Käisin täna ühel vastuvõtul, kuhu oli kutsutud esinema Heiki Mätlik. Ma ei mäletagi, millal viimati kuulasin kitarrimängu nii nagu seekord. Vist rohkem kui 15 aastat tagasi! Rock- ja popkontserdid ning muusikalid ja ooperid on tavaliselt need, mis muusika elavalt minuni viimastel aastatel on jõudnud. Selle pisikese kontserdi nimi oli "Kodumaine viis", Heino Elleri meloodia järgi.
Tegelikult kõlasid sonaadid, valsid ja meloodiad mitte ainult Eesti autoritelt, vaid ka näiteks Saksa, Rootsi ja Ameerika autoritelt. Kuigi pean ennast mõningasel määral klassikalise ja ka jazz muusika austajate hulka, on mul häbi tunnistada, et peale lisapala (milleks oli Lennon/McCartney - With a little help from my friends) ei tundnud ma ühtki nendest lugudest. Kuulamist alustades lootsin nii väga, et mulle meeldiks mõni kodumaa autorite lugudest kõige rohkem, millegipärast oli mul sellel hetkel mingi kummaline vajadus tunda seda uhkust, et oh kui hästi ikka eestlased oskavad. Ja kahtlemata olidki Eesti autorite lood väga head (nii Eller kui ka Vähi). Kuid minu südame võitis hoopis Arthur Honegger-i Paduana. Selles oli see mingi sõnulseletamatu miski, mida ülejäänud kontserdis polnud. Kuigi ka sellest ühest loost piisas täiesti kogu õhtu naudinguks (nagu kogu luulekogu on hea, kui leiad selle ühegi, mis sügavalt hinge puudutab).
Lisaks võtsid üritusest osa mitmed väga armsad inimesed (AS, MS, SS, JS, KK, MV) ning kuigi sain maestro endaga väga põgusalt vestelda, siis ta ise jättis samuti väga sümpaatse inimese mulje. Nii oluline on ka see, et sellise kammerliku kontserdi lugudele interpreet (või ka autor, kui ta omaloomingut esitab) räägib midagi vahele, suhtleb publikuga ning teeb kasvõi pisikesi remarke lugude kohta. See annab kuidagi soojust juurde. Nii oli see ka seekord.
Üldse suur tänu inimestele, kes mind kutsusid! See kõik sobis ühte ilusasse pühapäeva kui valatult!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar