kolmapäev, 29. august 2007

Koduigatsus ja lahkumisluuletus töökaaslasele


Fotol on Kristin, umbes siis kui me "päriseks" Rootsi kolisime... nii rõõmus. Sama rõõmsad on ju Patrik ja S. ka... See Estniska Skolan Stockholmis pidavat küll olema üks karmimaid ja paremaid koole siis Rootsis, kuid sellest hoolimata on tunne, nagu lastel oleks suvepuhkus edasi. S-il on kodus nii vähe õppida ja ta käib juba 6.klassis. Õpikuid koju kaasa ei võeta, ei saa sundida kah, et vaataks ja uuriks neid omal vabal ajal. Näiteks rootsi keeltki. Me ju teda sellega kodus aidata ei saa eriti. Küll aga hoiame matemaatikal ja inglise keelel silma peal, sest ühel päeval peab ta ehk Inglise Kolledžisse tagasi pöörduma ja siis peab olema tasemel.
Patrik on leidnud endale mõned sõbrad ja see on muidugi ülitore. Ja kindlasti teeb tal koolis käimise toredaks. See on hea kui algusest peale jääb selline mõnus ja soe suhtumine kooli. Talle seal meeldib! Siin paar päeva tagasi panin tähele, et tema mängudesse on tekkinud sellised tegelased nagu "mamma" ja "pappa". Ning ta vahest viskab selliseid sõnu nagu "snälla" ja "mjölk". See on keele enese külge jäämise algus! Ehk siis laste pärast peamegi pingutama ja siin ikka edasi olema...
Muideks Patrik oli ka eilses Stockholmi Eesti Päevalehes. Kaanel on tema rahva seas nagu kogemata fotole jäänud. Aga sees on suurelt tema pilt...lahe! S on ka ära mainitud.
Kuid eile oli esimest korda siin oleku jooksul kui nägin K-d nutmas koduigatsusest. Pisarad voolasid ja silmad olid punased. Jah, eks me anname ju aru, et laste pärast...nii me vähemasti lohutame teineteist kordamööda. Kaks suurt koduigatuse pühjustajat siin on kindlasti see, et Kanter võitis kergejõustiku MM-il kulla. Ning sügisel on maal nii ilus. K.-le meeldib lehti riisuda ja mulle liha suitsetada sellest värvilises maailmas. Ja õues raamatuid K.-le ette lugeda...suure vana, paksu, sinise "Tallink"-i jopega
Kodus, Eestis on üks töökaaslane lahkumas ja Riina tellis luuletuse. Mul tuli kuidagi viie minutiga peaaegu terve luuletus ja sellepärast ehk saigi sellest liiga pikk. Siin ta on:
Ooo Indrek, kuhu lähed Sa
me harjunud ju Sinuga.
Seepärast ära kauaks
jää küla peale kondama.

Jah, me ootame Sind tagasi,
ning seda ikka tea.
Et murrad meie südame
ning segi ajad pea.

Tundub, et nagu teame,
Sind vana kolleegi, läbi ja lõhki
Kuid siis järsku suvepäevadel,
hea mees,
Sa joonistad pulli kui kunstnik...

Koos oleme käinud, jooksnud, mänginud korvpalli,
sukeldunud, ja isegi sõitnud rallit.
Kes meid nüüd spordile kannustab?
ja mäluga mängima innustab?

Kuid samas oleme ka rõõmsad, et julgelt läed Sa edasi
Sinust maha jääb küll ülisuur jälg!
Seepärast täna on meil sedasi:
üks silm naerab ja teine nutust täitsa märg...

Kommentaare ei ole: