neljapäev, 3. detsember 2009

Tsuhh, tsuhh, tsuhh - Eesti Nukuteater

Ma olen juba titest peale olnud Helle Laas-i fän :) Ehk siis umbes 30 aastat juba! Meie klassijuhataja 7.Keskkoolis (õnneks) vedas meid mitu korda tema etendustele. Ja sellepärast eriliselt on tema sametist (aga samas karedat... see on nüüd natuke vastuoluline võrdlus :) "kare ja sametine", aga nii see tõesti on! Uus omadussõna eesti keelde ongi sündinud siin ja praegu - Helle Laasi häälest :) - "Kare-sametine" :)), üsna madalat ja mõnusalt isikupärast häält kuulates alati selline magusalt nostalgiline lapsepõlve tunne hetkega peal :)

Kuigi selles tükis räägib ta nii (loe: liiga:)) vähe, rohkem teeb häälitsusi. Aga ussikesena ikka vahest käib ja ütleb rongipeatuse nime :) Ja see kui täiega ta seda kõike teeb ja kaasnäitlejad Are Uder ja Riho Tammert ka, seda oli nii mõnus vaadata! Mis siis sest, et vaatajad on sellised pisitillukesed - aga kindlasti seda tundlikumad ning igat väikest vahvat detaili avastavad ning tundvad nad on. Mõnikord on nende pisitillukeste publikuliikmete austust, armastust ja tähelepanu väga raske võita, kuid sellise imetlusväärse professionaalsusega kuidas nad kolmekesi seal hunniku loomi lavale toovad, see on väga vahva! See sama ussikenegi tuleb alati rongipeatuse viidaga natuke erinevat moodi ning ütleb seda nime vastavalt selle looma-päraselt, kelle nimega see jaama nimi on seotud. Ja siis veel need mõnusad lahendused ning nö. lavastanipid - need mesilased ning mõne suurema looma rongi mahtumine ja mitu muud pisikest nüanssi või nuku omapära pakkusid nalja või kasvõi idee imetlust :)

Muidugi see tükk ongi ma usun enamvähem publikule alates nendest, kes suudavad 30 minutit midagi jälgida kuni ehk 4-5 äärmisel juhul 6 aastastele. Vanematel lastel võib hakata igav, sest sõnu eriti pole. Ning et tunda rõõmu sellest rongi teekonnast külast külla, selleks ma usun peab olema kas siis hästi väike või minusugune nostalgitseja ja oma lapse naeru nautiv tüüp :) Sest ma sain naerda paar korda küll ka lihtsalt sellepärast, et see mis lapsele nalja tegi oli nii üllatav. Kuid oskus need sellised asjad tükki sisse panna - ka see on märk Helle Laas-i täielikust tippklassist oma alal!

Hinnang: 4 (Ei hakka siia "täiskasvanute tükkidega võrreldavat hinnangut kirjutamagi. See tükk on tõesti mõeldud 2-3 aastastele :) Aga nii nunnu ja sobivalt lühike ka. Lisaks tulevad näitlejad tüki lõppedes sirmi tagant nukkudega laste sekka ja lapsed saavad nukkudega lähemalt tutvuda ning kasvõi pai neile teha või kasvõi koos fotole jääda, kui fotokas on kaasas! :) Nii armas mõte :) Ühte tähelepanekut pean küll jagama - nimelt panin tähele kuidas kõik emmed, kes oma pisikestega meie ümber istusid üritasid seletada kõike oma lapsele ära, ehk nämmutada kõik ette ja taha selgeks, et mis looma nimi on ja mida ta täpselt teeb. Lapsed olid üsna segaduses, et kas nüüd kuulata ema või üritada ise vaadata ja avastada, mis tükis toimub. Ma olin üks vähestest papsidest ja võtsin hoiaku, et ei seleta midagi ning lasen lapsel täiega vaadata ning sisse elada rongisõiduloosse. Kamoon, sellepärast polegi seal palju sõnu, et lapsed saaks ise jälgida ning oma mõtlemist arendada :) Tulemuseks oli see, ja ma jälgisin lõbu pärast neid lapsi, kes oma emade seletuserahe all olid terve selle 30 lühikest minutit - nende lapsed olid tõsised, minu oma lõkerdas suure häälega mitmes kohas naerda :) Ei tea siis, et kes lõppude lõpuks rohkem sellest tükist aru sai ning kes sai suurema elamuse :) Ja polnud minu oma sugugi väiksem neist teistest :) See milline on part või notsu, seda me vaatame kodus pildiraamatust või ka mitmetest juturaamatutest :) Lihtsalt huvitav tähelepanek ja soovitus üliagaratele mampsidele - laske oma lapsel nautida ja ärge tehke igast jumala asjast "õppeüritust" :) Lihtsalt tagasihoidlik soovitus, aga eks igaüks ise teab :) Minu võit lisaks tänu sellele, et ei seletanud, sain ise ka nautida rohkem seda lustimängu... mis siis sellest, et ega sealt loona ju täiskasvanule pole mitte vähimatki tõesti võtta. Lihtsalt see kõik oli niiiiii armas ja nunnu :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Helle Laas
Tsuhh, tsuhh, tsuhh ...
Lavastaja Helle Laas
Kunstnik Riina Vanhanen
Mängivad Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert
VEDUR TEEB IKKA TSUHH, TSUHH, TSUHH.
VAGUN JÄREL LIKAT-LOKAT.
RONGI JUHIB PIILUPART.
PEATUSED:
KUKEKÜLA,
SEAKÜLA,
KASSIKÜLA,
KOERAKÜLA,
MESIKÜLA.
MÕISTATUS LAPSEVANEMATELE –
KAS KUKK LAULAB: KIKERIKII, KUKELEGUU, KUKEREKU VÕI ...?
LEIDKE VASTUS JA PROOVIGE LAULDA. ÄRGE HÄBENEGE!
TULE JA LUSTI!

TALLINN TEATER TREFF 2007 - eriline auhind Helle Laasile
Teatrifestivalil "Belaja Vezha" 8.- 14.09.2007 Brestis (Valgevene) peapreemia lastelavastuste võistlusprogrammis.

Vanusele: 2+
Etenduse pikkus 30 minutit
Mängukoht Ovaalsaal

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Ma lihtsalt tahtsin Sulle ühe suure AITÄHi öelda selle osa kohta, kus kirjeldasid neid emmesid, kes etenduse ajal muudkui seletavad. Kui ma oma titega eelmisel korral teatrisa käisin, siis olin vist ise ka üks nendest, aga nüüd lähen ja võtan vabamalt ja lasen lapsel ka nautida :D