kolmapäev, 10. detsember 2008

Frozen river (Külmunud jõgi)

Frozen River (USA 2008)
Režissör ja stsenarist: Courtney Hunt (Esimene film!!!)
Olulisemad näitlejad: Melissa Leo, Misty Upham, Michael O'Keefe, Charlie McDermott

Loo lähtekoht: Lugu toimub jõulude paiku. Ühes pisikeses alevis, New York-i osariigi põhjapiiri ääres, Mohawk-i reservaadis ning Quibec-i osariigis Kanadas. Seda vahet sõidavad kaks naist, keda elu on kokku paisanud. Üks mohawk, teine valge, mõlemad üksikhooldajad. Smugeldavad pagulasi Kanadast USA-sse. Lihtsa raha ahvatlus, politseid ning mõlema naise isliku elu mured on huvitavaks põhjaks ühele külmas kliimas toimuvale ning kaasakiskuvale loole.

Arvamus: See film on praegusel hetkel sellises auhinnasajus, et ei tea millega see kõik veel lõpeb. Räägitakse isegi Melissa Leo võimalikust Oscarile kandideerimisest! Ja miks ka mitte. Ta ehitab üles üpris väheste vahenditega väga huvitava karakteri. Omamoodi kurva naisterahva, kelle suhtes paratamatult tekib sümpaatia. Tema nimeks on Ray...ja sama mehelikuna, nagu ta nimi peabki ta ehk paistma. Hoolitsedes oma laste eest nii ema kui isa rollis. Samaga tegeledes mõnes mõttes mehelikku "inimeste smugeldamisega". Kõigele lisaks päevatöö ja ostetud uue maja laen (mida muidu kätte ei saa, kui maksed poled tehtud) ja siis muidugi veel vaata, et lapsed maja põlema ei pane ning vaata kus kohast saad neile jõulukinkideks raha, rääkimata söögirahast, sest vaesed lapsed toituvad juba päevade kaupa popcornist...jne jne. Kuid väga hästi mängib ka tema "kriminaalpartnerit" Misty Upham. Kuigi talle on rohkem antud sellise vaiksema, endassetõmbunud inimese roll. Kuid kui Su laps on ära võetud...võibolla see muudabki inimese just selliseks. Samas eks temagi võtab sõna seal kus vaja. Väga usutav oli igal juhul ka tema karakter. Naise on nii mõneski mõttes üpris erinevad, kuid läbi keeruliste olukordade läbi filmi, tekib nende vahele mingi selline sõprusside, mis isegi mõjutab lõpus neid muidu nii loomulikke isekaid valikuid. Aga lõppude lõpuks inimlikkus võidab ning see on kuidagi nii lootustandev ka päris ellu (kas tõesti film võib nii palju päriselu ning alatajulisi mõtteid ning suhtumist mõjutada? Mina arvan et kindlasti!)... Lisaks veel Ray vanem poeg...aga sellel noorel näitlejal on juba tegelikult päris korralik CV :) Tema tulega mängimisest tuli oma lapsepõlv meelde. Kui tegin väikevennale pannkooke ja avatud tulega pliidilt (nagu need vanasti olid) läks pannipeal olev õli põlema...küll ma ehmatasin ära :) ei muudkui aknad lahti ja tuulutama... väga elulähedane värk jälle filmis...

Minule meeldivad sellised lood, millel on mitu tasandit ning mis tekitavad tunde, nagu mina oleksin seal nende tegelastega kaasas. Kaob nagu selline kinosaalis istumise tunne ja ununeb ümbritsev, sest lugu imeb niimoodi endasse koos naha ja karvadega. Erinevate teemade sõlmi oli ju risti ja rästi läbi kogu loo - sõltlasest mees, kes on oma pere maha jätnud; naine, kes peab oma laste eest hoolitsema, peab võitlema parema palga saamiseks, vaatama, et lastel oleks soe, katus pea kohal ja süüa laual; naine, kellel on laps ära võetud ning ta peab leidma võimaluse tolle tagasi saamiseks. Ühtlasi tegutsedes seaduste valel poolel ja olles pidevalt kahtlusalune, peitudes oma reservaadi õiguste ja kohustuste vabameelsuse taha. Sellised enda jaoks küll üpris kauged teemad, kuid ometi väga inimlikud ja usutavalt realistlikud. Muidugi üks šokeerivamaid sõlmi kogu loos on see lugu ühtede põgenike kotiga, mille smugeldajad otsustavad enda turvalisuse huvides keset teed autost välja visata...see mõjus mulle kuidagi sarnaselt nagu eelmisel aastal 4 kuud, 3 nädalat... filmi šoki-moment. Kuid ka see aitas kaasa sellele sisse-elamisele ning peaaegu, et enda nahal kõige selle tundmisele.

Jah, ma olen üpris vaimustuses sellest filmist. Ja pole ka välistatud, et vaatan selle kunagi veelkord üle. Sellest filmist õhkub mingisugust feminismi, mida ma mehena täiesti kergelt ning märkamatult seedin... on ju ka suurem osa taustategijaid naised, režissöriga eesotsas. Ja naised ongi ehk selle loo ning karmi kliima ja külma lume vastukaaluks. Kuigi karmid väliselt, siiski soojad hingelt. Emalõvid... ning mehed...peamiselt poisikesed või invaliidid, peavad muretsema, et väikevennal oleks jõuluks kuuse all kingitus või et naistel oleks tööd ja raha. Taandudes ka naiste relvade ees või sõites naiste pakiruumis. Naised, naised, naised..."tegelikult" naised keerutavadki seda meie maailma :) Me mehed oleme ainult käpardid ja nõrgad sõltlased ja kui raske asi ette peaks sattuma, siis laseme lihtsalt jalga... Okei, päris nii hull see asi "päris elus" ka pole... eks neid naisi ja mehi ole igasuguseid. Aga selles filmis siis sedapsi. Ja kõigele lisaks viis ju film tänavuse Stockholmi Filmifestivali peapreemia, ehk "Pronkshobuse" koju.

Hinnang: 4+ (Soovitan soojalt. See film muudkui kasvab mu sees...ikka veel...Karm pildike külmas atmosfääris, kuid hirmus kaasakiskuv ja põnev. Tõeline draamatriller. Lihtne ning ilma trikkide ja efektideta. Lumest hoolimata tumedates toonides. Nii nagu asi on.)

Trailer:

Kommentaare ei ole: