neljapäev, 1. veebruar 2007

Päeva mõtted


Täna on meil siin töö juures viktoriiniõhtu. Meie võistkond sai eelmine kord kolmanda koha, nii umbes 7-8 võistkonna hulgas. Meil on kombeks korra kuus pärast tööpäeva kokku saada ja natuke teistmoodi mõtlemisega tegeleda. Nii vahva traditsioon! Koondtabelis me nii kõrgel ei ole, sest esimesel korral panime täiesti metsa.

Pärast viktoriini kodust läbi ja trenni. Õhtul tahaks blogisse panna üles kõik jaanuarikuus vaadatud filmid (neid peaks olema 15-20). Otsustasin, et see aasta teen kuu koondkokkuvõtte vaadatud filmidest, mitte ei kirjuta neid alati pärast vaatamist kohe siia. See võtab nii palju aega ja energiat. Eriti viimasel ajal oleks asi päris hull, sest ma olen vaadanud iga päev ühe filmi. Oscarite aeg ju kah. Lisaks on veel Vanemuise Lumekuningannast kirjutamata...

Meil siin töö juures makstakse heade tulemuste puhul preemiat, kõik said. Meie osakonnas lükati premeerimist edasi seotud ühe inimesega (mitte minuga). Täitsa jama. Ma päris arvestasin, et tuleb mingi lisa süst, aga ega midagi pole teha. Juhatusel on ju õigus otsustada mida nad tahavad - seaduse piirides muidugi.

Eile vaatasime Patrikuga Supermani tagasitulekut. Kui ta harva juhtub jääma mingit filmi jälgima, siis ta elab sellesse hirmus sisse. Tundub, et talle see põnevus meeldis, kuigi vahepeal läks teise tuppa kui liiga põnevaks läks.

S-il on dieet ja ma pidin oma limonaadi peitma alla korrusele, et teda mitte ahvatleda halvale teele. Lota õps ei salli teda ja kiusab teda hinnetega, see ajab mind nii marru, aga mul pole midagi asjale parata. Mingi nägude mäng käib seal koolis. Eriti selles valguses, et teised hinded on ju viimasel ajal puhta viied.

Eile ostsime Kristiine Apollost Rootsi keele vestmiku, ikka seoses sellega, mis ümmarguselt 120 päeva pärast sünnib. Nii K. kui S. puurisid seda eile. Ma pean vist hakkam neil aitama põhja alla tegema rootsi keelele. Siis on üleminek grammi võrragi lihtsam. Lisaks oli seal müügile tulnud mingi uus Rootsi keele õpik. Selle esimese peatüki nimi on Krister. Ei tea kas mingi vihje....

Mul on töö juures uus otsene ülemus. Küll ainult kohusetäitja, aga ma pean tunnistama, et ma sain alguses tema suhtes täiesti vale sisetunde. Viimastel päevadel on ta tõestanud, et ta on väga abivalmis ja tore inimene. Temalt on päris hea nõu ja tuge minna küsima. Sain järjekordselt vasta püksa ja tõestasin endale kui halb inimeste tundja ma olen. Lihtsalt üle mõistuse. Nii lahe kui inimesed on toredad ja head!

Sain Avelt laenuks tema õe kirjutatud luuletused. Neid luuletusi lugedes kriibib hinge. Mõni mõte on nii nii kurb, et tunnen kuidas sinililled mu hingemaastikul närbuvad ja suur must pilv katab päikese. Kõik kuivab ja kõduneb ning muutub jäiseks ja külmaks. Ja selline liiv tolmab ringi, et kõik suu ja silmad saavad seda täis. Siis tuleb kohe otsa lugeda viimast luuletust, milleks on "Ma tahaksin hüüda, et armastan"....või midagi sellist. See toob päikse tagasi ja kõik on jälle soe ja hea. Neist luuletustest ma veel kirjutan.

Viimasel ajal mul on mingi sisemine probleem, et ma ei tea kas ma peaksin kirjutama positiivsemalt - ehk salgama maha negatiivsed mõtted ja tunded. Et äkki mul pole õigust rääkida kõike mida sülg suhu toob. Jätta viitamata asjadele, millele mul võibolla pole õigust. Et ma nagu reedaks teisi sellega. Ma tahaks ju ise ka olla positiivsem inimene. Sest positiivsed inimesed on omamoodi lahedad. Ülikooli ajal inimesed alati imestasid, et kuidas ma alati nii rõõmsameelne olen. Et mul nagu muresid polegi või nii. Kõige kummalisem, et ma ei teinud seda ju teadlikult. Ka praegu mulle meeldib naerda ja tunda lõbusalt ja hästi ennast. Tegelikult siin tööl ma usun on mul ka rohkem selline naerupalli maine. Samas kui ma kirjutan, siis millegipärast kukub nii palju negatiivsust välja. Mulle üldse ei meeldi enda juures see külg. Vastik. Vastikud inimesed on sellised. Sellised nagu mina.

Peaks vist rohkem teadvustama endale oma tegusid ja mitte järele mõtlema, vaid pigem ette mõtlema. Oh, kirjutades seda kõike, olen ma veel kõigele lisaks jube ego, et niimoodi enda kallal üldse mõtlen. Võibolla peaksin olema mehisem ja mitte tegelema pisiasjadega. Lähenema kõigele üldisemalt ja hoidma sisemust kõvemas varjus. Kohe päris müüri ette ehitama.

Aitab...tagasi tööle marss! Viimasel ajal ma olen hullult tööd saanud tehtud. Varsti on kõik vanad jamad kaelast ära ja puhas leht. Järgmisel nädalal kindlasti. See on nii hea tunne! Siis võin minna ja küsida endale tööd juurde! Võimas.

Kommentaare ei ole: