kolmapäev, 29. aprill 2009

Et tema mäletaks sedasama - Elina Hirvonen

Ma olen Soome kirjandusega üldiselt vähe viimasel ajal kursis. Ei teagi kas see tuleneb mingist trotsist või ebameeldivast lapsepõlvest, selles (minu jaoks) õnnetus riigis või sellepärast, et seal 8 aastat koolis käinuna, sai mõnevõrra seda nende kohustuslikku kirjandust maitsta ning millegipärast mälestused ei ole just positiivsed. Kuigi nüüd on hakanud näiteks nende filmikunst päris meeldima ja tõsi, mõned raamatudki - pole just otseselt lemmikud, kuid päris head (esimesena meenub Lehtolainen). Olen isegi ostnud mõned uued soomekeelsed raamatud viimasel ajal (Westö, Nousiainen...), kuigi lugemiseni pole veel jõudnud. Alustasin ka juba K kiidetud Oksanen-i "Stalini lehmad"...mille algus on paljutõotav!

Ühel hetkel jäi näppu see keskmisest õhukesem Varraku "Moodsa aja" sarja Elina Hirvonen -i "Et tema mäletaks sedasama". Kusagilt meenus kellegi soovitus ning kaanelgi lubati omapärast stiili. Lisaks on selle tõlkinud endise klassiõe ema, kellega kohtumisest on mul üks kummaline mälestus, aga see on juba üks teine teema :) Ühesõnaga mõtlesin, et teen kähkuka...kaua sellist lühikest lugu ikka loeb... Noooh, kokkuvõttes läks vist oma kolm päeva. Või isegi neli. Ma lihtsalt ei viitsi sellist üdini kurba ja tumedates toonides raamatut lugeda. Kurbus iseenesest on hea, kui seda raamatutes on, kuid alati peab ka mingi päiksekiir kusagilt vahelt paistma. Tegelikult kui nüüd hakata mõtlema, siis mingis mõttes on see selline Soome äng kuidagi Soomele iseloomulik. Meenuvad filmid nagu "Paha maa" ja sellised põhjamaa pimeduses üksindusest enesetappu tegevad mehed. Sellise tunde tekitas ka Hirvoneni raamat. Selline masendav ja kuidagi lootusetu on kõik. Lisaks inimesed ka kuidagi rumalad ja kõik eriliselt suurte lapsepõlvetraumade või vigaste perekondade produktid.

Raamat kandideeris kunagi isegi Finlandia auhinnale. Kas sellest peab siis järeldama, et milline üldine tase on Soome kirjanduses või lootma, et see lihtsalt oli neil kehv kirjandusaasta? Muidugi see võib ka olla sealne üldine maitse? Kolme sõnaga - mulle ei meeldinud. Jah, stiil oli küll tuntav, kuid see mõjus minu jaoks justnagu mõni oma esimese raamatu kirjutanud kirjandust õppiv tudeng oleks selle juhendaja abiga kirjutanud. Oli kohti, mis olid selgelt ülekonstrueeritud ning kuidagi ebaloomulikult koolikirjandi-laadsed. Meenusid mõned kohad Vanemuise etendusest "Kogutud teosed", kus sealt see "õpetaja-tegelane" Ruth oma õpilasel laskis lauseid maha tõmmata, mis ei ütle midagi ning konstrueerida teksti. Selline mulje jäi ka sellest raamatutekstist. See ei voolanud minu jaoks loomulikult. Õigemini voolas "liiga" loomulikult, kui seda nüüd kuidagi oskaks eesti keeles (või misatahes keeles) väljendada :) Mind pidevalt häiris see raam ka, et nagu on üks päev, mille jooksul siis inimesed meenutavad ja räägivad, mis kunagi oli. Jälle selline liiga tehniline lähenemine, mis omakorda võttis tekstilt hinge seest.

Lugu ise jutustab tütarlapsest nimega Anna. Tal on boyfriend. Ameeriklane, kelle nimi on Ian. Ianil on oma kõrvallugu jutustada - isast, kes sõjast tagasi tulles ei olnud enam päris mõistuse juures. Ian ise oleks justkui lõksus Soomes, kus selgelt teda kui ameeriklast vihatakse, kuna elatakse aega, mil Ameeriklaste Iraani-sõda ja samuti Afganistani teemad on kuumad. Samuti jookseb raamatust läbi 9/11. Tegelikult näitab kirjanik soomlaste rumalust ning lühinägelikkust päris õieti ja hästi. Ehk Ian, kui üks ameeriklastest - teda peetakse samuti kõikide ameeriklaste , ehk USA kui riigi rumaluste eest vastutavaks.

Põhitegalase perekond on samuti natuke kiiksuga. Kiiksuga on tegelikult peategelase vend, kes on suletud hullumajja. Käiakse läbi mingil määral õe ja venna lapsepõlve. Lapsepõlvest tuleme ju kõik. Usun, et sellest lähtub ka raamatu pealkiri (see on tegelikult teksti siise kirjutatud). Aga tõesti, kui Anna vend mäletaks samu asju, kas ta oleks siis Annaga rohkem sarnane ning ilma "puudeta"? Kusjuures kuna mu enda lapsepõlv (hilisem pool) veeres samuti Soomes, siis äratundmisrõõmu valmistas see tema "pidu". Kuidas ta üritas teistele meeldida ning vahetas Sex Pistolsi plakatid Madonna omade vastu ning meikis ja kandis teistega sarnaseid riideid. See on minu meelest tõeliselt tabavalt ära toodud veel üks sealse ühiskonna haigus. Ehk kui Sa erined millegipoolest, siis oleks parem, kui Sind poleks olemas. Igal juhul Sind automaatselt ei aktsepteerita, sest seeläbi oled sa "madalam klass" ning teised saavad Su üle ülemuslikkust tunda. Ja selline "tunne" on väikekodanlikel põhjanaabritel väga tugevalt mingis sügavas loomuses. Seda võin omast kogemusest öelda. Kuigi eks sellist esineb kindlasti igas ühiskonnas, kuid Soomes on seda kohe eriti palju.

Lisaks sellele tegeleb raamat ka veel ühe olulise (seekord juba mitte ainult soomlasliku) inimkarakteri eripäraga. Nimelt tahame oma probleemid kõrvale lükata, need meelest blokkida ning võimalusel maha matta. Raamatus on see väljendatud õe sooviga, et venna enesetapp oleks õnnestunud- "oleks saanud vaevast lahti", kuid ma usun, et pigem soomlaslikkusega asja siduses - isekusest johtuvalt samas ka süütundest...

Sellest jõudsin nüüd järgmise teema juurde. Ehk minategelase süütunne. See pakkus ehk ainsana mõtlemisainet, et mida ise oleks selles olukorras teinud. Vend põgenes hullumajast - õde kutsus talle politsei... Kirjanik jätab muidugi sada asja välja kirjutamata, jättes lugejale aimduse, et tüdrukul oli selleks piisavalt põhjuseid. Kuid tegelikult mina lugejana neid põhjuseid sealt täpselt üles ei osanud noppida ning tegelikult muutis teadmatus hoopis selle tüdruku, ehk peategelase ka üheks ebameeldivaks karakteriks, kelle käekäigul polegi enam vahet ja sellepärast kadus ka huvi, et mis neist seal saab. Sest vahet ju nagu polnudki enam.

Vastik raamat ja vastik tunne jäi ka seda lugedes, kuigi päris lõpus nagu ongi mingigi kergenemine. Aga see tuleb liiga hilja. Mul oli lugedes kogu aeg selline tunne, et tahaks kirjanikule anda Jonas Gardell-i Koomiku lapsepõlve lugeda. Sealt võiks ta õppida, kuidas selliseid raamatuid konstrueeritakse, et kõik oleks tasakaalus ning et karakteritele elaks kaasa ning sobivas suhtes oleks see kurbus teiste emotsioonidega. Sest mingis mõttes žanriliselt kuuluvad nad samasse kasti, kuigi tasemelt ikka päris eri liigadesse.

Hinnang: 2 (lõppkokkuvõttes leidsin neid mõtlemapanevaid kohti küll, kuid kõik mattus selle
suure Soomlaste ängi sisse. Isegi see ameeriklane oli nagu soomlase mõeldud ameeriklane - soomlase ängis. Usun, et raamat sobib lugemiseks, kui on millegipärast soov lugeda mingit üdini kurba kirjandilaadset jutustust. Samas alguses olid need nimed nii veidrad, et ega ma aru ei saanudki, et kas kirjanik ikka mõtleb, et kogu see tegevus toimub Soomes... Suurem osa raamatust oligi ju kunagi minevikus toimunud. Oleksin tahtnud mingit arusaamist ka sellest, et miks see Joonas selline oli ja miks ravi teda ei aidanud. Kusjuures minu jaoks käänati väga kummaliselt Joonase nime (see häiris millegipärast)....või peakski ütlema "Joona" nime (?) :) Ühelt poolt isiklik rahulolematus ei lase mul seda raamatut soovitada, kuigi pigem ikka see üdini masendav sisu. Tahaks loota, et kellegi elu tegelikult ei ole ainult selline must masendus. Et isegi need armsamaga koosveedetud hetked ei too mitte otseselt rõõmu, vaid teise inimese jutustusi mustadest ja masendavatest mälestustest... olgugi siis et sedakaudu ongi võimalik ju teist inimest hästi tundma õppida. Jah, mina küll seda raamatut ei soovita. Kuid usun, et tulevikus võin anda Hirvonen-ile teise võimaluse küll - lootes, et see pole jälle mõni selline "soome ängi" raamat.)

9 kommentaari:

Kristiina ütles ...

Huhh... Mina lugesin seda raamatut paar aastat tagasi. Olin sel ajal ise sügavas depressioonis. Ja mulle väga-väga meeldis. Mõtlesin, et kui ma peaksin ise raamatu kirjutama, siis kirjutaksin just nii. Ju ma siis Sinu maitse jaoks koolikirjandi tasemest kaugemale ei küüniks :S, aga jah, kirjandust õppiv tudeng ma just sel ajal olin :)))
Minule just väga istus see jutustamise stiil. Lakooniline, lühilausetega, mitte kõike lahti seletades.
Ja et masendav... nõus. Ilmselt ongi raske suhestuda sellise raamatuga, kui ise oled parajasti teistsugusel "lainel", ehk mõistad ka elu helgemat poolt. Mina tol hetkel ei mõistnud ja ilmselt oli samastumine nii täielik.

See, kas tegevus toimub Soomes või kuskil mujal, on minu jaoks täiesti kõrvaline, minu meelest oli see raamat just kuidagi ebasoomlaslik. Aga ma muidugi eriti palju soome kirjandusest ei tea. Nii palju ainult, et alati, kui ma olen teatris soomlaste kirjutatud näidendeid vaatamas käinud, siis need pole meeldinud. Sest soomlaste naljad tunduvad nii võõrad ja minu maitse jaoks labased. Selles raamatus minu jaoks seda "soomlaslikkust" ei olnud.

Ei ütle ka, et see nüüd 100% mu lemmikraamat oleks, oli väga vastikuid kohti, mis ma oleksin välja jätnud. Aga ilmselt on just vastav hingeisund see, mis laseb või ei lase sellest loost aru saada.

Danzumees ütles ...

Sul võib olla õigus - enda masendus võibki tõesti olla võti selle lugemiseks!

Aga see, et see oli "Soomes", see andis minu jaoks selle dimensiooni, mis ma ise kogenud olen ning kuidas see seal raamatus oli...ehk siis hinnangut tõstis minu jaoks just see "äratundmine". Aga raamatuna üldse, kogu see nö."äng"... see oli nii eht-soomlaslik minu jaoks.

Tavaliselt mulle lahtiseletamatus meeldib, ehk nö. lugeja intelligetsi hindamine kirjaniku poolt. Siin aga jäeti mõned asjad nii lahti seletamata, et taustast jäid puudujäägid olulistes kohtades. Aga raamat oligi ju "tausta-seletamisele" üles ehitatud. Sellepärast ka minu rahulolematus.

Kas Sa Gardelli "Koomiku lapsepõlve" oled lugenud? Kui pole siis soovitan väga :)))

Sehkendaja ütles ...

Ma olen sinuga selle raamatu puhul tõesti pea igas asjas nõus - Koomiku lapsepõlve kohta ei oska nii täpselt öelda (mäletan, et see film tekitas sellise ängi, et läksin koju kirudes, et ei tohi selliseid asju vaadata).

Kui kirjutad, et "keegi naug soovitas", siis võisin see vabalt mina olla, kuna ma tegin ta nii maha, aga mingil hetkel leidsin, et võib-olla oma Soome-kogemuse pärast suhestud teisiti. Nähtavasti ei muuda see asja.

Danzumees ütles ...

Ei mäleta täpselt, kas olid Sina, võibolla? Aga ma olen lugenud mujalt ka, et inimestele on meeldinud see raamat...

Aga Koomiku lapsepõlve film on mul küll DVD-l olemas, kuigi pole julgenud seda vaadata, sest raamat oli nii hea, et kardan rikkuda "muljet" ja head mälestust sellest. Seal oli neid sooje noote ning huumoritki sees, mis on selliste masendavate teemade tasakaalustamiseks oi-kui-vajalikud. Kahtlemata üks mu elu lemmikraamatuid! Ma mõtlen "Koomiku lapsepõlv" ikka...

Tiina ütles ...

Hee, mulle see raamat meeldis, isegi väga. Ta oli piisavalt lühike, et see painav masendus ei jõuaks liiga sügavale minna, kuid piisavalt pikk sisseelamiseks. Eelkõige meeldis tema stiil - napp, ei midagi üleliigset, aga kõik oluline sai öeldud. Aga olles ise lühiduse ja konkreetsuse armastaja, siis ilmselt sobis see kokku minu enda mõttemaailmaga. Päikesekiire osas olen teist meelt, minu meelest oli positiivne pool teoses tasakaalustajana täiesti olemas.
PS. Ei ole masenduses! (vähemalt omaarust):)

Danzumees ütles ...

Hmmm...minu meelest just "kõik oluline" ei saanud öeldud :)

Kuigi stiil oli tuntav ja sellepärast kaldun arvama, et tulevikus oleks päris huvitav temalt veel midagi lugeda. Kui ta seda stiili hoiab... aga mingit sellist soojemat asja sisse tooks... Kas Sa mäletad ka, et mis see "päiksekiir" oli, mille Sa sealt leidsid? Kas see Iani ja Anna suhe? või see kuidas isa ajas tütart vennale külla, ehk mingis mõttes pere ühtekuuluvustunne oli olemas? Või see armumine venna sõpra? (ma siin tikutulega üritan leida...aga mitte ei leia...mis muidugi ei tähenda, et seda seal polnud, ma lihtsalt ei leia seda üles, sest kui hetkeks midagi nagu tekkiski, siis kohe tehti see pihuks ja põrmuks... eriti sellepärast, et see peategelane ka isekaks ja ebameeldivaks karakteriks lõpuks muudeti, selle venna surma soovimisega... kuigi ma saan aru, et eks kõigil tekivad vahest sellised vastikud masendushood ja -tunded...aga selles raamatus oli see masendus neil kõigil ja koguaeg.... Eks seegi ju mingis mõttes rõhutas seda kirjaniku stiilitunnetust... mul on vist lihtsalt isiklikult sellest "Soome ängist" kõrini :)))

Kristiina ütles ...

"Koomiku lapsepõlve" ei ole lugenud, aga käisin vaatamas Võru linnateatri etendust, mis oli hea. Kuigi mitte tervikuna hea, sest oli rollitäitmisi, mis kohe üldse ei istunud. Aga "koomik" lapsepõlves ja hiljem täiskasvanuna - need näitlejatööd olid superhead. Samuti keskkoolinoored, kes selles tükis kaasa tegid.
Tekitasid huvi ka see raamat läbi lugeda :)

Tiia ütles ...

tere, ei leidnud teie kontaktandmeid, aga sooviksin. paluks meilile tiia.saitmania@gmail.com

Danzumees ütles ...

Tere! Saatsin meilile, aga siin on ka "igaks juhuks": raamatud@hotmail.com