Rootsis on stand-up koomika kujunenud viimase paarikümne aastaga täiesti arvestatavaks kultuuriilminguks. Ehk polegi seda just õige teatriks nimetada, kuid mina võtan seda teatrina ja sellepärast lahterdan selle lavalise vormi tõesti siin blogis vabameelselt nö. teatriks. Kes pole nõus - mõistan 100%! Aga paratamatult võtavad ka need koomikud seal laval nagu mingi rolli. Olgugi, et tihti just nö."iseennast" esitavad. Tavaliselt ju need lood, mida räägitakse (etendatakse) serveeritakse tavaliselt nii, et need on juhtumid, mis koomiku elus päriselt on juhtunud. Ja mingil maagilisel moel on see mõjuvam nii - ikkagi "päris"... kuigi arvata on, et suurem osa neist juttudest on luiskelugude valdkonda kuuluvad - lihtsad linnalegendid või jutustajat häbistavad ülestunnistused või jutustaja enda eripäraga seotud anekdoodid või isegi füüsiline koomika.
Ma ei tea, kuidas teiste riikide koomikutega on (olen küll tv vahendusel Ameerika stand-up-iga natuke kursis - kuid ei saa võrrelda stand-up koomikat, mida vaatad teleri vahendusel ja seda, mida päris nö."Stand-up klubis". Teleris on paratamatult tsensuuripiirangud ning muud telefirma nõuetest või ka montaažist tulenevad kõrvalmõjurid.), aga Rootsi koomikud on üpris "selle" kesksed. Ehk kõik mis on seotud seksiga, see on paljude jaoks vist tabu ning haarab inimesed kuidagi kergema vaevaga kaasa. Vähemalt nii mulle tundub, olles nüüd juba nii mõnegi koomiku ampluaaga tuttav.
Seekord sai see huumorimaiustamine ette võetud jälle ühe mul lemmikkirjaniku pärast - nimelt Jonas Gardell astus üles Drottninggatanil asuval Skandia kino laval. Tegemist lausa ari-ettevõtmisega, ehk korra nädalas või üle nädala astuvad samal laval kolm koomikut oma kavadega rahva ette. Teised kaks, ehk keegi Karin, kes pidavat osalema mingis siinses TV3-e komöödisarjas ja keegi Kristoffer, kes pidavat tuntud olema "Parlamentet" saatest, olid minu jaoks uued näod.
Kõigepeal alustas showd konferansjee, kes ise oli ka mingi koomik (nimi samuti Kristoffer). Ta suutis rahva päris kuumaks juba kütta, niiet kui Karin lavale saabus, oli aplaus üsna tormiline ja rahvas hirnus naerda esimestest lausetest alates. Päris julgelt naine rääkis nö. naiste asjadest. Kõikudes seal labasuse piirimail. Kuid see kuidas ta neid oma lugusid (näiteks naiste "sellest piirkonnast" rääkis), oli kuidagi nii loomulik ja muhe, et seda ei saanud jutustamisvormi pärast labasena võtta. Ja need teemad ta hüppasid kah niimoodi naljakalt pool somivalt pool sobimatult näiteks sellest kuidas ta oma mehele soovitas GPS osta, et seal... ei ma ei suuda seda lugu siia kirjutada... sorry :) see on natuke rõve... (mul tekib isu minna sülitama isegi paljalt nende mõtete pärast, mida selle loo ettekujutamine mkinust tekitab).. ühesõnaga rõvedatelt lugudelt ja abikaasalt lastele... Paar ütlust, mis meelde jäid näiteks:
*Mul on mees ja kaks last, aga miks küll ei võiks olla vastupidi?
*Lapsed pidevalt vinguvad kodus, et ma ei olevat maailma parim ema, nagu teiste laste emad... noh, ühel päeval mul sai mõõt täis ja ma paiskasin neile ka tõe välje - Teie pole maailma parimad lapsed ka!
Karini lood olid lühikesed ja ma ei tea kas sellepärast, et need mind niimoodi naerma ajasid, tundus mulle, et tema osa oli kuidagi lühem ka kui teistel.. aga võibolla oligi... Igatahes pärast teda tuli Parlamenteti Kristoffer. Suur ja selline mõõdukalt kogukas. Irvas kohe Jonas Gardelli üle, et lava taga on kalamarja ja igasuguseid hõrgutisi, sest staar on majas :) Ta avastas, et laval on luuk, tegi selle lahti, justkui tõesti oleks just selle sealt avastanud - ronis sisse. Aga päris sinna alla ta ära ei mahtunudki - ronis välja ja vabandas, et ta on "liiga lühike" oma kaalu kohta :))) Mees oli selgelt pärit Skånest, sest vahepeal lasi mõnusalt murdes nii, et ma pidin korralikult pingutama, et aru saada. Aga olgem ausad, ma ei tulnud ju teda sinna vaatama-kuulama, vaid ikka Gardelli.
Kui ta siis lõpetas, tuli vaheaeg. Ja pärast vaheaega, kui oli teada, et on lõpuks Jonase kord.... tuli lavale konferansjee ja teatas, et staar pole veel saabunud ja et on veel üks üllatuskoomik. Dämit. Noh, tema nimi ei tule nüüd meeldegi, aga ta on samuti telekast tuttav. Selline tõmmunahkne pontsakas onkel, kellele meeldis oma karvast ja suurt kõhtu paljastada. Ei oskagi tema nalju siin ümber jutustada, sest lihtsalt pole ühtki meeles. Aga naljakas oli ta küll, selles pole asi... asi on mu kehvas mälus. Kuid siis, lõpuks ometi, piilus ukse vahelt Gardell sisse... vabandas, et ta olevat täna juba kolmes kohas esinemas käinud... Jonas Gardell on üks kuulsamaid Rootsi homoseksualiste. Linnalegend räägib, et sellepärast, et rahvas tema raamatuid ja koomikat ning isegi tema meest nii väga armastab, et sellepärast olevatki rootslased nii tolerantsed ja mõistvad tänavatasandil ning kodudes kõigesse, mis puudutab homoseksualismi. Gardell oma juttudega nende ühisest elust Mark Levengood-iga (Mark on rootsisoomlane, kelle raamatuid on ka eesti keelde tõlgitud ja ta on ka üks kuulsamaid konferansjeesid siinmail, olles ka kohalikku eurovisiooni läbi vedanud ning muid suuri gaalasid), on toonud homode suhted kõikide rootslaste söögilauajuttudesse ja seltskonnavestlustesse. Gardell on müünud miljoneid raamatuid ise ja tema stand-up showd, mis on tihti vürtsitatud ka laulukestega, müüakse alati välja kiiresti ning ta tuuritab nendega mööda Rootsimaad pikki kuid. Lisaks juttudele nende ühisest elust Markiga ning homonaljadele, on tema leivanumbriks suhelda esimesse ritta istunud inimestega. Muidugi nende üle nalja vistates. Aga trikk on selles, et jääb tõesti mulje, et ta oma naljad lennult välja mõtleb ning et need oleksidki just sellel õhtul ette ritta istunud inimeste kohta. Aga kes teab, võibolla see ongi päriselt nii? Lisaks meeldib talle teha "räsitud kotkapoja nägu"... ta tõesti meenutab natuke kotkast... Ta rabaski ühelt eesistuvalt naiselt tolle käekoti ja hakkas seda siis kogu rahvale paljastama. Vaene naine läks nii ähmi täis ning nõudis oma kotti tagasi. Gardell oli pärast põgusat tuuseldamist ning tädi üle irvamist nõus koti tagasi andma, kuid ainult tingimusel, et too talle musi annab :) Tädi juba peaaegu oli valmis seda tegema, kuid siis võttis Gardell oma räsitud kotkapoja rolli välja ning sellisele tõesti ei taha kohe kindlasti keegi isegi "teri visata" musi andmisest rääkimata :)
Üks lugu, mis Gardellilt nöiteks võiks tuua ona tema ja Marki saladus - nad tähistavad kohe-kohe oma 23ndat kooselu aastapäeva. Ehk siis pikaajalise tugeva ning püsiva suhte saladus ei ole mitte mingi selline ebamaine asi, nagu armastus. Nende suhte on koos hoidnud ikka ühised pangalaenud ja võlad :)
Hinnang: 4 (mina eelistan ikka ühe koomiku pikka showd. Siis saab paremini sisse elada. Liiatigi Gardellil olid müned naöjad, mis juba tuttavad tema viimasest lavashowst. Ja muidugi oma viimasele raamatuöe "Om Gud", tegi ta ka kõvasti reklaami... ehk siis jumala-naljad olid ikka siinseal vahepeal. Ja mis seal salata, oleks tahtnud ka "esimeses reas istuda... jäi nagu osa sellest saamata... isegi selle hirmu hinnaga, et ta just minu oleks naerualuseks teinud... minu meelest sellel poleks vahet olnud -pigem adrenaliini tekitav ning mõnus võimalus ka iseenda üle narda... ei tea kas mul on tõesti nii paks nahk ka päriselt. Noh, jaanuaris pidi Gardell uue showga välja tulema, eks siis saab end proovile panna :) Seniks aga saab tema raamatuid lugeda - hetkel loen ikka tema järge "Koomiku lapsepõlv"-ele.. see on lihtsalt nii hea, et ma loen pidevalt neid peatükke üle ning ääriveeri, et see nänn ometi otsa ei saaks... aga paraku on see kohevarsti läbi... õnneks on veel ka kolmas osa - "Jenny"... see pidavat olema Gardelli enda lemmikraamat oma kirjutatud raamatutest... elik sellega pidavat ta ise kõige rohkem rahul olema. Töökaaslane, kes seda lugenud, soovitas ka ja ütles, et see olevat üks kõigi aegade kurvemaid raamatuid olema... huvitav kas headel koomikutel on kõigil anne ka vastandsuunal, ehk tõeliselt kurbadel teemadel sama osavalt jututstada...
Paratamatult tervet seda shoed vaadates tekkis kade meel, et miks Eestis ei ole selliseid stand-up koomikuid. Meil on küll estraadi omal ajal tehtud, kui näiteks Aimla oma satiiride või Baskin oma estraadikavadega esines.. ja muidugi Eliisavet Jõhvi ning Uduvere Ärni... aga kuhu need kõik noored kasvav koomikute põlvkond on jäänud... neid lihtsalt pole.. nii kahju... kuigi Jan Uuspõld ja Peeter Oja ehk siiski... kuid kahe mehega kultuuriilmingut ei loo... kahju... Naer on minu meelest tõesti terviseks! Ja ellu on vaha võimalikult palju häi nalju ning mõnusat naeru... ja eks siis niikaua peab olema õnnelik, et saab neid Rootsi koomikuid vaadata-kuulata :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar