laupäev, 4. august 2012

Proua Dalloway - Virginia Woolf

Uskumatu, kui hästi Woolf meid mehi läbi nägi! Proua Dalloways on üks lõik, mis mingis mõttes isegi ehmatab just sellepärast - huvitav kas naised seda lugedes üldse tunnevad selle koha ära? :) Kuigi eks tihti ju räägitaksegi, et mehed olla nii "lihtsakoelised"... Kas me tõesti seda ka oleme? Sest tegelikult on Virginia Woolfil üldse imeline inimestetundmisoskus. Erinevad karakterid ja inimtüübid on väga selgepiiriliselt välja joonistatud läbi kirjelduste või nende tegude ja ajaloo. Üks raamatu võludest on kahtlemata selle eripära, et kogu raamatuga püsitakse praktiliselt vaid ühes ainsas eelmise sajandi alguse päevas, Londonis (1923.aasta juuni keskpaiga kolmapäev) ning kirjeldatakse tegevustikku ja inimsuhteliine ja tegelaste taustasid liikudes tegelaselt tegelasele nagu liblikas lillelt lillele - kes looga liitub, ehk nö. pilti siseneb, sellele ka kirjaniku tähelepanu keskendub... kuid seda ilma allahindlusteta - luues kõikidest karakteritest üpris selged kuvandid. Filmilikult põnev stiil, kus lugeja saab lugeda nii ühe tegelase mõtteid, arvamusi ja väljaöeldud lauseid kuid ühtlasi ka temaga koos vestleva inimese mõtteid ja vastutundeid.

Põhimõtteliselt saabki kogu lugu alguse hommikust, mil proua Dalloway teeb viimaseid ettevalmistusi õhtuseks peoks. Kõik raamatu tegelased on ühel või teisel moel selle peoga seotud, kes on kutsutud, kes on lihtsalt tegelastel peoga seonduvalt mõtetes, kes tuleb ise või kes on lihtsalt teemaks peol toimuvates vestlustes. Ma millegipärast olen alati arvanud, et Proua Dalloway teeb raamatus enesetapu, ei saagi aru, et miks? Kas assotsiatsioon Anna Kareninaga? Või see, et raamatus ka tegelikult suitsiid aset leiab ning sellest siis see ühendus?
Proua Dalloway, kelle mehe ja meestuttavate ümber peamiselt kogu lugu tiirleb on 50ndates naine, samuti need mehed tema ümber, ent ometi kujutasin ma neid kõiki noorematena ette. Pigem enda eakaaslastena. Ju see on mingi psühholoogiline efekt. Veel üks huvitav trikk, mis aju minuga mängis - Proua Dalloway eesnimi on Clarissa ja kuna Agatha Christie üks eesnimedest on samuti Clarissa ja tegevus toimub Inglismaal, kujutasin ma ette, et proua Dalloway ongi tegelikult nooremapoolne Agatha Christie.

Üks peamisi tegevusliine raamatus on armukolmnurk - Proua Dalloway, tema abikaasa Richard ja mees nimega Peter Walsh. Clarissa on teadlikult kunagi valinud Richardi oma meheks jättes temasse armunud Peteri tühjade pihkudega. Peter oma suure armukoormaga suunas selle kohe esimesse ettejuhtuvasse naisesse, kuid nagu me kõik teame, siis paraku oma armastust ei ole võimalik niimoodi ohjata. See on ja sellega ei saa ei mängida, ei juhtida seda siia-sinna, ega ka väevõimuga lõpetada või tekitada. Ja täpselt samuti ei suutnud seda ka Peter Walsh. Ma usun, et sellepärast kõik ta suhted rappa jooksidki, nii pikemad kui lühemad, sest tegelikult oli tema südames ruumi ainult ühele naisele - Proua Dallowayle. Huvitav tegelikult, kas tõesti on meie igaühe jaoks ettenähtud vaid üks suur armastus siin maailmas? Vähemalt nii oli selles loos, sest mida iganes ka kirjanik Peteri mõtteid kirjeldades tahtis näidata, siis tegelikult saab lugeja ridade vahelt aru, et mees on ja jääb kõrvuni oma elu armastuse vangiks... Kavalalt kirjutab kirjanik ka hr.Dalloway väga meeldivaks ja targaks meheks ja annab lugejatele võimaluse otsustada Proua Dallowayga sarnaselt, kumb mees tegelikult see "õige" oleks. Richard omakorda vaevleb selle käes, et ta tahab oma naisele hirmsasti öelda, kuidas ta teda armastab, ent kuna ta pole seda juba aastaid teinud, siis ei saa ta sellega kuidagi hakkama. Kuid abieluside on Dallowayde vahel siiski nii suur, et see ei tundu tegelikkuses häirivat kedagi muud peale Richardi enda. Lisaks on ju neil veel siduvaks elemendiks ühine (täiskasvanud) tütar.
Samaaegselt Dallowayde saagaga, kulgeb lugu Septimusest, mehest, kes on sulgunud iseendasse pärast esimest maailmasõda, vestledes seal suletuses oma hukkunud sõbra ja kapteniga, kuid kelle koore läbi ta oma naine Lucrezia läbi murda ei suuda. Naises tekitab see mõnikord sellised frustratsioonid, et ta pigem näeks oma meest isegi surnuna. Woolf viskab siia-sinna sisse romaani veel, eriti ilmumise ajastut arvestades, natuke skandaalihõngulisigi väikseid juhtumeid ja mõtteid, nagu näiteks naistevaheline suudlus (ju ta oma armastus naiste vastu tekitas vajaduse seda ka raamatulehtedel läbi elada).
Selline lahtilõige ühte päeva ja inimsuhete sasipuntrasse ja sellesse kuidas üks suletud ühiskond (sellel ajal ju esiteks nii palju inimesi polnud ja inimesed ei vaadanud televiisorit ega olnud suletud oma koduseinte vahele) on seotud üht ja teistpidi. Kuidas me mõtleme ja kuidas teised vaistuvad ning tunnetavad läbi selle õhu (Clarissa viha oma tütre koduõpetaja vastu ja vastuviha õpetajanna poolt) meie tundeid või siis tõlgendavad neid valesti ja teevad sellest omad järeldused. Kuidas me pidevalt kardame, et kaotame midagi enda jaoks olulist, kuid samas kõige muu tegevuse kõrval ja oluliste igapäevaste mõtete ning ülesannete pealepressides ei võta ka selleks midagi erilist ette, et lõpuni selgusele jõuda mida me ikkagi tahame ja kuidas teadlikult tegutseda tegelikult oluliste ja pikemaajaliselt meie elu mõjutavate otsustega - seda kõike paiskab Virginia Woolf meile Proua Dalloways vastu vahtimist. Kas tõesti on tähtis see, kui hästi mingi pidu õnnestub meil korraldada ja millise maine see meile tekitab ümbruskonnas või hoopis see, et märgata enda ümber katkiseid hingesid ning üritada neid parandades ka oma hing korda saada?

Tegelikult on ka surm pidevalt lausetes ja ridade vahel kohal selles raamatus. Eksistentsiaalsetes mõtetes ja lausetes, mis ilmestavad ilmselt pigem just 50nda eluaasta teises pooles elavate inimese igapäevamõtisklusi. Mind, kes ma sellistele igavikulistele teemadele eriti ei mõtle (veel!) ei pane neid võibolla niiväga tähele, ega ületähtsusta neid, kuid ma millegipärast arvan, et kui ma seda raamatut loen 15-20 aasta pärast, märkan ma sealt hoopis enamat.

Woolfi tekst on keerulise ülesehitusega. Tema laused lugemiseks küll mahlakalt põnevalt konstrueeritud, kuid ettelugemiseks parajad pähklid. Seda raskem, ma kujutan ette, oli see ettevõtmine tõlkija jaoks. Tahaks siinkohal Riina Jesminile teha maani sügava kummarduse! Ma ei usu, et ma seda teksti oleks (oma üsnagi perfektse keeleoskuse juures) suutnud nii detailselt arusaadavalt originaalkeeles lugeda. Sest tõeline nauding ja elamus peitus veel omakorda selle teksti ilus.

Hinnang; 5- (Täiesti arusaadavatel põhjustel on see raamat klassikaks tituleeritud! Teadvusvoolu-stiilis kirjutatud romaan teeb tõesti karakterite pähe ja tunnetesse sisenemise väga lihtsaks. Rääkimata kogu tegevusvooluga kaasa minemisest. Eks need kaks põhiliini ole selgesti Woolfi ennast vaevanud teemade kehastused. Sotsiaalse klassi ridadevaheline kriitika ja depressiivsete inimeste mõistmatuse kriitika. Seeläbi hoolimatuse ja süvenematuse kriitika - seda kõike leiab nende ridade vahelt. Woolf on üks väheseid maailmaklassi naiskirjanikke, keda võib ka väga tarkade ja julgete kirjandusõpetajate keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjadest avastada. Selliseid pärle avastades on lausa kahju, et meid ainult meeskirjanike mõstuse najal üles kasvatatakse. Woolf kahtlemata ongi üks kui mitte parim naiskirjanik, keda ajalugu tunneb. Ja "Proua Dalloway" on  selle järjekordseid tõestusmaterjale.)

PS.Raamatust on tehtud ka filme (kuulsaim vast Vanessa Redgrave-iga peaosas). Raamatu esialgne pealkiri oli "The hours", ehk "Tunnid". Michael Cunningham on kirjutanud matkides Virginia Woolfi stiili just sellenimelise raamatu, millest Hollywood on teinud ka Oscareid võitnud filmi (Meryl Streep, Nicole Kidman ja Julianne Moore peaosades).

Kommentaare ei ole: