kolmapäev, 28. veebruar 2007

Öös on mõtteid

Uskumatu - kell on jälle 1 läbi ja mul pole uneraasugi. K ja Kristin magavad siin mu kõrval juba teist tundi. Mõlemad nii vaiksed, et vaevalt hingamist on kuulda. Patrik ja S on kõrvaltoas. Patrik norskab nagu vana merekaru. Vaesekene. Ei tea kas ta nina saab kunagi korda? Ta on juba vist täiesti harjunud elama nii, et nina kaudu ei hinga muidu kui öösel magades.

Täna oli üks hea päev. Sain veidikenegi selgust Rootsi mineku plaanidesse. Kõigest hoolimata peaks see ikkagi toimuma sellel suvel. Samuti sai selgust rahaasjadesse. Viimasel ajal polegi nagu raha peale nii palju pidanud mõtlema. Ja see on hea. Ma hea meelega ei mõtlekski kohe üldse ja ilmselt mõtleks hoopis vähe, kui K mulle seda nii tihti meelde ei tuletaks. Sest ega tegelikult ju ka - lapsed peavad saama süüa, muust pole nii väga vahet. Või siiski - teatri jaoks on ikkagi raha vaja ja raamatute...

Täna lugesin ma lastele Krabat -i kolm peatükki. Tonda suri ja me jõudsime esimese aasta lõppu. Patrik oli muutus päris kurvaks. Ma ise ka. S on seda juba varem korra lugenud ja talle ehk ei mõjunud see nii tugevasti. Tundub, et see on üks parimaid lasteraamatuid - ja ma loen seda alles nüüd - täiskasvanuna. K-le lugesin Kaitsekraavi tee -d. Soomlase kirjutatud, päris omapärane lugu mehest, kes tahab oma peret tagasi.

Lisaks vaatasime Amazang race -i 11 hooaja teist saadet. Jobud kukkusid välja. Lisaks veel War at home. See on just nii minu kui K maitsele kirjutatud. Tegelikult suhteliselt tavaline ameerika komöödiaseriaal, kuid selle naljad lähevad korda. Heh, seal peres on ka kolm last.

Tööl oli siiski headele uudistele lisaks ka kurbi asju. Riina plaanib aprillist lahkuda. Ei tea kes siis mu vastu tuleb istuma? Riina on nii muhe. Lisaks, kogu maja käib meil külas tänu temale ning seeläbi olen ka mina saanud sõpradeks nii mõnegagi, kellega mul muidu poleks mingit kokkupuudet. Krista, Andrus, Sven, Meelis, Merly...
Sama looga tuli lagedale ka Kristi. Ta läheb märtsi lõpus rahanduministeeriumisse. Mul on tegelikult nende üle hea meel. Riina hakkab saama korralikku palka, mida ta on väärt ja Kristi saab hakata tegelema asjadega, mida ta on ülikoolis õppinud. Lisaks ka muidugi korralikum palk. Tore, et neil läheb ülesmäge. Sest minulgi on ju sinnapoole teel. Ma olen ju ka täna õnnelikum kui eile. Ja see on nii hea tunne. Tegelikult on mul lihtne. Mul piisab mõelda nendele piigadele, kes mul siin voodis praegu õrnalt nohisevad ja õnnetunne valdab mind täielikult.

Lisaks käisin täna trennis, aga trenni ei teinud. Rääkisin trennaga natuke juttu ja sõitsin koju tagasi. Natuke kahju, aga ma ei saa praegu hakata riskima sellega, et jään veel haigemaks kui ma olen. Ma ei tohi, saa ega taha töölt puududa. Ja trennis pesta ka ei saa, sest vesi on kinni külmunud. Higisena koju minna, see oleks hetkel väga riskantne. Kuigi, jah 9. aprill on vaja Salme Kultuuripalees lavale rminna. Ma ei teagi mis üritus see tegelikult on, aga see on ka trenna sünna...ja selleks peab tantsu meelde tuletama ja kõvasti võhma tegema. Praegu on mu vorm küll natuke käest ära järjekordselt.

Pagan, praegu tuli meelde, et lubasin Evelynile Robbie Williamsi plaadi homme viia. Huhh, hea, et meelde tuli. Riina Shrek on ka vaja ära viia. Väikese inimese pisikese igapäevamured.

Tegelikult olen ma hirmus õnnelik. Sest mul pole igapäevaelus midagi hullu viga. Armastan oma peret, oma tööd ja seda kuhu see kogu kupatus on liikumas. Ma ei vaeva oma südant mingi valimisjuraga. Ma tean, mida ma Eestile soovin ja ma tean keda valima lähen. Seda teevad minu arvates kõik edumeelsed ja mõistusega Eesti kodanikud. Ja eks siis oleme ju seda väärt, kelle enda eest otsustajaks valime. Loodetavasti, saab võim olema võimalikult laiali pillutud, siis saab otsustamise juurde erinevamaid vaatenurki ning otsused saavad ehk olema sellevõrra rohkem läbimõeldud. Samas see kõik pole minu jaoks üldse nii oluline. Vähemasti praegu kell pool kaks öösel, täna.

Täna on minu jaoks oluline, et lapsed oleks rõõmsad ja et neil tuleks homme tore päev. Patrik läheb ju üle kahe kuu jälle lasteaeda. Talle nii hirmsasti meeldib seal. Kasvatajad hoiavad teda, sest ta on jube lahe tüüp. Selliseid on nii vähe! Ja ma ei ütle seda lihtsalt ainult sellepärast, et ma olen ta isa. Tundub, et ka Kristin on õigel teel. Ta kogu aeg naerab ja pillub oma naeratusi siia sinna. Kuigi viimasel ajal on ta tihti kukkunud ja pead ära löönud. Aga eks see käib selle kasvamise juurde. Nädala pärast saab ta 8 kuuseks ja ta juba paar nädalat kõnnib toe najal ise. Läheb käpuli kuhugi tooli või laua juurde, ajab end üles ja siis proovib püstijalu tugede najal ise liikuda ühe tooli küljest teise külge, sealt edasi diivani vastu jne. Vapustav. Ta saab juba hästi aru, et potil pissitakse ja tal on kolm hammast suus. Üks igavesti lahe mutt. Täielik päiksetera.

S saab ka päris häid hindeid koolis. Temaga võib päris rahul olla. Tundub, et ka lota õps on ta kiusamise rahule jätnud. Sest kuidas Sa ikka kiusad last, kes ilusti ära õpib ja teistes ainetes puha viisi saab. Eks kindlasti S-is on ka seda viga endas natuke. Aga samas on ta nii nunnu. Oscarite jagamistki tulid nii S kui Kristin minuga vaatama. Mõlemad küll kustusid enne lõppu, aga nunnud on nad sellegipoolest.

Aaah, La vita e bella!

Demain il ya une autre jour... mmmmmuah!

Kommentaare ei ole: