laupäev, 13. august 2016

Aadama õunad - Kinoteater


"Aadama õunte" teatrikülastuse elamus saab alguse juba reisist aurik Katharinaga Lennusadama kai äärest Naissaarele. Venitasin piletiostuga üsna viimasele hetkele (sobivasti keegi Piletilevis loobus oma broneeringust - piletid olid tegelikult terveks suveks välja müüdud juba enne proovide algust) just sellepärast, et kogu Naissaarele reisimine tundus kuidagi nii ebamugavalt keeruline ja palju planeerimist nõudev. Tegelikult oli asi päris lihtne. Laeval sai süüa ja juua ning kohale jõudes pakiti meid sõjaväe kastiautodesse. Sellel ratsutamine oli omaette lahe elamus, sest 2,8km pikkune tee Omari küüni viis mööda poriseid auke täis metsateed ja kastikas hüppas korralikult ning tunne oli nagu mõnel lõbustuspargi atraktsioonil sõites, äge!  Lisaks sai lahtisest kastiautost vaadates tutvuda saare vaatamisväärsustega, nagu näiteks kohalik raudtee. Ja hiljem tagasi sadamasse autokastis sõites nägin elus esimest korda looduses metssea peret koos põrsastega (jooksid auto taga üle tee)... huvitav kuidas nemad küll saarele said :)

Kinoteater on võtnud seekord sõna otseses mõttes kino ja muutnud selle teatriks. Päris tabavalt on selleks veel film nimega "Aadama õunad" ning see on lavale toodud just nimelt "Naissaarel" :) Kokkusattumus või kellegi tabav valik? Olen dramatiseeringu aluseks olevat Taani filmi aastaid tagasi näinud ja umbkaudu mäletasin ka sisu. Ootasin päris huviga, kuidas teatrilaval on õunapuu ja seda kiusavad varesed lahendatud. Päris hästi - ilusa, laest rippuva ornamentaalse lühtriga ning helikujundusega. Helikujundus oli üldse läbi etenduse väga hästi tehtud, kindlasti üks selle aasta parimaid. Efektne ja mitmeski kohas omaette lavastuslikult sisuline. Omari küün väga palju kirikuks ümbermuutmiseks ei vajanudki. Rist seinale ja oligi valmis. Tegelikult võiks kunstnikutöö kallal natuke norida küll. Natsimärk rinnal valge särk, sobimatu laud ning üldine fantaasiavaegsus. Aga õunapuu-lahendusele tänu võib siiski ülejäänu andeks anda. Võibolla eraldi kunstnikku polnudki kaasatud ja lavastajad tegid ise töö ära, seda ma ei tea.

Samas valguskaart oli päris hea (öö, õunapuu jne) ja liikumine kahel tasandil ning erinevatest kohtadest ja kohtadesse muutis saali dünaamiliseks ja põnevaks. Kostüümide mõttes plussid ainult Märt Avand-i tegelase - Ivani põlvpüksitele. "Pojanukk" oli ikka allpool igasugust arvestus :)

Üldmulje jäigi, et selles lavastuses olid olulisimad komponendid näitlejatööd ning lugu ise.


Minu jaoks rääkis lugu jumalikkusest ja imedest, headusest ja kurjast. Neonats ja sügavalt kuri inimene tuleb karistust kandma (reformeeruma) väikese asula kirikusse. Sealne papp on omapärase närvikavaga inimene, kes usub ainult headusesse ning näebki kõiges ja kõikides ainult head. Halbade asjade seletuseks on vast ehk ainult see kui saatan meid proovile paneb. Kiriklas elavad veel üks immigrant, kes Statoile röövib ja varas, kellel ka kõik kõrvade vahel päris korras ei ole. Natsi ülesandeks ehk karistuseks saab õunapuu eest hoolitsemine ja kui õunad valmis, siis nendest õunakoogi küpsetamine. Ent saatanal on teised plaanid ja kõikvõimalikke konarusi saab sellel teel olema. Ja sellel teekonnal on kõikvõimalikke filosoofilisi küsimusi peidus (vastused tuleb nii tegelasel kui ka publikul valida-otsustada). Kas see ongi saatan või on see hoopis jumal või on see lihtsalt kokkusattumus, et peategelase plaan ei taha kuidagi minna nii nagu peaks? Ja kuidas on võimalik, et ajukasvajaga mees ei sure, kuigi meditsiiniliselt on see võimatu? Kas tõesti jumal kaitseb? Või on see lihtsalt üks meditsiiniline ime? Selliseid küsimusi esitab tükk hulgi. Lisaks mõtteainet headuse ja kurja kohta. Kas mõnikord headuse nimel on mõistlik silmad kinni pigistada, olgugi, et see silmatorkavalt tobe enda jaoks tundub. Mõttel on tugev jõud. Võibolla mõnikord on mõistlik ka enesekaitseks silmad mingist kohast kinni pigistada. Näiteks väga valusate asjadega elus hakkamasaamiseks. Ja kellel on õigust hinnanguid esitada või sekkuda kellegi teise valikutesse, kuidas nemad oma elu kergemaks tahavad muuta?

Mõnusalt värvikad tegelased, kelle näitlejad mõnuga veel eriti värvikateks mängivad. Aadam, ehk siis neonats on tõsine ja tundub alguses, et tõesti südamest kuri, kes siiski õiges kohas oma peaga mõtelda suudab ning tal süda siiski olemas on. Priit Pius mängibki tegelase väga tõsiseks ja kuigi ta vähemalt minu jaoks esimesena ei tule meelde, kes neonatsi mängida võiks, siis seda paremini tehtud töö, kui ta nii usutavaks ja sobivaks selle tegelase mängib. Märt Avandi rollile mõeldes, siis paratamatult pani mõtlema, et kui raske tal just seda rolli mängida võis olla. Näitleja amet võib päris raske olla. See Ivani roll oli minu jaoks Märt Avandi parim roll, mida ma temalt üldse kunagi siiani näinud olen. Kogu see emotsionaalne teekond, mille ta läbi käib tüki jooksul. Ja üldse sellise omapärase inimese karateri loomine, mis võib ju minna ka täiesti vales suunas, siis Avandi valikud ja alguse ülipostiivne hoog ning hiljem sügav masendus, kogu see tunnetemäestik oli ikka väga hästi mängitud. Ja ullike, kelles leidub nii koomikat kui traagikat, täiesti meisterlik roll.

Tõeliselt hea rolli teeb ka Kait Kall, kelle kohta sai publiku seast kuulda mitu korda "kes see näitleja on?" Järelikult ei kõnetanud ta mäng mitte ainult mind vaid ka paljusid teisi. Omapärane ning samuti omade kiiksudega huvitav tegelane. Kes oma röövimistest hoolimata pani talle pöidlaid hoidma ning lootma, et ta saab oma raha kokku ja koju, rahahankimise meetoditest hoolimata. Tema püssipaugutamise misanstseen oli ka üks lahedamaid ning kogu tüki parim nali ("Vembu ja Tembu"), oli samuti tema tegelase tehtud/öeldud. Margus Prangel ja Andrus Vaarik on head nagu alati ja kuigi kumbki ei tee seekord midagi uut, siis ka nende karakterid on kiiksudega ja need kiiksud mängivad nad mõnusalt huvitavaks. Tõnis Niinemets, kui tema üldse see "vanamees" Poul oli, siis mind ei üllata, et just tema poolt tuli üks karikatuursete karakterite seas karikatuursemaid karaktereid :) Lisaks kaksikroll - natsiboss, on samuti äge, nagu tema tegelased tavaliselt ikka. Järjekordne roll, mis teda minu lemmikute sekka kinnistab. Seevastu Mari Abeli mäng pole minu maitse ja seekord polnud erand. Kui mõelda, et miks, siis ei oska otseselt midagi ette ka heita, vaid lihtsalt see baasstiil, mis temaga rollist rolli kaasas käib minule ei meeldi. Ta ei tee ka midagi uut oma napsilembese tegelasega (kes suure tõenäousega seetõttu on sünnitamas haiget last). Siiski mõtlesin vaadates küll, et üks naistegelane nende meeste vahel on tasakaaluks siiski väga vajalik. Lavastajad Henrik Kalmet ja Priit Võigemast on käivad samuti lavalt läbi, kuid nende rollid on väga väiksed (Priit ei ütle ühtegi sõna), aga ka mõnusad. Kuigi tegemist on mahlakalt üle võlli keeratud tüüpidega, siis jällegi saab tõdeda, et issanda loomaaed on ikka kirju.


Hinnang: 4 (lugu oli tuttav ja see mingis mõttes mõjutab ka hinnangut, sest tegemist on väga hästi teatrilavale toodud filmilooga. Hea näitlejate kooslus ja päris mõnus ansamblitunnetus, kuigi näitlejad on erinevatest teatritest. Tervikelamusena oli seekordne teatrikülastus siiski 5+ :) Eriti mõnus ja sobiv just nimelt suveteatrina.)

PS. Häbi oli osalt kaaspubliku pärast. Jah, seal oli koomika ja tõsised teemad segamini, ent kui ikka hirnudes naerdakse tõsiste teemade peale, siis oli see minu jaoks häiriv. Võibolla ei peaks seda südamesse võtma, aga mingis mõttes on see hirmus. Justkui ei olda mõttega asja juures ja otsitakse mida iganes, mille peale või üle naerda saaks. Kuidagi kahju sellistest inimestest. Kas seegi pole mitte üks pinnapealsuse ilminguid...

------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

Aadama õunad 

Juuli lõpus esietendub Omari küünis lavastus „Aadama õunad“, autor Anders Thomas Jensen (põhineb samanimelisel Taani kultusfilmil)

Lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater)

Osades: Märt Avandi (Endla teater), Andus Vaarik (Tallinna Linnateater), Margus Prangel, Priit Pius (Tallinna Linnateater), Mari Abel (Von Krahl), Tõnis Niinemets (Von Krahl), Kait Kall

Tingimisi vanglast vabastatud neonats Adam saadetakse aastaks pisikesse kolkakirikusse meelt parandama. Kohaliku koguduse hingekarjane Ivan, kes on veendunud, et kurjust ei ole olemas ning inimesed on oma olemuselt head, võtab ta avasüli vastu.

Peagi areneb Adama ja Ivani vahel põhimõtteline vastasseis ning Adam otsustab, maksku mis maksab, Ivani silmad avada ja tema vankumatu usk murda...

Oma tragikoomilises võtmes viskab see lugu õhku hulga keerulisi küsimusi ja nagu ikka, mida keerulisem küsimus, seda lihtsam vastus. Või oli see vastupidi...

Naissaarele viib meie publiku Tallinnast Lennusadamast väljuv aurik "Katharina" (väljasõit kell 16.45). 

esmaspäev, 1. august 2016

Aleksei Karenin - R.A.A.A.M


Kes siis ei teaks Tolstoi maailmaklassikaks kirjutatud lugu õnnetust Anna Kareninast, kes petab oma meest ja lõpetab elupäevad rongi rataste all. Isegi kui raamatut ennast pole veel lugenud (nagu mina), siis on sellest filmi ja teatriversioone varemgi tehtud/nähtud mitmeid ja mitmeid. Ka mina olen näiteks näinud vähemalt kahte filmi ja täpselt 10 aastat tagasi ka unustamatut (käesoleva sajandi kindlasti üks TOP20 lavastusi) Ugala "Anna Karenina"-t (loe siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2006/11/anna-karenina.html). Viimases mängisid armastajatepaar Anna ja vürst Vronskit Triinu Meriste ja Priit Võigemast ning Anna abikaasat ei keegi muu kui seekordne peaosaline - Aivar Tommingas. Lisamata ei saa jätta, et toona oli ta Alekseina pisut "vanemaks tehtud", seekord täiesti oma õiges vanuses. Imeline see Eesti teatrilugu :)

Vassili Sigarev on seekordse dramatiseeringu kirjutanud põnevalt, hoopis petetud mehe seisukohast. Alates sellest kuidas "kurjad keeled" Alekseile räägivad tema abikaasa kahtlasest tähelepanust teisele mehele, lõpetades traagilise finaaliga. Selline huvitav lähtekoht andis kindlasti nii palju põnevaid võimalusi, et kõiki neid ei olnudki võimalik ühte lavastusse mahutada ja seega keskendub lugu puhtalt ühe mehe mentaalse lagunemine näitamisele.

Lavastaja, peategelase nimekaim, Aleksei Pesegov on teksti hästi läbi tunnetanud ning toob tegelased mitmes stseenis publikule hästi lähedale (peaaegu esimese rea vastu) ja sellega isegi kavalalt manipuleerib natuke vaatajat. Nimelt Aleksei on sedasi justkui üks rahva seast, nö. üks publikuga. Muidu mitmeski mõttes ebameeldiv tegelane, on tema siiski justkui oma ja lavasügavuses Anna paha, sest ta on kaugem ja võõram. Seda ehmatavam on kui Aleksei oma lapsega nii ebameeldivalt käitub. Aga seda on juskui lihtsam närvivapustuse kaele veeretada ja talle andeks anda. Ta on ju "üks meie seast". Kuigi kui ta hiljem teatab, et ta oma last ei armasta, siis juba andeks anda ei saa. Ja seda valusam see tundub. Üks omadest on pettur...

Aivar Tommingase Aleksei on üdini kurb. Närviline, haiget saanud mees. Tuleb tunnistada, et lugu Aleksei lähtekohast on mehelikult rafineeritum, vähemate emotsioonidega, vähema dramaatilise pingega. Sest mehed on ju emotsioonitumad või õigemini nende tunded on rohkem sees kui väljaspool, erinevalt naistest (julmalt üldistades muidugi). Alles tõelises agoonias tuleb kõik välja pinnale. Ja seda on meisterlikult ka lavastaja suutnud välja tuua. Peenelt meisterlik ja paneb mõtlema, kas see oli lihtsalt olukorra tulem või tõesti nii psühholoogiliselt filigraanselt välja lavastatud.

Elina Purde Anna on tuulepea. Tegutseb ja toimetab justkui taustal ning isegi kui ta räägib, siis mitu korda lavasügavuse suunas, niiet kolmandasse ritta kõik ta sõnad selgelt ei kostnud. Ei teagi kas taotluslik või näitleja eripära. Võibolla polnud ka nii oluline, mida ta räägib, tema oli ju petja, tema oli ju haigettegija. Ta oli väärt on haiguseid ja valu. Tema tundemaailma me seekord ju laval ei näe. Me ei tea, miks ta Alekseid petab, miks ta Vronskisse armub, mis seal teises suhtes toimub. See on kauge kaja ja seega pole see oluline muus mõtte kui selles kõige suuremas - ta petab oma meest, kellel on nüüd valus ja kes ei tea, kuidas sellest olukorrast võitjana välja tulla.

Terje Pennie karakter, kes Alekseile kogu petmise suhtes silmad avab teeb meisterliku rolli. Ma kaldun arvama, et see on temalt siiani parim roll, mida ma üldse kunagi näinud olen ja ta on siiani meeldinud eranditult kõikides rollides. Taustaks peaksin veel ütlema, et olen tema pärast varem ka üldse mõnda etendust vaatamas käinud - nii palju meeldib ta mulle. Ja seekord meeldis ta kohe eriti. Selline tugev naine, kes on Alekseile silma peale visanud ning vaikselt talle külje alla poeb.

Tema mäng, ehk loodud karakter eelkõige, viis mind ka nende mõtete juurde, mida mulle selle etendusega seoses kõige rohkem mõelda meeldib. Õigemini justkui sõnastas selle mõtte, mida olen ju juba varemgi täheldanud või tunnetanud. Paarisuhtes, nagu ka mujal elus kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Samuti ei tee seda ka kaks nõrka kivi. Peab olema hea tasakaal. Ja üks nõrk pool vajab kindlasti ühte tugevat enda kõrvale. Samas kui tugeval on vaja õitsemiseks ehk õnneks kedagi nõrka kelle üle valitseda. Seda muidugi psühholoogiliselt kavalalt mõista andes, et teine poole on tugevam või vähemalt võrdne. Aleksei ja Anna olid mõlemad nõrgad. Just nimelt vürstinna Lidia Ivanovna, "tugev" naine, oleks olnud hea ning vastupidavama suhte tekkimise mõistes õige ja sobilikum kaaslane Alekseile. Ent südant ju sundida ei saa. Kui armastad kedagi, siis armastad, olenemata sellest kui tugev või nõrk või üldse millise psühholoogilise pagasiga too teine inimene on, sa armastad ja ei või sellele midagi parata. Muidugi tugev vastastikune armastus ületab ka kõik raskused ja tõkked. Ent selles asi ongi, et nagu elu näitab, siis 24/7 ja 70 aastat järjest sellist kõigele vastupidavat tugevat armastus ei eksisteeri. Ja vastupidi . end kedagi armastama sundida samuti ei saa.

Jekaterina Novosjolovat ja tema karakterit on laval vähe. Kuigi tema venekeelset tausta oleks võinud autentse atmosfääri mõttes rohkemgi olla. Huvitav, et on kasutatud ka just vürstinna Betsyt. Minule isiklikult on palju huvitavam ja armsam ning meeldejäävam tegelane algmaterjalist vürstinna Kitty (viidatud filmiversioonis mängis teda hetkel üks mu lemmikuid Rootsi näitlejaid Alicia Vikander ja Ugala teatriversioonis Maria Soomets). Aga no ju igaühele oma. Samuti jäi väga marginaalseks Roland Laos ehk tema vürst Vronski ning samuti Raimo Passi, kes täitis kõikvõimalikke ametimehi - Jurist, Ennustaja ja Doktor, kuigi viimane neist meeldis eriti. Suur roll on mängida ka Anna ja Aleksei pojal Serjožal. Keda hämmastavalt hästi kehastab Karl-Sebastian Võhma. "Hämmastavalt" selles mõttes, et tal on päris palju teksti ning üldsegi mitte eesti lapsnäitlejate tavapärase deklameerimishäälega esitatud, vaid nagu näitleja näitlejate seas :)

Kunstilises mõttes andis ju juba esituskoht, ehk Tapa Raudteejaam õiged ohjad kätte. Juba see, et Anna Karenina elu või õigemini surm on seotud raudteega ning see pidev tegelaste linna ja maa vahel liiklemine. Ehtne rongiheli, mis kostub taustaks, raudtee läheduse hõng, annab kõik lavastuse tervikule juurde. Kuid ka muidu, see lagunev ja mahajäetud jaamahoone justkui peegeldaks seda lagunevat ja mahajäetud inimhinge, kelle piinadele me laval kaasa elame. Võimenduseks polnudki rohkem vaja kui ajastukohased kostüümid ning suuremas osas hämar valgus, mis omakorda võimendas antud teema ja inimsuhte intiimsust.

Hinnang: 4 (tugev lavastus, tugev ansambel, tugev kunstiline tervik - tekib küsimus, et miks siis mitte 5 tärni. Nagu juba mainisin, siis emotsionaalselt on originaalne lähenemine nii palju emotsionaalsem ja tugevam, et ilmselt vaid võrdluses sellega kraabin selle ühe tärni maha. Otseselt lavastusele ei oska mitte kui midagi ette heita. Korra tundus imelik, kuidas Aleksei oma lapsele kallale läks. See polnud justkui usutav, aga selline olukord ei saagi kuidagi normaalne olla. Ja inimesed muutuvadki sellises seisundis imelikeks ja ettearvamatuteks. Samuti oleks ehk soovinud õige pisut rohkem seda Anna poolt sisse  või siis rohkem väljamängimist Lidia ja Aleksei duetti. Võibolla oleks värvikamaks muutnud asja rohkem kõrvaltegelasi. Samas see oleks jällegi kaotanud intiimsuse ja see oli oluline ning väga õnnestunud. Seega ma ei oskagi enamat välja tuua. Mõnikord mõjutab hinnangu tegemisele kaasa ka see, et lugu on tuttav ning antud juhul jooksid mul vahepeal oma mõtted ja lahendused sisse, mida oleks tahtnud, et oleks kasutatud. Samas annan aru, et kõik need oleksid, oleksid võinud mõjuda ka tervikule hoopis negatiivselt ning seega olen täiesti rahul sellega, mida mulle pakuti. Antud juhul tõesti teist vaatenurka, mitte nagu Ugala "Kõrboja perenaise puhul, kus lugu eriti "Kõrboja peremehest" ei erinenudki. Kuigi ka see oli hea tükk. Huvitav suvi, kus neid tuttava loomingu "teise vaatenurga" või edasiarendusi nii palju on kokku juhtunud - ees on ju veel Tõstamaal Karlsonson ning lisaks Kõrbojale, sai Vargamäel nähtud ka Saunanaise Tõe ja õiguse ümberjutustus.)

---------

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on EPLst ja Sirbist):

Ilmselt ei kahtle ükski eestlane, et Lev Tolstoi „Anna Karenina” lugu sobib Tapa vanas raudteejaamas mängimiseks nagu rusikas silmaauku. Vene klassiku romaanis on raudteel ju tähtis osa. See andis ja annab mastaabi ja liikumisvõimaluse, peatades samas mõtted ja aja...
Siberi lavastaja Aleksei Pessegov (1953), kes on Vene suurema teatriauhinna Kuldne mask üks tänavusi nominente, tuleb suvel Tapale ja räägib seal publikule koos Eesti näitlejatega loo, kus näitab, mida tunneb Anna mees Aleksei Karenin. 
„Kirg on purustav? Armastus loov? Või siis kirg on alati purustav ‒ armastus alati loov?” on Aleksei Pessegov ise oma eesootavat lavastust tutvustades napp. Kirg ja armastus, elu ja surm edasi-tagasi sõeluvate rongide vahel... Millised on peatused inimeste peades?
Lavastuse teksti, dramatiseeringu kirjutas samuti siberlane, Vassili Sigarev (1977). Näidendit mängitakse praegu üsna suure eduga nii Venemaal kui mujal maailmas.
Lavastaja Aleksei Pesegov
Kunstnik Svetlana Pesegova
Peaosas Aivar Tommingas (Vanemuine)
Mängivad Elina Purde, Raimo Pass (Draamateater), Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie jt.
Esietendus 8. juulil kell 19.30 Tapa Raudteejaamas
Etenduse pikkus koos vaheajaga on 2.20.