Eile õhtupoolikul, ehk kell 17, külastas Urmas Paet Eesti Maja Stockholmis ning rääkis viimase aja välispoliitika põhiküsimustest. Tegelikkuses väga põgusalt, ehk ainult paarist asjast. Seda peamiselt sellepärast, et temaga kohtuma kogunenud rahvas saaks hoopis tema käest küsida, mis nö. rahva südames hetkel põletab.
Ja need ligikaudu 30 inimest olid päris agarad küsima. Küsimusi oleks jätkunud isegi kauemaks, kuid Suursaadik katkestas jutuvood, kuna välisministri ajagraafik on nagu ta on ja üritus isegi kestis juba mõne minuti üle plaanitust.
Tänaseks on mul meeles järgnevad küsimused:
Kes Ameerika presidendikandidaatidest oleks Eestile parem?
Mida arvab välisminister uuest Venemaa presidendist?
Millest vesteldi Carl Bildtiga?
Mida välisminister arvab NordStream-i hetkeseisust?
Kas välisministril on olemas nimekiri, mille ta tahab oma ametiaja jooksul jõuda ära teha?
Millal tema arvab, et Rootsi liitub NATO-ga?
Millal ja kas muudetakse üksikisiku tulumaksu seadust?
Kas Eesti ei tahaks osta Rootsi militaar-vanakraami? (esimeses reas istus mingi naljakte küsimustega härra)
Kuidas on lood valitsuse lisaeelarvega?
Kuidas venelased tänasel päeval näevad pronkssõduri teemat?
Millal tuleb Euro?
Kuidas on Eesti liitumine Schengeniga mõjutanud asüüli-taotlejate arvu ning muid sisserändajaid?
Ehk küsimusi seinast seina. Ka sisepoliitilisi, sest Suursaadik oma sissejuhatuses kutsus inimesi üles seda tegema, "kuna Paet on kõva käsi ka sisepoliitikas".
Aga nendest vastustest ma ei hakkagi siin eraldi kirjutama. Ma olen ise väga a-poliitiline, ehk jälgin küll mängu ja arvamusi kuid ei eelista ühtki erakonda ega poliitikut otseselt teineteisele. Jah, eks minagi käin alati valimas vastavat sellele, kes just hetkel tundub ajavat seda õiget asja Eesti jaoks ja kaitseks minu arvamusi ning minu naba ümber pöörlevaid teemasid kõige rohkem (või täpsemalt peaks vist ütlema, et kes mind natukenegi uskuda suudab seda panna). Aga need põhimõttelised vastused nendele eeltoodud küsimustele on võimalik leida igalt poolt päevalehtedest ja internetist, sellepärast ei hakka neid pikalt ja laialt siin ära tooma. Mingit "üllatavat uudist" seal polnud. Ei pidanudki olema. Aga mis minule selle ürituse juures väga meeldis, oli see kui inimlik on härra Paet. Ta on tõesti hea poliitik, sest tundub, et rääkides kõigile meile kuulajatele, ei vaadanud ta meile ülevalt alla ega teinud tähtsat nägu. Ta lihtsalt oli nagu üks meie seast. Inimene, kes ka oma igapäevaelu ja oma isiklike kodanikumuredega vaatab ja jälgib poliitikat ning nagu muuseas ajab seda ka ise. Välisministrina ma pole teda pidanud häbenema ja sellest piisab. Ehk pole ta Tom Ilves, kuid siiski üks paremaid, kes on olnud.
Tema lood vene koolis (Õismäel) esinemas käimisest tõi mulle liigutusest külmavärinad. Ta võiks oma sõnad linti võtta ja raamatuks kirjutada, sest ta on tõesti väga osav sõnade ritta seadja. Ja muideks see polnud ainuke kord selle ürituse jooksul. Lugu sellest kuidas ta võttis sõdurist hääletaja peale ning vestles temaga sõdurpoisi arvamustest ja tulevikunägemustest ja sõjakolletest... see kõik kuidas ta seda rääkis tundus nii elav ja mingis mõttes "suure teatrifännina" vaatasin ja sain nagu mingi sarnase kogemuse kui mõne dokumentaalnäidendi vaatamisest. Ja ma ei mõtle sellega midagi irooniliselt vaid igas mõttes positiivselt - siiralt südamest.
Minu silmis küll tema poliitikuaktsiad tõusid. Rohkem selliseid sümpaatseid poliitikuid palun! Olgu nad siis millises erakonnas tahes ja mis nägemustega tahes, aga ennast peab oskama väljendada vastuvõetavalt ja seda härra Paet ka tegi.
Läksin koju ja rääkisin ka naisele, kuidas härra välisminister mulle liigutusjudinad peale tõi ja tema hakkas ka naerma, et pole just tavaline kombinatsioon ehk ei oskaks nagu arvatagi ette, et lähed välisministriga kohtuma ja saad tunda midagi sellist (oma roll on muidugi ka selles, et see toimus ju siin Rootsis ja Eesti kohta...Eesti teema ajab mul kergeminigi siin turjakarvad turri).
Homme tuleb Stockholmi härra peaminister, kellega on juba korralikum võimalus kohtuda. Üritus ka märksa suurem ja tähtsam!
Ja need ligikaudu 30 inimest olid päris agarad küsima. Küsimusi oleks jätkunud isegi kauemaks, kuid Suursaadik katkestas jutuvood, kuna välisministri ajagraafik on nagu ta on ja üritus isegi kestis juba mõne minuti üle plaanitust.
Tänaseks on mul meeles järgnevad küsimused:
Kes Ameerika presidendikandidaatidest oleks Eestile parem?
Mida arvab välisminister uuest Venemaa presidendist?
Millest vesteldi Carl Bildtiga?
Mida välisminister arvab NordStream-i hetkeseisust?
Kas välisministril on olemas nimekiri, mille ta tahab oma ametiaja jooksul jõuda ära teha?
Millal tema arvab, et Rootsi liitub NATO-ga?
Millal ja kas muudetakse üksikisiku tulumaksu seadust?
Kas Eesti ei tahaks osta Rootsi militaar-vanakraami? (esimeses reas istus mingi naljakte küsimustega härra)
Kuidas on lood valitsuse lisaeelarvega?
Kuidas venelased tänasel päeval näevad pronkssõduri teemat?
Millal tuleb Euro?
Kuidas on Eesti liitumine Schengeniga mõjutanud asüüli-taotlejate arvu ning muid sisserändajaid?
Ehk küsimusi seinast seina. Ka sisepoliitilisi, sest Suursaadik oma sissejuhatuses kutsus inimesi üles seda tegema, "kuna Paet on kõva käsi ka sisepoliitikas".
Aga nendest vastustest ma ei hakkagi siin eraldi kirjutama. Ma olen ise väga a-poliitiline, ehk jälgin küll mängu ja arvamusi kuid ei eelista ühtki erakonda ega poliitikut otseselt teineteisele. Jah, eks minagi käin alati valimas vastavat sellele, kes just hetkel tundub ajavat seda õiget asja Eesti jaoks ja kaitseks minu arvamusi ning minu naba ümber pöörlevaid teemasid kõige rohkem (või täpsemalt peaks vist ütlema, et kes mind natukenegi uskuda suudab seda panna). Aga need põhimõttelised vastused nendele eeltoodud küsimustele on võimalik leida igalt poolt päevalehtedest ja internetist, sellepärast ei hakka neid pikalt ja laialt siin ära tooma. Mingit "üllatavat uudist" seal polnud. Ei pidanudki olema. Aga mis minule selle ürituse juures väga meeldis, oli see kui inimlik on härra Paet. Ta on tõesti hea poliitik, sest tundub, et rääkides kõigile meile kuulajatele, ei vaadanud ta meile ülevalt alla ega teinud tähtsat nägu. Ta lihtsalt oli nagu üks meie seast. Inimene, kes ka oma igapäevaelu ja oma isiklike kodanikumuredega vaatab ja jälgib poliitikat ning nagu muuseas ajab seda ka ise. Välisministrina ma pole teda pidanud häbenema ja sellest piisab. Ehk pole ta Tom Ilves, kuid siiski üks paremaid, kes on olnud.
Tema lood vene koolis (Õismäel) esinemas käimisest tõi mulle liigutusest külmavärinad. Ta võiks oma sõnad linti võtta ja raamatuks kirjutada, sest ta on tõesti väga osav sõnade ritta seadja. Ja muideks see polnud ainuke kord selle ürituse jooksul. Lugu sellest kuidas ta võttis sõdurist hääletaja peale ning vestles temaga sõdurpoisi arvamustest ja tulevikunägemustest ja sõjakolletest... see kõik kuidas ta seda rääkis tundus nii elav ja mingis mõttes "suure teatrifännina" vaatasin ja sain nagu mingi sarnase kogemuse kui mõne dokumentaalnäidendi vaatamisest. Ja ma ei mõtle sellega midagi irooniliselt vaid igas mõttes positiivselt - siiralt südamest.
Minu silmis küll tema poliitikuaktsiad tõusid. Rohkem selliseid sümpaatseid poliitikuid palun! Olgu nad siis millises erakonnas tahes ja mis nägemustega tahes, aga ennast peab oskama väljendada vastuvõetavalt ja seda härra Paet ka tegi.
Läksin koju ja rääkisin ka naisele, kuidas härra välisminister mulle liigutusjudinad peale tõi ja tema hakkas ka naerma, et pole just tavaline kombinatsioon ehk ei oskaks nagu arvatagi ette, et lähed välisministriga kohtuma ja saad tunda midagi sellist (oma roll on muidugi ka selles, et see toimus ju siin Rootsis ja Eesti kohta...Eesti teema ajab mul kergeminigi siin turjakarvad turri).
Homme tuleb Stockholmi härra peaminister, kellega on juba korralikum võimalus kohtuda. Üritus ka märksa suurem ja tähtsam!
Vaatasin Urmas Paet-i infot valitsuse kodulehelt. Ma ei saa aru, kas ta on samal aastal saanud Tartu Ülikoolist poliitikateaduse kraadi ja ka poliitikateaduse magistrikraadi....ooot....ja samal aastal veel ka saanud täiendhariduse Oslo Ülikoolis. Kuidas see võimalik on.... kõik sama aasta jooksul? See võib nüüd küll kõlada iroonilisena, ja ehk ta tsipa seda ongi (ausalt selles kõiges on midagi kahtlast)...aga selle jaoks pidi tal olema seda Hermione Grangeri pulbrit (see, mille abil ta jõudis kõikidest kursustest ja tundidest osa võtta ja olla samal ajal kõikides kohtades). Sealt leheküljelt selgus ka tema sõnaosavuse allikas - ta on töötanud pikalt ajakirjanikuna nii Eesti Raadios kui ka Postimehes. Raadios alustas ta tööd juba 17 aastaselt, aga 25 aastaselt oli ta juba Nõmme linnaosa vanem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar