michael - Spinning the wheel
Joanna Pacitti - Let it slide
Robbie Williams - King of the Bongo
Terminaator - Lasud
Noorkuu - La camisa negra
Katie Melua - Nine million bicycles
Dixie Chicks - Not ready to make nice
Madonna - Sorry
Jewel - Stand
Terminaator - Kui kuningas nutab
Reamonn - Supergirl
Cher - Taxi taxi
Da buzz - Take all my love
Eminem - You don't know
Azad - Prison break
Rihanna - Umbrella
Sõpruse puiestee - Ma olen õnnelik, et inimesed on ilusadja head
Finger eleven - Paralyzer
Ryan Cabrera - I will remember you
Lil Rob - Do it
Maroon 5 - Wake up call
Liisi Koikson - Sinu hääl
Terminaator - Kummitused kummutil
Paolo Nutini - New shoes
Hello Saferode - The quiz

Koduigatsus ja lahkumisluuletus töökaaslasele


Fotol on Kristin, umbes siis kui me "päriseks" Rootsi kolisime... nii rõõmus. Sama rõõmsad on ju Patrik ja S. ka... See Estniska Skolan Stockholmis pidavat küll olema üks karmimaid ja paremaid koole siis Rootsis, kuid sellest hoolimata on tunne, nagu lastel oleks suvepuhkus edasi. S-il on kodus nii vähe õppida ja ta käib juba 6.klassis. Õpikuid koju kaasa ei võeta, ei saa sundida kah, et vaataks ja uuriks neid omal vabal ajal. Näiteks rootsi keeltki. Me ju teda sellega kodus aidata ei saa eriti. Küll aga hoiame matemaatikal ja inglise keelel silma peal, sest ühel päeval peab ta ehk Inglise Kolledžisse tagasi pöörduma ja siis peab olema tasemel.
Patrik on leidnud endale mõned sõbrad ja see on muidugi ülitore. Ja kindlasti teeb tal koolis käimise toredaks. See on hea kui algusest peale jääb selline mõnus ja soe suhtumine kooli. Talle seal meeldib! Siin paar päeva tagasi panin tähele, et tema mängudesse on tekkinud sellised tegelased nagu "mamma" ja "pappa". Ning ta vahest viskab selliseid sõnu nagu "snälla" ja "mjölk". See on keele enese külge jäämise algus! Ehk siis laste pärast peamegi pingutama ja siin ikka edasi olema...
Muideks Patrik oli ka eilses Stockholmi Eesti Päevalehes. Kaanel on tema rahva seas nagu kogemata fotole jäänud. Aga sees on suurelt tema pilt...lahe! S on ka ära mainitud.
Kuid eile oli esimest korda siin oleku jooksul kui nägin K-d nutmas koduigatsusest. Pisarad voolasid ja silmad olid punased. Jah, eks me anname ju aru, et laste pärast...nii me vähemasti lohutame teineteist kordamööda. Kaks suurt koduigatuse pühjustajat siin on kindlasti see, et Kanter võitis kergejõustiku MM-il kulla. Ning sügisel on maal nii ilus. K.-le meeldib lehti riisuda ja mulle liha suitsetada sellest värvilises maailmas. Ja õues raamatuid K.-le ette lugeda...suure vana, paksu, sinise "Tallink"-i jopega
Kodus, Eestis on üks töökaaslane lahkumas ja Riina tellis luuletuse. Mul tuli kuidagi viie minutiga peaaegu terve luuletus ja sellepärast ehk saigi sellest liiga pikk. Siin ta on:
Ooo Indrek, kuhu lähed Sa
me harjunud ju Sinuga.
Seepärast ära kauaks
jää küla peale kondama.

Jah, me ootame Sind tagasi,
ning seda ikka tea.
Et murrad meie südame
ning segi ajad pea.

Tundub, et nagu teame,
Sind vana kolleegi, läbi ja lõhki
Kuid siis järsku suvepäevadel,
hea mees,
Sa joonistad pulli kui kunstnik...

Koos oleme käinud, jooksnud, mänginud korvpalli,
sukeldunud, ja isegi sõitnud rallit.
Kes meid nüüd spordile kannustab?
ja mäluga mängima innustab?

Kuid samas oleme ka rõõmsad, et julgelt läed Sa edasi
Sinust maha jääb küll ülisuur jälg!
Seepärast täna on meil sedasi:
üks silm naerab ja teine nutust täitsa märg...

teisipäev, 28. august 2007

Kreisiraadio Neeger

Mulle just meenus, et ma kasutasin seda sama parukat Georg-i filmis, mida Võrno siin Neegri sketš -is. Minul topiti ainult need tilpnevad lokid paruka ääre alla, tuli selline rohkem aftro-stiilis soeng. Yeee, esilinastus muudkui läheneb. 5.oktoobril, ehk napilt üle kuu aja veel oodata. (tuli meelde seoses tänase Kaisa kirjaga. Kunagi kui filmimine toimus, siis oli veel aasta esilinastuseni ja see tundus uskumatult kättesaamatus kauguses. Aga aeg tiksub...tic tac tic tac ...boom!)

esmaspäev, 27. august 2007

Gröna Lund 2007

Siin on pisike pildialbum meie lõbustuspargi külastusest eelmisel nädalal. Tahtsime väga minna esimesel koolipäeval, ehk 20.augustil, aga siis "uskumatu aga tõsi" oli lõbukas suletud. Samuti järgmisel päeval ning alles kolmapäeval tehti lahti. Ja kuna Gröna Lundi randmepael maksab alates kell 19.00-st 190,-SEKi (enne seda 260), siis alustasimegi oma teekonda alles õhtul.
Slussenist läheb laev otse Djurgardenisse, kus Gröna Lund asub. Sõit maksab täiskasvanule 30 SEK-i ja kohale jõuab umbes 1o minutiga. Laevad väljuvad väga väikeste vahedega. Jala läheks meil umbes tund aega või rohkemgi...

Selline vaade avaneb merelt Gamla Stani, ehk vanalinna ja Slusseni suunas. Kella seitsme ajal on augusti lõpus päike juba üpris madalal...


Selline vaade avaneb laevalt just enna kohale jõudmist. Ehk Gräna Lund mere poolt vaadatuna.

Esimene attraktsioon oli rammimisautod. S ei julgend minna, aga Patrik oli täitsamees ja tormas pea eest tundmatus kohas. Ja sai vist paraja šoki, sest ega ta rohkem eriti nii meelsasti kuhugi ei julgenudki minna. Samas autorammimises oli ta tubli. Sõitis ilusti ringi. Pisike rallimees.

Kus on Patrik ----siin ta on. Kui suur õde käis suurel Viikingilaeval kiikumas, siis Patrikule istus selline väiksem variant rohkem...Paar kolmandiku võrra pikemat tüdrukut tulid ka peale. Gentleman, ikkagi -naistega koos lõbusõidule.


Siin on Patrik koos S-iga "Armastuste tunnel"-is. Üliaeglane ja jube igav. Aga Patrik vähemalt julges sellele minna. S -i jaoks oli see "Hiina Piin". Ja kui selgus, et Patrikule eriti rohkem kohti polegi kuhu julgust jaguks minna, siis tubli vanem õde S, tegi temaga selle paadisõidu veel korra.

Lustimaja osutuks üpris hirmsaks. Eriti vist see liug seal lõpus. Aga ka siin käidi kaks tiiru. Meie omad muidugi ronisid trepist üles, kui kõik, päris titedki läksid neid liikuvaid renne-pidi.

Kristin elas omadele kaasa ja itsitas mis jaksas. taustal sõidab keegi hiiglakõrgel rattal tsirkuseartist. Neid seal liikus ikka ringi.


Veel üks koht, kuhu Patrik samuti julges minna. Kuid ainult korra. Ära tuli ta sealt pool ulgudes. Teglikult oli see üks tittedele mõeldud keerutajatest.

Kristin tahab ka mere-eluka keerutajale.

Fotokast lõppes aku otsa pärast seda pilti. See rägastik on tegelikult kahe eri "Ameerika Mäed"-attraktsiooni raamistiku segu. Seal oli tegelikult vist neli või viis erinevat, kuid siin on koos sellised traditsionaalsed. Üks kus sõideti pika rongiga ja teine kus käidi kahe kaupa. Veel oli seal kaks "kukkumistorni" Üks kõrgem ja õudsam kui teine. Aga meie omad ei julgenud kummassegi minna. Noh, Patrikut ilmselt poleks ka pikkuse pärast veel lubatud.
Läksime alles natuke enne sulgemist, ehk kell 23.00-i sealt ära. Ja lapsed said sõita ka...täpselt nii palju kui kumbki julges ja jaksas. Kristin veel ei sõitnud kusagil ja meie K-ga ka vaatasime pealt ja elasime kaasa. Sõime friikaid mingi hämmastavalt hea mangost tehtud india stiilis kastmega ja nautisime laste nautimist. Tore õhtu oli kokkuvõttes. Suve kohustuslikud - loomaaed ja lõbukas - tehtud ja tehtud!

neljapäev, 23. august 2007

Kolmården 2007

Paar nädalat tagasi, ehk siis kui S. oli juba Eestist tagasi Rootsis ning koolid polnud veel alanud, käisime terve perega loomaaias. Meie nö. lemmikloomaaias - Kolmårdenis. Oli imeilus ja palav suvepäev. Alustasime varakult sõitu, et avamisajaks, ehk kella 10-ks kohal olla. Siit Stockholmist on sinna ümmarguselt 150 km, seega natuke üle tunnine sõit. Kohale jõudsimegi täpselt avamisajaks, kuid parkimisplats oli siis juba üpris täis. Jama, et see parkla seal maksuline on. Aga terve päeva eest maksta 30 SEK-i, ega see tükki ka küljest ei võta. Ja kuna safaris me olema varem käinud, võtsime seekord ainult loomaaia sissepääsud. See läks tervele perele maksma 700 SEK-i. Ehk mitte nii nagu Tallinna Loomaaias, kus terve perega saad ära käia a la 150 krooniga...
Loomaaed sai hoo sisse siis kui Patrik tegib tiiru autoga. Esimese rennist ülesõidu üritamise järel püsis rool osavalt peos ning tiir sai liiga ruttu läbi.

Esimesed loomad, keda loomaaias nägime olid need suslikulaadsed närilised. Tegelikult pidi pika maa enne ära kõmpima kui alles loomi sai näha. Me juba jõudsime K-ga paar pilku teineteisele visata, et kas oleme lihtsalt metsaalla jalutama tulnud...150 km kaugusele kodust.

Laste Zoo, saab samuti loomi näppita (loe:paitada). On nii kitsed, minisead kui muud ninnunännu loomakesed. See kits siin on Patriku tugevas haardes. Ei tea kas neil on see mägededes turnimine hinges, aga palkide otsa ronimine tundus olevat mõne kitse lemmiktegevus.

Selle suve suurim uudis lisaks Tiigri Maailmale, oli esimese gorillapoisi sünd Rootsi Loomaaias. Nimeks on tal Enzo. Millegipärast tulid need pildid pisikesest Enzost nii udused ja ega sellest tema isastki tehtud pilt ei ole just õnnestunud, kuid showd rahvale tegi ta kõvasti. Me oleksimegi võinud jääda passima gorillapere tegmisi. Nad olid nii armsad ja lõbusad ja ägedad!


Sebrapoiss üritab niigi pügatud murust maitset saada.


Suurim pettumus oli see, et ninasarvikute juurest olid kaelkirjakud ära viidud. Nüüd saab kaelkirjakuid näha ainult safaril :( Ninasarvikud ja Kaelkirjakud ei saanud omavahel läbi. Ma mäletan kah, et viimane kord kui käisime, siis üks ninasarvik ajas kaelkirjakuid taga. Võimsad loomad, aga mina olen kaelkirjakute fänn ja seega nende poolt.

Mõni tüüp väsis vahepeal suures süles istumisest ära.

Suurematel oli suur janu! S. on Eestist tagasi tulekust alates olnud dieedil. Tema jõi ka seal vett. Tubli tüdruk!

Elevandid on pesemisjärjekorras.

Patrik korjas meile kohalikust metsast mustikaid. Siin Rootsis on mustikate korjamisega lihtne. Lähed mistahes suvalisse metsa ja kõik mustendab mustikatest... Sellest saime ka inspiratsiooni ning käisime nädal hiljem mustikal. Ma korjasin tunni pooleteisega üle liitri!


Eelmine kord kui käisime siin, siis sai sõita hobuste, kaamlite või elevantidega. S. valis hobuse! Seekord sai viga parandatud ning kaamlisõit ette võetud. Elevantidega lõbusõitu enam ei pakutagi.

Loomaaia lõpuks traditsiooniline, kuni sulgemiseni basseinis ujumine. Patrik ei saanud algul kuidagi end märjaks tehtud. S. järjekindlalt ei jätnud jonni... Lõpuks oligi nii nagu vanad head eestlased - algul ei saa minema pärast ei saa pidama... lillade huultega oli lõpuks lihsalt kohustus need lapsed sealt välja kamandada.


Kristin leidis ka endale meelepärase tegevuse basseinide kõrvalt. Vapralt iseseisvalt askeldas seal veerevate keerlevate värviliste rullidega.


Tagasi, kodus Stockholmis. See pilt on tehtud meie kodutänavas. Õhtul tehakse siin raha eest õhupallisõite Stockholmi kohal. Mõned neid pallidest lendasid küll vaevu-vaevu majade katuste kohal. Lahe!
Loomaaia Top 3:
1. Delfinaarium
2. Enzo ja teised Gorillad
3. Lindude lennutamise show
Top 3 soovitust loomaaiapidajatele:
1. Tooge kaelkirjakud tagasi
2. Tooge pingviinid lähemale
3. Pange Troopikamaja muu Loomaaiaga kokku