Alapealkirjaga: "Based on the Novel Push by Sapphire"Režissör: Lee Daniels
Stseenaarium: Geoffrey Fletcher (baseerub Sapphire raamatul "Push")
Olulisemad näitlejad: Gabourey 'Gabby' Sidibe, Mo'Nique, Paula Patton, Mariah Carey, Sherri Shepherd, Lenny Kravitz
Auhinnad: Sundance-i ja Toronto filmifestivalidel "Publiku lemmikfilm", Sundance-l ka Grand Jury Prize ning Parima näitleja Jury Special Prize Mo'Nique-le.
Loo lähtekoht: Precious on seestpoolt täiesti tavaline 16 aastane tüdruk - unistab ilusasti poisist ja kuulsaks saamisest, väliseltki pole ju muud midagi erilist, kui et neiul on ülekaalu liiga palju. Aga see, mida vaene tüdruk on pidanud läbi elama ning millist elu ta ka hetkel elab, on eriliselt südantlõhestav ja uskumatult kurb. Nimelt elab ta emaga, kes vihkab teda ja vaesuse pärast ollakse täiesti sõltuvad sotsiaalabist - süüa polegi kodus peale seajalgade. Ja emal pole kavatsust tööle ka minna - saab ju niimoodi ka...
Siinkohal pean hoiatama, et mu alljärgnev tekst kubiseb spoileritest ja neid asju ette teades võib rikkuda oma vaatamiselamuse. Ja film on kahtlemata vaatamist väärt!
Millegipärast on filmis tegutsevate harimata mustade inimeste elu minu jaoks eriliselt vastuvõetamatu ning hirmus. Nende mõttemaailm tundub olevat seotud ainult teleka ees rasvaste asjade söömisega. Teiste üle üleolekut seejuures tundes ning rasvudes ja ennast õigustades kõikvõimalikel viisidel. Aga halb enesetunne, eriti mis on seotud rasvumise ja rahata olekuga, tekitab inimeses viha ühiskonna, ümbritseva ja iseenda üle. Vihaga kaasneb tavaliselt ka agressiivsus. Ja agressiivsusega vägivald.
Precious-i eluolukord on uskumatult raske. Tal on kaks last omaenda isaga - isa on vägistanud teda sellest alates, kui tüdruk oli 3 aastane. Tema ema vihkab teda eelkõige sellepärast (et tema mees enam teda ei taha, vaid hoopis tütart), aga ka omaenda muredes ja halvas enesetundes on nii lihtne viha ja süüdistused suunata sama isiku suunas. Järk järgult on olukord läinud nii karmiks - et ema loobib tütar kõikvõimalike kättejuhtuvate asjadega täiesti tagajärgedele mõtlemata. Alguses mistahes kättejuhtuvad väikeasjad, siis pannide ja metalsete esemetega, kuni lõpuks vihahoos koab täiesti kontroll, ning Precious pääseb napilt "televiisoriga vastu pead saamise eest". Ime veel, et tütar ise selle kõige juures inimeseks suudab jääda ning üritab koolis midagi õppida ja oma elu jalgadele saada. Oma elu planeerib ta muidugi koos oma kahe lapsega, ehk ka selles suhtes on terve mõistus ning (minu meelest) õige suhtumine. Koolis hakkavadki asjad laabuma, eriti tänu uuele koolile, sealsele heale õpetajale ning väiksele klassile, kus teisedki tüdrukud sarnaselt elu hammasrataste vahele vähem või rohkem on jäänud. Kuid ühel päeval sureb Precious-i isa, toosama, kes teda pidevalt vägistab - AIDS-i!
Nii südantlõhestavat lugu pole ma juba ammu näinud! Justkui üks hoop ja raskus teise otsa. Selliseid teatud inimesi sellised raskused kohe justkui tõmbaks magnetiga ligi. Ja oma paksusest ning oskamatusest endal natist kinni võtta oli mul ikkagi sellest tüdrukust väga kahju. Ta oli ju alles laps ja ei osanudki mõelda teisiti. Ilmselt ei saanud aru, miks ta sellises olukorras on, miks ta ema teda niimoodi vihkab ja üldse miks ta selline on. Millega ta selle kõik ära on teeninud? Või nagu ta ahastuses koolis oma vihikusse kirjutab: Why me? Tõesti miks just tema neid kõiki raskuseid peab kandma ja üksi, ilma pere ning eelkõige vanemate toetuseta? Elu võib olla nii ebaõiglane. Ja kui see ebaõiglus on suunatud lapsele, siis on see veel kuidagi topelt valuline.
Film on minu meelest nö."naistekas", kuigi nagu eelpool kirjeldatust aru saab - väga karm naistekas. Ja muidugi ei jäta see meid mehi ka külmaks. Mõni võibolla tõesti võib mõelda, et "paksule kuluski ära" või et "oma viga, et on siis selline" - aga ei saa unustada, et ta on ainult 16 aastane ning elanud juba põhimõtteliselt sünnist peale sellist elu ja ükski inimene rääkimata lastest peaks sellist elu kannatama. Ja kuigi ma oma igapäevaelus ei puutu kokku selliste inimestega , siis olen küll üks kord tundnud inimest, keda ma tean, et tema mees teda peksis. Lisaks on tal 2 last, kes samuti oma osa said. Korra elus olen kokku puutunud Aidsi põdeva inimesega ning usun küll, et selliseid olukordi nagu film portreerib võib ka vabalt päris elus olla. Eks muidugi film on üledramatiseeritud, aga mitte ebausutavalt - mina jäin igatahes uskuma. Paljus ka sellepärast, et võrreldes enda lapsepõlve Precious-i omaga leidsin sarnaseid jooni. Minu vägivaldne kasuisa küll "nii" karm ei olnud - ta ainult peksis meid... ja minu ema mind asjadega ei loopinud, lihtsalt pidin kõrvalt vaatama kuidas ta jõi ning seda pärast välja elas (rohkem häbi tundes tuttavate ja sõprade ees kui kurbust, et miks just "minu ema" ja miks mina sellises olukorras olema pean?). Kuni siis ühel päeval (õnneks) teatas ta mulle, et ma ei ole enam tema poeg ning ärgu ma enam temaga kontakti võtku. Nagu Precious filmis, nii ka mina mäletan lapsepõlves mõtet, et millepärast see küll on nii, et võõrad inimesed leiavad rohkem armastust endast jagada võõraga, kui "omad". Mind päästis võimalus veeta aega võimalikult palju armsate naabrite juures - Precious-il oli tema õpetaja. Hea, et siiski leidub "häid" inimesi... kõik ei ole "külmad".
See minu tuttav, kelle mees teda peksis, andis tollele hullule pidevalt andeks. Küll laste pärast, küll mehe alandliku vabandamise pärast (tuli jälle lilled käes ja lubas, et kunagi enam ei tee). Minagi andsin emale ja kasuisale ikka andeks - oma ema ju ikkagi. Isegi nüüd täiskasvanuna, enne lõplikku krahhi - töökaaslased ütlesid ja imestasid, kui ema tööle helistas, kuuldes kuidas ta minu peale läbi toru röökis, et miks ma toru ära ei viska (päris otsene võrdlus filmi karjuva emaga) ning miks ma seda kannatan. Aga ta on ju ikkagi ema... Lõpuks siiski otsustas ta, et ta ei ise ei taha enam minuga tegemist teha. Ja ometi ei lähe päevagi mööda kui ma ei mõtleks tema peale ning ei tunneks ennast süüdi tekkinnud olukorras. Aga tegelikult ei ole see enesestmõistetavus, et lapsed peavad oma vanemaid armastama ja austama. Vanemad peavad selle välja teenima, andes ise armastust ja austust lastele. Niisamuti tahan ju mina oma lastega sõber olla, nende elu, soovide ja otsustega arvestades. Lootes, et armastusega teenin nende armatuse. Ma ei teagi kui palju ma sellele teadlikult niimoodi lähenen, pigem tuleb ja ehk peabki see suhtumine tulema alatajust. Kuigi teadlikult mõtlen küll, et ei teeks neid samu vigasid, mis minuga on tehtud. Filmi lõpus kartsin, et Precious ka annab emale andeks... allasurutud inimesed on ju "nõrgad", aga kas ikka on? Võibolla leitud jõud ja tugevus on vastupidi muutnud tavalisest veelgi tugevamaks? Ma ise tunnen küll mitmete asjadega, et olen mitme kandi pealt nii kiviks muutunud, et suudan täiesti tundetu olla mingite asjade suhtes... samas on ka neid nõrku kohti, mis on eriti hellad, ilmselt nõrgemad, kui tavalisel mehel (näiteks kõik mis puudutab mu lapsi).
Kui film niimoodi kõnetab omaenda elu üle järele mõtlema, siis tähendab on tegemist väärt asjaga. Väärt on ta minu meelest ka oma tehnilise teostuse poolelt. Nimelt on kasutatud päris palju huvitavaid orginaalseid võtteid, mis muudavad filmi kunstipärasemaks ja tõstavad ta palju kõrgemale ja väärtuslikumaks tavalistest naistekatest või tv-draamadest. Ja näitlejad on ka täiesti võrratud. Eelkõige muidugi kolm enim ekraaniaega saavat naist - Precious (Gabourey Sidibe), ema (Mo'Nique) ja õpetaja (Paula Patton). Hämmastav, et Sidibe jaoks on see debüütroll! Ei või küll öelda, et ta mängiks ilmetega ning tundeliselt, vaid pigem ikka kogu oma kere ja olemusega. Ema rollis Mo'Nique teeb ühe aasta kõige meeldejäävaima naisrolli - karm, karm tädi! See tuleb tal nii ehedalt, nagu teaks ta täpselt seda naistüüpi. Minu teada on ta varem rohkem koomiku ja telestaarina tuntud, aga selle rolliga ma usun, et ta mitte lihtsalt ei kandideeri Oscarile vaid viib kuldmehikese ka endale koju. Ja Paula Patton on minu meelest väga cinematogeeniline naine. Justkui headuse ja ilu kehastus :) Teda on tõesti väga hea ekraanil vaadata! Eraldi peab tähelepanu pöörama ka kahele kõrvalosas mängivale "lauljast näitlejaks" muutunud inimesele, nimelt Mariah Carey ja Lenny Kravitz! Mariah on juba varemgi jäänud kinoekraanil silma, kuid kunagi varem pole ta olnud nii ehe ja usutav kui siin sotsiaaltöötaja rollis. Ei mingit erilist make-upi, ega superstaarilikke riidehilpe, vaid justkui tõesti tavaline inimene nö.leti taga. Ja Lenny "mees-õena" on kuidagi naljakalt eba-rock'n'rollilik :) Kuid seda usutavam kummalisel kombel...
Ei tea, mis tunne oli neil seda filmi tehes, Mo'Nique pidi väga kõvasti sellesse rolli sisse minema, muidu poleks võimalik sellist labiilset ja väga üles-alla närvikavaga naist mängida nii ehedalt, kui just pole seda endas ka tugevalt sees... See oli täiesti vapustav roll minu meelest!
Hinnang: 5 (kui film kõnetab, šokeerib ja mõjub nii tugevalt, siis ei saa muud kui imestada, et miks kõik filmid ei võiks olla nii tugeva emotsionaalse laenguga. Ka action, õudus või mistahes muu žanri filmid ongi head, kui nad mõjuvad tugevalt, ehk mõjutavad mingeid tundenärve sügaval sisemuses, olgu see siis mis "tunne" tahes. Tugev draama, mille lõpuga jäin ka rahule. Ja kaamerakasutus ning huvitav montaaž andsid omakorda juurde. Ja kuna tegemist oli ka nö. "ajastufilmiga", ehk 80-ndatega, siis mitmes kohas leidis täiesti loomulikke ja otseseid viiteid sellele - näiteks Tom Cruise Top Gun-ist... ehk Precious-i unistuste mees - motika seljas (tegelase nimi on tiitrites "Tom Cruise")... samuti riided või ka muusika - Bobby Brown meenub esimesena...)
Atmosfääritunde mõistmiseks näitena üks lõik Claireece Precious Jonesilt endalt:
"Sometimes I wish I was not alive, but I don't know how to die. Ain' no plug to pull out. 'N no matter how bad I feel, my heart don't stop beating and my eyes open in the morning."
Kurb, kurb film...
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar