neljapäev, 18. veebruar 2010

Blind side / Pime pool (USA 2009)

Rezissör ja stsenarist: John Lee Hancock (baseerub Michael Lewis-e raamatul)
Olulisemad näitlejad: Sandra Bullock, Quinton Aaron, Jae Head, Tim McGraw, Kathy Bates
Loo lähtekoht: Musta, hiiglasekasvu, ameerika jalgpalluri Michael Oher-i elulugu. Kuidas kodutu noor must poiss leidis tee valgete kooli, rikka valge perekonna liikmeks ning kuidas ta hakkas mängima ameerika jalgpalli. Ja kuidas ta leiab end dilemma eest, et kes talle tegelikult tahab head ja kes teda tahab oma huvides ära kasutada. Inimeste tagamõtete moraalitus? Või õigus antud armastuse eest midagi vastu küsida? Või kas ikka kõigel, mis inimesed teevad, peab üldse olema tagamõte? Mis on aus ja mis mitte. Mõnikord on need vahed väga õhkõrnad. Aga mõnikord tahavad kas inimesed lihtsalt head...

Film on kahe oscari kandidaat - Parim film ja parim naispeaosa näitleja - Sandra Bullock. Ja kuigi see film oli väga minu meelt mööda, olen ma veendunud, et kui kandidaatide arv oleks vana reegli järgi vaid 5, siis poleks Blind side pääsenud aupaistele. Kuid Sandra Bullock võitis Ameerika näitlejate gildi parima naisnäitleja auhinna ning see on üsna tugev näitaja ka Oscari-võidule. Oscarifanaatikud räägivad ka, et võitja on tänavu kas Bullock või Meryl Streep (Julie & Julia filmist). Mina pean tunnistama, et hoian pöialt Meryl Streep-ile, kuid minu meelest teeb kahtlemata Bullock oma senise karjääri parima rolli. Eriti kui arvestada ka tema prototüüpi. Sest filmi lõpus näidatavad kaadrid päris Leigh Anne Tuohy-st, annavad aimu, et Bullock lisaks sellele et tegi muidu hea, tegi ka üpris tõepärase rolli. Miks mulle tema näitlemine meeldis (muidu siiani on ta minu jaoks selline ühenäoline ja sarnaseid karaktereid mängiv näitlejanna), hoolimata sellest, et ta ka siin on ikka sama vana Sandra Bullock, oli ilmselt selle tegelase mõju, keda ta mängis. Lisaks panin tähele, et ta sai mängleva kergusega mu tähelepanu ja keskendumise endale. Mõnedes kohtades panin tähele enda muige või emotsiooni esile tulemist lihtsalt mõnest tema peanõksust või ilme muutusest. Ja see juba tähendab mõjuvõimsust ning head karakteritunnetust ning head mängu vaatajaga ning vaatajale.

Paljud inimesed, kes on lugenud Michael Lewise romaani hädaldavad, et filmi rõhud on paigast ära ning et film ei küündi absoluutselt raamatu vääriliseks. Mina pole raamatut lugenud ja peaaegu kohe sellest hetkest tundsin, et sellest filmist tuleb üks hea ja südamlik lugu, kui Big Mike, ehk Michael, nagu ta ise tahab et teda kutsutaks, satub treeneri silme ette, kes tunneb silmapilk ära poisi potentsiaali. Enne veel kui ma filmi polnud näinud, jäi mulle mulje, et see on mingi järjekordne ameeriklaste spordifilm, kus mingi naine paneb mingid mehed mängima hästi ja siis nood võidavad filmi lõpuks või napilt kaotavad... kuid ma olin ikka väga kaugel tegelikkusest oma eelarvamusega. Sporti iseenesest ju oli taustal ka, kuid väga vähe ning emotsioonid kisuti välja ikkagi karakterite ja inimestevaheliste situatsioonidega, mitte spordiga. Samuti ei olnud Bullock-i karakteril rohkem spordiga tegemist, kui see, et ta psühholoogiliselt taipas ära kuidas poissi mõjutada, et too hakkaks hästi mängima. Kuid see psühholoogia oli selles filmis siililegi selge ning ei näidanud kuidagi selle karakteri tarkust - igaüks oleks tajunud seda ning osanud seda ära kasutada. Mina küll automaatselt mõtlesin ise ka nii. Kusjuures see ehk oligi tüüpiline ameerikafilmi viga, et tegelikult kui juba film käima läks, siis oli enamvähem teada, kuidas kõik läheb. Muidugi filmi põhikonflikt tuli ilmsiks alles üsna lõpus ning seda ei osanud ma küll oodata. Kuigi minu meelest polnud sellel küll mingit alust dilemmaks vähemalt mitte vaataja seisukohalt, kellel terve lugu oli algusest peale ette kätte antud. Aga muidugi Michael-i enda seisukohalt võis see küll mõtteainet pakkuda, et kas kõik see, miks teda perre vastu võeti oli ikka puhtalt ligimesearmastusest või oli seal mingi sügavam petuskeem. Kusjuures karta on, et nii raamat kui film baseerub ühe poole lool ning tegelik tõde võib olla ka vastupidine. Sama hästi oleks võinud keegi Tennessee ülikoolist, kes tegelikult oli selle olukorra kaotajapool, võinud raamatu või filmistsenaariumi kirjutada, mis oleks hoopis vastupidise kallakuga. Selles mõttes ei saa me teada täit tõde. Kuid tegelikult, mis seda versiooni ning tervet filmi õigustab on see ning mis ongi ülimalt lahe, et Michael Oher-i jaoks polnudki see oluline. Filmi üks viimaseid lauseid, et miks ta oma kooli valis... ka lihtsalt see on väärt tervet filmi. Ehk see lõpp on ka hästi armas.

Hinnang: 5- (Mõnikord, väga harva, saab Hollywood hakkama sellise trikiga, et teeb üpris tavalise "ameerika filmi", mis oma sisult on piisavalt kaasaelamist tekitav, et selle vaatamist kohe alguses mitte katkestada. Ning tuleb välja, et oma üpris tavalisest sisust hoolimata on tõeline "feelgood movie", ehk mille vaatamise järel tunned justkui, et maailm on tegelikult ikka üks hiiglama vahva, ilus ja armas koht elamiseks. Et kõik inimesed ei ole kurjad, ega pahad, ega enesekesksed, ega küüned enda poole. Et meie ümber on nii palju armastust. Iseasi, kas see just meie osaks langeb, kuid ma arvan, et kui oled ise heatahtlik ja avatud armastusele ning eeldades samas, et paaniliselt seda ise ei otsi , siis see armastus ka tuleb. Muidugi ei saa ootuseid kõrgele ajada ning parem kui üldse ei oota midagi ning samuti peab julgema seda armastust vastu võtta. Üldse julgema rohkem oma õnne nimel tegema asju, mis näivad esialgu rasked. Sest kui ise ei tee samme näiteks vastutulekuks, siis kustub ka vastaspoole huvi. Seda nii peresuhetes kui armusuhetes. Mina igatahes usun nii. Ja tegelikult on tunnete välja näitamine ju ilus. Sissepoole elamine on ainult iseenda jaoks elu raskemaks tegemine. Bullock-i tegelane nii armsalt püüdis varjata oma südamlikkust ja veel armsam oli neid väikseid killukesi märgata ja üles leida filmist, kus ta jälle üritas oma tundeid varjata. Tegelikult oma kõva ja enesekindla kaitsekihi all oli ikkagi südamega, siiralt heatahtlik ja samas seda tugevam ja parem naine. Jah, mulle tõeliselt meeldis see film ja soovitan kõigile, kes tahavad korra heade ja rõõmsate asjade pärast peatäie nutta või vaadata ühte lihtsakest lugu, mis on sooja südamega ning küll etteaimatav ja selles suhtes ehk mitte nii palju sügavamaid psühholoogilisi mõtteid äratav, kuid siiski armas lugu. Millegipärast tunnen ma end selliste filmide järel nagu mingi puhastuse seest läbi teinuna. Ei saagi aru, et miks? Võibolla sellepärast, et hea on veenduda oma empaatiavõimes või siis filmikunsti ainulaadsuses pakkuda võimalust läbi elada tundeid, mis ehk täpselt sellisena päriselus kunagi minule osaks ei saa (ei ole saanud).

Lisaks pakub film ka pisemaid kõrvalisi mõtteaineid - võltsi naeratuse taga võib olla sügavam põhi; võõrasse ühiskonda sisse elada teiste eelarvamuste tõttu on raske... võibolla selliseid asju filmilinal nähes, muudab see meid inimesi tolerantsemateks ning teeb meid vastuvõtlikumaks võõraste inimeste, teemade ja asjade suhtes. Ja mida rohkem on avatust ja sõbralikkust ja armastust, seda parem on ju meil kõigil. Üks tark mees ütles kunagi, et õnnelikkus ja headus on nagu parfüüm, mida teistele peale lastes, saad paratamatult ka endale mõned piisad, vms :))

Filmi trailer:

Kommentaare ei ole: