esmaspäev, 4. aprill 2011

Kihvad - VAT Teater

Esimese hooga meenus mulle palju auhindu võitnud Jaapani film Dare mo shiranai (Nobody knows), kus ema lapsed pikaks ajaks üksi koju jätab. Nii kauaks, et lapsed peavad ise enda eest hoolitsema - rahaga ja teineteisega hakkama saama. Ka noore briti näitekirjaniku, Polly Stenhami loos on ema just tüki algusele eelneval päeval kodust lahkunud. Loo lahti hargnedes saame teada, et see ema ilmselt ongi natuke kahtlase närvikavaga. Lisaks on mängus ka ravimitemanustamine. See taust annab mõtlemisainet ka laste psüühiliste omaduste ja närvikava üle.

Lapsi on 3. Vanem vend on 15-16. Ilmselt kõige sarnasem emale. Ta ei taha endale vastutust, pole selleks veel kaugeltki valmis ja ei peagi olema. Keskmine laps on 14 aastane tüdruk. On sellise labiilse ema kõrval elades ilmselt pidanud kasvama kiiremini täiskasvanuks kui teised temavanused. Ta oskab rahaga ümber käia ja tõeliselt muretseb oma vendade pärast. Muretses ka ema pärast kui too veel laste juures oli. Pere pesamuna on 7 aastane poisijõmpsikas, kelle jaoks kõik on suur seiklus ning emagi tuleb meelde vaid füüsiliselt või mentaalselt haiget saades.

Valus tükk. Valus, kui lapsed ei saa vanematelt armastust, veel valusam kui vanemad ei mõtlegi laste peale. Eks kõik me elame ju iseenda elu ja kohustuste eest on nii magus põgenema pääseda - kasvõi hetkekski. Kuid on asju, mis lihtsalt tuleb ära teha. On asju, mille eest oleme teadlikult võtnud vastutuse. Üks sellistest on laste eest hoolitsemine. Iga laps on väärt armastust. Igal lapsel on õigus turvatundele ning hoolitsusele.

Minu jaoks see tükk mõjus eriti tugevalt, sest ma tundsin ära nii oma elu kui iseennast neis tegelastes. Usun, et tegelikult pole see põhimõtteliselt võõras paljudele modernse ühiskonna produktidele - katkistest peredest pärit lastele. Mäletan oma lapsepõlvest ühte hilisõhtut kui ema ütles, et ta peab välja minema ning kui ta tagasi ei tule paari-kolme päeva pärast, pean ma minema naabrite juurde süüa paluma. Nii kauaks oli kappides süüa piisavalt. Kuna ema üksi mind ja mu väikevenda kasvatas, oskasin juba 8-9 aastaselt mune keeta ja pannkooke praadida. Ükskord pääses gaasipliidi lahtiselt tulelt säde pannilolevale tulikuumale rasvale ning kogu pann lahvatas leekidesse. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud, sain selle siiski kraanikausis ise kustuma. Kuid väikevenna eest hoolitsemise üle vangutasid nii mitmedki võõrad tädid päid, et nii noorelt... Lapsepõlves minu ema siiski tuli ikka ja alati koju. Ka tookord, kui ta hilisõhtul läks, oli ta veel samal öösel tagasi. Samas lastele jäävad sellised juhtumid igaveseks meelde. Kõik mis Sa teed oma lastele, teed tegelikult iseendale. Vähemalt sellisel juhul kui tahad, et need lapsed ka täiskasvanuna oleksid Su elu osa. Tundsin laste omavahelises elus veel palju muudki ära - onni ehitamine tuppa, korralik korralagedus, mis tekitatakse hetkega, aknast välja hiilimine - keeludest üleastumise ahvatlused, teiste närvidel nimme mängimine jne jne jne. Kuid ausalt öeldes, oleksin mina just selline, nagu see vanem vend - ei oska mina rahaga arvestada ning oma rahu tahaksin ka vahetevahel... paras egomaniakk...



Lavastajaks Lavaka üliõpilane Auri Jürna, kes on teksti ka ise tõlkinud. Pean tunnistama, et ühel hetkel kui need lapsed seal muudkui olid üksi ja sellest tingitud probleemid - hirmud ja mured - olid ju eeldatavad, tekkis tunne, et materjal on liiga hõre ning täispikk lavastus paratamatu lõpphetkeni ei köidagi pingega, tehku need lapsed seal mida iganes. Teisalt, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin aru saama, et seda tükki ei saagi kuidagi lühemalt teha, sest see tunne, et päevade kaupa pole ema kusagil, see painav hirm mis lastes kasvas ning ühel hetkel nad lihtsalt on fakti ees, sest nälg tuleb ju varem või hiljem majja. Selle tunnetuse õnnestunud tekitamine on vaatet lavastaja kõige suurem saavutus. Ka pisikese rahvusraamatukogu keldrisaali osav ärakasutamine - muutes seda isegi natuke suuremaks. Tekkis tõesti tunne, et see on see korter ja maja koos keldriga, kus need lapsed ennast varjavad.


Mul olid pisarad kolmel korral väga lähedal. Kõikidel kordadel sellepärast, mida tegi või rääkis või ka kuidas rääkis Jekaterina Nikolajeva tegelane - 1. siis kui ta jutustas lugu sellest kui nad autos ema ootasid; 2. siis kui ta pääses keldrist välja veriste kätega, ise üle kere värisedes ning nii ehedalt seda tunnet luues, et ta tõesti oligi kinni keldris, 3. tükis on üks koht, kus ta karjub oma vanemale vennale ja siis sosistab sinna otsa sama lause - näitlejatehniline pärl. Muidugi oli mõjuv ka tema lõppselgitus. Seegi nii tuttav minule...


Minu jaoks näitab üldse nii tugevate emotsioonide tekitamise oskus - näitleja talenti. Tema kerged eestikeelekonarused ei häirinud mind üldse ja ometi olen ma üks suurimaid selle detaili kirujaid. Jekaterina või Katja, nagu teda sõbrad kutsuvad on selle rolliga mänginud ennast minu täielikku huviorbiiti. Lausa janunen tema järgmise rolli järele! Ma isegi uskusin, et ta on 14-aastane. Ta oli neist tegelastest justkui see mõistuse hääl. Ilmselt on ka näitekirjanik ise kirjutanud tüki just selle tegelase lähtekohalt. Usun, et ka lavastaja jaoks oli just selle tegelasega samastumine kõige otsesem ning seeläbi kasvabki temast kõige kesksem tegelane. Sellest hoolimata, et vanem vend räuskab ja nõuab veelgi rohkem tähelepanu.


Esimest korda mulle tõeliselt meeldis Tõnn Lamp! Juba tema esimesest stseenist alates, kui ta värviga kokku mökerdatud käte ja jalgadega 7-aastase poisikesena mängu siseneb. See roll on justkui talle loodud. Näitlejatest on ta hoopis kõige pikem ja suurem, kuid mängib vastupidiselt kõige nooremat ja väiksemat, ent see kuidas ta seda teeb on ühtlasi koomiline kuid samas ka ehe ja kaasaelamist esilekutsuv... no nii ehe kui üks täiskavanu võib sellises vanuses poisikesena mõjuda :)


Marko Leht pole samuti just "minu näitleja", kuid seekord tema pingestatud energiaga rollilahendus 15-aastase poisina on küll kohati ilma eriliste aktsentideta (ikka sarnaselt läheb endast välja ja sarnaselt näitleb ka rahulikku hetke), kuid miski reedab, et selles noores näitlejas on siiski see miski olemas - vaja veel natuke liha luudele kasvatada, leida üles ka need vahepealsed noodid ja pooltoonid.


Seevastu üllatavate ning õnnestunud karakterite tasakaalustamiseks hämmastavalt sobimatute näitlejatena oma rollides mõjusid nii Tanel Saar kui (alles lavakas näitlemist õppiv) Liis Lass. Ma ei taha Liisi kohta pikalt halvasti kirjutada, sest tõesti - ta ju alles õpib ametit. Pigem on see kivi lavastaja kapsaaeda - miks nii ebausutavana mõjuv näitleja kaasati, kas õppimise kaasaaitamiseks? Aga see pole ju publiku suhtes aus... Ma ei uskunud tema karaktereid hetkeksi, eriti seda "ema sõbrannat". Korra temas isegi välgatab midagi, aga see on ka misantseenina lihtsalt nii emotsionaalne, et peab igastahes mõjuma - see kui tema teenitud rahaga koledasti ringi käiakse. Aga tõesti, küll Liis veel õpib...


Kuid Tanel Saar esiteks pakub praaki, vahetades tegelaste nimed ära. Teiseks ta teeb selle rolli justkui puusalt lastes ning ilma pingeta. Vähemalt tollel õhtul. Võibolla pinge, mis on nii Markos, Katjas kui ka Tõnnis lihtsalt on sellevõrra võimas, et võrdlus ei kanna, kuid midagi oli liimist lahti tollel õhtul. Minu jaoks - kui neid kahte tegelast oleks mänginud teised näitlejad, oleks tükk tervikuna mõjunud ka pisut paremini. Kuid tükk oli sellest hoolimata huvitav ning mõtlemapanev ning õnneks need rollid olid siiski sellevõrra väiksed.



Mu teatrikaaslasne ütles, et ta tundis endas ära Elioti vabandamise vihkamise. Ka mina tegelikult hakkasin mõtlema, et miks inimesed vabandavad? Kui nad teevad midagi, isegi kogemata, kuid mis on meelega tehtud sündmusteahela osa ja siis vabandavad, see ei anna neile ju õigustust! Ja üldse see pidev vabandamine on üle mõistuse. Mõni inimene ongi nii alandlik, et ta pidevalt vabandab ja vabandab, justkui tahaks oma eksistentsi ka vabandamistega välja vabandada.


Elioti, Maggie ja Finni dilemma, miks nad sellises olukorras on - on tegelikult päris andekalt ülesehitatud - nad ei julge oma ema hakata politsei abil otsima, sest võibolla siis pannakse nad erinevatesse lastekodudesse, kui tuleb välja, et nende ema on surnud või teadmata kadunud. Samas nad tahavad koos olla, kuigi lapsed vajavad ju raha elamiseks ja kindlasti keegi kusagil hakkab peatselt nende vastu huvi tundma. Tänapäeva sotsiaalne süsteem - vanavanemad, kool, naabrid, tuttavad, ümberkaudsed - keegi kusagil kunagi mõtleks või märkaks nagunii... Kaua nad ennast üldse niimoodi varjata suudaksid? Kaua nad vastu peaksid? Lapsedki õpivad igasuguseid toiduhankimismeetodeid, kui vaja on.


Räägitakse ja mõeldakse, et ka autori enda taust on midagi sarnast, kuid ta pole seda kinnitanud. Ta üldse ei taha oma taustast eriti rääkida. Teada on, et tal on 2 õde (kellest ühele ta selle näidendi on pühedanud) ning pärast nende vanemate lahutust jäid nad isa kasvatada.


Hinnang: 4 (Tulin raamatukogust ära, kuid mõtlesin vahelduva eduga terve õhtu sellele tükile. Nii mõjuv on see. Näiteks kadus mu mõtetest enamvähem kohe NO film-teater, kuid ka veel nüüd - mõned päevad hiljem mõtlen veel VAT Teatri tükile tagasi. Eriti Katja Nikolajeva mängule, eriti oma elu sidustele selle ükiga, eriti emale. Emadele, kellel on nii suured egod. Lastele - keegi meist ei saa ju oma vanemaid valida. Teatud vanuseni me veel usume oma vanemate headusse, ükskõik mida nad teevad, ükskõik kui palju nad ka tegelikult meist hoolivad. Vanemad on ühed parajad manipulaatorid, oskavad lapsi ka uskuma panna seda, et nad neist hoolivad. Mul tuli selline igatsus oma laste järele seda tükki vaadates, et kui koju jõudsin tahtsin neid kõiki pikalt kallistada. Tunnen süümekaid, et käin mõnikord teatris-trennis-kinos, selleasemel, et rohkem nendega koos olla. Kuigi teen seda kõike ka koos nendega. Samas kui ma käiksin ainult tööl ja oleksin kogu oma vaba aja nendega, siis muutuksin üsna pea närviliseks ning võibolla ei oskaks ka armastada lapsi nii palju kui seda täna teen? Mul on ju tegelikult pidevalt igatsus nendega koos olemise järele. Kuid vaimse tasakaalu säilitamiseks on ju vaja ka natuke iseendale mõelda? See oli võibolla jälle see Eliot minus - kui ta tahtis oma kahest nooremast vennast-õest hetkeksi rahu saada... hirmus. Me kõik oleme ühed egomaniakid - kes vähem, kes rohkem. Kuid kahtlemata ka oma lastele mõtlema panemisega on samuti lavastaja hakkama saanud. Hea valik ka materjali mõttes esmalavastuseks! See ei tohiks küll kedagi päriselt külmaks jätta. Võibolla tundetud siiski. Võibolla sellised emad-isad, nagu too laste emagi... Loodetavasti hoopis vajutab see lugu selliste inimeste hingekeeltele. Kui tunned kedagi sellist - no näiteks noort ema, kes igal õhtul pidu paneb - vii ta seda tükki vaatama, ehk see liigutab midagi tema hinges õigesse kohta. Ehk ta saab aru...)



Tekst lavastuse kodulehelt:
KIHVAD
Lapsepõlvest teadmatusse.
Lugu lastest täiskasvanuile.

Autor: Polly Stenham
Tõlkija-lavastaja: Auri Jürna (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Liina Unt
Osades: Marko Leht, Jekaterina Nikolajeva, Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater), Liis Lass (EMTA Lavakunstikool), Tanel Saar

"Kihvad" on lugu kolmest lapsest, kes ootavad kümme päeva ühes toas oma ema. Nende päevade jooksul paljastuvad laste omavahelised suhted, võimumängud, hirm ja saladused. See on lugu kaasaegsest katkisest perekonnast, lootusest ja laste piiritust võimest oma vanemaid välja vabandada. Selle teksti lõputu tahe uskuda kõige paremat, näha halvas olukorras midagi head.

Noor briti näitekirjanik Polly Stenham on sündinud 1987. aastal ja kirjutanud siiani kaks näidendit: "Kihvad" ja sellele eelnev debüüt "That face". Mõlemad lavastas suure vastukaja saatel Jeremy Herrin Royal Court Theatre'is (vastavalt 2009. ja 2007. aastal), debüüdi eest pälvis kirjanik nii Evening Standardi, Critics' Circle ja Theatrical Management Associationi auhinnad. Eestis on tema näidendid seni (l)avastamata.

Auri Jürna on EMTA Lavakunstikooli III kursuse lavastajatudeng, kelle jaoks "Kihvad" on esimene avalik lavastajatöö professionaalsel laval kutseliste näitlejatega. Enne Lavakunstikooli on Auri lõpetanud Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja teatriteaduse erialal ning töötanud veel toimetaja, kriitiku, ajakirjaniku ja ürituste korraldajana. Auri jaoks on "Kihvade" lavastamine oluline eelkõige seetõttu, et võimaldab avastada lapsepõlve ja täiskasvanute maailma piire ning uurida, kui palju mahub õdede-vendade vahele.
Esietendus: 25. märtsil 2011 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Kestvus ~2 ja pool tundi

2 kommentaari:

kristo ütles ...

Liis Lassi piinlikult võltsi ja 'baskini teaterliku' rolli tõttu sai tervik minu jaoks rikutud. Väga riskantne on valida Tõnni ja Jekaterina kõrvale kursuse kõige nõrgem näitlejatudeng kui isegi parimatel on nii heade näitlejate kõrval raske mängida.

Tõnn Lamp mõjus aga siiralt ja liigutavalt nagu alati, kuigi seekord täiesti uuest vaatenurgast.

Danzumees ütles ...

Minu jaoks Liisis midagi baskiniteaterlikku polnud. Kusjuures Vana Baskini teatri viimane tükk -Jaan Poska saaga on päris hea ja kui võtta see roll, mille Liina seal teeb, siis on ikka väga väga suur vahe :) Liis on lihtsalt natuke toores ja kuna lavastaja ka veel suhteliselt algaja, siis ilmselt ei osanud juhendada või temast välja kiskuda midagi ehedamat. Aga ta ongi alles nii noor ja kogenematu, et vanema inimese mängimiseks peaks enda sees veel kaevama ja leidma midagi, mis teeb temast usutavama vanemana. Välisest ainult ei piisa.

Minu jaoks oli Tõnn esmaskordselt sellises rollis, kus ta mulle päriselt meeldis. Samas see roll sobib ka tema mängumaneerile. Võibolla ongi tal vaja mängida mujal kui Linnateatris?