neljapäev, 4. jaanuar 2007

Lepatriinude jõulud

EAS -i laste jõulupidu toimus detsembri keskel Eesti Nukuteatris. Kus nii umbes pool saalitäit emmesid ja issisid ja loomulikult lapsi ka. Teine poole olid mingi ministeeriumi või ameti tegelased oma tittedega.

Meie rahva lapsed olid ka pigem sellised titemõõtu, aga ju tuleneb see sellest kohast kus pidu peeti.

Whatever, mina, 33 aastane nautisin täiega, et sai jälle niimoodi pool kohustusliku korras teatrisse. Mis sellest et Nukuteatrisse ja tükki vaatama, mis mind eriti ei huvita. Ei huvitanud sellepärast, et multikas ju nähtud ja sisu teada.

Võibolla just sellepärast, et ootuseid polnud, vähemalt selle lastetüki suhtes (ootused olid pigem jõulupeo enda suhtes), üllatusin väga positiivselt. Loomulikult ei ole ma selle lavastuse sihtrühm ja ega ma vabatahtlikult seda ju lähekski vaatama, aga lastega koos ja niimoodi jõulude eel oli see täpselt õigel ajal õiges kohas. Mis mulle eriti meeldis oli see värviderohkus. Jah just kustniku erksad roheline ja punane olid armsad. Lisaks olen avastanud, et Nukuteatris on üks vahva näitleja peidus, kes olenemata sellest kas tükk meeldib, meeldib vähemalt see üks näitleja. Ok, ega ma saladuseks nime ei jäta. See on Taavi Tõnisson. Jube lahedalt positiivne tüüp! Ja ka selle tükiga vedas, sest ta oli seal. Kuigi kõige pullim otseselt selle lavastuse rolitäitmine tuli hoopis Liivika Hanstin -ilt. Jah, ka tema on üks Nukuteatri pärle. See Külmkapiputukas Vladislav. Üks parimaid aasta kõrvalosatäitmisi. Nii kahju, et Nukuteatri näitlejad saavad nii vähe tähelepanu. Täiesti teenimatult....seega siit tuleb tunnustust sületäitekaupa.

Eelmise aasta teatritükkidest on veel üks lugu tulemas. Samuti mõned raamatud ja filmid on ära märkimata, enne kui võib aastale joone alla tõmmata ja kokkuvõtted koostada. Sest kavatsen hakata Danzumehe Aunimetusi jagama. Jah, tablite-opakas nagu ma olen. Koostan korralikult viie kandidaadiga nimekirjad ja seda nii teatri, filmi, muusika, raamatute kui televisiooni valdonnast. Ja mis sest, et kunsti mõõta ei saa. Mina saan. Või vähemalt see killuke jumalast, kes minu sees kükitab.

Ahjaa, unustasin kirjutada, et jõulupidu ise oli täielik pettumus. Tuli jõulumees jagas hunniku pakke. Unustas Kristini paki üldse ära. Hea, et Kristin ise kaasas polnud ja veel selliste asjade kohta ei taipa. Aga S. ja P. said oma kommikotid kätte ja täna - nii umbes 3 nädalat hiljem on osalt komme ikka veel söömata. Või kui täpsem olla, siis Kalev -i arbuusikommid. Need on vastikud.

Kommentaare ei ole: