Tundub, et 1.juuni saab olema mu esimene tööpäev Rootsis, Stockholmi kesklinnas. Seega nii umbes 26.mail pühin kodumaa tolmu jalge alt ja põrutan laevaga siit minema. Võtan oma naise ja kolm last ühes ning katsume hakkama saada vahelduseks ühes teises Euroopa pealinnas. Mul ju võiks olla kahju...et sellise asja ette võtsin. Ja kuigi teatud asjadest ongi, tunnen, et see on õige samm. Just tänases päevas, just selles elufaasis. Tegelikult on see asi hõljunud õhus juba mõnda aega, aga alles nädal tagasi konkretiseerus kogu plaan kuupäevaga.Mida ma siis tunnen, et tagaigatsema hakkan?
1. Trenni, trennat ja trennikaaslaseid. Trenn on kujunenud nii suureks osaks mu elust viimasel ajal, et ilma selleta ei oskakski nagu olla. (oi mis vahva sõna - oskakski) See on nagu mu päästerõngas selles hullus maailmas. See paar tundi 4-5 korda nädalas on see, kui ma saan oma pea täiesti tühjaks või täpsemalt öeldes täita ainult rütmide ja tantsuga ning tänu sellele püsin mingis mõttes ka mõistuse juures. Kahtlemata kaasneb trenniga ka mingi kuuluvuse efekt. Lugesin kusagilt, et inimesel on "inimlik vajadus" kuuluda ka kuhugi mujale kui oma perre ja töökeskkonda. Minu jaoks on seleks kohaks trenn. Seda kuuluvuse asja täheldan ma küll enda jaoks alles praegu seda teksti kirjutades. Ma pole sellele ennem niimoodi mõelnudki. Ja kuigi vahest teeb mind trennimuusika vihaseks, sest mõned laulud on tõsiselt ära tüüdanud ning muutunud pigem stressi allikaks kui maandajaks. SamA asi on mõne liigutusega. Aga siis tuleb jälle selline trenn nagu eile ning kõik see on käega pühitud. Naljakas, aga tegelikult sellised tunded valdavad kõiki trennikaaslaseid, ma pole mingi erand. Ja eilse trenni kohta kuulsin ka teisi rääkivat, et see oli tavalisest teistsugusem. Teistsugusem on alati positiivne nähtus, minu meelest. Ja treener...ta on nii armas oma südamlikkuses ja mures meie kõige üle. Ma tunnen mingis mõttes, et ta on hingeliselt kusagil samas kohas kus mina, hingemaastiku samal laineharjal. Jah, ega ma ju alati pole nõus kõigega mis ta arvab ja mõtleb, aga see on ju loogiline. Igal inimesel on oma mõtteilm ja kujunemist mõjutanud tegurid. Mis aga puutub tantsu ja trenni, siis selles suhtes on mul küll jäik suhtumine - see on tema loodud treening ning ta on endale juba üleriigiliselt tuntud nime teinud ning tal on täis õigus teha oma trenniga mis tal iganes pähe tuleb. Ja see mis ta teeb on tõestanud ka õige olevat, sest sellist teist tantsutrenni pole terves maailmas. Pluss ma arvan, et ka tantsijad seal trennis (siin kirjutaja välja arvatud) on täiesti omaette klass. Iga treening on nagu treeneri kunsti loomise jälgimine. Tihti tuleb sealt selliseid geniaalsuseid, et keskendumise või süvenemisega tekib raskuseid, kuna on vaja imestada, et kus kohast see kõik tal tuleb. Vapustav ja hämmastav. Tõeline geenius.
2. Töökaaslased ja mu paar sõpra (Kaisa ja Margo). Okei, ega ma ju neist ilma jää. Kõik jäävad MSN-i kaugusele. Ega ma mingi suur näost näkku suhtleja polegi. Kõige rohkem kahju on muidugi oma toa rahvast. Marion, Evelyn ja Riina. Evelyn tegelikult jääb nagunii lapsepuhkusele juba märtsis, niiet temast lahkumise pean juba enne enda kolimist " üle elama". Aga kõik kolm on nii armsad inimesed, et neist lahkumine võtab kindlasti tüki südame küljest. Lisaks veel Rutt ja Riina naabritoast ning mõned inimesed veel, kes on uskumatult armsad!
3. Eesti kultuur. Eelkõige muidugi teater! Kindlasti ei jõua ega saa ma seda enam selles mahus ahmida kui seda kohal olles. Eelminegi aasta sai nähtud umbes 35 tükki. Oh, see on juba nii valus teema, et sellele ei suuda mõeldagi. Lisaks meeldib mul käia raamatupoodides, eriti Kristiine keskuse Apollos. Aga ka antikvariaatides. Kuigi vanad raamatud mul enam vähem on juba kõik olemas, mõnede üksikute eranditega. Aga see, et see kõik on lihtsalt, kiiresti ja kergelt saadaval siin Eestis, aga mitte seal, siis see on kindlasti asi mida taga hakkan igatsema.
4. Eile vaatasime K.-ga Tätte ja Matvere Vana Kuub - DVD kontserti. Seal oli mitu laulu, mis tekitasid tunde, et neid Rootsis kuulates hakkab valus. Valu, mis võib tekkida ainult sellest, et sa pole oma kodumaal. Note to myself - hoiduda selle DVD vaatamisest seal... See juurte asi, ehk koduigatsus, seda siin Eestis elades ja olles ei mõista. See hiilib salamahti kohale ja sellest ei saa mitte kuidagi lahti. See on selline piin ja valu, et ajab nutma. Tekib tühjuse ja mõtetuse tunne. Masendus, mis valdab täiesti. Õnneks on sellele mingi ajutine rohi - beebi ja muu pere - kaasas. Sest beebit vaadates saab kõigest üle. Sest seal kus on mu kolm neiut ja maailma ägedaim 6 aastane "vanamees", seal on ka mu kodu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar