Režissör: Kevin MacdonaldStsenaarium: Matthew Michael Carnahan, Tony Gilroy, Billy Ray
Olulisemad näitlejad: Russell Crowe, Ben Affleck, Rachel McAdams, Helen Mirren, Robin Wright Penn, Jason Bateman, Jeff Daniels, Michael Berresse, Harry Lennix, Viola Davis
Loo lähtekoht: Noor must mees jookseb, vaadates pidevalt selja taha. Põgeneb kellegi eest... Kuni jääb ühte varjulisse kohta peitu. Sealt leiab tagaajaja - mõrvar - ta üles ja laseb maha. Kuuli saab kerre ka suvaline pealtnägija. Edasi jääb metroos rongi alla noor naisterahvas. Kongressiliige hakkab kaamerate ees nutma, kui teatab kõigile, et suurkorporatsiooni ebasedusliku tegevuse uurija, poliitiku enda assistent, ehk too sama naisterahvas on jäänud rongi alla ning surnud. Selge - poliitikul oli oma assistendiga afäär. Ajakirjanikud nagu raisakotkad hakkavad jutust välja rebima kõike mis võimalik. Ja kuna üks tippajakirjanik on selle poliitiku ülikooliaegne toakaaslane ning hilisem perekonnatuttav ning muuhulgas olnud voodis ka poliitiku abikaasaga, siis on tal mõistagi otseliin infoni. Samas ka omad huvid, et sõber ja/või sõbra naine ilusti asjast välja tuleks. Motiivid on segased. Kes on tapmiste taga, kes keda üle kavaldab ning kes on salapärane mõrvar ja kuidas teda üles leida....
Tegemist on üpris stiilipuhta trilleriga, kus muidugi ka peategelane surmaohtu jääb. Viga on selles, et nii kui "see" näitleja ekraanile tuli, ütlesin ma K-le, et pane tähele - lõpuks on kõiges süüdi just "tema". Jah, see film on täiesti tavaline põnevik, tavaline Hollywoodlike klišeedega üleküllastatud stuudiofilm. Kusjuures keskmisest veel kõvasti venitatum ja igavam ja etteaimatavam. Mõjus justkui ülipika politseisarja ülivenitatud osana. Kusjuures filmi lõppedes selguski tiitritest, et tegemist on BBC telesarja filmatiseerimisega.
Tõele au andes, üks põnev koht siiski oli - siis kui Russel Crowe, kes mängib vana ning kogenud ajakirjanikku, saab ise mõrvari sihtmärgiks. Hetkeks tekib kassi-hiire mäng garaažis, mis on ehk natukenegi põnev. Muidu on film täiesti põhjendamatult venitatud kaadrite ning tegevusega. Isegi päris algus, esimestest stseenidest alates - jookseb ju must mees kusagil tagahoovides, pimedas, vihma sajab - kõik on niiiiii tüüpiline.
Kummaline, et kohati oli dialoog isegi päris vaimukas ning hästi kirjutatud, kuid seda ainult hästi paiguti. Ja kuna stsenaariumi on kirjutanud 3 eri inimest, siis võibolla üks neist oli hea ja teised kaks mitte ning sellest tulenesid ka need erinevad tempod ja just selline hea ja kehva dialoogi tuntav vahe. Kuigi kõik kolm stsenaristi on oma varasemate töödega tõestanud oma menu kassafilmide kirjutamisel. Kõik on ka mingil määral poliitikat oma trilleritesse sisse kirjutanud, sest on ju ka "State of play" just nimelt "poliitiline triller".
Postiivsele poolele võiks kirjutada sellise konkreetse näitamise kui sarnased on politseiuurija töö uuriva ajakirjaniku tööga. Selline võrdsustamine on ju juba ka varem tuttav kuid siin filmis tuleb see eriti hästi esile. Samuti oli huvitav näha Ben Afflecki sellises emotsionaalses rollis. Mõnes mõttes ta isegi üllatas, kuigi mu lemmikute hulka ta ikkagi veel ennast ei mänginud. Russell Crowe on ju alati tase, nii ka siin, kuigi tema roll, mille ta loob on kuidagi selline eba-russellcrowelik :) K ütles, et viimases kaadris oleks ta oma pikkade juustega olnud varjus nagu naine :) Helen Mirren-i roll oli ka hästi tehtud, aga see on liiga väike, et temasuguse tippnäitleja erilist mängu nautida. Naispeaosalist - noorajakirjanikku mänginud Rachel McAdams on küll üpris kena naisterahvas, kuid minule mõjus ta väga võltsina. Vahepeal oli tal lihtsalt selline ilmetu, emotsioonitu nägu vales kohas isegi naeratav nägu, mis mõjus kuidagi kohtlaselt. Pisitillukeses rollis oli vahva märgata ka just tänavu Oscarile kandideerinud Viola Davis-t, kuigi tema roll on tõesti vaid "hetk" ekraanil. Jason Bateman oli natuke labiilse närvikavaga bi-seksuaalne suslik, aga ta andis natukenegi särtsu sellesse igavasse trillerisse.
Üks asi, mis veel võltsina mõjus, oli see et Crowe ja Affleck-i karakterid olid ülikoolikaaslased. Neil on aga päris kopsakas vanusevahe - umbes 8 aastat ja see on ekraanil paista. Lisaks on Robin Wright Penn Affleckist 6 aastat vanem ning samuti olid nad õlikoolis koos. Jääb mulje, nagu Affleck on astunud rolli sellepärast, et keegi Wright Penn-i ja Crowe eakaaslane on rollist loobunud. Kuigi eks muidugi ka selliste vanustevahedega on ju kõik võimalik, aga lihtsalt kogu see mix tundus minu jaoks imelik ja ebausutavalt punnitatud.
Isiklik märkus: Esimest korda märkasin, et Sean Penn-i "päriselu" abikaasa Robin Wright Penn on tegelikult päris sarnane Madonnaga...ja Madonna ju oli enne Robinit Sean-i "teine pool"... ju sellel asjal on siis tõetera sees, et mehed vaatavad ikka teatud tüüpi naisi :)
Hinnang: 2+ (mina isiklikult ei soovita. Kuigi IMDB keskmine hinne on sellise filmi kohta minu meelest lausa hämmastavalt kõrge (7,7). Minul tuli seda vaadates uni ning ma hakkasin mingil hetkel uurima, mis kell on, et kas juba otsa ei saa... Vahepeal muudkui käiati asja ühe koha peal, ehk lugu ei liikunud ega liikunud edasi. Eks vahest on selline pinge kruvimiseks ka nõutav, kuid minu jaoks siin küll pinget ei kruvitud. Pettusin filmis tegelikult päris kõvasti. Russell Crowe filmid on tavaliselt mulle ikka meeldinud, tema pärast peamiselt tärkas ka huvi selle filmi vastu... Helen Mirren oli teine põhjus - aga näiteks üks teine Russell Crowe poliitiline - või pigem suurkorporatsiooniga seotud triller - "The Insider", oli ikka täiesti 5 tärni film. See "State of play" on päris mannetu üritus "Insider"-i kõrval... Kuigi filmi alguses isegi läks nagu justkui hooga käima ning oleksin ju andnud need klišeedki andeks, kui see tempo vaid oleks püsinud.)
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar