reede, 31. oktoober 2008

Kogutud teosed - Vanemuine


Kaks Eesti tippnaisnäitlejat on saanud kokku Sadamateatri omapärasel ümmargusel laval, millel on ka "nurgad". Intiimne nii näitlejate- kui ka vaatajatearvu poolest. Tegemist on praeguse hetke maailma tippdramaturgide hulka kuuluva Donald Margulies -e näitemänguga "Kogutud teosed" kuigi õigem oleks olnud vist pealkiri tõlkida "Kogutud lood" või "Kogutud jutustused" (originaalis "Collected Stories"), arvestades etenduse sisu. Seeläbi tekib kohe ka kahtlus üldse kogu tüki tõlke õigsuses ja läbimõeldud sisukuses, kuid kuna ma pole tuttav originaaliga siis jätan siiski kahtlused ainult kahtlusteks, kuna lavastus, näitlejatööd ning tegelikult ka etenduse lugu ise, ehk sisu on kõik "tase", nagu ütleks ka etenduse üks tegelastest - Lisa :) Donald Marguliese varasematest näidenditest olen näinud Bergmanlikku suhetedraamat Eesti Draamateatri väikeses saalis - "Õhtusöök sõpradega", mida pean samuti väga kõrge tasemega draamatekstiks. Võitis ju Margulies selle eest isegi Pulitzeri. Muideks ka "Kogutud teosed" oli Pulitzeri kandidaat. Ning see ehk räägib mingil määral ka iseenese eest, millise "tasemega" on tegemist.

Kuid otse loomulikult heast loost ei piisa. Selle õnnestunud lavale toomiseks on vaja ka head visiooni ning professionaalseid tegijaid. Eva Klemets-i lavastustest olen varem näinud ainult "Et keegi mind valvaks" Linnateatris. Ning see meeldis mulle väga. Hingega tehtud. Sama mulje jäi mulle ka sellest tükist. Mänguruum ja kunstilised lahendused (teha pöördlava lavale füüsiliste inimeste abil, kui lava ise ei pöörle...sellel polnud ehk mingit sümboolset tausta - kuid kes teab - kuid kuna vaatajad olid kõigis neljas ilmakaares, siis vaatajate suhtes oli see küll ülimalt aus ning omamoodi andis sellele tükile ja tema toimumispaigale elu ja hingamise. Sest pidevalt sai sellele toale vaadata eri kandi pealt...nagu kärbes, kes vahest maandub ühel vahest teisel seinal.

Kui rääkida näitlejatest, siis mul jagub ainult kiidusõnu! Hilje Murel on üks kummaline naisnäitleja. Ta on ehk kõige õigemas eas, kus tal on võimalik mängida eriti suure vanuseskaalaga naisi. Kuid kummaline sellepärast, et talle pole tähtis kuidas ta parajasti publikule paistab. Kas ilus, kole, alasti või kauge või kummaline. Ta teeb mida ta teeb täiesti ausalt ning publikusse on see paista (muideks huvitav, kas ta luksumine oli päris ja kas see nipp, mida ta kasutas on tema "vana" nipp...see igal juhul toimis :) ...mulle tundus, et ta päriselt hakkas luksuma keset teist vaatust ning seda oli nii mõnus vaadata kuidas Külliki Saldre seda märkas, ise samaga edasi mängides võttis ta tassi veega ja ulatas Hiljele, et too juues ehk saaks luksust lahti...veel üks ere näide professionaalsusest :)). Kui tal on vaja olla kole, siis ta ei karda irvitada nii et igemed paistavad. Kui tal on vaja olla tugev, siis tal on selg sirge ning soenguski on kõik juuksekarvad karmilt sirgu ning näos ei liigu ükski lihas. Kui tal on vaja "suhelda publikuga", siis ta on ehtne algaja kirjanik, kes oma lugusid ette loeb. Tehes seda nii, nagu üks närviline, esinemisega veel mitteharjunud kirjanik seda teeks. Mina olin tal küll täiesti peos ning uskusin absoluutselt kõike, mis tal suust tuli. Ja täiesti võrdväärne partner on Külliki Saldre, kelle karakter on selgepiirilisem ning ehk sellevõrra lihtsam mängida, kuid samas ta teeb mingis mõttes Ruth-i karakterist minu silmis ebameeldivama kui näiteks Murel-i noor õpilane Lisa. Samas kellel on õigus? Ehk kes on paha kes hea, see jääb lõppude lõpuks iga vaataja otsustada ja see ongi geniaalne! See, et nii Saldre kui ka Murel-i mängust otseselt ei saa lugeda välja tegijate arvamust. See tõesti jääb vaataja otsustada. Võibolla kui Saldre poleks nii karm ja kui Murel poleks nii andunud kuulaja ning imetleja Saldre "lugudele", kapriisidele ning lõppude lõpuks ju kogu elule ja tema õpetustele, siis poleks see kõik olnud nii pingestatud ja usutav. Samas kui Saldre Ruth Steiner on just selline tugev, tuntud ja tunnustatud naiskirjanik, keda paljud imetlevad. Ning alltekstina usud Saldre mängu vaadates, et see tõesti nii on...ma mõtlen see kõik, mis etendusest endast tema elu kohta täpsemalt välja pole öeldud vaid just Saldre mängib selle kõik oma otsesele tekstiraamatu tekstile juurde. Seda ju nimetataksegi koondnimetusega karakteri loomine..khm khm...MEISTERLIK KARAKTERI LOOMINE! Kui mõelda, siis kõik need erinevad stseenid, mis etenduses ajaliselt hüppavad pidevalt edasi... ajaliselt vältab see tükk ju mitmed aastad. Ja nende aastate jooksul juhtub nende tegelaste elus nii mõndagi, ehk nad muutuvad ajas ja nende mõju- ning võimuvahekorrad muutuvad, kuid nii Hilje Murel kui ka Külliki Saldre suudavad ja oskavad need oma karakteritesse sisse mängida sellise mängleva kergusega, et ühtki traagelniitigi pole märgata ja mõlemad justkui oleksidki need intelligentsed naised - mõlemad oma kivi otsast vaadatuna omas mõttes õigusega "kivi kuningannad".

Ma siin käin oma kirjeldustega nagu ümber palava pudru selle etenduse sisu mõttes. Hoiatan ette, et mu kirjelduses on paljastavaid seiku, mida etendust mitte näinud inimesel ei tasu lugeda. Et jätta endale üllatusmomendid alles.

Kui tavaliselt alustan ma loo lähtekoha kirjeldamisega, siis enne kõike tahan seekord öelda, et kogu tüki pinge ja "hunnik õpetavaid sõnu lugudekirjutamise" kohta kulmineeruvad lõpustseenis. Ja tegelikult kogu teekond selle lõpuni saab viimastes misanstseenides autori poolt ülima naudingulisusega kasutatud. Ehk kogu lugu tuleb teraselt jälgida ning katsuda talletada mällu kõik võimalik, sest seda nauditavam on see lõpp!!! Kuid nüüd algusesse tagasi...

Noor kirjanik Lisa, tuleb oma mentori - kuulsa ja tunnustatud kirjaniku Ruth Steiner-i juurde kuulama tema arvamust oma esimese kirjatöö kohta ja üldse seda, kas temas on kirjanikuks ainest. Ruth tunneb ära talendi. Kui Lisa soovib saada Ruth-i assistendi kohta, siis mõlemad tunduvad juskui teineteist vajavat ning 1+1 on ju 2. Lisa ei varja hetkeksi oma austust Ruth-i vastu, samas kui Ruth talle oma elu ükskiasju pühendab, samas kui ka teda õpetab ning juhendab - nii elulistel kui kirjanduslikel teemadel. Tekib selline pinges mäng, et vaatajal tekib küsimus, milleni see kõik välja viib?

Lisa kirjutab Ruth-i elu kohta romaani, mille üle viimane solvub. Kuna iga kirjanik oma elust ammutab teemasid, tundub nagu Lisa oleks oma õpetaja isiklikud vestlused oma huvides ära kasutanud ning varastanud tema eluloo. Samas kui Lisa väidab, et ta kirjutas raamatu austusavaldusena armastatud õpetajale. Lugu on mitmel korral läbi põimunud nii, et mingi alguses või keskel loetud tekst või peetud dialoog saab lõpus väga olulise sisu. Nii agar õpilane, kes võiks öelda, et lausa jumaldas oma õpetajat, on ühest küljest võtnud väga sõnasõnalt kuulda oma õpetaja õpetusi kuid samas on õpetaja mõnes mõttes "loonud monstrumi". Või vähemalt sellise kirjaniku, kellega ta rahul ei ole...ja kui täpsemalt selle üle järele mõelda, siis mitte isendast nii väga erineva inimese ja kirjaniku. Lugu esitab tegelikult läbi selle dilemma ühe olulise küsimuse. Millal lakkab lugu olemast kirjaniku oma? Kas siis kui ta selle avaldab? Kas juba siis kui ta sellest kellelegi räägib? Või jääb ta igavesti kirjaniku "enda omaks"? Näidendi Ruth saab seda valusalt omal nahal tunda. Kuid kas ta oleks pidanud hoiduma isiklikest asjadest rääkimast? Kas ta oleks pidanud alati oma jutule juurde mainima, et see või teine asi on "saladuskatte all"? Nii põnev, kui teatrietendus äratab nii palju küsimusi! Ja need väljatoodud küsimused polnud sugugi ainukesed!

Kõige kõvem pähkel oli minu jaoks see kogu etenduse viimane lause. Ma olen selle üle nii K-ga vestelnud kui ka ise selle kallal pead murdnud. Ehk siis pärast seda suurt tüli, kui Ruth Lisa oma kodust nö. minema saadab. Ta ütleb: "Kui Sa alla lähed, siis võta prügi ka kaasa, sellel kotil on auk." Kas ta sellega tahtis öelda, et Lisa võib oma kirjutatud käsikirja sellest prügikotis olevast august sisse lükata ja koos prügiga selle minema visata? Kas ta mõtles, et see käsikiri ise on "prügi" ja see auk oli see valeinfo, mida käsikiri sisaldas? Või oli see viide sellele Ruth-i kirjutatud loole, mida Lisa sai enne teisi lugeda ja mida etenduse keskel analüüsiti, ehk see lugu ema ja tütre vahel, kus ema oli suremas ja mis lõppes millegi argisega, nagu kaks naist küpsetasid koos kooki... sellisel juhul oleks see "lugu loos, mis tegelikult lavastub välja loo lõpuks terve loo sisuna" - ma ei oska seda kergemalt mõistetavalt sõnadesse panna :) Aga see lõpulause võis ka tähendada otseselt seda, mida Ruth ütles, ehk Lisa, assistent nagu ta tegelikult ju oli, viiks prügi välja ning et "tema teeneid on ka tulevikus vaja". Ma tahaks mõelda, et seda see lõpp tähendaski. Ehk nende kahe sõprus läheb edasi, olenemata sellest tülist. Kuid see tüli oli nii eluliselt sügav ja ühe osapoole jaoks emotsionaalselt laostav, et sellise asja eest selline naine nagu Ruth küll andeks ei ole võimeline andma.

Kõigele lisaks baseerub lugu tõestisündinud kohtukaasusel. Stephen Spender proovis takistada kirjanik David Levitt -i kirjutatud Spenderi eluloo avaldamist, eriti mis puudutas Spenderi ja tema armastatu suhet. Inglise seaduste järgi Spenderil see õnnestus kuid Ameerika kohtus poleks olnud takistamisel alust. Eesti kohtusüsteemis, kui näiteks mõelda Kadri Kõusaare Magnus - filmile, siis oleks samuti Ruth olnud võitja ning Lisa poleks saanud oma romaani avaldada... kellel on õigus? Milline kohtusüsteem on õiglasem? Moraalsem?

Samas tekib veel küsimus, et kui Lisa tõesti tahtis raamatu kirjutada Ruth-ile pühendades ning ausalt tema elust, siis oleks ta ju Ruthilt luba küsinud või kutsunud ta kaasautoriks vms. Ei, Lisa käitus isekalt ning omakasupüüdlikult. Tema enda elu oli igav ning ilma piisava materjalita. Tema elust kõlbas kirjutada "mõned lühilood suures kirjas 186-l leheküljel"...naeruväärne nagu ta ka ise tõdes...kuid kuulsusejanu ning ambitsioonid ajasid teda kirjutama Ruth-i elust. Kuigi nagu näidendis nii ka elus selliste asjadega, hoiatusmärke oleks Ruth võinud lugeda juba Lisa varasemast käitumisest...Lisa ju algusest isekalt "tegi nagu tegelikult ise tahtis", lihtsalt Ruth-i võimalusel ära kasutades (nagu selle esimese avaldatud loo eri väljaannetele saatmisegagi).

Kõige liigutavam hetk minu jaoks oli see, kui Ruth ütles, et ta oma 32 õpetaja-aasta jooksul iga aasta vaatab ja valib mõne andeka uue õpilase välja, et teda kui oma tütreks või pojaks pidada. Kuid ta pole kedagi nii palju armastanud kui Lisa-t. Kogu selle loo valguses, ehk teades seda lõppu, on see koht veel eriti liigutav! Aga noorte jaoks on alati olnud ning tuleb alati ka olema kõik lihtsam ning emotsioonitum kui vanemate inimeste jaoks. Nii see on alati olnud ja ilmselt jääb ka olema...ma mõtlen ka päris elus.

Hinnang: 5 (Lugu, mis areneb ja avaneb vaataja silme ees lahti aega mööda. Vaataja võib mõelda igasuguseid stsenaariume enda jaoks, kuidas asi edasi areneda võib...kuid mingil hetkel hakkab puzzletükkidest tekkima pilt ning lõpus avaldub kogu loo idee oma täies hiilguses. Intellektuaalne dialoog on nii nauditav, eriti kuna õhku visatud nimed ja teemad on tuttavad. Selline himu tekkis kirjutada lugusid ning miks ka mitte näidendeid vaadates ja kuulates Ruth Steineri "meistriklassi". Nii hea on etendusega kaasa mõelda ja tunda seda elektrit ning pinget, mis on lõpuks nii pingule aetud, et see ei saa muud kui plahvatada. Kõik need kõsimused, mis tekkisid juba vaadates ning eriti need, millele mõelda veel päevi hiljem... Ja tegelikult need kirjanduslikud õppesõnad on päris kasulikud ja õpetlikud. Seal hulgas ka aforismilikud banaalsed väited, a la "Pole vahet, millel lugu baseerub, peaasi, et on hea lugu" ja "Kui Sul on lugu jutustada, siis kirjuta see, mitte ära jutusta. Kui selle korra ette jutustad, kaob selle kirjutamisest pinge ning ei pruugiga sellega lõpule jõuda". Mulle meeldis ka see etenduse esimeses osas Lisa kirjutatud teksti iga lause lahtimõtestamine. Sest sellise pinge ning tähelepanuga ilmselt on kirjutatud sellised klassikud nagu näiteks Steinbeck-i Me tusameele talv...muidu lihtsalt pole võimalik sellist täiuslikkust saavutada. Nagu misatahes kunstitööga. Mida suurem pühendumus igale pisiasjale, seda parem tervik. Sest pisiasjad ongi olulised! Samuti oleks omamoodi irooniline, kui ka see näidend oleks kirjutatud täpselt selles stiilis :) Mulle meeldib nii mõelda...ja tulemus oli ju perfektne! See tükk esindab tüüpilist minu maitset - kammerlikult vähe näitlejaid, aga head proffid näitlejad, pinge pidevalt kasvab, lõpp on lahendus ja lõpp on hea ning huvitav, pakub kaasaelamismõtteid ja samuti mõtlemisainet ka pärast etenduse lõppu-teater "mõtlevale" inimesele, lahkab inimsuhteid ühel või teisel moel, on heas mõttes klassikaline teater kuid samas on ka mingis mõttes originaalset lähenemist, intellektuaalsed ja/või huvitavad karakterid, esindatud on mõttemaailm(ad), mis ei pruugi ühtida minu omaga kuid mis tekitavad minus emotsioone ja tükk jutustab mingi loo.)




Autor: Donald Margulies
Tõlkijad: Sven Karja, Laur Kaunissaare
Lavastaja: Eva Klemets
Kunstnik: Aime Unt
Valguskunstnik: Martin Makarevitš
Osatäitjad: Ruth-Külliki Saldre, Lisa-Hilje Murel (külalisena Eesti Draamateatrist)
Vanemuise tekst: Ootamatuid, pingsaid sündmuspöördeid sisaldav lugu kahe kirjandusele pühendunud naise sõprusest kergitab üles intrigeerivaid küsimusi loomingulisest konkurentsist, õpilase ja õpetaja vahekorrast, kirjanduse ja elu suhetest.
Kirjanikuks saada ihkav tudengineiu tuleb oma õppejõu, eduka naiskirjaniku koju õppetunnile. Õpilase pühendumine ja kirjandushuvi on nii jäägitu, et õpetaja nõustub võtma neiu oma erasekretäriks. Kas omavaheline sõprus ja usaldus ning muudki eetilised parameetrid tuleks jätta tahaplaanile, kui kõne all on kirjandus? “Kogutud teoste” maailmaesietendus toimus 1996. aastal South Coast Repertory teatris Californias. Margulies oli selle näidendiga ka ihaldusväärse Pulitzeri auhinna nominent.
Esietendus 27. septembril 2008 Sadamateatris.

kolmapäev, 29. oktoober 2008

Naise järel ootamine

Istusin kaubanduskeskuse pingil ning üks mees istus mu kõrvale ning küsis: "Kas ootad oma naise järele?"
Ma noogutasin ja küsisin: "Aga Sina?"
Ta ütles, et juba aastast 1952, on ta naise järel e ootanud.
"Kui ma läksin meie esimesel kohtamisel talle järele, ütlesin, et tulen kell 8. Kuid tema tuli trepist alla kell 8.30
Ta ütles: "Vabandust, et mul läks nii kaua aega. Mulle ei meeldinud ükski asi, mida peale proovisin." Aga, tead, ta tõesti nägi ilus välja!
Jah tal läheb aega, aga mul pole vahet, ma võin naise järele oodata."

Ta rääkis edasi: "Pulmade planeerimisega läks aasta. Mis siin rääkida kannatamatust mehest...ma olin närvis, et pidin naise järele ootama." Ja siis ta võttis mu käevarrest kinni, nagu vanadel meestel kombeks ning ütles: "Mesinädalate kohta ma ütlen, et see naise järele ootamine tasus ära!
Ja ma arvan, et me pole kusagil olnud või me pole tema pärast kusagile jäänud hiljaks. Mõnikord ta teeb seda lihtsalt sellepärast, et ta võib :) Aga see on lihtne elu tõsiasi. Sama saab olema Sinu noore naisega. Parem on sellega lihtsalt harjuda. Tal läheb aega, sest Sul pole vahet, võid naise järele oodata.

Ma lugesin kusagilt, et statistika näitab, et mehed lahkuvad alati enne naist. Ja see on ju loogiline, sest ma tean, et tema "pole valmis". Ja kui tuleb lõpuks minu aeg ja ma lähen "teisele poole". Otsin endale pingi, kui neil seal on selliseid. Ja ma loodan, et tal läheb aega, sest mul pole vahet, ma võin naise järele oodata. Kallis, võta aega, sest mul pole vahet...ma võin oodata
----
Kui mind kunagi pole ja kui Sa K. leiad selle loo siit internetist, siis tea, et ma pühendasin selle laulu Sinule ning kuigi ma ootan Sind seal kusagil...siis ära kiirusta...tuled kui tuled...ma võin oodata!!! Ma armastan Sind...

teisipäev, 28. oktoober 2008

Ohvrit mängides - Linnateater

Jagan oma arvamused kahte lahtrisse - "asjad, mis ärritasid" ja "asjad, mis olid harašoo", kusjuures asjad, mis ärritasid ei olnud ainult negatiivses mõttes ärritavad, vaid ehk kunstilises mõttes just "lahedad". Aga mõned asjad ärritasid päriselt ka. Sest tegemist ei olnud mitte tippklassi Linnateatri tükiga, vaid pigem sellise keskmiselt hea, vaatamisväärse teosega. Kuigi mitte kohustusliku teatritükiga. Oli sõnum, olid head näitlejad, olid mõned väga õnnestunud karakterid ja oli võimas finaal. Aga siin täpsemalt need kaks lahtrit (tegemist ei ole edetabeliga, vaid parajasti meelde tulevate asjadega):

"ASJAD MIS ÄRRITASID":
- Etenduse sõnum. Minu jaoks liiiiiga küüniline maailmavaade. Kuid siiski eneseavastuslik moment - minule ei meeldi nii küünilised inimesed, kes ei taha siia maailma uusi lapsi tuua, sest "maailm on paha paik ning siia surema kedagi tuua, pole moraalne". Mind nii ärritavad sellise mõtlemisviisiga inimesed.
- Priit Võigemast sai just sellise rolli, kus ta eriti "mängida" ei saa. Ehk see on kogu etenduse raskeim roll ning loob ta ju kõigest hoolimata karakteri, kuid see ongi just selline, mis mind ärritab:)
- Mõrva rekonstrueerimise rekonstrueerimisel takerdus etendus oma voolavusse ning mul tekkis igav. Võibolla polnud ka Raagi esitatud miilitsakomissar nii karismaatiline kui Simmuli oma? Kuid kuni selle nö."eelviimase" rekonstrueerimiseni oli mäng päris nauditav.
- Andero Ermel, kes mulle siiani näitlejana pole eriti meeldinud ning tema kaela on olnud mõnikord mõnus veeretada mõningaid etenduste mitte-toimivaid komponente, teeb seekord väga, väga hea karakteri! Ma olin tõesti üllatunud...kuni selleni, kui iseenda nalja üle naerma hakkas. Ja see mind niiväga ei ärritanudki, aga mind ärritas see, et sellise odava vahendiga rahvast naerutatakse. Kuigi võibolla inimesed just naersid selle ebaprofessionaalsuse üle? Ei, nüüd mu enda küünilisus ärritab mind...nad naersid muidugi selle üle, et näitleja on ka lõppude lõpuks inimene ning see äratundmisrõõm on ju muhe :)
- 30 aastased lõngused, kes ikka elavad kodus oma vanemate juures, kes ei suuda peretki luua, ega pürgigi oma elus edasi, ei tohiks olla etenduses, ega raamatutes, ega ka kusagil mujal "võitjad". See lihtsalt ärritab mind. Kuigi elus ju tuleb ette kõikvõimalikke versioone ning loomulikult võivad kunstnikud tõlgendada elu kuidas soovivad...lihtsalt see ärritas mind
- miks viimasel ajal Linnateater ei anna peaosi oma vanematele naisnäitlejatele...võiks ju vahest..kuigi lugesin, et Helene Vannari vist järgmisel aastal hakkab mängima Eelmaa kahe inimese tükis koos Andres Raag-iga.
- see lamp seal vanemate voodi ees...see oli nii pahasti teki ääres, et mul oli tunne pidevalt, et see kohekohe ümber kukub...ma oleksin tahtnud selle kuhugi kaugemale liigutada, see ärritas mind...ja mind ärritas, et mul on tunne, et lavastaja tahtiski sellega vaatajat ärritada ning mina läksingi lõksu :)
- mind ärritab, kui etenduses kasutatakse ebaprofessionaale laval.
- mind ärritab, kui kõik näitlejad ei tule etenduse lõpus kummardama. Ehk need, kes osalevad ainult esimeses vaatuses ning mitte teises. See on vaataja alahindamine. Ja minult võeti võimalus plaksutada paarile näitlejale, kes mulle meeldisid.
- ma ostsin pileti kohe kui need müüki paisati ning sain kuhugi saali tahaotsa koha. Sealt oli raske kuulda Rain Simmul -i ning Andres Raag-i ja Aleksander Eelmaa kõnesid esimeses vaatuses. Lisaks jäi veerand ekraanist valgustite taha peitu. Samas oli terve hunnik inimesi istumas (üle 20!) treppidel...palju lähemal lavale ning seega palju parematel kohtadel. See on minu meelest ebaaus ja see ärritas mind. Ma oleksin ise meelsamini seal trepil istunud. Ok, see on sulaselge inimlik kadedus :) Uhh, ma olen jälevastik inimene. Jälle üks avastus enda kohta...
- viimasel ajal on nii paljudes etendustes live-kaamera ning ekraan. Ja metallkonstruktsioonid.
-Seesamune metallkonstruktsiooni ülemine äär varjas Ene Järvise jaapanlanna näo, kui ta seal laual oma laulu esitas.
- Ei tahtnud mitte Võigemasti Valja kaamerasse jääda...siis kui ta seal alguses enne etenduse algust saabuvat rahvast filmis või noh, kaameraga ekraanile edastas :)

Ok, maa on külmand ja kärss on kärnas. Aitab...ma täiega ärritan juba iseennast. Aga vahest on hea ka vinguda...hakkab kergem. Sain mured südamelt ära :)

Nüüd aga...
"ASJAD MIS OLID HARAŠOO":
- Pagana pihta, Linnateatris on ikka nii vinged näitlejad! Aga üks hea lavastaja, ehk Koldits läks teistele teatritele oma "talenti" jagama. Kuid ta oskab vaatajat kõnetada. Tekkis mitu mõtet ning "ärritavat momenti" :)
- Indrek Ojari ujumispükstes mõrvar oli nii lahe! See "ohvri mängimise" lõik oli mu etenduse lemmik. Lisaks oli hea teada, et Võigemastil on ka paras kõht ees, nagu meil teistel surelikel "Eesti meestel" :)
- Mulle meeldisid kõik need "kodu lõigud". Kõikide kohta leidsin midagi enda jaoks. Eriti need, mis toimusid teises vaatuses, kus perega oli liitunud ka Allan Noormets. Tema kasuisaks olemise püüd oli nii karikatuurne, kuid sellesse konteksti sobis nii hästi. Samuti 30 aastase poja oskus õigeid niite tõmmata, et vanemad ärrituksid. Nagu hilisteismeline...justkui otse elust :)
- Andero Ermeli meik. See tegi ta karakterist paljalt otsa vaatamisel koomilise.
- Esimesest reast tõusis keegi aplodeerimisel püsti seisma. Õnneks teised ei tõusnud, sest see tükk polnud seda "seisvat ovatsiooni" väärt. Just eile Ugalas nähtud "Börs ja börsitar" oli kordi parem ja ometi "B ja B" oli palju lihtsakoelisem lugu, kuid sellest hoolimata.
- Lõppfinaal on ikka päris võimas ning tekitas võimsa emotsiooni. Midagi tõesti erilist. See kestab ehk paar minutit, kuid raputab täiesti läbi...tekkis mõte, et võibolla oleks see "läbiraputamine" pidanud toimuma alguses, sest mul kestis mõne hetke lavastuse rütmi sisenemine, kuna igasugused muud argimõtted olid ees :)

Hinnang: 4 (see lõppvaatus oma mõjuvusega võiks ju jääda meelde, kuid kui aus olla, siis ma usun, et see etendus ununeb päris peatselt. See etendus polnud minu jaoks midagi erilist just selle negatiivse sõnumi pärast ja seal polnud midagi ilusat ega ka hingeminevat, ega saanud sealt ka uusi mõtteid ega pikemat mõtlemisainet. Vendade Presnjakovid -e Terrorism meeldis mulle palju, palju rohkem. Kuid nende kirjutatud tükkidel peab igal juhul silma peal hoidma, kasvõi huvitavate karakterite pärast. Kavalehel oli kirjas, et nad ei tahaks, et nende tükki võetakse kui "tükki Venemaalt". Lavastaja on siiski just nimme seda teed minu meelest läinud. Sest kõik need nimed ning see mängustiil ja isegi see pinnaalune tunnetus oli kuidagi "venelik". Vähemalt mina küll tunnetasin seda... Hmm, selles oli näiteks palju, palju rohkem "vene hinge" kui hiljuti nähtud "Kolmes ões" :))

Lavastaja: Mart Koldits
Kunstnik: Iir Hermeliin
Tõlkija: Martin Algus
Mängukoht: Taevalava
Näitlevad:Valja-Priit Võigemast, Valja isa-Aleksander Eelmaa, Valja ema-Epp Eespäev, Valja kasuisa-Allan Noormets, miilitsauurija-Rain Simmul, teine miilitsauurija ja üks süüdlastest-Andres Raag, miilits-Mart Toome, videoperaator-miilits-Piret Kalda, Kalju Orro, Indrek Ojari, Andero Ermel, Marje Metsur, Ene Järvis, Helene Vannari
Esietendus: 29.03.2008
Etendus kestab: 2 h 55 min (selles versioonis, mida mina vaatasin, kestis 2h45min)

Linnateatri tekst:
„Ohvrit mängides” on vaimukas ja tänapäevaselt irooniline ühiskonnapeegeldus, mis lahkab üht ürgseimat inimlikku tunnet – hirmu. Peategelane Valja on kõrgharidusega noor mees, kes töötab miilitsas, kehastades kuritegude rekonstruktsioonide ajal ohvrit. Väljaspool tööd püüab ta omal moel toime tulla elu ebameeldivustega nagu isa surm, ema suhe onuga ja pettunud armastatu. Valja on hamletlik tegelane, kes küll märkab elu ebaõiglust ja pealiskaudsust ning kannatab selletõttu, kuid ometi ei suuda asuda tegutsema, et olukorda parandada – vähemalt kuni hetkeni, mil kujutlus ja tegelikkus omavahel lõplikult segamini lähevad.
Presnjakovide näidend, mida on mängitud edukalt nii Venemaal kui mujal Euroopas ja mille põhjal on vändatud ka film, pakub teravat groteski ja koomiliselt halastamatut sissevaadet kaasaegsesse ühiskonda.
--------------------
Mul on nüüd harukordne situatsioon - ma olen näinud kõiki Linnateatri etendusi, mis neil on hetkel mängukavas (välja arvatud muidugi etendused, mille esietendused on alles tulekul). Ja siinkohal panen need etendused selle järgi edetabelisse, mida ma kõige parema meelega uuesti vaataksin...

Linnateatri TOP12:
12. Murdlainetus (Hinnang 1+/5) - ainuke(!) lavastus kogu mängukavast, mida ma ehk uuesti näha ei soovigi :)
11. Päike soojem, taevas sinisem (3+)
10. Ohvrit mängides (4)
09. Vincent (4)
08. Wargamäe wabariik (4)
07. Nõks (4+)
06. Nii see on (kui Teile nii näib) (5-)
05. Meeletu (5-)
04. Eesti teatri laulud (5-)
03. Kivid Sinu taskutes (5-)
02. Tõde ja õigus. Teine osa (5)
01. Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. (5)

Börs ja börsitar - Ugala


Oi milline maiuspala on peidus komöödiasõpradele Ugala repertuaaris! Kõigele lisaks siiras ja armas suhetelugu, täiesti Eestilikus võtmes. Ott Aardam on selline talent! Tema tekst on siiras, kohati lihtsakoeline, kuid mis siis sellest, kui see kõik tungib nii lihtsalt hinge, liigutab ning ajab naerma! Täiesti uus arvestatav Eesti näitekirjanik! Lisaks veel laheda käega lavastaja, kes vähemalt omaenda kirjutatud tüki paneb nii ilusasti selles Ugala väikse saali laial laval elama, et terve saalitäis rahvast on tal mängleva kergusega kohe avastseenist peos!

Tegelikult olen juba pikemat aega pannud tähele, et "Börs ja börsitar" on pidevalt välja müüdud. Ok, kui tükk on uus, siis miks ka mitte... Aga kui esietendus jääb juba peaaegu pooleteise aasta taha ning ikka on saalid viimse kohani täis, siis see ehk räägib juba enda eest! Tõeliselt mõnus, mitte kordagi labasustesse langev, kuid pidev situatsiooni ning ka sisuline nali kestab kohe algusest kuni lõpuni välja. Kuigi vahepeal käib ka naer läbi kurbuse ning kaastunde, kuid seda geniaalsemana ja ehk mõnes mõttes peenemana see huumor tundub. Kuigi kahtlemata teevad selle lavastuse ka kõrgema taseme "hitiks" need näitlejad! Sest kui võtta ära Hilje Murel, siis kas see tükk enam "nii" hea olekski? See tema Sille Salu on minu jaoks siiani selle aasta parim naispeaosa! Kui alles paar päeva tagasi õhkasin sama kiitvate sõnadega Kadri Lepp-a aadressil, siis Hilje teeb Sillega midagi väga erilist. Ta ühtlasi naerutab publikut, kuid paneb ka endale kaasa tundma ning suudab oma karakteri nii inim- ja hingelähedaseks kujundada, et ma täiesti uskusin seda kõike ning unustasin isegi hetketi, et tegemist on kõigest karakteriga...selline tugev kaastunne tekkis tema "mehe- ja armastuseotsigutele". See meigiga võimendatud kurb kuju, kes kuulutuste vastuvõtuleti taga töötab, eriti need misanstseenid, kui teda leti taga külastab Vilma Luik oma kahe lapsega ja edasi see tema vestlus Karol Kuntsel -i mängitud Jasper Kõlu-ga...see kogu blokk jääb minu jaoks pikaks ajaks minu teatrimällu. Lisaks veel see kuulutuse peale kohtamine Andres Tabun-i patsiga mehega, kes "armastab karaoket". Millised vahvad karakterid need kõik olid! Jah, kohati ka ülevõimendatud, kuid just sobival määral. Näiteks Tanel Ingi avab end minu jaoks täiesti uuest küljest. Komöödia kui žanr on justkui temale loodud! Rääkimata muidugi vanameistritest - Luule Komissarov ning Arvo Raimo. Mõlemad on endiselt täiesti tippvormis! Mõlematel on mingi kummaline sügav kurbusenoot nende mängustiilis ja ometi on nad kui loodud nalja tegema. Selle etenduse jaoks on neil täiesti õige hingamine, justnagu nad oleksidki kõige õigemad inimesed neid osi selles tükis mängima. Eriti pääseb esile Raimo, oma naise 20 aastat tagasi kaotanud "Kes tahab saada miljonäriks" saadet enda hobina pidava naisteotsijana. Pisikese vahva karakterrolli teevad ka Vilma Luik ning Kata-Riina Luide. Jällegi on mõlemad kui loodud oma rollidesse. Luide "naturaalne" näitsik, kes on abiellunud endast vanema mehega, mitte armastuse vaid raha pärast. Mul tekkis mõte, et see tema Alex võiks vabalt olla "see" Alex, kes seda Eesti lastega täitmist väga "isiklikult" on võtnud :) Sest viiteid pärielule on ju veel tekstis...näiteks teller, kes on teined Jasperi kontost väljatrüki "A.Valge"...see on vast viide kolleegile Anne Valgele :) Aga see Kata-Riina Luide tegelase beebi esimene sõna ja kogu see maniakaalsus on nii ehedalt elust maha kirjutatud. Väga lahe!

Kuid ikka ja uuesti jõuan tagasi kahe näitleja juurde - Hilje Murel ning Andres Tabun... Sellist annet on laval nii mõnus vaadata! Kui ma õieti mäletan kandideerisid mõlemad oma rollidega ka Teatriliidu parimate nominentide seas. Andres Tabun-ist on vaikselt saamas tänase päeva Eesti teatrite üks paremaid meesnäitlejaid.
Muideks kui see tükk lõppes, siis ma oleksin niiväga tahtnud, et see veel ja veel edasi kestaks. Oleks ju veel võinud näha kuidas Sillel ja Jasperil see leppimine läheb ning kooselu algus jne jne...aga loodetavasti Ott Aardam võtab selle kunagi ette ning teeb etendusele jätku...näiteks nende beebikantseldamise aastatest :) Sellist mahedat ja mõnusat huumorit, mis on iseenesest kuidagi siiras, seda tahaks teatrilavadele ikka veel ja veel.

Mul on hetkel laiskushoog ja uni ning ei hakkagi neid nalju siin ümber kirjutama, pole ka vaja rikkuda nende elamust, kes veel näinud pole, sest lisaks naljadele on ka paar mõnusat üllatust (näiteks see kui Vilma Luige tegelane oma lastega kuulutust tulevad panema:)) Ka sisu jätan täpsemalt lahti kirjutamata. Ütlen ainult niipalju, et liine ja kihte on mitu ning see kõik on niiiii heas kastmes, et ma muudkui kugistaksin selliseid tükke! Ja rahuldust saavad need, kelle jaoks on põnevad ajalehe suhtekuulutustele vastavad inimesed ning kes tunnevad endas ära kunstiinimese, kes seda tänapäeva ärimaailma ning tarbimisühiskonda ei "jumalda".

Kui nuriseda kellegi kallal, siis Karol Kuntsel tegi ju enda jaoks "tüüpilise" rolli ning sama võiks ehk öelda Laura Petersoni kohta. Kuigi need "tüüpilised" rollid olid samuti minu meelest väga head! Aga see nabatants ja pannipilli mängimine...need on ju samas midagi erilist :) Kuid selle eest jällegi mõnusad üllatused Tanel Ingilt (eriti see tatti pritsiv muusikaõpetaja) ning miks ka mitte Jaanus Kask, kes seekord justkui sobib ideaalselt oma rollidesse. Talle mõjub hästi kui ta ei mängi selle Janek Vadi selja taga. Sest tal on ikka palju rohkem potentsiaali kui kolleegil.

Hinnang: 5- (see miinus ei ole üldse sisu ega näitlemise, ega lavastamise pärast. See lihtsalt on seal. Kuigi täiesti tobe...võibolla lihtsakoelisuse pärast? Liiga kerge näis see kõik, kuigi kas see pole mitte geniaalsuse tunnusmärk? Sest tegelikult on komöödia minu meelest see kõige raskem žanr. Ma usun, et kõige raskem on nii kirjutada kui näidelda komöödiat, et see ka tõesti rahvale nalja pakuks. "Börs ja börsitar" tabab kõiki õigeid noote, kõikides õigetes registrites ja teeb seda täiesti labasuste-vabalt! Tasub kindlasti, kindlasti vaadata!!! Kasvõi hea tuju saamise pärast...kuigi kindlasti ka Hilje Murel-i ning Andres Tabun-i ja ka kõikide teiste mõnusate karakterrollide pärast.)

Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikajuht: Peeter Konovalov
Liikumisjuht: Oleg Titov
Rütmiekspert: Kalle Kindel
Näitlejad: Jasper-Karol Kuntsel, Sille Salu (SS tüdruk:)-Hilje Murel, vene tüdruk (Jasperi pruut alguses)-Laura Peterson, Anna ja Sille ema-Luule Komissarov, Vilma Luik, Sille sõbranna-Kata-Riina Luide, Karaokeäss, Muusikaprofessor, Rootsi vanapapi-Andres Tabun, Tanel Ingi, Jaanus Kask, Sille isa, Sille kohtinguparner-Arvo Raimo
Tekst Ugala kodulehelt:
Rõõmsameelne neiu (linalakk, 29a/167cm/65kg) soovib leida huumorimeelega meest, kellega üheskoos avastada, mis värvi on armastus.
Kui müra hulk inimese ümber ja sees aina kasvab, siis kuidas selles leida üles teine inimene? Kas leida?Kui raha saab järjest rohkem inimese mõõdupuuks, siis kuidas sellega kohanduda, kui enesemüügioskus on kesine? Kas kohanduda?
Olen parimais aastais mat. kindl. vähk. Ole Sina kaunis brünett. Laps ei ole takistuseks.

Naljakas lugu tõsistel teemadel.

esmaspäev, 27. oktoober 2008

Lõputu kohvijoomine - Eesti Draamateater


Hoiatan kohe ette ära, et ma ei ole adekvaatne sellest etendusest rääkima, sest lahkusin vaheajal. Jah, üle mitme aasta tegin otsuse mitte raisata oma aega etenduse teisele vaatusele, kuna esimene vaatus näitas mulle arvatavasti ära selle, mida ma tegelikult näha ei tahtnudki.

Ma ei tea, milles oli viga. Kas selles, et mul oli paha tuju? Kas selles, et olin väsinud? Kas selles, et mulle ei meeldi kui teatrilaval hakatakse filosofeerima teemade üle, mis mind ei suuda intrigeerida? Kas sellepärast, et naljad olid natuke tobedad ja mitmeid kordi juba erinevates kohtades kasutatud (a la kohvikutantede jutumulin "Nii kahju, et ta enam kindral ei ole, ta oli ju nii kena")?Kas sellepärast, et mulle ei meeldi kui on nii palju näitlejaid laval ning toimub "kooris näitlemine"? Kas sellepärast, et minule meeldib teatris vaadata "lugusid", kuid selles tükis konkreetset lugu ei jutustatud? Kas sellepärast, et mulle ei meeldi ei Laine Mägi ega ka Maria Avdjuško mängustiil ning selles esimeses vaatuses suutsid nad mulle selle tüki juba eemaletõukavaks mängida? Kas sellepärast, et mõned inimesed minu ümber naersid "valedes kohtades"? Kas sellepärast, et päris massiliselt lahkus inimesi esimese vaatuse järel? Kas sellepärast, et minu kõrval istunud neiu vaatas mobiililt kella iga viie minuti järel? Kas sellepärast, et K jäi magama mu õla najale? Kas sellepärast, et ma ei viitsi vaadata kui keegi joodik-tegelane nii pikalt laval räuskab? Kas sellepärast, et see ajaga mängimine mulle lihtsalt ei meeldinud? Kas sellepärast, et ma ise ei võta kohvi suu sissegi, sest see mulle ei maitse kõige vähematki? Võibolla sellepärast ma ei suudagi mõista sellist kohviku-filosofeerimist. Mulle endale meeldib küll mõtlemisega tegeleda. Aretada välja oma mõtteid mingite teatud asjade kohta või arutada kellegi endast targemaga, õppides temalt teisi vaateid nägema mingitesse endasse juurdunud arusaamadele. See teiste inimeste filosofeerimine teemadel, mis mind just sellel hetkel ei huvita ning tehes seda nii nagu minule ei meeldi...lisaks ma ei saa ju kaasa rääkida...

Kõigele lisaks...vaatamata sellele, et saabusin pool tundi enne etendust, pidin istuma lavale nii kaugel, et ma ei näinud näitlejate silmi. Ja kui ma ei näe näitlejate silmi, ei saa ma nendega kontakti. Ja kui ma ei saa näitlejatega kontakti, ei saa ma ka etendust nautida.

Arutlesime K.-ga, et see on tõesti harva, kui meile meeldivad Draamateatri etendused, kus on rohkem kui 5-6 näitlejat. Need nende väikese saali tükid on tihti vastava aasta tipplavastuste hulgas, kuid need kus on selline mass laval, need millegipärast ei toimi. Lisaks on mul nüüdsest arusaam, et mulle lihtsalt ei meeldi Madis Kõiv-u dramaturgia. See lihtsalt ei ole minu maitse. Kuigi saan aru, et see pole mitte rämps, vaid lihtsalt see ei meeldi mulle. Ja Pedajas lavastajana ei meeldi mulle, kui ta teeb Kõiv-u. Kui ta teeb teisi asju, siis küll, aga Kõiv on minu jaoks ilmselt midagi sellist, mis mulle ei istu.

Etenduse lähtekoht oli ju huvitav...huvitavatest ajastutest lõigukesed. Mulle meeldis see kujundus ning need värvid. Lisaks see koht oli huvitav...tuli lapsepõlv meelde...Oktoobri kino oli see minu lapsepõlves...kuigi enne seda oli ta Kino Helios. Viimati kui ma ei eksi, käisime seal koos K.-ga vaatamas Kieslowski Kolm värvi: Sinine, kusagi 90-ndate esimesel poolel...või oli see Remains of the day Anthony Hopkinsiga, enam ei mäleta. Aga üks või teine...see ilmselt oligi üks viimaseid filme, mida seal näidati...

Enne vaatama minemist lugesin Draamateatri kodulehelt, et näidend on pühendatud Aarne Ükskülale...huvitav millepärast? Lootsin, et saan kavast vastuse, aga ei saanudki. Huvitav kas Üksküla on kõva kohvijooja? Või on ta lihtsalt elanud kogu selle näidendi ajastute ajal? Või on ta kõva kohvikutekülastaja? Üldiselt oli näidend kirjutatud juba 10 aastat tagasi, kuid siiani polnud seda lavale toodud...võibolla see on ka mingi näitaja :)

Igatahes, ma oleksin pidanud juba pealkirjast aimama, et tegemist saab olema "lõputu" kohvijoomisega ning hoiduma sellest eemale :) Mul tekkis küll 2 assotsiatsiooni. Nimelt esiteks Hemingway romaaniga "Ja päike tõuseb". Kuigi Hemingway pani oma kohvikutes istujad "pärast sõjaaegsesse" aega ning sellepärast inimesed olid sellised elu-mõtteta ja sellel oli arusaadav tagapõhi ning isegi nauditav äratundmisrõõm, kui seda nüüd üldse rõõmuks on paslik nimetada. Teine assotsiatsioon tekkis etendusega "Loojang", mis etendus sellel suvel Viinistus. Minu meelest võib vedada mõningaid paralleele nende kahe etenduse vahel (kuigi väga vabameelseid, lihtsalt mingi õhustik oli sarnane). Kuigi "Loojang" oli mängulisem ning seal oli mõnede näitlejate mäng vähemalt nauditav. "Lõputus Kohvijoomises" olid ju ka Ulfsak, Rekkor ja Tõnu Oja, kuid see kõik oli kuidagi konkreetsete karakteriteta. Või kui olidki mõeldud, et neil on karakterid, siis selles tohuvabohus ei joonistunud need üldsegi välja. Vähemalt sellel korral, kui mina vaatamas olin küll mitte.

Hinnang: 1 (Usun, et Kõivu austajatele on selles etenduses vaatamisväärset küllaga. Samuti kohvikutädidele, nad tunnevad kindlasti end kodus sellises miljöös ning olustikus. Samuti neile, kes tahavad lavalt saada igapäevaasjade üle filosofeerimiseks ainet. Üks vinge asi seal oli küll...ma usun, et see pommide plahvatamine siin-seal, see andis küll vist aimu, mis tunne see võis olla, kui ise istud mingis kohvikus ning väljas kostab mürskude lõhkemist ja sõda. See oli ikka päris jube!!! Aga kokkuvõttes mul hakkas natuke kahju ka, et ära läksime...kes teab, võibolla oleks lõpus tulnud mingi huvitav valgustumine, et milleks kogu see kohvikus istumine...kas inimestel tõesti midagi targemat teha ei olnud (Näiteks Reid Raud-kes muideks oli ka seda etendust vaatamas, tema romaanis "Hector ja Bernard" saabub geniaalsus alles viimastel lehekülgedel, võibolla oli Kõivu kohvikulool samuti? Kuid neid märke ära minemiseks kostus lavalt ka vihjetena täiesti teksti seest, näiteks Ulfsaki tegelane ütles kusagi oma teksti sees: "Kes kannatab, see jääb, kes ei kannata see läheb minema." või midagi sellist. Ja mina enam ei kannatanud vaid ootasin pingsalt vaheaaega, et ära minna. Kusjuures lõppkokkuvõttes kellegi mängu ma otseselt ei nautinudki. Jõudsin vaid sellest killukesest ajast jälle tõdeda, et üle pika aja on laval jälle Mait Malmsten, suvetükkides teda ju polnud...Mihkel Kabel ei ole näitleja, Britta Vahur-ist ka asja ei saa kuid Mari-Liis Lill-est võib veel asja saada... aga see oli ka kõik mis ma sellest tükist endaga kaasa võtsin.)

Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Riina Degtjarenko
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguse kujundaja: Raido Talvend
Heliefektide autor: Tauno Makke
Näitlejad: Lõputu kohvijooja-Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Eerika(ettekandja)-Maria Avdjushko, Üliõpilane-Tõnu Oja, luuletaja-Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Ettekandja-Laine Mägi, Tõnu Aav, Ain Lutsepp, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Üliõpilase ema-Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur.
Draamateatri tekst: Aeg kulgeb, riigikorrad kukuvad, sõjad tulevad ja lähevad, riidemoed muutuvad. Linn põleb, ka kohvik põleb, ja ehitatakse uuesti üles. W kohvik on ikka sama koha peal, ikka räägitakse seal jutte, jagatakse uudiseid ja loetakse luulet. Alati istub seal nurgas üks mees – Stammgast – ja joob kohvi. Pommiplahvatused ja sisse-välja sagivad sõjaväelased ei saa kunagi ühe kannu aromaatse kohvi ja maitsva veini vastu.

pühapäev, 26. oktoober 2008

Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused - Eesti Nukuteater


Nukuteatri, käesoleva aasta suur publikumagnet, on kogupere nuku/draama/komöödia/põnevus-etendus Kuldvõtmeke. Mille alapealkiri lubab küll senitundmatuid seikluseid, kuid tegelikult on tegemist ikka mugandatud versiooniga vanast heast Buratino loost.

Kuid sellest pole midagi! Sest Nukuteatri pisikesel laval sünnib tõeline teatriime! Nii efektiderikast muinaslugu, ega ka nii head nukuteatrietendust pole minu silmad vist küll varem näinud! No kellele on vaja mingeid "veealuseid teatreid", kui originaalne teatrikunstnik ja fantastiline lavastaja suudavad nukuteatri lava muuta täiesti "ehtsaks" veealuseks maailmaks, kus näitlejad ja nukud (kasvõi lauldes ja rääkides) ringi võivad ujuda!!!! See on täiesti enneolematu. Ma passisin nagu pisike poisike seda tükki silmad ja suu ammuli. Niimoodi üllatatud pole ma Eesti teatris juba tõeliselt pikka aega saanud. Täiesti maagiline etendus! Lisaks veel need viimasel ajal eriti populaarsed "peade kohal" valgustajate sildadel ringi jooksmised ja muud nõksud, mida kõik teatrid oma tükkides tihti viimasel ajal on hakanud kasutama. Kuid see, mida tehti selles tükis Nukuteatris see oli täiesti originaalne!

Lisaks muidugi need ilusad nukud. Iga nuku taga muidugi toimetas ka 2 või isegi 3 näitlejat, kuid tulemus on ainult ülistavaid kiidulaule väärt. Nukuteatri tase on tõusnud täiesti uutesse kõrgustesse. Nii loomulikult liiguvad need nukud nende proffide käes, et see on sõnulseletamatu.

Välismaalt kutsustud valguskunstnik on täiesti õigustatud. See on lausa geniaalne!!! Mul lihtsalt puuduvad sõnad! Esimeses vaatuses kui kõik see mind niimoodi jahmatas, käisid mul pidevalt külmavärinad üle kere, sest midagi sellist pole ma lihtsalt varem näinud. Teises vaatuses sain juba hakata selles suures vapustuses lihtsalt nautima head lugu ja mängu ning kõige lisaks neid mõnusaid laulukesi. Eriti see ilus ballaad, mida Kaira Vilgats laulab kilpkonnatädina ning Taavi Tõnissoni Buratino Blues jäid eredalt meelde.

Muidugi hea nukuteatrietenduse eelduseks on ka ilusad nukud. Ja selles etenduses on tegemist lausa vapustavalt ilusate kunstitöödega nukkude näol. See kiidulaul võib tunduda ehk ülepaisutatult, kuid mul endal on tunne, et mu maised sõnad ei suuda piisavalt ülistada ja õiglust anda sellele kõigele.

Kava nurgas oli küll märge, et etendus sobib 4+ aastastele, kuid minu 2+ vanune vaatas terve selle 2 tundi nii suure huviga! Loomulikult 8 aastane oli päris vaimustuses. Ja meie, mõlemad vanemad muidugi ka. Kahju, et 13 aastane kaasa polnud. Ma olen kindel, et ka temale oleks meeldinud. Ja kuigi Carabas oli ju hirmuäratav ning selline suure kõhu ja suure habega, kuid lapsed siiski ei pistnud karjuma. Keegi vist kusagil tegi korraks häält, aga see läks kiiresti üle. Lapsed, korralikult kasvatatud, lubasid suure häälega neid pahasid aidata alguses, kuid kui etenduse jooksul selgus, et "pahad" on pahad, siis üpris lõpus, kui pahad jälle lastelt abi küsisid, kostis juba üksmeelne "EI" vastuksa abipalvetele :) See näitab kuidas lapsed kaasa sellele tükile mõtlesid ja -elasid. Fantastiline!

Hinnang: Hmmmm seda tükki on omamoodi raske hinnata. Kui hinnata seda lavastuslikust küljest, siis 5+, kui hinnata lapsemeelsuse ja sisu poolest, siis 5, kui hinnata seda täiskasvanute teatrimaailma küünilisest pilgust ning toppida see kuhugi teiste "täiskasvanutele" mõeldud etenduste vahele, siis 4. Ebaaus, ma tean, kuid samas ikkagi nii kõrge hinne, kui arvestada et mina pole ju selle lavastuse sihtgrupp ja üldse on ju tegemist väga tugeva teatriaastaga. See tükk on auhindu ja kulda väärt. Nii igale lapsele kui ka lapsemeelsele ja lapsevanemale, kui ma usun, et kõigile teatriaustajatele (just efektide ja lavastuslike nippide pärast) tõeline nauding. Ja kui mõnus on pakkuda oma lastele seda lapsepõlve magusat maitset ning vahvaid mälestusi, mida pakub meie oma armas Nukuteater! Näitlejad olid kõik eranditult fantastilised. Juba enne etendust, ehk saali sisenemist oodates, tehti sellist tsirkust....Carabas Barabas -i teater ju :) Näiteks Laura Nõlvak žongleeris kolme palliga ja Kristin ei saanud temalt silmi ära! Nii vahva ja nunnu ja armas. Nukuteatris tekib selline tunne, et terve maailm on ainult headust täis! Ja juba ainuüksi see tunne on kogemist väärt, rääkimata siis nendest fantaasiarikastest leidudest, mida lavastaja Ibagimov sellesse tükki kõik peitnud on! Soovitan absoluutselt kõigile!!!! Ja Teatriliit, vihje....see lavastus väärib aastapreemiate loorbereid!!!! See lihtsalt oli nii eriline!!!!

Autor ja lavastaja: Jevgeni Ibragimov
Kunstnik: Lucia Škandikova (Tšehhi)
Valguskunstnik: Laurent Maljean (Prantsusmaa)
Helilooja: Jaak Sooäär
Laulutekstide autor: Jaan Pehk
Lauluõpetaja: Kaire Vilgats
Uusversioon pika ninaga puupoisi Buratino lugudest, kes koos armastatu Malvina ja sõber Artemoniga püüab vabastada oma kodulinna Carabas Barabasi hirmsa ikke alt.
Näitlejad:Buratino-Taavi Tõnisson, Malvina-Kaire Vilgats, Carabas Barbas-Andres Roosileht ja Vahur Keller, Carabasi abiline-Anti Kobin, Papa Carlo-Toomas Kreen, Linnarahvas ja teised-Liivika Hanstin, Jevgeni Moiseenko, Tiina Tõnis, Laura Nõlvak, Agnes Aaliste, Venno Loosaar jt.

Kolm õde - Ugala



Kolm õekest jätkavad oma lavaelu Ugala suures saalis. Kuid ikka ootavad nad Moskvasse kolimist. Viimati oli see 10 aastat tagasi kui nendega kohtusin. Toona toimus see Mikiveri lavastuses Sagadi mõisas, kui Olga rollis oli Maria Klenskaja, Maša rollis Angelina Semjonova (Angelina, palun tule teatrisse tagasi!!!!!!!) ning Irina rollis Külli Reinumägi (sellel ajal kandis ta veel perekonnanime Koik). Kõige esimene "Kolm õde" pärineb aga mu lapsepõlvest ning hoopis teleri vahendusel. Nimelt Šapiro lavastus Eesti Draamateatris, kus Olja rollis oli Meeli Sööt, Maša rollis Ita Ever ning noor Irina, oli sellel ajal ise noor näitlejanna Mari Lill. Nüüd siis kolmas versioon, millel lavastajaks Peeter Tammearu ning kolme õe rollides: Olja-Liina Olmaru; Maša-Triinu Meriste ja Irina-Kadri Lepp.

Ei või midagi öelda, kõik kolm on tekstilises mõttes sarnased, ehk siis Tšehhovi-lähedased, kuid oma tunnetuselt ja olustikult täiesti erinevad. Ausalt üles tunnistades läksin seda etendust vaatama kergete eelarvamustega. Esiteks see, et tegemist on ühe minu lemmiknäitemänguga, olin juba ette kindel, et see vähemalt meeldib mulle. Teiseks, kuna näitlejad olid huvitavad, siis tahtsin vaadata ning luua oma vaimusilmas "ideaalse Kolme õe koosseisu", kui saaks eri aegade "Kolm õde" kokku panna. Kolmandaks, Mikiveri Kolm õde on üldse üks läbi aegade mu lemmiklavastusi ning Šapiro versioon on umbes sama legendaarne, siis olin veendunud, et oma eelkäijate ületamiseks oleks pidanud toimuma mingi ime.

Üheks oluliseks põhjuseks, miks seda tükki vaatama tahtsin minna, oli võimalus ka S.-ile näidata teatriklassikat. Samuti oli nii mõnus üle pika aja jälle näha Kadri Lepp -a kandvas rollis. Oi, ja pettuma ei pidanud!

Aga kõigest järgemööda. Kõigepealt lavastaja Tammearu...kavalehelt võib lugeda, kuidas tal oli mingi hirm Tšehhovit lavastada. Et ta nii ääriveeri on proovinud, kuid pole ühegi tema "suure" kallale julgenud minna. Minu meelest on see küll täiesti asjatu hirm olnud. Esiteks on Tammearu väga hea lavastaja ning vaadates tulemust, ei saa ka nuriseda. Tükk on järjekorne õnnestumine Ugala teatrile. Tekkisid ainult kaks küsimust sellega seoses...esiteks, et kas nii väike paus toob piisavalt huvilisi kohale...viimasest korrast on ju kõigest 10 aastat kui ei arvesta Dajan Ahmetov-i versiooni Salong teatris. Uus teatripõlvkond pole ju veel jõudnud peale kasvada. Õigemini seda uut põlvkonda pole veel nii palju. Teiseks...kas selline samasugune, otsene lähenemine sellele tükile järjekordselt õigustab end. Näiteks Stockholmi Linnateatris on praegu mängukavas selline versioon Kolmest õest, mis on toodud tänapäeva...Kolm noort ja kaunist õde, kes elavad kusagil kolkakülas põhja-Rootsis ning ootavad ja loodavad Stockholmi, ehk pealinna kolimist. Kas poleks ka aeg juba Eesti teatris julgelt läheneda sellisele "klassikule", kas peab alati klassikast nii kümne küünega kinni hoidma originaalist? Ma usun, et kui sellele oleks mingi vint keeratud, oleks etendus veelgi huvitavam olnud. Samas kas võitjate üle on mõtete kohut pidada...oli ju ka see etendus minu meelest võidulugu. Mis siis sellest, et ikka sama, vana moodi. Näitlejad on ju teised... Kuid enne veel kui teiste lavastuse komponentide juurde asun, tahan veel ühe küsimuse lavastajale esitada...miks ei oleks võinud kasutada natuke rohkem muusikat...eriti vene romansse? Eriti kui majas töötab selline fantastiline vene romansside laulja nagu Jaana Kukk? Tema laulud andsid Onu Vanja vaheajal nii palju tervele etenduse elamusele juurde seda õiget tunnet, et seekord on juba paljalt selle võrdluse pärast "Kolm õde" etendus ikkagi miinusseisus võrreldes Raid-i "Onu Vanja" -ga.

Ja et need negatiivsed emotsioonid kõik ühekorraga eest ära saaksid, siis üks asi, mis minu meelest etenduse taset alandas oli kunstnikutöö. Olen varem pidanud kunstnik Jaanus Laagriküll-i päris heaks, kuid seekord ma tema otsustest aru ei saanud. Esiteks need tellingud. Võibolla sooviti sellega mingit ülesehitamist või lammutamist rõhutada, ma ei tea, ega saa sellest ka alltekstina aru. Minu meelest oli see hea võimalus just nimelt tuua lavale midagi kunstilises mõttes "ilusat", kogu üleeelmise sajandi vene stiil. Kuid nüüd rikkusid kogu seda romantikat ja "ilu" mingid metallkonstruktsioonid, mida kõige tipuks kaunistasid neoon-oranžid trükitud tootelipikud. Täiesti mõistmatu lahendus! Teiseks, mis materjalist need sõdurite valged mundrid esimeses vaatuses olid valmistatud? Igal juhul publikust vaadatuna mõjusid need kitlitena (nagu oleks topelt kitlimaterjali kasutatud) :) Ja kolmandaks, need nõuka-aegsed koolivihikud, mida Olga esimeses vaatuses igale poole pillab...need ei sobi üldse konteksti...vaevalt, et toona selliseid vihikuid kasutati :) Samas viimase vaatuse õdede kostüümid olid 5+. Vaatasin ja mõtlesin, et kuidas küll üks kunstikutöö ühe etenduse puhul võib olla nii äärmusest äärmusesse...Veel meeldisid mulle need pingid.

Näitlejatest rääkides, siis kõik kolm õde tegid vapustavad rollid. Eks ta vist ole üks unistuste rolle naisnäitleja jaoks, korra elus üht Tšehhovi kolmest õest mängida...sellel on eriline aura, umbes nagu Romeo ja Julia Julial või Kes kardab Virginia Woolfi Marthal...Mainisin siin oma kirjatüki alguses, et kui saaksin luua oma leemikversiooni kolmest õest nende nähtud kolme lavastuse põhjal, siis ma võtaksin Šapiro tükist Maša (Ita Ever), Mikiveri tükist Olga (Maria Klenskaja) ning Tammearu tükist Irina (Kadri Lepp). Kadri Lepp tegi üldse fantastiliselt hea rolli. Ühe aasta parimatest naispeaosarollidest. Kõik need hetked, mil mul külmavärinad tulid, olid seotud vähem või rohkem temaga - Esimeses vaatuses see misanstseen kui ta Meelis Rämmeldi Parun Tusenbach -iga vestleb, teise vaatuse lõpp ja tema tõeliselt sügav ning kurb Moskva-igatsus ja kolmandas vaatuses samuti see lõpp, kus tegelikult kõik kolm õde oma viimased nö monoloogid ütlevad. Kuigi ka Triinu Meriste hullumise stseen ning Liina Olmaru stseen Natalja Ivanovnaga. Kus tema hea kasvatus ei lase tal pealt vaadata ilma midagi ütlemata kuidas nende vana teenijat koheldakse. Need tema kurvad silmad ja murtud tugeva naise olek tulevad välja ehk kasvõi minu ettekujutluses. Kuid seda ma sealt tema kehakeelest välja lugesin. Tegelikult ongi just Olmaru see finaalstseeni kuninganna. Tema kui vanem õde ning kõige kaugemale ka oma isikliku seisusega on jõudnud, on ta nagu kolme õe tugisammas. Direktriss kui kodus siiski ainult armastusest loobunud õde. Kuigi üks küsimus tekkis nende kolme puhul...ma pole seda varem kunagi täheldanud, et ainult noorim õdedest tahab Moskvasse. Mašast ja Olgast Ugala etenduse põhjal seda üldse välja ei lugenud. Vast ehk korraks, kui mängu tuleb Veršinin (Indrek Sammul), siis ka teised õed elavnevad selle peale, et mees tuleb Moskvast, kuid muidu ei saa nendest teistest õdedest küll seda nende igatsust Moskva järele aru...õnneks Kadri Lepp-a Irina igatsus tuleb nii tugevalt esile, et see justkui toimib ka teiste õdede eest. Ma vahepeal isegi tundsin seda hingevalu. On ju meilgi vahest Rootsis olles hirmus igatsus Eesti järele ning ma täiesti saan sellest "valust" aru.

Teistest näitlejatest torkab positiivses mõttes silma järjekordselt Andres Tabun. Tema Tšebutõkin on täiesti Tabuni oma Tšebutõkin. Ehk minu meelest täiesti originaalne. Tabuniu võimas ja selge hääl ning see kummaline kõnnak on midagi erilist. Samuti meeldis mulle väga Meelis Rämmeld-i Tsenbach. See kurbus, millega ta ütleb Irinale, kuidas ta teda armastab, kui Irina teda mitte. ja kuidas ta siis veel enne surma minemist kohvi tellib...kuigi mina ootasin, et ta veelkord ütleb, et ta armastab Irinat, see oli ilus ka nende tobedate raudtellingute kiuste. Tarvo Vridolin sobis hästi oma rolli Maša abikaasa Kulõgini rolli. Tekkis kuidagi mõistmine, miks Maša Veršininisse armus. Ja see pidev korrutamine Kulõgini poolt kuidas ta Mašat armastab...see mõjus kui iseendale sellise asja sisendamine, mis tegelikult pole tõsi...ei saanudki ju olla, kui naine niimoodi käitub. Carita Vaikjärv ebameeldiva ja vastiku Natalja Ivanovna rollis särab minu meelest sama eredalt kui mitte paremini kui ta kunagi Niskamäe kirgedes. Tema endast välja minemised ja opaka emana isekalt käitudes või siis haiglaselt võimu vajava koduperenaisena...need kõik joonistuvad selgelt tema karakterist välja ning võibolla on see ta parim roll tõesti siiani... Aarne Soro on samuti hea nagu alati. Ainult Veršinini rollis olev Indrek Sammul mõjub kuidagi väsinuna. Ta pidevalt hõõrubki oma silmi selle tüki jooksul ja ma ei näinud ega mõistnud tema tundeid. Kas see on kohmakus kui tema päris elukaaslane on samal ajal laval kui tal peaks olema "elekter" teise naisega? Või siis mingi muu põhjus, kuid Sammul ei mõju väärilise partnerina Meriste Mašale. Mitte nagu näiteks Mikk Mikiver Šapiro lavastuses. Mikiver olekski selles ideaalversioonis minu Veršinin...

Ahjaa...jumal tänatud...või noh sedapuhku siis Tammearu tänatud, et Janek Vadi ja Jaanus Kask olid väikestes rollides. Ei meeldi nad kohe mulle mitte. Iga Ugala teatritüki väärtust vähendavad, milles nad osalevad. Selline nägude tegemine ning mingi pinnapealne amatöörlik näitlemismaneer ei sobi kohe eriti klassikasse...võibolla veel kuhugi tänapäeva komöödiasse, kuid eelistaksin ka siis proffe. Aga nagu öeldud selles tükis on neid õnneks nii vähe...

Hinnang: 4 (Klassika, Tšehhov, Tammearu, Lepp-Meriste-Olmaru kokkuvõttes igati väärikas lavalugu. Kes pole varem Kolme õde näinud, nendele kohustuslik, kes aga on näinud, sellele ikkagi hea võrdlusmoment, mis sellest et midagi "uut" ei paku, häid näitlejatöid kuhjaga ning hea annus hingeigatsust kõrvaltvaatamiseks vahelduseks. Ahjaa "vene duša"-d sealt siiski eriti otsima minna ei tasu...seda seal kuidagi pole, mis sellest, et samovar on laual:) Minule meeldis kõikidest pisikestest miinustest hoolimata. Eriti kuna "Kolm õde" tegid väga head rollid!)

Meie iidol-teatrikriitik Pilleriin Purje oli ka kohal! Nagu ikka etendustel, mida me vaatamas käime :)

reede, 24. oktoober 2008

rambo - NO99


Mind ei huvita, kui lihtsalt öeldakse, et see või teine teatrietendus oli hea või siis vastupidi kehva. Mind huvitab miks ja mis komponendid olid head, mis halvad. Minule NO85, ehk siis NO-teatri uusim lavastus ei meeldinud. Üritan siin lahti mõtestada, et millepärast. Sest oli ju ka neid killukesi, mis mulle siiski meeldisid.

Kui mõelda üldse NO-teatri lavastustele, mida mul on õnnestunud näha, siis kummalisel kombel jagunevad need kahte kategooriasse. On neid, mis on minu meelest täiesti tipp-tükid, nagu näiteks "GEP", "Perikles" ja "Padjamees" või siis tükid, mis pole absoluutselt minu maitse, nagu näiteks "Kommunisti surm" ja nüüd ka see Kristjan Sarv -e lavastatud "rambo".

Olen kunagi 80-ndatel video pealt näinud Rambo filmi. See oli sellisel ajal, kui videomakid polnud veel nii väga levinud. Meie peretuttavatel oli video ning kui ma ei eksi, siis vene keeles pelaeloetult sai see toona suure huvi ja põnevusega ka ära vaadatud. Kuigi mäletan, et film iseenesest oli üpris sisutu. Sellest tekkis ka mul teatrit vaadates küsimus, et mis selles materjalis tegijaid kõnetas, et nad selle lavale tahtsid tuua? Eriti sellise nö. action-filmi, mis oma olemuselt ju ei sobi lavale. Igatahes tundus see otsus mehise julgustükina, ehk mingi mõttes ka hulljulgusena? Džunglis ja kalju ääres ning igasugustes looduslikes oludes, kus Rambo põgenemine toimus, seda on ju lavale üle kanda üpris "võimatu missioon"?! Ja ometi ma lootsin, et sellega saadakse hakkama. Karm tõsiasi on ikkagi see, et ei saadud.

Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et kogu see tükk tundus mõjuvat, nagu "suured poisid mängivad luurekat või sõda". Aga iga poiss, kes lapsena sõda on mänginud, sellel on selle lavastusega seoses olemas väga hea võrdlusmoment (kindlasti ka mälestuse näol kõvasti üle-romantiseeritud). Kuid need "omad" sõjamängud on olnud kordi huvitavamad ja põnevamad. Mäletan kuidas ronisime mööda puid ja lasksime noorte kaskedega "alla" ja ronisime mööda garaažikatuseid ning majade keldrites. Omatehtud relvad ja vanglad ja punkrid. Seda siis maal. Linnas oli mu mängumaaks Tallinna vanalinn ning neid hoove ja mahajäetud, varemetes maju, sai uuritud ja nendes luurekaid mängitud ja ronitud. See kõik oli palju palju põnevam, huvitavam ja ägedam. Mitmed korrad ju oli vaja miilitsategi eest põgeneda. Noorte poiste värk. Nelja seina vahel, ehk teatris on piirid nii selged, et neid lavastaja Sarv püüab küll murda kokku monteeritud metallist tellingutega ja lae all olevate valgustajate sildadega. Lisaks suur võrk, mis lae alt kuni põrandani ulatub. See kõik annab ehk natukenegi juurde...kuid näiteks need kolisevad tellingud hoopis võtavad etenduselt ära selle, et üks misanstseen läheb tekstiliselt täiesti kaduma. Midagi nad seal karjusid ja sagisid, keegi laskis kedagi või iseennast, kuid see jääb vähemalt 8.reast vaadatuna kaduma.

Kuid tulles tagasi etenduse alguse juurde, siis naljakas, et kui Kaljujärv suhtleb saalipublikuga, on ta üpris loomulik ja vaba. Kuid kohe, kui läheb teatri tegemiseks paneb ta nagu oma maski ette, mis mõjub nii plassi ja igava mängustiilina, et ma ei tahagi teda jälgida. Publiku seast saali tulev rambo, ehk Risto Kübar selles tükis väga palju ei räägigi. Vabandab saabuvale publikule, kelle kohale ta on istunud, vabandab, et rikub reegleid ja on "oma joogiga" saali tulnud, vabandab publikut sihtides hiljem tükis...muudkui vabandab (luuser:)) Oma välimuselt (kribukõhna) on ta nii kaugel Rambost, kui hiir elevandist, aga ma olin otsustanud seda tükki minna vaatama avatud meelega ning anda ausa võimaluse kõikidele näitlejatele, eriti just viimasel ajal nähtud vapustavalt heade NO tükkide pärast. Kübar mind pärast Ruja enam nii ei häiri. Ka rambos ta teeb mis suudab. Aga kui materjali, head konflikti ja seetõttu ka pinget ega põnevust ei ole, siis ei ole näitlejal ka midagi eriti palju ära teha. Kõik kolm "kõrvalnäitlejat" olid paremad kui peategelased. Eriti torkas silma Sergo Vares oma selge diktsiooni ning hästi kuulda oleva häälega, kuid samuti ka Jaak Prints, kes minu meelest portreeris juudist kohtuniku prototüüpi päris täpselt ning tema üle-vindi koomiline kindral Trautmann (või ma ei teagi, mis auaste sellel Rambo endisel ülemusel oli...). Ja Andres Mähar siin ja seal oli küll väga väikestes rollikestes, kuid ta on alati vähemalt üle keskmise.

Teine põhjus, miks mulle see lavastus ei meeldinud, oli selle sisu. Sisu on ju olematu. Mingi sõduri taustaga mees käib politseile närvidele. Politsei hakkab teda jälitama, kaasates ka tema endise sõjaväeaegse elu ülemuse. Ja kogu see tagaajamine ongi siis lavastuse sisuks. Lõpuks seisavad peategelased silmitsi teineteisega. Kõik. Kui oleks mängitud välja see konflikt, võibolla siis oleks tekkinud ka osapool, kelle poolt olla. Minu meelest sellistes lugudes on see lausa kohustuslik, et oleks võimalik ühele osapoolele kaasa elada. Selles lavastuses rambo oli selline pikkade juustega tolgus, kes ei tahtnud, et teda välimuse järgi hinnataks ning nö. pätiks ei tebeldataks, hakkas politseile vastu. Kuigi ei kuidagi eriliselt vaid lihtsalt liikudes teises suunas kui politsei käsib. Ehk justkui provotseeriks politsei raevu. Politsei on jällegi grammivõrra ülbe ja natuke ka tobe. Ehk ei teki nagu kedagi kelle poolt võiks olla. Kui ma sellest aru sain, ei suutnudki enam mängu nautida. Muidugi võib mõelda ja polemiseerida vägivalla eri tahkude üle, kuid neid niite on väga vähe ja sada korda eelnevalt läbinämmutatud, et mingeid uusi küsimusi lavastus ei tõstata. See staabis toimuv stseen, see kus nad kordamööda kaamerasse alt üles vaatasid. Sellest ei saanud ma üldse aru. Kas see nägude tegemine oleks pidanud mind naerma ajama? Või mis selle point oli? Naerma see igal juhul ei ajanud. Ma hoopis üritasin oma õlga hoida liikumatult, sest mu kõrval istuv K oli selleks ajaks magama jäänud :) (kõik see müra teda ei äratanudki, hoopis ere - otse silma lastud valgus - mis on ka juba kordi ja kordi kasutatud erinevates tükkides, et sellest on saanud häiriv tegur etendustes).

Kui lõpus oli aeg aplodeerida, eks me siis paar korda ka aplodeerisime, peamiselt Sergole, Jaagule ja Andresele ning kõige rohkem tehnilikesele poolele. Ja ka meie ümber istunud inimesed olid aplausiga väga tagasihoidlikud. Ees istunud mees ja naine vist üldsegi ei aplodeerinud. Ja kuna näitlejad ei vaevunud ka lavale tulema kummardama, siis parem oligi. Kuigi heli ja valgus olid tõeliselt vinged. Ja lavastaja oli samuti mõned mõnusad nõksud leiutanud. Näiteks helikopterilt laskuv mees, samal ajal kui publikule tuult näkku lasti... ja tegelikult ka kõik need publiku vahel ja peade kohal jooksmised ka. Ja ma ei väsi kordamast, et tehniline pool oli ikka väga tugev! Samas kui mõelda, et valgustusega oleks võinud natukene meelolu luua, või näiteks rohkelise valgusega džungli või metsa tunnet anda edasi (viidates näiteks Linnateatri tükile "Isad ja pojad", kus valgusega suudeti teha imesid selles "betoonsaalis"). Ja kunstnikutöö oli ka üpris mage. Seda nagu ei saanudki aru seda lavapilti vaadates (need "sõdurikujud" näitlejate hääli summutavatel tellingutel...aga võibolla olid eelarveprobleemid, ma ei tea).

Mulle jällegi üldse ei meeldinud, et oli kasutatud ekraane ja neid peatükke ja "otse-eetrit". See vorm on viimasel ajal NO-s nii ära leierdatud, et see mõjus vastikult eemaletõukavalt ja ebaoriginaalselt. Miks jälle? Võibolla kui ekraanide kaudu oleks tunnet(värvustega vms.-ga), džunglipilte või midagi sellist edastatud, siis ma oleks ehk veel aru saanud. Ja mis mulle samuti ei meeldi, on see kui näitlejad puterdavad sõnadega ning nii Kaljujärv kui ka Kübar tegid seda korduvalt ja see tegi selle võltsi kuidagi veel võltsimaks. No lihtsalt ei suutnud seda kogu ümbrust endale ette kujutada millegiks muuks kui teatrilavaks. Ja veel häiris mind need siin-seal "sisse torgatud" moderntantsu-liigutused, mida Kaljujärv pidi tegema. See mõjus nagu performance-kunst, aga samas nagu teatritegemise solkimine...ehk minu meelest see lihtsalt ei sobinud. Võibolla oli mõte näidata inimese loomastumist, kuid see jäeti sellisel juhul küll välja mängimata. Kahju!

Hinnang: 2- (peamiselt sellepärast et puudus sisu, puudus konflikt, puudusid karakterid. Kogu etendus oli kui üks suur müra(mine). Vähesed valgustäpid pimeduses - heli, valgus, paar lavastuslikku nippi ning Vares-e, Prints-i ja Mähar-i pingutused etendust päästa.)

Otsisin ka, mida teised arvavad...ei julgenud küll lugeda, sest ei tahtnud saada mõjutusi oma mõtetele. Aga panen lingid siia ja hakkan lugema, sest võibolla ma lihtsalt ei saanud selle tüki "geniaalsusest" aru :)
Teised arvamused: Eliza, Teatriabi

Videvik - Stephenie Meyer


Lõpuks ometi on see nüüd loetud! Vist oma kuu aega läks enesepiinamisega aega, aga lõpuni ta siiski sai loetud (pideva poolelijätmise tahte kiuste)! Jah, ma tean, et ma pole selle raamatu sihtgrupp ning poleks tohtinudki seda rämpsu üldse kätte võtta. Usun, et tütarlapsed vanuses 10-15 võivad enda jaoks leida midagi sellest kirjanduslikus mõttes allpool igasugust arvestust teoses (samastuda Bellaga või armuda Edwardisse).

Kui teha kokkuvõte raamatust, siis tekstilises mõttes oli u.25% kogu raamatust kirjeldatud kui ilus on minategelase armuobjekt Edward. Ja kui ilus ta on ka kõikide teiste inimeste meelest. Kui laiad ja suured on tema rinnalihased. Kui tugev, tark ja osav ta on. Ja kui palju ta hoolib ja armastab seda minategelast. Ülejäänud 75% oli lihtsalt igav, normaalse täiskasvanud inimese intelligentsi solvav solk-kirjandus. Täiesti ebaoriginaalne sisu ja mõttetu aja raiskamine.

Karm hinnang, aga õiglane minu meelest. Samas, kui see toob lapsed lugemise juurde ning kui nad seeläbi ka teiste, paremate raamatuteni jõuavad, siis ehk on sellest vähemalt mingil tasandil olnud tolku.

Lugu ise on imelihtne - Üks, umbes 17 aastane tüdruk Bella kolib isa juurde elama. Uues koolis õpib teiste hulgas vampiiripoiss, kellesse tüdruk ülepeakaela armub. Poiss armub ka tüdrukusse.
Raamatu parim hetk saabub siis kui "pahad" vampiirid tulevad mängu (see on umbes pärast seda kui on kulunud kolmveerand raamatut kirjeldamiseks kui ilus on Edward :)). Hetkeks...no ütleme poolteist lehekülge, jätkub põnevust, edasi on tagasi mingi tobe, debiilne tekst sellest kuidas tüdruk põgeneb ja kuidas siis see vampiiripoiss oma perega tüdruku päästab.

Ja seda sarja peaks veel edasi tulema (vähemalt 3-4 raamatut veel)! Uskumatult mõttetu. Vean kihla, et järgmistes osades on samuti umbes pool raamatut kirjeldatud, kui ilus on Edward ning lõpuks ehk saabub ka aeg, kus Edward teeb Bellast vampiiri. Aga Bella kindlasti muudkui nuiab seda Edwardi käest...Edward aga puskleb vastu. Noh, ega ma ju pole lugenud, aga ju see nii läheb, arvestades kui ebaoriginaalne ja etteaimatav oli see sarja esimene osa - Videvik (originaalis Twilight).

Praegu tuleb tv-st sari nimega "True Blood" (Canal+ Rootsis või HBO Ameerikas), milles on originaalsust ning põnevat vapiiridega seonduvat draamat ning õudust palju rohkem. Sellepärast, kui Su ajurakud Sulle kallid on, siis loe midagi normaalset ning vaata parem "True Blood"-i! Varsti pidavat nagunii sellest "Videvikust" ka film tulema. Äkki Hollywood ei lase päris sellist crap-i ekraanidele, ehk paneb mingigi põnevuse loo sisse või vähemalt muudab seda täiesti maotut teksti...

Siin paar stiilinäidet:
Edward oli päikesevalguses täiesti vapustav vaatepilt. Ma ei suutnud sellega ikka veel harjuda, kuigi olin teda terve pärastlõuna vahtinud. Tema nahk, mis oli eilsest õrnast jahiõhetusest hoolimata valge, sõna otseses mõttes sädeles, nagu olnuks sellele kleebitud tuhandeid tillukesi teemante. Ta lamas liikumatult rohus, kaunis ja kiiskav rind särgihõlmade vahel paistmas, sätendavad käsivarred paljad. Tema sädelevad, kahvatulillad laud olid suletud, kuigi ta ei maganud. Täiuslik kuju, tahutud mõnest tundmatust kivist, sile nagu marmor, sätendav kui kristall.
----
Ta ei vaadanud mu mõtlikesse silmadesse, kui tõstis mu sidemeisse mähitud käe ja hoidis seda õrnalt oma peos, vaadates hoolikalt, et ei tõmbaks lahti ühtki mind monitori külge ühendavat juhet. Ootasin kannatlikult järge. Edward ohkas ja vaatas endiselt kõrvale. "Mul oli... võimatu peatuda," sosistas ta. "Võimatu. Aga ma sain sellega hakkama."

Üldiselt ma ei kahtle, et kirjanikul on mingi eriline meeste lihastes rindade fetiš :) Ja seda usku on tal vaja pisikestele tüdrukutele ka sisendada. Üldse annab see raamat hea tõuke selliste bimbo-tibide kasvatusele...nagu neid muidu vähe oleks ja selliste raamatuteta juurde ei tuleks... Ja ma julgen kahelda kõikide "mitte teismeliste tütarlaste" mõistuses, kellele see raamat meeldis :) Juba kasvõi see peatükk, kus Bella inglit näeb :)))

Hinnang: 1 (üks viimaste aastate igavamaid ja kehvemini kirjutatud raamatuid. Võibolla on viga ka tõlkes? Seal oli kasutatud täiesti tobedaid sõnu, mida tavakeeles ei kasutata, näiteks "lentsima" ning mis polnud ka tõlke mõttes vajalikud, ega otsetõlgitud sõnad. Mul on võrdlusmoment olemas, sest ostsin kunagi ingliskeelse raamatu tütrele. Kusjuures tema 12-aastasena ütles samuti, et tegemist on tobeda raamatuga. Võibolla selle lugemiseks, lisaks et oled varateismeline tütarlaps peab olema ka armunud? Igatahes, olete hoiatatud! Ei tasu alati uskuda, kui meedias kiidetakse (kiitjad ei pruugi olla adekvaatsed hindajad) ning müüginumbrid on kõrged (teismeliste tüdrukute massid)...igal juhul väga nüristav kogemus oli).

kolmapäev, 22. oktoober 2008

Oktoobri Top 10 laulud mu mp3-mängijas

A Fine Frenzy - Almost lover


Sonja Aldén - Du Får Inte


Lisa Miskovsky - Brand new day


Anna Bergendahl - Have a heart


Amy MacDonald - Mr.Rock 'n' roll


Darin feat. Kat DeLuna - Breathing Your love


Markus Fagervall - If You don't mean it


Gavin Rossdale - Love remains the same


Metro Station - Shake it


David Cook - Light on


Ma ei tea, kas see on mingi nostalgitsemise värk koos kõikide nende lahkumistega selles kuus, et vanad ümbertehtud laulud lähevad mulle korda. Ja ilmselt on mul "soft spot" südames ja hinges kitarriga tüdrukute suhtes :)

teisipäev, 21. oktoober 2008

Uppsala

Töö viis mind täna Uppsalasse, nimelt kohtuma sealse linnavalitsusega. Koosolek peetud, viis mu kaasmaalasest kolleeg mind väiksele minituurile linna. Ehk nagu ta ise ütles: "Kui Sa pole käinud Uppsala kirikus, siis Sa pole Uppsalas käinud!" Ja nii see ehk tõesti ongi! Tema ju teab...tal Uppsala Ülikoolgi lõpetatud!

Tõeliselt massiivne katedraal, mille kõrgete võlvide all tekkis küll tunne millegi püha kohalolust. Oli see siis jumal, või nende sarkofaagide hinged, ei tea :)

Selle, Uppsala Tookiriku ehitust hakati planeerima 1258. aastal, ehitama 1273. ning sissepühitsemiseks valmis oli kirik alles 1435. aastal. Kirik on planeeritud palverändurite kirikuna kuid samas ka tähtpäevade pühitsemise kirikuna. Näiteks Rootsi kuningaid on seal kroonitud. Tegelikult on kirik ristikujuline ning selle risti keskosas keskaltari juures ongi kroonimisvõlv. Ja kui silmi kissitades üles vaadata, siis kõrgel võlvide ristumiskohas võib näha kuldset nö. jumala kätt.

Kui me sinna kirikusse sisenesime, häälestati just parajasti orelit. Selgus, et see orel pärineb aastast 1871 ning on Rootsi tolle aja suurim. Lisaks oli seal näitus naispappide kohta.

Kirikusse on maetud teistehulgas Carl von Linne - maailmakuulus meditsiini ja botaanika professor. Teda tuntaksegi peamiselt taimede ja loomade süstematiseerijana ehk liikidesse jagajana. Lisaks on sinna maetud ka Püha Eerik ning tema reliikviaid säilitatakse kirikus juba selle ehitamise algusaastast saadik. Püha Birgitta vanemad - Iaagman Birger Persson ja tema abikaasa Ingeborg Bengtsdotter maeti siia oma kabelisse 14.sajandi alguses. Samuti on see kabel Püha Birgitta reliikvia asukohaks juba ligemale 20 aastat.

Kuid eelkõige on kirik kuulus ikkagi Gustav I Vasa (1498-1560) ja tema abikaasade viimase puhkepaigana. Muideks kabelis on Gustav Vasa maetud üks naine ühel pool teine teisel pool.

Üldse oli tal kokku 3 naist. Ja nendega seonduvad lood on minu meelest väga huvitavad! Oma esimese naise, Catherine Saxe-Lauenburg -iga (1513-1535) abiellus ta 1531.aastal. Kaks aastat hiljem sündis neile ka troonipärija - Erik XIV. Kuningas abiellus Catherinega poliitilistel põhjustel. Ta tahtis saada lähemaid suhteid Saksa protestantidest valitsejatega ning samas lähedasi sidemeid Taani trooniga, sest Catherine õde Dorothea oli kihlatud Taani kroonprintsi Christian -iga. Catherine ei õppinud kunagi rootsi keeles rääkima ning sellepärast tundis end alati üksiku ja kurvana. Arvatakse, et päev enne Catherine 22.sünnipäeva lõi kuningas ise oma kuninganna maha suure haamriga. Kuigi seda pole suudetud tõestada.

Järgmisel aastal astus kuninganna troonile abikaasa nr.2, Margareta Leijonhufvud (Lõvipea), kes pärines ühest võimsamast selle aja Rootsi aadliperekonnast. Kui kuningas esimest korda Margaretaga kohtus, oli too kihlatud ühe teise mehega. Loomulikult Kuninga pärast see kihlus katkestati. Räägitakse lugu, et värske kuninganna jäi ükskord vahele kuningale oma endise kihlatuga, kelle nimeks oli Svante Sture (Svante on ka meie kassi nimi maal!). Svante parajasti põlvitas kuninganna ees kui sisse astus kuningas ning küsis "Mis siin toimub?" Kuninganna sattus paanikasse ja valetas, et too palub temalt tema õe kätt. Kuningas andis loa seal koha peal ning Svante pandigi kohe paari kuninganna õe Martha -ga. See naine oli nii võimukas, et tal oli hüüdnimeks "Kuningas Martha".

Kuninganna Margaretat peeti ilusaks ja targaks naiseks. Ta oli peaaegu pidevalt lapseootel ning see rikkus ära ka tema tervise. 35 aasta vanuselt ta ka suri, olles ilmale toonud 10 last! Kuningas oli väga kurb ning leinas väga sügavalt oma naist.

Umbes täpselt aasta pärast abiellus Gustav I Vasa oma kolmanda abikaasaga - Katarina Stenbock -iga (1535-1621). Katarina oli 37 aastat kuningast noorem ning tema endise abikaasa õetütar. Pulmad peeti Vadstena linnas, samal ajal kui katk laastas maad ning Turu linn põles maha. Inimesed nägid halbu endeid ning pahasid märke taevas. Päev hiljem krooniti Katarina kuningannaks ja pidustused kestsid 3 päeva. Ning kui õukond lahkus, põles Vadstena linn maha.

Abielu ei olnud õnnelik, kuningas ise tunnistas seda samuti. Kuninga tervis halvenes ning kogu oma 8 kuninganna-aasta jooksul oli Katarina rohkem põetaja-õde kui abielunaine oma mehele. Pärast kuninga surma elas ta lesena veel 61 aastat! Katarina suri 86 aasta vanuselt.

Gustav I Vasa -t pidasid tema lapsed rumalaks meheks. Rahva silmis oli ta madalat päritolu usurpaator, vägivallatseja, hoolimatu demagoog. Tal läks korda vastased põrmu paisata, vabastada riik Taani ülemvõimust, Vatikani eestkostest ning Lübecki ja Hansa Liidu survest. Tema valitsusaeg valmistas ette ka "vana hea Rootsi aja” saabumise Eestisse. Kõigele lisaks oli ta esimene Rootsi kuningas, kes pärandas oma trooni järeltulijale.

Nii põnev on ajalugu ja eriti kõik mis puudutab kuninglikke :)

Kogu reis Uppsalasse oli minu jaoks silme avav ning hulgaliselt tarkust juurde andev. Pärast kirikut käisime ka Uppsala raamatukogus, kus on vaatamiseks väljas "Hõbepiibel". Selle 336-st leheküljest on tänaseni säilinud 188 ning 187 neist on Uppsalas. See maailmakuulus käsikiri, kuldse ja hõbedase tindiga kirjutatud piibel, pärineb tõenäoliselt aastast 520. Käsikiri avastati 16.sajandil Saksamaal asuvas Benedikti kloostris. Hiljem sai sellest Imperaator Rudolph II aare. Ning kui rootslased juulis 1648, 30 aastase sõja viimasel aastal vallutasid Praha, rändas piibel otsemat teedpidi Kuninganna Kristina raamatukokku.
Minu "giid" soovitas Uppsalasse minna kindlasti esimese advendi ajal, sest siis on ülevalt, mäe pealt ilus vaadata ilutulestikku, mida lastakse muusika taktis. Lisaks tundus üldse Uppsala kesklinn selline väikelinnalikult madal ja armas. Kuigi minu andmetel on Uppsala Rootsi 4. suurim linn!
Igatahes võib mind kohata esimesel advendil Uppsalas!

esmaspäev, 20. oktoober 2008

Vicky Cristina Barcelona

Esta Muy caliente!

Inimesed jagunevad tavaliselt kaheks - ühed kes ei arva eriti miskit Woody Allen -i filmide kohta ja teised, kes peavad teda geeniuseks. Mina kuulun sellesse "teise" rühma. Juba kusagil 90-ndate alguses kui esimest korda kinos nägin Woody filmi "Husbands and wives", olin tema osava kirjasule ning huvitavate suhtekeeriste vang. Muidugi pärast seda, sai ka enam vähem tema vanemad teosed riburada ära vaadatud. Nüüd kus uusim Woody kohale jõudis, pidin esimesel võimalusel kinno tormama!

Ja nagu juba oma lugu alustasin - esta muy caliente! See film on tõeliselt kuum. Kui üks film kui selline võib olla seksikas, siis just nimelt see! Irooniline selle juures on see, et tegelikult on nö. paljast ihu filmis väga vähe. Kuid seda seksikam see minu meelest on! Filmis öeldakse, et suhtes võiks olla romantikat, peab midagi olema suhtest puudu...selles filmis polnud küll mitte midagi puudu! Kõik osad olid olemas ning võibolla see on mingis mõttes paradox...sest kui üks puzzle-tükk olekski puudu olnud, ei oleks see film olnud see, mis ta oli - täiuslik :)))

Lugu saab alguse sellest, kuidas kaks ameerika 20ndates eluaastates neidu lähevad juuliks-augustiks Hispaaniasse. Üks naistest, Vicky (Rebecca Hall) on kihlatud ning plaanib varsti abielluda. Ta on kindel oma valikus, sest talle meeldivad kindla sissetuleku ja ülespoole mineva karjääriga mehed, kelle peale võib kindel olla ning kes on korrektsed ja korralikud. Ta läheb Hispaaniasse peamiselt sellepärast, et oma ülikooli lõputöö jaoks Katalaani kultuuri kohta teha taustatööd ning uuringuid. Teine, Cristina (Scarlett Johansson), on vaba kui lind, näitleja-filmitegija taustaga. Meestes hindab seiklusjanu ning müstilisust. Tegelikult oma sõbranna meesideaalile vastupidist meest. Sellist, kellest ei tea kunagi mida oodata. Hispaaniasse ta lähebki seikluseid otsima ning oma ebaõnnestunud filmi tagajärjel tekkinud haavu lakkuma.

Ei lähe kaua, kui Cristina ideaalile vastav mees ilmubki nende ellu. Kunstnik, Juan Antonio (Javier Bardem), kellel kõigele lisaks mingi salapäraselt kahtlane eelmine abielu. Esimene kokkupuude ongi saatuslik. Ta kutsub naised lennukiga oma sünnipaika, Oviedosse. Et nautida head veini, head sööki ja head seksi. Vicky muidugi tõrgub, aga Cristina on kohe käsi. Muidugi ei saa sõbranna teist sellise hulluga üksi reisima lubada ning varsyi on kõik kolm lennukis, teel Oviedo suunas. Olude sunnil jõuavad voodini esimesena hoopis Vicky ja Juan Antonio. Vicky maailm läheb sellest pisikesest juhtumist pahupidi...ta polegi enam kindel oma meesideaalides ja seab kahtluse alla ka oma tulevase abielu. Samas elu läheb ikkagi nii nagu minema peab ning tegelik "paar" tekib Juan Antoniost ja Cristinast. Kuigi kui mängu tuleb ka see salapärane ex-abikaasa, Maria Elena (temperamentse ja võrratu rolli tegev Penelope Cruz), saab film oma tõelise hoo sisse. Ning keegi pole enam ei armastuse ega ka surma eest kaitstud! Oh, kui vabameelne ja "iga mehe unistus" suhe tekib sellise kolmiku vahel :)

Absoluutselt kõik näitlejad teevad fantastilised rollid. Woody tekst on nõelterav. Dialoog värske ja huvitav ning jutustaja kasutamine annab loole muinasjutulise maigu. Woody tundub olevat täiesti fantastilises vormis. Ta suudab mitmel korral oma tekstiga (kõige paremas mõttes) šokeerida. Tegelased ütlevad ja teevad asju, mis pole etteaimatavad. Ja see annab filmile tõelise hingamise. Woody Allen on kahtlemata üks minu lemmik-stsenariste. Tema oskus inimloomuse keerdkäikudele keerdusid juurde keerata, näitab kui tark ta on. Ma olen täiesti kade!!!

Näitlejatest oleksin peaaegu unustanud Patricia Clarkson -i, kelle roll pole ehk nii oluline, kuid on lisaväärtuseks igale filmile kus ta osaleb. Ja palju maitsekust annab filmile juurde ka selle kelmikas "Barcelona" laul ning romantiline hispaania kitarrimuusika. Filmi "värvid" on täpselt sellised soojad ja kirglikud - kollased-punased, nagu tihti Hispaania (näiteks Pedro Almodovar -i) filmideski. Ja see on küll osav saavutus vanameistrilt. Sest õhkkond on täpselt õige!

Veel meeldis mulle väga see lõpp ning kõige viimane lause. Tasub täpselt kuulata, see annab kinnitust nii mõnelegi asjale nii päris elus kui ka seal filmis :) Ja lõpp on iga hea loo puhul ülioluline! Aga ei saa märkimata jätta, et ka tee sinna lõpuni on selle filmi puhul ikka väga väga VÄGA kuum, aga maitsekalt kuum. Eriti näiteks tänu sellistele stseenidele, nagu see mis toimus Penelope ja Scarlettiga seal pimikus :)

Hinnang: 5 (Minu jaoks oli see VÄGA hea kinoelamus. Nautisin igat hetke ning neid üllatusi kuhu lugu pööras või siis neid üllatusi, mida keegi suust välja ütles või tegi. Mõnus täiskasvanute film. Usun, et Woody Allen -i stsenaarium ja Penelope Cruz naiskõrvalosa kategoorias võivad vabalt ka Oscarile kandideerida. Rootsi meedia on tituleerinud selle "parimaks filmiks, mis hetkel kinodes". Ja miks ka mitte...kindlasti üks selle aasta parimaid!!!)

Filmi trailer:

laupäev, 18. oktoober 2008

Maria Larssons eviga ögonblick - Everlasting moments (Maria Larssoni igavesed silmapilgud)

Lugesin kusagilt, et Ingmar Bergman ütles 1983. aaastal Jan Troell -ile, et nemad kahekesi ongi Rootsi kino viimased dinosaurused. Nüüd teadupärast enam Bergmani ennast ei ole, kuid Troell on saanud hakkama järjekordse meistritööga!

Kunagi ka Oscarile kandideerinud režissöri viimane film "Maria Larssons eviga ögonblick" on seekord esitatud Rootsi poolt akadeemiale võõrkeelse filmi Oscari kandidaadi kandidaadiks. Ja seda igati õigustatult, sest film on täiesti lummav! Lugu ise baseerub Troell-i naise perekonnasaaga mälestuste jutustusele ja saab alguse eelmise sajandi algusaastatel, mil noor Maria ja Sigfrid Larsson kohtuvad ning võidavad loteriiga fotoaparaadi. Sigfrid ostis loteriipileti ning seega nõuab, et aparaat kuuluks temale, aga pilet osteti Mariale ning seega Maria nõuab, et Sig saab kaamera endale nö. koos temaga, kui ta naise ära võtab :)

Sellest saab alguse sõdu, armukesi, vägivalda, alkoholismi ning kõikvõimalike üles ja allamäge minevaid suhteradu trotsiv abielu. Abielu, mis toodab muuhulgas ka 7 last. Tundub, et selle kooshoidjaks ongi Maria, kes oma isa surivoodil isa õpetussõnad "Mis jumal on kokku liitnud, seda inimene ei tohi lahutada" on võtnud oma elu motoks. Kõige nende rõõmsate ja kurbade eluhetkede ning kergemate ja raskemate aegade keskel on Maria suureks lohutuseks ning kaaslaseks...ja tihti ka rahaallikaks see fotoaparaat. Kuna Marial on erilist silma ja oskust sellega vapustavaid pilte teha, siis ta võidab ka Taani päritolu fototarvete poe ja stuudio omaniku südame. Kes justkui mingil kummalisel tasandil armub Mariasse, seda siiski kogu filmi jooksul otseselt mitte üles tunnistades. Samuti on ka soome päritolu Marial mingi sügav sümpaatia, heatahtliku mehe vastu. Siiski kordagi ei peta ta oma meest, tolle armuafääride ning kõiksugu valede ja vägivallatsemise kiuste.

Maria rollis väänab soomepäraselt rootsi keelt (nagu minagi:)) soome näitlejanna Maria Heiskanen. Ta on ka varem Troelli filmides kaasa teinud ning teeb iseenesest väga pingestatud ja ilusa rolli tugeva naisena, kes peab sellise raske suhte juures mõistuse säilitama ja oma laste jaoks tugisambaks olemas olema. Kuna mehest pole selles suhtes tolku.

Filmi varastab aga Rootsi praeguse hetke üks kuulsamaid ja armastatumaid meesnäitlejaid - Mikael Persbrandt. Tema jõuline, karm ja mitmes mõttes ka rumal Sigfrid Larssonit õpib vaataja vihkama. Kuid samas on temas mingi hea pool, kes armastab oma lapsi ning rabab tööd teha, et siiski rasketel aegadel perel hing sees hoida. Kuigi ega naine samuti talle alla ei jää oma öiste õmblemiste ning päevaste pesupesemistega. Kuigi mehel vahest läheb päevapalk ka kõrist kibedate vedelike näol alla saavad nad kahe peale ikka hakkama.

Fotopoe omaniku rollis, kellele tänu Maria saab fotopaberit ning muud vajalikku, mängib väga delikaatselt Taani näitleja Jesper Christensen, keda varsti võib näha ka uues Bondi filmis. Ja kui Maria keeldub tema abiliseks tööle minemast, siis tuleb mängu veel väga kõrvaline tegelane, kellel iseenesest ei ole mingit suurt rolli, aga kuna teda mängib minu lemmik rootsi näitleja(nna) Maria Ludqvist, siis iga kord kui ta kaadris oli, tundsin mingit kummalist kodusoojuse sarnast tunnet, nagu oleks mõni eesti näitleja ekraanil :)

Need pruunid toonid, mis terve filmi vältel valitsevad, need annavad mõjusalt edasi seda vaesust ja raskemeelsust ning töörügamist ja muudavad filmipilfi kunstiliseks. Filmi lõpus, on aga selgelt sisse toodud ka rohelised toonid...mis annavad jällegi juurde palju lootust...

Kui millegi kallal selle filmi puhul üldse norida, siis ehk selle, et üldplaani pole üldse kasutatud. Peaaegu kõik toimub suures plaanis või ülisuures plaanis. Ja kui mingil hetkel hakkab see silma ja siis ootad, et tuleks mõni üldplaan ja seda ei tule ega tule, siis tekib tunne filmi telgitagustest, mida ju filmi vaadates ei tohiks tekkida...ehk on üritatud kaadris hoida autentsust ja ajastutruudust. Ja ilmselt eelarve puudusel pole suudetud väga laialt ja suurelt ettevõtta dekoreerimist või puudus arvutitehnika või mingil muul põhjusel on kardetud, et üldvaates oleks kaadrivälised modernsed asjad paista. Igatahes on saavutatud küll väga täpne ajastutunnetus (kuigi mis ma ka tean, pole ma ju sellel ajal elanud :))

Ma ei saa ka märkimata jätta, et mu südant puudutas see lause, kui filmi jutustaja hääleks olev, Maria ja Sig-i tütar ütleb: "Mitte keegi ei tantsinud nii hästi kui meie isa." :))) Ja siis ka see tants seal kõige lõpus...nii armas, et kõik läks nagu ta läks!!!

Hinnang: 4+ (nii ajalooliste ajastudraamade austajatele kui ka rootsi filmikunsti austajatele üks pärlikene. Usun, et šansid on täiesti reaalsed, et film ka ihaldatud viie kandidaadi hulka Oscaritel pääseb. Igal juhul on ameeriklased pidanud seda juba enne kogu oscarikarusselli oma levisse võtmise vääriliseks, sest jutud käivad, et õigused on müüdud. Ja minu meelest igati põhjusega. Kõigele lisaks lipsab läbi ka Rootsiga seonduvalt oluline kuninga-teema, sest Maria kohtub mingil hetkel nö. rahva hulgas selleaegse kuningaga. Tema võetud foto kuningast isegi pannakse lehte. Ja sellel üritusel kõlab ka Eesti hümni viis. Mis siis sellest, et lauldakse hoopis rootsi keeles :) Üldse on film väga armas ning ka hobuste fänid saavad oma osa, sest Sig-ist saab mingil hetkel hobuste eest hoolitseja...eks sõja ja vaesuse ajal pidid mehed kõik tööd vastu võtma...nagu naisedki. Igal juhul soovitan väga seda filmi oma silmaga vaadata!)

Filmi trailer: