pühapäev, 20. august 2017

...ja peaksin sada surma ma... - Lavaka 28.lend


Lavaka 28.lennu viimase kooliaasta esimene väljaastumine etendub ühtlasi nende diplomitööna. Katsun minagi siis näitlejatöödele hindavat mõõdet sisse tuua.

Huvitaval kombel kujunes see hoopis rohkem lavastaja- kui näitejateatriks. Sest selle tüki lavastustöö (lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldist ja Mart Koldits) on harukordselt eriline! Ühtlasi on see tervikuna justkui teekond läbi Eesti viimaste sajandite, läbi tantsude, regilaulude, unenägude, uskumuste ja usu, mille sõnalist poolt esitatakse nii tavakeeles kui murretes. Otsest seost Koidulaga ei leidnud, nagu pealkiri võiks viidata, kuid surmasid siin leidub... kas just sada, aga ohtralt... Kõikidest laulusõnadest või tekstist ei saagi aru, aga see pole üldse oluline. Oluline on atmosfäär. Oluline on mõtted ja emotsioonid, mida see lavastus tekitab. Oluline on tervik. Ja see tervik on lummav! Just sõna "lummav" ongi kõige sobivam kirjeldamaks seda teatrielamust Hageri palvemajas.

Sissejuhatuse esietendusele tegi kohaliku koguduse õpetaja, suunates mõtted juba õigesse seisundisse (kuigi jutt, mis ta rääkis läks natuke endaga vastuollu, jõudes tegelikult kaksipidi välja just selleni, miks ma arvan, et inimesed tavaliselt tee jumala juurde leiavad - neil läheb elus kehvasti ja vajavad kelleltki/milleltki tuge, olgu see siis kasvõi üleloomulik jõud... palju neid õnnes ja rõõmus usuleidjaid ikka on? Muidugi päris paljud ka kasvavad lapsest peale usu sisse - ka minu jaoks oli üllatav lapsena nõuka-ajast välismaale kolides, et koolis kuulasime igal hommikul kooliraadio kaudu hommikupalvuseid).

Etenduse alguses on näitlejad publiku keskele paigutatud ja teekond saab alguse sajandi(te)taguste prohvetlike lausetega. Päris mitmed neist on ka tõeks saanud ning see omakorda tekitab hirmuäreva tunde, et mõned on seega alles tõeks saamas... külmavärinad tulid - kohe alguses! Kuna seljataha ei näinud, siis kõikide hääli ära ei tundnud, aga teistest eristusid juba "tuttavad" Ilo-Ann Saarepera ja Sander Roosimägi hääled. Siis ütles ühe ennustuse otse paar rida minu seljataga kellegi hääl, kelle diktsioon meeldis kõige rohkem - puhas ja selge ja täpne ning sobiv intonatsioon.. stseeni lõppedes kui näitlejad liikvele läksid, pidin spetsiaalselt vaatama, et see oli Joosep Uus.

Ja kogu see palvesaal sai hetkega lavakatudengeid täis - liikudes justkui pühalikult... vähehaaval toimuvad muutused - maja kaotab aknad ja maailm tulvab sisse kogu oma värske õhu, roheluse ja rohutirtsude sirinaga.

Korraks tekib tunne kõigi nende regilaulude ja uskumuste ja usuteemade keskel, et selles kõiges on midagi nii ürgeestlaslikku. See ongi "minu" kultuur... see äratundmine tekitab hea ja sooja tunde hinge, kuigi akendest tulvav õhk pigem jahutab... jahutab ja viib mõtted sellele, et kas see ristiusk ikkagi niiväga eestlaslik ongi... see toodi meile ju mõõga ja verega ning aeti vägisi peale... Kui hea see tegelikult on? Kui hea on inimestel "uskuda"? Lootused millegi või kellegi varna riputada, selle asemel, et oma käte ja peaga ise oma eluga hakkama saada ning parem elu koju tuua siiski ainult iseenda peale lootes? Kõigil on muidugi õigus ise otsustada, kuidas oma elu elavad või mida-keda usuvad... on ju selge, et raskedel hetkedel on hea ning lohutav tunda, et halvas on ka head, olgugi see kasvõi pettekujutelm - pärast surma saab õndsaks... pärast surma on veel parem kui maapeal... Eks kõik hirmud ju taanduvad surmahirmule, ent usu abil, jumala abil, on väga tugeva usuga võimalik see hirm kas natuke või täiesti murda...

Kuigi mitte-usklikule on ühest küljes alati selline usuhullus hirmutav ja sellepärast mõjusid mõned stseenid kohe eriti tugevalt - näiteks kui Ilo-Ann Saarepera palvust loeb, maja ise on peaaegu pime, kõigest kurjakuulutav punane kuma ja näitlejate tekitatud tümpsuv heli, mis keerleb ümber Ilo-Anni ja publiku... saalis seljatagant ümber ringi - maja välisseina ümber ja muudkui ringi ja ringi... palvus muudkui intensiivistub ja mõjubki õõvastavalt ja pahaendeliselt - ja see kui sisu ning tunne/atmosfäär (mida see stseen tekitab) kokku saavad - see ongi kunst, aga ühtlasi millegi justkui üleloomuliku jõu kogemine - lummav.

Ilo-Ann Saarepera oli kahtlemata üks õhtu tähtedest. Sest lisaks sellele palvusele oli üks tüki mõjuvamaid kohti ka tema esitatud ülipikk "Mehetapja Maie" regilaul. See oli üks väheseid laule, mille sõnadest ka natuke rohkem aru sai ja mille lugulaulu jälgida suutis. Kõrvu torkas nii see kuidas ta näsiniined peos läks kui muidugi maharaiutavate puude juurest lootusetult lohutust otsis. See kuidas see lugulaul teekonnana ka lavale oli seatud oli ühest küljest nagu tants, teisalt näitemäng. Teine ja sama mõjuv ülipikk regilaul kasvas välja ühe mehe surmastseenist. Surijaid oli küll 1, ent seda meest mängisid kordamööda 3 - Sander Roosimägi, Johan Elm ja Ursel Tilk. Ja nende seast sirgub ka kõige hämmastavam ja meeldivaim näitleja-avastus seekord. Nimelt Ursel Tilk - Alates tema pingestatud ja kogu hingega esitatud monoloogist, mis edasi kasvas õhtu pikimaks regilauluks... mul tulevad külmavärinad praegu seda tagasimeenutades ja kogemust kirjeldades-kirjutades. Tema välimus annab ka ta karakterioomele palju juurde - nii huvitav tüüp. Mingid vaibid nagu noorest Urmas Kibuspuust, midagi traagilist, ent selgelt näha, et ta võiks mängida mistahes žanris. Mingi teatav mänguline küpsus ning erakordne publikuhaaramise oskus. Jah, võib-olla see tema huvitav tüpaaž, millele on raske raame panna, loobki tunde, et ta on leidnud oma õige kutsumuse just nimelt näitlemises... ja see regilaul muudkui kestis ja kestis ja kestis... teised hakkasid juba uutes stseenides tegutsema saali eri osades, ent tema regilaul keset lava, oli ühest küljest küll nö."keskpunktiks" asetuslikult, ent ometi taustaks sisuliselt. Olgu öeldud, et Ursel oli ka minu teatrikaaslase lemmikuks... (tema ütles, et üllatus, sest kui ta neid näitlejaid alguses vaatas, siis oli mõelnud, et huvitav kuidas sellise välimusega näitleja mängib ja siis tuli Urselilt selline pauk).

Minu teatrikaaslase teiseks lemmikuks oli Teele Pärn, kes ka minule alati meeldib ja seekord polnud erand. Teele mängis/jutustas ühe tüki huvitavamatest lugudest. Sellest kuidas surev(surnud?) laps jäetakse maapeale, kuigi teised juba inglitena minema lendavad... ja jumal ütleb, et saagu sellest siis see, mida imeks hakatakse kutsuma. See läks nii hinge, sest meeled ja vaim olid selleks ajaks juba nii erksaks aetud ning emotsioonid keesid juba niigi pikka aega üle kogu seda teekonda kaasa tehes ja neid lugusid kuulates-jälgides. Ja siis veel näitlejatehniliselt üks terve lavastuse kõrghetki - kui Teele sosistab toanurka... ta SOSISTAB! Ent seda kuuleb TERVE saal. Ilma mikrofonita, ilma mingi võimenduseta... mõnikord ei kuule kogenud näitlejaid niisama saalis istudes, aga tuleb üks väike lavakatüdruk, sosistab nurgas ja seda kuuleb terve saal. Järjekordne ime...

Selleks hetkeks olid ka kõik naisnäitlejad õhtukleitides ja teekond oleks justkui jälle jõudnud järgmisse staadiumisse. Kuid korraks mõned sammud tagasi astudes, tahaks meenutada veel mõningaid sellele eelnenud stseene. Eelkõige terve etenduse lemmikut!

Ma poleks vist Danzumees, kui kogu selle tüki kõige erakordseim, ilusaim ja ägedaim stseen poleks olnud Ingmar Jõela ja Steffi Pähn'i tants. Jah, ühest küljest võib-olla sobis see kogu tervikusse kõige vähem, kuigi ka sellele stseenile/tantsule võib leida seoseid kasvõi mitu, aga antud juhul see polegi oluline, sest see tants oli niiiiiiiiiiiii ilus.... Kui ma saaksin vaid ühte hetke sellest kogu lavastusest uuest kogeda, siis valiksin just nimelt selle. Kogu see valgus, teekond selleni, lava, mis on nii kõrgel, et näitlejad tantsivad/mängivad lambilühtrite vahel... "hinged ju"... Aga see võimas koreograafia (kas lavastajate või Jõela ja Pähni enda oma? ei teagi...) ja tantsijate enda hingestatud võitlus-tango, kus ühtlasi kaks tantsijat on üks tervik. IMELINE! Kusjuures tantsust kasvab välja üks suurem grupitants... Kus Ingmar justkui eestantsija ning teised teda järgivad... eks see vanasti ju ka vist külapidudel nii oli... Natuke hiljem tehakse tükis ära ka puntratants... Ingmari diktsioon ei ole võib-olla kõige parem, ent ta õpibki lavastajaks ning samas ei häiri see ka kuidagi, sest oma liikumisega teeb ta selle mitmekordselt tasa. Paratamatult viib see mõtted sellistele ideedele, et tahaks kunagi näha (eriti lahe kui see sünniks mingi suveteatri vormis) kui tantsulise taustaga Eesti noored näitlejad kunagi kokku saaksid ja mingi hea füüsilis-sõnalise asja koos teeksid - esimestena meenuvad, et lisaks Ingmarile ja Steffile võiks kindlasti kaasata mehed-naised, kes on teinud koreograafiat või tantsu õppinud - Sandra Uusberg, Jaanika Tammaru, Maiken Schmidt, Tanel Ting jne jne jne... miks ka mitte koostöös Pepeljajevi või Oleg Titoviga...

Ja siis Jaanus Nuutre, keda siiani olen märganud vaid Koguduses, kus tema üks väike lausekõlks kõige tugevamalt mõjus, meelde jäi ning siiani temaga niiöelda "kaasas käib". Kuigi siinses etenduses tema "hull" oli grammivõrra liiga "mängitud", siis lae alla surutuna mängitud stseen oli mõjuv terviku osana. Tema hääl on ka üsna äratuntav ja kursakaaslastest teistsugune.... kusjuures selle algusesteeni juurde tagasi tulles, kui näitlejad ainult rääkisid seljataga ning ei näinud neid, siis juba tabasin end mõttelt kuivõrd erinevad on kõikide nende noorte hääled, diktsioonid ja intonatsioonide kasutamine või... mittekasutamine.

Üks erilisamaid hetki oli ka unenägude lõik... kui näitlejad on akendeta akendel... samas ei saanud päris kindlalt aru, kas need kõik olid ikka unenäod või jutustati ka kellegi nägemusi... Kuid üks unenägu pääses eriliselt mõjule ning jäi ainsana neist meelde - justkui science fiction film või jutustus, mille arendust võiks ka näiteks multifilmina kaaluda :) Nimelt Markus Truup'i oma. Ühtlasi väga vajalik "kergem" hetk kogu selle tõsiduse vastukaaluks. Ent kuigi kogu etendus oligi "tõsine" ei rusunud see kuidagi, nagu teoloogilised teemad seda teha võivad. Kui rususki mingitel hetkedel, siis oli see lavastajate pool niimoodi seatud ja kogu selle teekonna loomulik osa.

Tõsine sisu nõuabki tõsisemaid noote rohkem. Ühtlasi tekitas see minu teatrikaaslases üllataval kombel vajaduse ära märkida, kes talle nendest noortest näitlejatest ei meeldi. Kõigepealt suunas ta oma sõrme Jan Teevet-ile... mina vastu, et ta ei õpigi näitlejaks, vaid dramaturgiks... siis Johan Elm-ile... mina jälle vastu, et temastki saab dramaturg... Ootasin juba millal ta Priit Põldmat näitab ja tema kohta oma rahuloematust väljendab, aga ei... Priit talle meeldis. Hoopis Kirill Havanski mäng talle ei istunud. Ja Dovydas Parbarcius'e kohta ütles, et lootis, et talle palju sõna ei antaks, sest eesti keeles rääkimine tundub siis kui tema seda räägib, kuidagi nagu eriline vaev ja viib mõtted temalt kui näitlejalt või jutustajalt hoopis mingitele sisuga mitteseotud, jälgimist häirivatele teguritele. Põhimõtteliselt ei jää minul muud kui nõustuda, ainult Johani suhtes ma nii karm ei oleks. Priit Põldma minu meelest paneb alati enda juttu jälgima osavalt. Kui tal on mindagi öelda, siis lihtsalt pead kuulama. Omalt poolt pole ma siiani veel kordagi tähele pannud Johannes Richard Sepping'u mängu. Ta oli seal küll, ent millegipärast ei anta talle mängumaterjali või hoiab ta ise ennast taustale, nagu ka kõigis eelmistes lavaka tükkides. Mind jättis ka üsna külmaks lugu, mida jutustasid Jane Napp ja Laura Kukk, õigemini mitte lugu ise, vaid pigem see kuidas seda esitati. Võib-olla olin ka sellel hetkel veel teiste  lugude sees ning ei suutnud seda intensiivset ja ülihingestatud teksti vastu võtta ja ammugi haakuda sellega, mida nad jutustasid... võib-olla oli see ka rohkem naistele... Kuigi mõlemad kogu hingest oma osa etendasid, siis minu jaoks ei tundunud see päris loomulik, vaid millegipärast jäi kerge ülepingutamise tunne (ent see on selline lihvitav asi). Seekord ei teinud küll midagi erilist Nils Mattias Steinberg, kuigi mul on väga hea meel, et ta sellel kursusel on - selline täiesti isemoodi maneeride ja stiiliga näitleja. Maitse asi muidugi kahtlemata, aga minu jaoks ta on huvitav.

Kui õpetajat mängida ja hindeid anda (näitlejatehnilisuse, häälekasutuse, liikuvuse ja eelkõige üldise mõjuvuse eest), siis publiku seast vaadatuna, ehk minu arvates peaks need jagunema nii:

Ursel Tilk 5
Ilo-Ann Saarepera 5
Teele Pärn 5
Sander Roosimägi 5
Markus Truup 5
Steffi Pähn 5
Ingmar Jõela 5
Joosep Uus 5
Jaanus Nuutre 5-
Priit Põldma 4+
Johan Elm 4
Jane Napp 4
Laura Kukk 4
Nils Mattias Steinberg 4
Johannes Richard Sepping 3+
Kirill Havanski 3
Jan Teevet 3
Dovydas Pabarcius 3
Ingrid Margus 2 (puudus) Okei, võib-olla naljaga pooleks on see liiga karm... Ingridi mäng mulle tegelikult eelnevates tükkides on meeldinud ja võib-olla tal oli ka "puudumistõend" olemas :)

Üks asi, mis veel mind täiesti hämmastas oli see, et mitte keegi ei puterdanud mitte kordagi. Tihti ka kogenud näitlejad ei saa sellise tunnetest läbiimmutatud teksti edastamisega niimoodi hakkama. Ometi oli nii murdeteksti kui intensiivset edastamist ja lavastatud vahetustega, mis pidi toimima kui kellavärk, et keegi teineteisele sobimatult peale ei räägiks... Vaatajana muidugi ei tea, kuidas need sõnad ja tegevused täpselt olid ette määratud, seega toimis kõik perfektselt. Pikad regilaulud, pikad kihutuskõned, pikad lood ja jutustused, kuidas nad kõik need pähe saavad, see on juba omaette müstika. Tunduski vahepeal, et ka näitlejad ise on nagu mingis teekonnavoolus - juhtide või giididena, kellel publik järgijateks kaasas. Raske isegi uskuda, et see kõik on kalkuleeritud ja tegevuse edasiliikumine on ju lavastajate/dramaturgide poolt täpselt paigas... midagi polnud puudu, midagi polnud üle - nii eheda ning justkui iseeneslikult loomulikuna mõjus kogu see teekond ja kogu see tervik. Ja kogu selle lavastusterviku elamuseks muutmisel mängisid üliolulist rolli ka Kairi Mändla kunstnikutöö, Airi Erase valguskunstnikutöö ja Martin Kirsiste muusika! Ning muidugi kogu see Eestimaa loodus, mis akedendest paistis (veel üks mõjusamaid stseene oli see kui mehed joostes kaugelt rohelusest maja suunas sõjakisaga jooksid!)
Rahvas seisis lõpus püsti ja mina olin seismatõusjatest vist üks esimesi. See oli tõesti seda väärt!

Hinnang: 5 (Üks aasta mõjusamaid ja erilisemaid teatrielamusi. Vaimustav, huvitav, emotsioone ja mõtteid äratav. Täiesti arvestatav Nodvenatsat-i järg, kuigi minu jaoks veelgi sisukam. Visuaalne, võimas ja huvitava tempoga intensiivistuv, siis jälle rahunev, suureks kasvav, siis jälle kammerlikuks kokkutõmbuv. Vapustav ja läbiraputav lavastajatöö. Usun, et eriline maiuspala teatrit tihti külastavatele inimestele, sest see on midagi positiivses mõttest teistsugust ja erilist. Harva teatrisse sattuvatele võib mõjuda ehmatusena, ent võib-olla just positiivse ehmatusena, et nii palju tugevaid emotsioone võib üks teatritükk pakkuda. Ei tohiks külmaks jätta küll kedagi. Ei pea kartma, et ei mõjuks ka siis kui usu-teemad jäävad kaugeks, seal on lihtsalt nii palju ka kõike muud. Sobiks muide ka ülihästi Eesti 100 lavastuseks. Eestlust on selles palju, olgu see siis usu, looduse või inimsuhete suunalt vaadatuna. Kullasadu!)

Pärast etendust pakkus võõrustaja pika laua ääres imehead karaskit, kodus tehtud leiba ja suppi. Öösel (etendus algas kell 21 ja läbi sai u.23:15) ju eriti süüa ei tahagi, ent puulusikaga seda suppi ma seal lürpisin ja maitses hää... Näitlejad jooksid kohe pärast etendust teise majja. Sellest majast möödudes ja oma auto juurde liikudes kostus sealt laulu... ent sinna südaöö eel me siiski enam ei läinud... ei teagi, kas midagi toimus seal veel...

----------
Tekst lavaka kodulehelt (foto on pärit lavaka FB lehelt):

JA PEAKSIN SADA SURMA MA...
Lavakunstikooli 28. lennu suvelavastus „...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...” põhineb ühe väikese rahva suurtel lugudel ja nendega elatud eludel. Lood, mis aitasid hädade vastu tuhandeid aastaid tagasi, sadu aastaid tagasi, võiksid vastuseid anda ka täna.

Maailm on liigestest lahti ja uuesti ja uuesti peame küsima, mis meid toestab ja millel me rajaneme, et alles jääda, et püsida, et aidata. Kui meie esivanemad said tarkuse kätte oma usust, oma emakeelest ja regilaulust - teisest emakeelest (V. Tormis), unenägudest ja prohveteeringutest - saame meiegi ehk noist tuge. Sellepärast me laulame ja kõneleme.

NB! Etenduse lõppedes pakutakse suppi, karaskit ja käsitsivalmistatud leiba.

Lavastajad: Anne Türnpu, Eva Koldits(Teater NO99), Mart Koldits(Von Krahli Teater)
Helilooja: Martin Kirsiste
Kunstnik: Kairi Mändla
Valgukunstnik: Airi Eras
Laval: Lavakunstikooli 28. lennu tudengid

Esietendus 13. augustil 2017 kell 21.00 Hageri vennastekoguduse palvemajas.
NB! Etendused algavad 13.-19. augustil päikese loojudes kell 21.
Etendus kestab 2 tundi ja 5 minutit.

Produtsendid on EMTA lavakunstikool, Hageri kogudus ja Eesti Rahva Muuseum.
Lavastus etendub lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna.

reede, 18. august 2017

Midagi on viltu - Kammerteater


Midagi oli tõesti viltu selle tükiga... lahkusin vaheajal.

Ei jätnud pooleli sellepärast, et sisuliselt oleks see tükk vastumeelt olnud. Mitte ka näitlejate pärast. Üldiselt ei tahagi kunagi vaheajal lahkuda (seda juhtub u.50 teatrikülastuse kohta halvimal juhul 1-2 korda), sest ikka võib juhtuda, et teises vaatuses tuleb selgus või antakse kätte võti, mis kogu tüki jaoks on vajalik. Antud juhul polnud see siiski võimalik.

Esimese vaatuse esimene veerand tundi toimetab Lauri Kink siia ja sinna Kurgja taluhoone ees, vahepeal läheb majja sisse ka, räägib seal midagi, mida kuulda pole. Siis tuleb tagasi õue, kuigi ma ei näe teda enne kui alles siis kui ta alla vee juurde läheb toimetama. Tühi aeg, midagi ei toimu, midagi ei näe, midagi ei kuule. Sündima hakkab midagi ja seoseid hakatakse looma alles siis kui Indrek Taalmaa tegelane mängu tuleb... Või no nii palju kui kuuleb/näeb....

Jõudsin küll 20 minutit enne etenduse algust kohale, ent vaatajate kohad olid tribüünil täis, ees keskel olid mõned kohad reserveeritud ja kohanäitaja viipas veepoolsesse äärde. Seal kolmanda rea äärmises otsas olid veel vabad kohad. Pink oli ka natuke kaldega allapoole, seega mina oma 190cm pikkusega eesistuvate inimeste tagant ei näinud laval toimuvat. Olin laksust kohe ärritatud ja mõtlesin, et kui keegi (lavast möödudes nähtud) õue keskel olevale tugitoolile veel peaks istuma, siis teda ma ammugi ei näe... Miks selline paigutus? Miks niimoodi seatud lava? Miks niimoodi seatud vaatajakohad? Kes see lavastaja on, kes lavastab tüki nii, et selle eest võetakse piletiraha, aga tükki ennast ei näidata ja mida ei kuule ka hästi, sest vee kohin on nii tugev?

Nii palju kui ma siiski aru sain, oli Lauri Kink isa ja Indrek Taalmaa poeg. Tegelikult oleks päris huvitav olnud neid jälgida seal taluhoone õuel toimetamas - "isa" ja "poeg" - teineteisest möödumas, teineteisest rääkimas - samaaegselt laval, kuigi tegevus toimub 50 aastase vahega - aastatel 1967 ja 2017. Isa on just teada saanud, et talle on sündinud poeg ja 50 aastane poeg on tulnud isatallu oma sünnitunnistust otsima, et mingile reisile minna(?) Kuigi see 50 aastane üritab olla rohkem nagu 20nene oma käitumise, jutu ja olekuga (???)
Ma võisin ka kõigest valesti aru saada, võib-olla ta oligi täiskasvanuks alles saamas? Lisaks ma ei saanud aru, miks Taalmaa tegelasel oli sünnipäev tulemas alles järgmisel päeval... võib-olla teises vaatuses kui ta selle oma sünnitunnistuse üles leiab, siis avastab, et ohhooo, tal ongi juba sünnipäev... No kui nii oli, siis üks tobe lahendus, mis on kohe algusest aru saada.

Nõuka-nostalgia mulle oleks meeldinud ja see mõte, et (haige?) isa oma vastsündinud pojale lindistab lugusid isa argipäevast(?), see tundus armas. Kasutan küsimärke, sest kuna ma ei kuulnud üle selle veekohina, siis pole päriselt kindel nendes asjades, aga katsusin mingit lugu oma peas kokku panna nendest lõikudest, mida õnnestus kuulda näha (umbes veerand esimesest vaatusest).

Midagi jahmerdati grilliga... vist kanaga... aga miks keegi tuleb üksi tallu ja hakkab kohe kana grillima kui tal on vaja sünnitunnistust otsida... see jäi arusaamatuks. Ja kui ma õigesti aru sain, siis see 50-aastane... ei, ta vist oli ikka 20nene, sest kuidas muidu seletada, et ta ei osanud grillida ka...

Indrekult üsna tüüpiline roll - nii palju kui kuulis-nägi. Laurit pole tükk aega näinud mängimas ja ega tal siin midagi mängida polnudki... või no palju ma teda nüüdki nägingi - purgiga vett võtmas... Ei saanud ka sellest aru, et kas kõik see toimus ühel soojal suvepäeval või mitte... ta riietus oli kuidagi imelik selleks - pikk mantel alussärgi peal... kui haige, siis oleks pidanud olema soojad riided, kui külm, siis samuti, aga niimoodi jäi imelikult läbimõtlematuse tunnetus kunstnikult.

Isa ja poeg olid ka nii erinevad kui üks isa ja poeg olla võivad. Seega veel üks läbimõtlematu otsus lavastajalt. Variant on muidugi, et võib-olla olid näitlejad paigas ja ei antudki temal sõna sekka öelda? Või kui palju ta tegelikult seda lavastas? Muidu on mulle Kaili Viidase lavastajatööd eranditult meeldinud... ka selle suve Endla tükis oli tal nii palju huvitavaid lahendusi... ja nüüd niimoodi pahasti lati alt minna... ei saa tema töödes enam nii kindel olla.

Hinnang: 2- (Oleks tahtnud küll näha ja kuulda seda lugu... no vähemalt kuulda. Kohanäitaja kutsudes nendele kohtadele istuma ütles veel, et "head kohad"... ta oleks pidanud panema siis need reserveeritud lapakad sinna nendele "headele kohtadele"... Olen solvunud. Hinnangut 1 siiski ei saa panna, sest mul on tunne, et see lugu oleks võinud mind puudutada rohkem kui oleksin seda näinud ja kuulnud. Nii palju kui suutsin sellest esimese vaatuse hetkedest kuulda-näha ning enda jaoks midagi kokku panna, siis see on väärt vähemalt sellist hinnangut. Aga rohkemat ka anda ei saa. Umbes tervikust veerand...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Pärnu Postimehest):

Midagi on viltu
Kammerteatri suvelavastus Kurgjal
Autor Valdur Mikita / Ott Kilusk
Lavastaja-kunstnik Kaili Viidas
Valguskunstnik Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja Ott Kilusk
Osatäitjad Indrek Taalmaa ja Lauri Kink

Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...

See on südamlik lugu lihtsatest inimestest suures ja muutuvas maailmas, kus miski jääb alati samaks. Esietendus 27.juuli 2017 C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal

esmaspäev, 14. august 2017

Tom Sawyeri seiklused - TeMuFi


Olen juba aastaid tähele pannud, et etenduse esimesed 5 minutit näitavad (9 korral 10st) ära, kas tükk, mida vaatama hakkad meeldib või mitte. Tom Sawyeri seiklused läheb käima sellise ägeda üllatusega, ehk see kuidas Indiaani-Joe lavale ilmub - 10m kõrgusel publiku peade kohal - polnud kahtlustki - sellest tuleb üks vinge seiklus!

Eelmisel aastal kui tükk esietendus, mõtlesin: raamat on loetud, filme ja multikaid Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist nähtud küll ja küll... seda lapsepõlve lemmikut vene filmiversiooni vähemalt 10 korda (kui mitte 20-30 korda) ja mõtlesin mis ma mõtlesin, aga kui lõpuks tegudeni jõudsin, ehk piletimüügilehe lahti lüüa, olid esituskorrad läbi ja nii ta jäigi nägemata...

Teisel suvel, ehk nüüd, oli esimene etendus välja müüdud... järelikult on head sõnad tüki kohta läinud liikvele...

Ja siit tuleb neid veelgi kamaluga lisaks :)

Jah, kõik vanad Tom-i seiklused aia värvimisest, kärvand kassiga soolatüügaste ravimise, põleva tõrvikuga hamba väljatõmbamise, tüdrukutega kihlumiste, Indiaani-Joe paljastamise ja muidugi Beckyga koobastesse eksimiseni välja, on kõik ilusti ka teatritükis olemas. Ent uus põlvkond ei pruugi neid lugusid teada ja vanematel jällegi nii mõnus nostalgialaks neid meelde tuletada, eriti kui seda pakutakse, vähemalt minu jaoks Tom-i seikluste mõttes uudses vormis - koos laulude ja tantsudega. Justkui pop-muusikalina. Stiili mõttes võikski mingeid ähmaseid paralleele tõmmata kunagiste parimate Terminaatoriga koostöös tehtud Nukuteatri muusikalidega (Risk, Romeo ja Julia jne). Sedapuhku on muusikaline kujundus küll Toomas Lungelt ja sobivad sõnad seatud Inga Lunge poolt.

Minu eriline huvi oli näha mängimas noori näitlejaid - Silver Kaljula, kelle tegemisi avastan alles käesolevast aastast (kuigi kõik taevani kiidavad tema valusat monotükki "5 grammi sisemist rahu" on see minul kahjuks siiani veel nägemata); Kaarel Targo oli mu terve aasta lemmik uus näitleja kui ta 2014.aastal Ugala Arabellas Halleluujat mängis; ning muidugi kõik värsked TÜVKA 11. ja 12.lennu näitlejatibud, kellest paljudega kohtusin nüüd täiesti esimest korda. Unustamata mainida vanemaid proffe - Anne Veesaart ja Karol Kuntselit (kelle silmade sära mängides ei jäänud sugugi noorte kolleegide omadele alla!)

Silver Kaljula võib nüüd küll selle ühe Tom Sawyer-i rolliga tõmmata "elus mängitavate rollide" nimistust korraga maha ka Kevade Tootsi, sest nii Tootsilik oli see tema Tom. Ja eks nad natuke sarnased krutskeid täis tüübid olid ju kah :) "Tom" saab hüpata, kukkuda, Sid-i kiusata, tüdrukutega musutada ja kihluda, sõbraga tattilärakaga pihku köita (minu ees istunud 7-8 aastane väikemees ütles sellepeale üöäkk) ja muidugi kõiki ninapidi vedada ja seigelda nii lava ees, taga, pisikeses majas, treppidel, mäepeal, koopas ja ei-tea-kus-veel. Ja muidugi laulda ja tantsida ka. Silveris endas tundub olevat ka seda sama tulesädet (minu taga istunud provva ohhitas ja ahhitas mitu korda Silveri hüpete peale), ent samas asjalikku eestvedajat (kas mitte käesoleva suve üks suurjoonelisemaid suve-etendusi "Lembitu" pole ka mitte tema mootorijõu kaasabil elustuv) ja asjadega hakkamasaajat ja lõpuleviijat, nagu tema karakter Tomiski. Pagana sümpaatne tüüp/sümpaatsed tüübid :) Tema sõprus lavapartneri, ehk Huckleberry Finn-i mängiva Kaarel Targoga tundub olevat niisama tugev nii lava peal kui päris elus - nii tugevalt ühte hingamist partnerite vahel näeb muidu aastaid koosmänginud näitlejates ja näib, nagu nad täiendavad ja osavalt tõstavad esile teineteise tugevamaid külgi ning ühtlasi toetavad ja aitavad teineteist kus vaja. Kaarli Huck on natuke allaheitlikum tüüp ja isegi õnnetum kui minu kujutuste Huck. Ent tema hea lauluoskus annab ta rollile ka selles tükis tiivad. Mis siin salata, võttis ka minusuguse - vana mehe südame soojaks ja tegi härdaks meele see tema lõpus Tom-ile öeldud "Sina oled see kõige suurem varandus"...

Sõprus on ikka üks ülimalt ilus tunne. Paratamatult viis mõtted ka oma sõpradele. Ja tahaks nendega ju rohkem kohtuda, koos olla ja rohkem koos kõiksuguseid asju teha, aga paraku täiskasvanud inimese elu, kellel on lapsed ja igapäeva tööd ning tegemised, selle prioriteedid on ikkagi sõpradest kaugemal. Hea kui vahest saab koos ärilõuna teha või veel parem - mõnusa sörgi terviserajal või jõu või crossfit trenni jõusaalis. Sellepärast tulebki selliseid krutskitega asju teha Tom-i ja Hucki vanuses, eks sealt need elupõlised sõprused kestma jäävad... 30-40 aastased käivad oma sõpradega koos heal juhul mõnikord metsas 4-tunni rogainidel orienteerumas või sõidavad Pariisi või San Sebastianisse maratone jooksma, halvemal juhul saadavad vaid FB-s sünnipäeva- või pulma/lastesünni-õnnitlusi või vajutavad "like" kui see väga hea sõber juhtub olema üks kolmest parimast eestlasest üle 3000 osalejaga Tartu Rattarallil ;)

See sõprusest tulev südamesoojus ongi ehk peamine, mille tükist iga vaataja sealt kaasa saab. Kuid nagu mainitud, sai ka uusi näitlejaid näha... ja ka neid, kes alles näitlejateks küpsemas... Selles mõttes jäi juba see käputäis kaasatuid näitlejatudengeid hästi meelde. Hans Kristian Õis - kitupunn Sid-ina tundus kohe eriti lahe, aga kahtlemata on see teatav lavale vajalik x-factor olemas ka Kristjan Poom'il ja Maarja Tammemägi'l... ah, mis ma siin seletan - peaaegu neil kõigil. Ja kellel veel pole, võib see peatselt tekkida, sest pole nad ju veel jõudnudki eriti päris publikuga mängida... Selles mõttes oli lahe vaadata kuidas nii laulude ning veel eriti tantsudega mäng tuli välja. Kuigi tantsulises mõttes jäi hoopis praeguseks juba TÜVKA lõpetanud Jaune Kimmel kõige positiivsemalt silma... Ja eriti ägeda koreograafia on teinud lavastusele Jaanika Tammaru (kes minu teada hetkel lavakas magistriks õpib... ning just füüsilise teatri kallakut seal ammutab Jüri Naela juhendusel - sellest püssist saab veel kuulivalanguid tulema - pange tähele! Kusjuures tema näitlemise avastasin ka alles praegu teleri vahendusel - omal ajal kui nende kursus lõpetas ja mul olid isegi piletid Draamateatris etendatud "Romeo ja Julia"-le - Jaanika küll tolles tükis ei mänginudki.. Aga siis ajasin ma kuupäeva või kellaaja sassi ning nõnda jäingi lollilt Draamateatri uksetaha ning ühtlasi selle lennuga tutvumata - nüüd siis avastan "järeltööna" neid tasapisi ükshaaval ja Jaanika on kahtlemata üks peidetud pärle sellelt lennult! Lausa kahju, et teda ennast Tom'is laval polnud...) Mis mulle selle Tomi seikluste koreograafia juures meeldis oli see, et näis, nagu ta poleks teinud näitlejatele järeleandmist liikumiste ja liigutuste keerukuses, ent samas kõik suutsid need liigutused ära teha... mis alles hiljuti, uhkes Estonia "Linnukaupleja" operetis silmatorkavalt häirima jäi - koreograafia latt oli seal viidud kohati niivõrd madalale, ent ka sellest ei suutnud mõned lauljad/näitlejad üle hüpata. Tom Sawyeri seiklustes annavad nii tantsud kui muu liikumine ühe olulise lisaväärtuse kogu lavastusele.

Jõudes lavastustöö ja lavastaja Peep Maasik'uni, siis on mul küll ainult ülivõrdelisi omadussõnu kasutada selle mehe kohta. Eks muidugi noortel lavastajatel tundub tihti see ideede pank olevat rohkem ägedatest uutest lahendustest/ideedest pungil, aga nii küps ja valmis lavastaja, kes alles oma esimesel kooliaastal sellise kompoti kokku keedab, kus kõik näib justkui täpselt ja fantaasiarikkalt ja eelkõige armastusega paika pandud - seda nii materjali kui trupi suunal, see paneb tema tulevasi töid erilise huviga ootama. Noorte tegijatega koostöö pani ka Anne Veesaarele hoopis teistmoodi mängusärtsu sisse. Tegelikult olen tema mängus, mõned aastad tagasi Palmse mõisas nähtud "Gertrud Stein"-ist alates, mingit pidevat arengut ja justkui mängulusti taasleidmist roll rolli järel märganud. Ja siin need noored justkui inspireeriks teda lausa eriliselt särama. Karol Kuntselist ma ei hakka pikemalt rääkimagi - kõik, mis ta teeb laval teeb on alati kogu hingega, ka laste ja noortetükid, ka projektipõhised väiksemad või suuremad sutsakad - tema Indiaani-Joe oli just nagu vaja - hirmuäratav! :) Ja nagu öeldud, siis see Tom Sawyer'i tüki "algus" tema poolt on üks teatriaasta meeldejäävamaid stseene! "Öelge kõigile, et Indiaani Joe on tagasi linnas!" :)

Lavastuse tempo oli äge ja eks Tom'i lood on omamoodi lühikesed ning neid tuleb ridamisi 9-10 tükki ja see hoiabki tempo pidevalt üleval. Ka lugude üleminekutest mitte ainuski kord ei hakanud lohisema. Kui midagi lihvida, siis natuke rohkem juhendamist vajaks õpetaja-rolli kaasatud näitleja. Pauke võiks rohkemgi kõlada :) Poiste värk ju... ent samas väiksematele vaatajatele mõeldes oli see TÄPSELT ideaalne paugu ja hirmu kooslus ning "Indiaanlase" distants publikust.

Minu seekordseks teatrikaaslaseks oli mu oma 11-aastane tütar ning tema kõkutas naerda pidevalt. Kordagi ei küsinud mis kell on või kaua see veel kestab, nagu üsna tihti on teatris-kinos juhtunud. Publikus näis olevat lapsi alates 2 või ehk pigem 3-aastastest, nii tüdrukuid kui poisse ja ka täiskasvanuid, kes olid üksi tulnud vaatama - ilmselt kuulnud kui hea asjaga on tegemist. Mängukoht on täiesti ideaalne - seikluspark - seiklusteks ju loodud. Aga see võimas mägi, mis kõrgus nii ees - lava taustaks kui ka kaitsvalt küljel, see andis sellise tugeva atmosfääritunde oma kõrgete puudega. Ilm ju natuke müristas ja umbes +25 kraadine lämbus aitasid omakorda luua tunnet, nagu toimukski kõik Mississippi osariigis ja vaatajad on kui osa linnarahvast, kes Indiaani Joe nimelise kurikaela ja Tom Sawyeri ning tema parima sõbra Huckleberry Finni seiklustes kaasa löövad.

Hinnang: 4/5 (Esimene date uue teatriga - TeMuFi - läks nii hästi, et ei jõua järgmist ära oodata :) Lastetükkidest parim, mida olen Eesti teatrites näinud pärast paari aasta tagust Tallinna Linnateateri "Krabat"-i. Sellest ka laste- ja noortetükkide arvestuses hinnanguks puhas 5. Kogu aasta teatrielamuste kaalukausil 4. Tuttav materjal ning "lastetükile" omane kergus... Aga väga-väga tugev ja fantaasiarikas kogu perele sobiv seiklus ja lavastus. Eks omamoodi hinnanguna enda eest räägib juba fakt, et need 2- ja 3-aastased, kes seda sellel tormieelsel laupäeval vaatamas olid, pidasid selle peaaegu 2 ja pool tundi hinge kinnipidades ja ringijooksmata-nutmata vastu. See lihtsalt oli nii põnev ja nii sobiv kogu perele - äsja kõndima õppinud lastest kuni vanamemmede ja -papideni välja. Kellel esimese kohtumisena Tomi ja tema sõprade seiklustega, kellel sajandat - kõik näisid ühtviisi olevat vaimustuses ja seiklustes igal sammul kaasas! Ja torm algas täpselt hetkel kui autoukse sai suletud ning kodutee rataste all alguse sai... need minu jaoks puudolevad paugud tulid taevast...
Mine vaatama kas lastega või lasteta - see on tõeliselt lahe elamus!)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Tartu Postimehest):

TOM SAWYERI SEIKLUSED

Muusikaline koguperelavastus “Tom Sawyeri seiklused” toob vaatajateni loo suurest sõprusest ja kummalistest juhtumistest. Tom ja Huck ei jäta kasutamata ühtegi võimalust oma elu põnevamaks muuta. Milliseid seiklusi maailm nende teele toob? Kas õnnesärgis sündinud poisid ka sel korral terve nahaga pääsevad? Tule ja ela kaasa Tomi ja Hucki seiklustele.

Esietendus 3. augustil 2016 Tartu Seikluspargis.

Lavastaja PEEP MAASIK
Kunstnik Birgit Landberg(Must Kast)
Koreograaf JAANIKA TAMMARU(Must Kast)
Grimmikunstnik MARGIT LEPLA
Muusikaline kujundus TOOMAS LUNGE
Laulusõnad INGA LUNGE
Helitehnik STEN ARVI
Inspitsent ULVE VOHLA
Tõlkija ANNA BERGMANN

Osades
SILVER KALJULA(Must Kast)
KAAREL TARGO(Must Kast)
ANNE VEESAAR
KAROL KUNSTEL(Vanemuine)
JAUNE KIMMEL(Rakvere Teater)
MARI ANTON (TÜ VKA 12. lend)
MAARJA TAMMEMÄGI (TÜ VKA 12. lend)
KAROLIN JÜRISE (TÜ VKA 12. lend)
HANS KRISTIAN ÕIS (TÜ VKA 12. lend)
KRISTJAN POOM (TÜ VKA 12. lend)
RAGNAR KEKKONEN
MARGIT TAMM
ULVE VOHLA

Kestus 2h ja 30min, ühe vaheajaga.

neljapäev, 20. juuli 2017

Roosi nimi - Vanemuine


"Roosi nimi" sisenes mu ellu esimest korda 1987.aastal, seda lugu filmina videolt vaadates. Peaosades olid "veel mitte nii vana James Bond, ent just tollel ajal oma karjääri põhja kobav" Sean Connery ja "tollel ajal tõusev täht ja vaid 15 aastaselt rolli valitud" Christian Slater. Filmi ümber oli palju kisa ja kära, sest itaallased tahtsid sekkuda selle tegemisse. Lisaks ajasid tegijad õli tulle juurde, palgates kõrvalosadesse näitlejateks eriliselt koledaid näitlejaid ja ehitasid selle åmber omaette turundust. Neid koletisi aeti suisa üle maailma taga. Kui film valmis, sai sellest 1986.aasta Euroopa vaadatuim film. Sisust leiti kõikvõimalikke huvitavaid seoseid, mida tegijad sinna sisse ära peitsid, nagu näiteks raamatu nimi, mida kasutati, selleks oli Bologna Umberto ja Umberto Eco oli ju Bologna Ülikooli professor...

Järgmine kokkupuude oli peaaegu 20 aastat hiljem. Olin kõikides raamatuantikvariaatides ootenimekirjas, et kui Eco raamat, mis kunagi 90ndatel eesti keeles oli ilmunud, peaks mõnda antikvariaati ilmuma, siis saaksin selle sealtkaudu. Ei ilmunud ega ilmunud ja ei ilmunudki enne kui kunagi ilmus Eesti Päevalehe klassikute sarjas uue väljaandena. Eelmisel aastal meie seast lahkunud kirjaniku suurteose lugemiseni jõudsin lõpuks enam-vähem täpset 2 aastat tagasi ja lugemiselamuse kohta võib lugeda siit: http://danzumees.blogspot.com.ee/2015/08/roosi-nimi-umberto-eco.html

Ei saa öelda, et sellest raamatust erilises vaimustuses oleksin olnud. Kuigi krimka pool ja kogu keskaegne atmosfäär oli intrigeeriv. Ning muidugi kõik raamatute ja sealses loos justkui üheks tegelaseks oleva raamatukoguga seonduv. Mõelda vaid, et tollel ajal võis ühe lehekülje tegemiseks minna 6-12 kuud... See annab kogu asjale kõvasti perspektiivitunnetust. Kui olulised olid teosed ja kui väärtuslik oli raamat. Ent krimkale tasakaaluks kogu loos oli 13-14.sajandite ususõda ja esiketser Fra Dolcinoga seonduv ja need teemad tõmbasid lugemiselamust ja hoogu minu jaoks alla, sest teoloogilised teemad mind eriti ei huvita. Ehk sellist tüüpilist krimkadega seonduvat "ei saa maha panna enne kui viimane lehekülg on loetud" tunnet raamatuga ei tekkinud. Küll, aga tekkis tunne, et kogu lugu on üpris teatraalne ja sobivalt kogu lugu toimub peamiselt ühes kloostris ning seega sobiks ehk teatrisse teatavate mugandustega ideaalselt...

...eksisin...

Raamat oli väga pikk ja lugu ise nii mitmete niitidega kõikvõimalikesse teemadesse laiali, et isegi 3 ja poole tunniga polnud kaugeltki võimalik tegijatel seda edasi anda teatrilaval. Igatahes mitte sellise dramatiseeringuga.

Kuid kõigepealt tahaks öelda ka mõned kiidusõnad. Nimelt kogu kunstiline ja toetavate komponentide pool. Alates etenduse toimumiskohaks valitud Tartu tookiriku varemed - ideaalsema leidmine oleks päris raske. Tumepruun puust treppidega ülakorrusele (raamatukokku) dekoratiivne lava tagasein oli võimas ja vajalikku tooniandev. Elava tule kasutamine - kuigi raamatukogu tulekahju stseen on päras pähkel lahendada lavastajale, siis loodud lahendus oli okei (kuigi otseselt raamatut mittelugenu sellest ilmselt aru ei saa, et kõik need hinnalised teosed seal raamatukogus põlevad, mitte ainult üks - sest see raamatukogupõleng ja üldse raamatute tähtsus tollel ajal oli üks Eco raamatu lugemise adumisi, mis ühest küljest oli üks teose olulisemaid, ent mis jäi tükist siiski üsna vajakka... kuigi natuke riivamisi seda puudutataksegi).

Muusika, (munkadest) meeskoori kasutamine ja kooriseaded - väga tabav ja õiget atmosfääritunnet tekitav. Samuti mungarüüd ning grimm jm tehnilisemat laadi lavastuslikud küljed - kõik jättis väga hea mulje. Kogupilt jäi nö. "ilus".

Tulles tagasi selle dramatiseeringu juurde, siis see oligi peamine või isegi ainus põhjus, miks elamus ikkagi saamata jäi. Krimka põnevus mattub laval kõige muu teksti- ja teemaderohkuse alla ära. Õigemini põnevust kui sellist ei tekigi. Igav on. Kui raamatus oli suurem osa neid krimkavälised teemasid lihtsalt natuke tüütum lugeda kuid siiski vajalik kogu ajastupildi ja õige tunnetuse tekkimiseks, siis lugedes oligi asjadele rohkem aega mõelda ja teemadel olid algused ja lõpud... Teatrilaval oli teemasid, mis tekkisid ei-tea-kuskohast.... näiteks kogu Dolcino teema areng, mis raamatus jooksis pidevalt muu tegevustiku kõrval... tükis viidatakse sellele, aga mis, kes ja kus... see jääb õhku. Samuti näiteks Ubertino kardab, et inkvisiitor kuulutab frantsiskaanid ketseriteks ja vangistab ka tema ja Williami kui ta sinna kloostrisse tuleb... õigemini lavastuses jagab ta seda hirmu Williamiga just inkvisiitori saabumise eel. Aga kus kohast see hirm tuleb ja milleks, see jäi minu jaoks küll selgusetuks. Ja selliseid alguse ja lõputa otsi oli veel - lihtsalt mingid laused ja teemad visatakse õhku rippuma ja sinna nad jäävad - ei tea kus kohast tulevad ja edasi ka ei liigu... Ma usun, et see dramatiseering vajaks korrigeerimist, kärpimist ja mõnes kohas just edasiarendusi, et laval toimuv oleks vaatajale ka põnev ja huvitav ning eelkõige jälgitav ka raamatut lugemata.

Krimka puhul on minu jaoks oluline kas näha süüdlase vangerdusi, tema tegemistele kaasa elada ja silmuse koomaletõmbumise närvipinget tunda või hoopis vastupidi (ja sellised krimkad meeldivad mulle veelgi rohkem), ehk mõelda kaasa, kes on süüdlane - lugeda/märgata vihjeid ja koostada peas teooriaid - kes ikkagi on mõrvar? Vanemuise lavaloos ei ole ei ühte ega teist. Süüdlase tegemistest saab teada alles siis kui ta paljastatakse ja lavaloos endas ei ole üht ainsatki vihjet, et saaks kuidagigi ära arvata, kes ikkagi neid munkasid seal kloostris tapab.... Kuna ma raamatulugemisest mõrvarit mäletasin, siis jälgisin teda, aga lavastus ei paku selles mõttes isegi jälgimisnaudingut. Raamatut lugedes oli põnev avastada ka see mõrvamise moodus, aga raamatut lugenuna jäi see pinge lavastusest saamata.

Eks see, et teise vaatuse alguses oli märgata mitmeid tühje toole, näitas samuti ära publiku suhtumise. Usun, et minule, kes ma seda raamatut olin lugenud, oli ka laval toimuvat natuke kergem jälgida, sest lugu ise oli tuttav ja need puuduolevad osad dramatiseeringust sain mälu järgi juurde fantaseerida. Kujutan ette, et need kes raamatut lugenud pole, neil võib kogu asja jälgimine olla üpris raske ning nii mõnedki asjad jääda segaseks.

Kui rääkida näitlejatest, siis otseselt kellelegi midagi rolli mõttes etteheita pole. Mähar oli minu jaoks liiga noor Williami rolli, tema tähtsus ja au oleks põhjendatum kui ta oleks olnud vanem. Mähar ise tegi rolli ära, ent tema karjääris see ilmselt mingi ereda tipphetkena särama ei jää. Noore noviitsi Adso rollis Karl Laumets on näitlejana väga sümpaatne. Kurvad silmad ja nooreks õpipoisiks väga sobiv. Adso, kes nö. kogu loo rahvale jutustaja rolli samuti täidab, on seeläbi justkui publiku jaoks "oma mees seal keskaja kloostris"... Seda oleks võinud kuidagi lavastuslikult ja miks ka mitte sisuliste rõhkudega kavalalt manipuleerides ära kasutada emotsioonide tekitamiseks.Näiteks tema armulugu kogu loo ainsa naistegelasega oleks tahtnud isegi rohkem näha... seda valusamana oleks ju tundunud tüdruku kinnivõtmine ja noviitsi võimetus oma armastust päästa (siinkohal tuleb jällegi kiita lavastaja Tanel Jonast, et noorte seksistseen oli kavalalt lavastatud "tantsuna")... Küll aga Laumetsa vaadates või õigemini kuulates lähevad mõtted alati sellele, et miks lavakas teda logopeedi juurde ei saadetud... Minu teatrikaaslane ütles, et tal oli kohati isegi raske temast aru saada. Mina sain aru küll kõigest, aga paratamatult läheb osa tema jutu mõtetest kaduma, sest kuulajana keskendud valele asjale. S-i susistamisest on võimalik lahti saada. Olen oma lapsega selle kadalipu läbi käinud. Lisaks on mitmed näitlejad oma keele-korrigeerimistest rääkinud, see on ju nende esmane töövahend. Hiljuti kuulasin Üllar Saaremäe juttu sellest kuidas ta lavaka eelkatsetel kõrvale praagiti, aga mees võttis kätte ja sai oma tähed korda ning päris katsetel kõik imestasid, kui kiiresti see muutus oli toimunud ja Üllar saigi lavakasse sisse (tänapäeval vist diktsioonile vastuvõtukatsetel rõhku ei panda ja isegi hiljem seda nii oluliseks ei peeta? sest Laumetsa juhtum pole ju ainus)... Seevastu nautisin Priit Strandbergi rõhutatult teravat diktsiooni. Oma terava s-iga ja just piisavalt hoomatavate nõksudega muutis ta oma inkvisiitori mõnusalt ebameeldivaks. Justkui perversne kirikuisa, kes vabal ajal ka kirikukoori poisse ebasündsalt ära kasutab... ning naudib kui kellelegi saab kõva karistuse määrata... olles ise libe ja silutud juustega - väga hästi loodud ja lahendatud karakter Priidult. Teine lavastuse lemmikroll tuli Leino Rei'lt. Vaadates teda, mõtlesin mitu korda, et keegi ei sobiks sellesse rolli paremini. Ühest küljest väga usutav, teisest küljest mõnusalt karakterit loov oma väikeste omapäradega, mis on just sellele karakterile Leinol poogitud juurde. Vaatasin teisest reast ja ühes stseenis oli ta üsna lähedal publikule ja silmade kinnihoidmine ja justkui ehmatamine kui inkvisiitor teda kõnetab - väga väike detail, aga nii mõnusalt nauditav - mängitud, aga samas ehtne ning seeläbi publiku ka asja sisse toov... selle tüki juures on ju eriti mõnus kui unustad, et elad samal ajal ise 700 aastat hilisemas ajas ning tunned end hetkekski seal -  keskaegses Itaalia kloostris. Kolmandaks tahaks mainida Alo Kurvitsa väikse, aga väga tugeva energiaga rolli. Tal on nii nauditavalt kõlav ja selge hääl ja tema keskmisest hoogsam mängustiil sobis Roosi nime mungarolli ideaalselt... kahjuks teda siiski kauaks laval pole, sest üsna alguses langeb ka tema mõrvari ohvriks...

Samuti on mingit uut värskust viimasel ajal märgata Jaan Rekkori mängus... Vaadates teda Sarabandis mõtlesin, et Ester paneb kõik vanamehed enda ümber ennast pingutama ja tunduvalt oma viimastest rollidest paremaid rolle tegema, aga ka Roosi nimes on Rekkor sama sügav. Ta on ikka vanameister selle kõige aupaklikumas mõttes. Vinge hääl, kohalolu laval. Kui ta mängus oli, tõmbas justkui paratamatult tähelepanu endale, ka hetkedel kui ta mitte midagi ei teinud. Veel tahaks mainida Veiko Porkanen-i, kelle teistest tugevamate karakteristikutega munk (leepra-grimm, küürselg ja lonkamine) ja "loll", kes arvab, et on "tark"... mõjus ka ühe tugeva ja õnnestunud karakterina. Riho Kütsarilt üks tema läbi aegade parimaid rolle - hoogsalt ja õige pisut teistmoodi kui temalt on harjunud nägema, aga kahjuks oli teda ka liiga vähe... Ülejäänud mungad jäid halli massi või tegid oma tavapärase headusega rollid. Ent nagu mainitud, siis näiteljad on kõik siin tasemel.

Ma ei tea ka valemit kuidas seda lugu teatrilava jaoks huvitavama ja sisukamana dramatiseerida... kas võtta näiteks põhiteemad: eelkõige muidugi kriminull ise ja keskenduda ainult sellele? Või tuua sisse ka lisaks raamatud/raamatukogu (kusjuures Eco raamatust jäänud tunnetus, et see kogu raamatukogu oli üks suur labürint, seda tunnetust ei jäänud lavastusest üldse... üldse kogu raamatukoguteema ei pääsenud piisavalt mõjule), noore noviitsi ja tüdruku armastuslugu (sh. munkadel ju lihaline/füüsiline armastus on keelatud ja kogu sellega seonduv), homoseksualism tolles ajas ja tolles kloostris, muidu munkade omavahelised suhted... Ja keskendudagi ainult nendele teemadele... jätta kogu see ketserlus ja erinevate usulahkmete teemad kõrvale... lisaks vajaks see kriminaalne pool lavaletoomisel natuke abi. Mõtted mida lugedes mõtled ja detailid, mida välja loed, aitavad seda pinget tekitada, ent laval on vaja visuaalselt tunduvalt rohkem... näiteks mitte seda, et kusagil leiti surnu ja siis see laip tuuakse publiku ette lavale, vaid palju põnevam oleks see kui mõrv ja suremine toimuks vaatajate silmade all. Eriti poolpimedas, toomkiriku varemete vahel...

Dramatiseeringu aluseks olev raamat ise peidab endas nii palju austusavaldusi ja viiteid tegelikele ajaloolistele juhtumitele. Üks mõnus leid, mille peale ma alles nüüd tulin, kuigi ka raamatut lugedes mõtlesin, et peategelane William oli Baskerville'st... ja see muidugi viis mõtted Sherlock Holmes'ile... aga ka tema abiline Adso... see ju kõlab peaaegu nagu Watson... Ilmselt veel üks Eco keeleline mäng ja homaaž :)

Neile, kes pole raamatut lugenud, ega ei tea sisust midagi, siis paar lauset loo lähtekohast - On aasta 1327. Abt on kutsunud endise inkvisiitori oma kloostris juhtuvaid mõrvu lahendama. William Baskerville'st tulebki koos oma õpipoisiga ja esimesele, nende saabudes juba juhtunud mõrvale, järgneb ridamisi teisi... Samal ajal käivad ususõjad ning kunagi ei tea, kas oled õiges usulahus või vennaskonnas või mitte. Mungad kloostris on kõik natuke omamoodi, erinevatest riikidest, erinevate haritusastmega ja salapärased. Lisaks on seal raamatukogu, kuhu kedagi peale raamatukoguhoidja sisse ei lubata. William koos noviits Adsoga hakkavad pusletükkide haaval pilti kokku panema, kuni mõrvari paljastamiseni. Lisaks on seal mitmeid kõrvaljooni, mis tulevad ja lähevad ning muudavad elu kloostris elavamaks.

Hinnang: 2+/3- (Ei jäänud rahule. Eelkõige dramatiseeringuga, sest ei olnud huvitav. Lõpus natuke elavnes ja võib-olla aitas kaasa ka saabunud pimedus ning elava tule mõjulepääsemine. Samuti muutus kogu pilt elavamaks kui Priit Strandbergi inkvisiitor saabus. Mingid jõujooned tekkisid ja asi hakkas lahenema ning sellepärast tekkis natuke särtsu sisse. Kui sisu kõrvale jätta, siis lavastatud oli võimsalt ja sobivalt. Huvitav ja sobiv leid oli kaasata meeskoor munkadeks ning üldse need võrratud kooriseaded. Kunstiliselt ilus igas mõttes ja lisaks pakuti nii mõnedki head rollid. Kuid kuna minu jaoks on sisu kõige olulisem ja see lonkas dramatiseeringus natuke mõlemat jalga, siis sellest ka see rahulolematus.)

----------------

Tekst lavastuse kodulehelt (foto on pärit Vanemuise FB seinalt):

Roosi nimi
DRAAMA TARTU TOOMKIRIKU VAREMETES
Lavastaja ja dramatiseerija Tanel Jonas
Romaani tõlkija Merike Pau
Kunstnik Kristjan Suits
Helilooja Priit Strandberg
Koormeister Piret Talts
Liikumisjuht Marika Aidla
Osades Andres Mähar, Karl Laumets, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater, Endla), Karmo Nigula (Eesti Draamateater), Priit Strandberg, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Jaanus Tepomees, Leino Rei, Ardo Ran Varres, Raivo Adlas, Alo Kurvits, Artur Nagel, Rasmus Kull, Matis Merilain, Oliver Timmusk ning Vanemuise ooperikoor

Umberto Eco romaani instseneering

Esimest korda Eesti lavale jõudev maailmakuulsa kirjaniku ja semiootiku, Tartu Ülikooli audoktori Umberto Eco romaan „Roosi nimi” (1980) ühendab endas põnevusloo, sissevaate keskaja kultuuri ja maailma ning semiootilise ristsõnamõistatuse.

1327. aastal saabub frantsiskaani munk koos noore noviitsiga Itaalia Alpides asuvasse benediktlaste kloostrisse, kus tuleb lahendada ühe munga kummaline surmajuhtum. Hakkab arenema kuritegude ahel, mille niidid viivad kloostri raamatukokku.

Lavastus sünnib Tartu toomkiriku varemetes, mille esimesed müürid pandi püsti 13.sajandil ja kus aastatel 1806-1981 paiknes Tartu Ülikooli raamatukogu.

2016. aastal valis “Oxford Dictionaries” inglisekeelse väljendi “post truth” aasta sõnaks. See tähendab, et me elame maailmas, kus tõde on minetanud oma tähtsuse, muutunud millekski vanaks, tolmunuks ja ebaoluliseks. Mina olen alati arvanud, et iha tõe järele on üheks põhiliseks käivitavaks jõuks. Kui tõde on nüüd miski, mis on möödas, siis kas me peame leidma endale uue käivitusmehhanismi? Või uue tõe? See lavastus räägib otsimisest. Ja leidmisest. Ja sellest, et otsides üht, võid leida hoopis midagi muud. Tanel Jonas, lavastaja

Esietendus 13. juulil 2017 Tartu Ülikooli muuseumi toomkiriku varemetes

reede, 14. juuli 2017

Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M.


Siit tuleb üks hõrk ja üllatava maitsega teatrielamuse retsept:

1.Kausiks kutsuge üks põnev lavastaja, kes Eestis varem pole lavastanud.
2.Täitke kauss pooleni kreeka tragöödiaga.
3.Lisage sellele klaasitäis Shakespeare'i Romeot ja Juliat.
4.Valage üle parimate vene klassikaliste komöödiatega.
5.Sõtkuge sisse mõned head vabakutselised ja võimalusel ka mõned head näitlejad erinevatest teatritest, siis saab eriti põneva värvi ja aroomi, mida varem kunagi pole nähtud.
6.Segades raputage sisse mõnusaid vene multifilme ja teelusikaga Oidipust.
7. Garneeringuks pange juba kõrvale valmis keegi julge kunstnik, kes oskab kõikide nende maitsetega omakorda täiesti peapeale kõik keerata - klassika segada modernsega, unustamata sisulisi vimkasid, sest teatud stseenides on kostüümid tegelaste enda kätetöö käepärastest vahenditest...
8. Ärge unustage, et peaaegu igasse taignasse on vaja ka soola ja lahedat ning sisutoetavat muusikalist kujundajat ja jätke võimalus poole peal näitlejatel veel omalt poolt helikujundusse sekkuda.
9. Näpuotsaga muidugi ka valguskujundust, et kõigele oleks mõeldud.
10.Serveerida elamusele sobivas, kergelt räämas ja remontivajavas mõisas.

:)

Ausalt öeldes, millegipärast ma ei teadnud üldse, mida täpsemalt vaatama lähen... no piisas, et pealkirjas oli armastus, selline era- ja esmakordne trupikooslus, põnev lavastaja ja mu silmad olidki juba krõllis ning üks suve oodatuma tüki ootusärevus tekkinud justkui iseenesest.

Et see veel nii eriliseks elamuseks osutub, seda poleks osanud uneski ette näha... Selleks, et kogu elamuse raamistik paika saaks, tuleb alustada päris algusest...

Kuna oli teada, et saali hakatakse laskma alles 10 minutit enne etendust, polnud vaja sinna jube vara kohale lennata. Kohale jõudes, selgus, et terves Kuusalu vallas pole elektrit ja ei tea ka, millal see tagasi tuleb. Me veel arutasime, et kui oleks teadnud, oleks võinud juba kella 17ks tulla, sest kohalik restoran müüb ka mõisaekskursioone ja seal Kolga mõisas juba on, mida vaadata-uurida.

Kui kell oli seal maal ja rahvas kogunenud piletikontrolli asukohaks määratud trepi juurde, tulid ülevalt saalist rahvaga suhtlema Tõnn Lamp ja Ott Kartau, kes ise ka seekordse tüki trupiliikmed. Tõnn juba selgelt täiesti rollis sees... ma veel mõtlesin, et huvitav, kas ta on purjus, et niimoodi räägib ja liigub :) Ott hoidis kogu aeg taustale ja seda ka hiljem tükis endas oli ta justkui kammitsais... eriti võrreldes Tõnni hoogsa mänguga võrreldes ja tegelikult ka kõigi ülejäänud näitlejatega (sama oli ka näiteks Von Krahli Bloody Marys ja Kummi Ts.. ilmselt see on lihtsalt Oti stiil või ei julge ta ennast päris vabaks lasta, ei tea...)

Igatahes tegi Tõnn ettepaneku, et ootame veel poolt tundi ja kui elekter ei tule tagasi, siis tuleb laupäeval päevane asendusetendus... Minu jaoks oleks see olnud välistatud, sest samal õhtul oleks teises Eestis otsas vaja teatris olla... Õnneks ka teised, häälekamad inimesed nõudsid inimeste saali ootama laskmist... Kui juba kottpimedasse saali saadud, näitasid inimesed mobiilidega valgust ja oli täitsa tunne, et kõik võiksidki niimoodi valgust teha ja saaks tükk ikkagi mängitud-nähtud... Tagantjärgi targana... poleks sellist võimast tervikelamust tegelikult ikka üldse võimalik olnud sellisel juhul saada, sest nii palju on sisus sees juba valguse näitamist ja valgustuskujundust üldse... ja Ardo Varrese muusikaline kujundus oli veel eriti tähtis lavastuse osa... seda nii sellepärast, et tegelased kamandasid muusikat pidevalt vaiki lavastuse osana kui ka kujundusena üldse andis see kogu koomikale tiivaulatust juurde.

Ja siis hakkas imekombel järsku valgus vilkudes tagasi saabuma... kohe küll mängima ei hakatud... vaheajal Tõnn ütles, et Eesti Energia oli lubanud, et elekter tuleb tagasi alles kusagil pärast kell 22...
Ja muidugi ajas see rahva juubeldama kui lõpuks tõesti valgus saabus. Pubilk tundus olevat juba soojaks rõõmsad (juubeldati ja aplodeeriti), et ikkagi õnnestub teatrit vaadata ning ühtlasi ka tükis sees juba enne kui esimene stseen päris lavastust mängitud...


Ja siis see hakkaski pihta. Tõnn Lamp, veel jutustajana, enne kui ta Demagogese kuju võtab, jutustab tausta, et meie vaadatavas tükis on Zeus Jupiter ja Herakles sündis Zeusi ja Alkmene, ehk jumala ja sureliku naise pojana... Lisaks ka palju muud, aga see ülejäänu mõjus kui piibli lugemine, kus keegi saab lapse ja sellel on siis omakorda 100 last ja siis ühel neist on omakorda 100 last, kelle kõik nimed ükshaaval ka üles loetletakse jne jne jne... Ent sellest ei maksa lasta end häirida, kõige olulisema nopib sealt loovaatamiseks kaasa. Ott võtab "Rahva" rolli ja kaasab ka rahva, ehk publiku osaliselt rahvaks kaasa (pole vaja karta, et kedagi otseselt kaasataks... ainult "tormilise aplausiga" on vaja kaasa mängida)...

Loo raamiks (ära seda edasist lõiku loe ja jätka järgmisest lõigust, kui Sul endal on veel tükk vaatamata ning ei soovi sisust rohkemat midagi teada) on Alcemene (Mari-Liis Lill) ja Amphitryoni (Kristo Viiding) suhe. Tiresias ennustab, et Amphitryoni majja tuleb keegi võõras mees ööl, mis mees on saadetud väejuhina sõtta. Lisaks on õhus kahtlus, et kuningas Creon on ta meelega sõtta saatnud, et meest selleks ajaks majast välja saada, et ise Alcmenele läheneda... Amphitryonis kasvab sellest armukadedus ja ta otsustab väesalga juurest põgeneda koos oma ustava orja Sosiaga (Markus Kõiv). Kellel omakorda on suhe Alcmene orjatari Tessalaga (Harriet Toompere) ning soov üks väike öine randevuu temaga teha. Kuna Tessala teab, et Creon hoopis temale silma teeb, siis ta kardab ja palub Alcmenega ööseks toad vahetada... Amphitryon ja Sosia saabuvadki öösel koju. Kuid selleks, et mitte paljastuda, et nad väe on juhita jätnud ja eelkõige selleks, et testida, kas naised anduvad võõrastele meestele, maskeeruvad nad jumalateks - Jupiteriks ja Mercuriuseks. Naised siis kas hammustavad selle läbi või mitte ja sellest segadusest tekib palju segadust juurde, kus hetkeks hakkad juba ise ka kahtlema, et kes on kes ja mis on päris ja mis on väljamõeldud ja kes usub ja kes ei usu.

Üldiselt on imelik, et etenduse plakatil on märgitud, et autoriks on lavastaja, kuigi selle näidendi keerdkäigud on siiski kirjutanud 1949.aastal Brasiilia näitekirjanik Guilherme Figueiredo. Lõhnab natuke loomevarguse järele... Alusnäidendi nimi on "Um deus dormiu la em casa" ja inglise keeles on see välja lastud nime all "A god slept here". Soomlased on teinud näidendist ka oma mustvalge teleteatri-versiooni "Juppiter nukkui täällä" ja lavastus järgib üsna täpselt seda näidendit. Dialoogidele on võib-olla andnud oma osa ka lavastaja, selle üle ma ei saa vaielda, sest pole seda teksti käepärast...

Tegelikult on see Sophoklese kadunud tragöödia Amphitryonist kõnetanud paljusid näitekirjanikke. Vana-Rooma komöödiakirjanik Plautus oli üks esimesi ja kuulsamaid, kes selle komöödiaks ümber kirjutas ("Amphitruo") ning suurem osa ümbertöötlejaid, nagu näiteks Shakespeare, Moliere, Dryden, Kleist, Giraudoux, Banville jne on järginud tema eeskuju ja teinud sellest just nimelt omad "komöödiad" või isegi omakorda Moliere'i või Kleisti ümbertöötluse ümbertöötluse. Kusjuures Figueiredo ümbertöötlust peetakse neist üheks kummalisemaks. Küll on aga kuulsad maailma teatrikriitikud visanud õhku selliseid väljendeid, nagu selle materjaliga ebaõnnestumiseks peab olema juba harukordset talenti :) Seda kummalisem, et varem pole Eestis seda lavastatud... või siis on lavastatud nii, et mina ei teagi... Selleks oli vaja Udmurtia külalislavastajat Damir Salimsjanov'it, et see äge asi meieni jõuaks. Ja õnneks see jõudis... ning eriti õnnelikuks teeb, et just Salimsjanovi lavastatuna, sest selles on tõeliselt palju fantaasiarikkust ja mingit värskust, just sellist värskust, mis minule meeldib!

Kunstiliselt üpris julged valikud - nagu näiteks juba mainitud tegelaste sekkumine muusika peale-sisselülitamisega, sellega, et osalt tegelased on kostüümides ja 2 toetavat tegelast on dressipluusides, ümberkäimine rekvisiitidega -lavapilt on pidevas muutumises, tuues sisse palju ka füüsilise teatri komponente. Tempo on kohati selline, et hoia piip ja prillid... harva kui nii ägedaid ja hoogsaid tükke tehakse ja sisu ei mattu selle tempo alla ja kogu trupp asja filigraanselt rakmetes hoiab. Nemad ratsutavad selgelt materjali otsas ja materjal neist ise üle ei sõida.

Kristo on väejuhile vajalikult võimas, mehine... ent muutub hetkega oma naise kavaluse ja targa sõnasedmise rünnakus poisikeseks. Armukadedusepimeduses muutudes veel eriti ägedaks, justkui see võitlus oleks see kõige suuremat mehisust vajav. Ent seda pimestatum ja rumalam tema Amphitryon ka on... ja seda koomilisem... Viiding on viimasel ajal kohe eriti heaks muutunud. Väljaheitmisele otsa selline mäng - praegu on selgelt tema "aeg" teatris kätte jõudnud. Alcmene, ehk tark ja kavalat naist mängiv Mari-Liis Lill on Viidingu partnerina just nii kaval ja lollitab ka publiku ära, et kas ta ikka saab aru, et jumal on ta mees või mitte... hiljem see muidugi selgub ja seda suurem kiitus Mari-Liisi mängule. Tema õlgadel oli ka õrnemate hetkede-stseenide (mis minu meelest olid selles tükis tasakaaluna veel eriti olulised) tempo ja olustiku kandmine. Üks tüki ilusamaid ja õrnemaid hetki on see, kui nad kahekesi ööl enne sõttaminekut filosofeerivad sõja ja rahu üle ning see frustratsioon, mida Mari-Liis väga õrnalt ja naiselikult välja mängib, et jälle mees ei lähene temale, ka sellisel hetkel ja samas partnerina Kristo mängust on aimata, et ta tegelane teab, et see on vale ja tunneb pinget, et naisele pettumuse valmistab, ent meheliku kohmakusega mainib siiski, et tore oli temaga rääkida... Nende kahe tegelase vahel on keemiat igas misanstseenis ja mõnus, et seda nii naine oma naiselikkuse kui mees oma mehelikkusega mitte justkui ei mängiks, vaid see tundub kogu selles hoogsas, muus osas isegi lahedalt ja sobivalt ülemängimise sees ja vahel usutava ja orgaanilisena.

Kõige ägedama koomilise rolli tegi minu jaoks Harriet Toompere... Ta mängis end mu lemmikute sekka kunagiste Viinistu tükkidega ja ta alati meeldib mulle mingil tasandil, ent viimased aastad ei ole nendes enam sellist Viinistu särtsu ja uudsust... ma ei taha üldistada, ent siiski on teatavat paigatammumist tema rollideprismas olnud juba mitu aastat. Ja kus nüüd oleks justkui paisutagant midagi välja pääsenud! Üks aasta vingemaid kõrvalosi ja veel selles kõige raskemas žanris - komöödias! Ei tea, kas uus lavastaja või see trupp või temale endale see materjal väga meeldib, või kõige kolme koosabi, ent see on tõeline koomiline pärl, mis Harriet seekord pakub. Isegi näiteks selline tobe stseen, kus tema omanik Alcmene räägib, et tema kohtumine Amphitryoniga oli eriline ja siis ori kekutab kõrval, et tema kohtumine Sosiaga oli ka eriline... ja kui siis tõed paljastuvad, ning Harriet/Tessala oma lollusega lagedale tuleb ja siis need silmapööritused ja alandlikkus sinna otsa oma bossile... kulda väärt! Ent veel rohkem kulda väärt oli veel see hoogne stseen kus ta endast täiesti välja läheb... lokirullid peas ja justkui öösel kiiruga ärgades voodist haaratud lina ümber keeratud... kuigi jah, sellel ajal need ürbid ju olidki sellised... Ja järjekordselt teeb oma karjääri parima rolli Markus Kõiv... tundub, nagu ta iga rolliga on saamas paremaks ja paremaks. Nüüd see tema Sosia olles tüüpiline harimata ori oma rumaluse-tasemega, ent olles olukorras kus tal tuleb laveerida orja ja jumala vahel. Tegelikult pisikesed detailid teevad ju rollist nauditava ning neid on ta oma mängu justkui koreograafilise täpsusega istutanud (näiteks see kui järsku märkab, et pärast kuju-tegemist hoiab oma isandal käest kinni või see, kuidas ta järsku muutub orjast jumalaks kui tema isand seda talle meelde tuletab ja siis oma jumaliku uhkusega naist magamistuppa kamandab...) Nii kiired tempovahetused ja üdini koomiline karakter, bravo! Kuid lisaks tuleb veelkord mainida Tõnn Lampi hoogsust ja näiteks ka "kaja"-mängimist. Ta hoidis tõesti, nagu kogu etendust koos ja oli kui publiku ja tegelaste sillaks mitmes kohas. Selline äge trupp... kahju, et seda veel ja veel ja veel ei saa vaadata... nii detailirohke ja justkui armukadeduse õpik veel peale kauba :)

Kusjuures selline metateater, mida Amphitriyon ja Sosia etendavad oma naistele ning kogu ülesehitus sellele on päris keeruline ja annab filosoofilised mõõtmed kogu koomikale. Sest Amphityon rõhutatult ei usu jumalaid ja ei taha olla valeusklik, ent kogu olukord teeb temast just selle, kes ta olla ei taha. Ja see metateater ajab ka publiku segadusse... et mis ikkagi siis on tõde, kas mehed mängisid või kuidas on seletatav siis see, et sündinud Heracles oli ju ikka jumalike omadustega... Kui ma seda oma teatrikaaslastelt pärast kojusõites küsisin, siis nad naersid mu välja, et kas üldse "jumalad" on olemas... ja Vanas-Roomas kasutati "mobiiltelefone" ka jne jne jne...
Näitekirjanik Figueiredo geniaalsust näitavad veel eriti stseenid, kus ta vindi keerab topelt üle. Näiteks stseenis kus Amphityon ja Sosia arutlevad kuidas oleks kõige parem mängida jumalaid, kes mängivad neid endid... ehk tegemist on suisa topelt metateatriga :)

Ainus koht, mis mind siiski natuke vaevama jäi oli lõpu eel, kui on oht kogu asja tragöödiaks muutumisel, ehk kui rahvas tuleb Alcmenet kui patust naist kividega surnuks loopima... Amphitryon lahendab olukorra (minu meelest üsna argpükslikult), ent ometi niimoodi oli neil kõigil võimalik ellu jääda. Ma arvasin küll, et kui see suur rahvale valetamise-stseen on möödas ja mees naise juurde läheb, siis saab temalt vastu vahtimist... aga üllatuslikult Alcemene hoopis neelab selle alla, et mees süüd omaks ei võtnud, sest tegelikult ju oligi mees süüdi ja narrilt oma näitemänguga kogu olukorra oma naisele kaela tõmmanud... ent vabandades ka naise välja jumalaga... võib-olla oli selles mehe vales omaaegset geniaalsust... ja kuna naine on ka väga tark, siis ta oskas seda hinnata...

Päris elule ja praegusesse aega üle kandes ja filosofeerides, siis kui harvad need olukorrad on kus mehed oma naistele jama kaela tõmbavad ja siis ise sellest välja sipeldes veel omakorda naist ohviks toovad... vist juhtub parematestki peredes... aga vaevalt, et ka naised sellest patust puhtad on... eks nemadki oma meeste rumaluse või kummalisuse kaela saavad asju ajada, kuigi asjalood üldse nii pole... või mis?! :)

Uurides nende tegelaste taustasid ja kuna Alcmene orjatari nimi on teistel näitekirjanikel erinev kui Figueiredol, siis sattusin pool kogemata inglise keele slängisõnaraamatu peale... ja vaadake, mida "tessala" tähendab slängis... kas pole tabav? naljakas? kokkusattumus? Harrieti rollile ja tegelaskuju loomisele veel üks kiitus juurde :)

Tessala -
outgoing. narcotic. fucked up. insecure. emotional. restless. discontent. passive aggressive. people pleaser. user. abuser. honest. lover. scared. hopeful. blunt. judgmental. obsessive. spontaneous. friend. intuitive. right. protective. owned. loved. hated. famous. hater. true. mother. brown hair. proud. perfect combination.
boy 1: see that girl over there?
boy 2: yeah, what about her?
boy 1: she's a real tessala

Hinnang: 5 (alloleval fotol olev Jupiteri ja Mercuriuse kuju tegemine kutsus publikult esile lausa keset etendust aplausi... Ja naeruturtsatuste koor oli ka muidu pidevalt hääles algusest kuni päris lõpuni välja... nii äge ja nii humoorikas, kuigi taustal ka tõsisemad teemad ja allhoovused, nagu näiteks armukadedus ja usaldamine ja sõda ja petmised ja usk, rõhutasid need omakorda seda koomilisust veel eriti.Mõnus meelelahutus ja täielik nauding, sest nii lavastus ise kui ka kõik näitlejad teevad sellist ägedat ja hoogsat asja, mille hoog ei rauge hetkekski ja üks lahe misanstseen ajab pidevalt teist taga. Annab ka mõtlemiseks ainest ja paralleele tänapäeva. Armastuse teemad on ju igas mõttes universaalsed kas ühest või teisest otsast. Üks suve ja terve teatriaasta parimaid elamusi! Loodetavasti saab Salimsjanovit ka tulevikus Eestis lavastamas näha - гажаса ӧтиськом!)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit etenduse FB lehelt ja Postimehest):

Praegu pole aeg armastamiseks

Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees? Aga sinul on, nagu kiuste, vaja sõtta minna! Vägagi keeruline olukord.

Lavastaja Damir Salimsjanov (Udmurtia)
kunstnik Ervin Õunapuu
muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
valguskunstnik Priidu Adlas
etenduse juht Tuuli Raadik
Näitlejad Kristo Viiding, Mari Liis Lill, Martin Kõiv, Ott Kartau (kõik vabakutselised) Harriet Toompere (Draamateater), Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater)

Esietendus 5. juuli 2017 Kolga mõisas

laupäev, 8. juuli 2017

Kunst - Lavakas/Von Krahli Teater


Elasin õndsas teadmises, et minu nähtud Paide külalisetendus on eelesietendus maikuistele Tallinn Art Space Galerii mängudele, ent nüüd selgus, et lavaka noored mängisid seda - üht moodsat klassiku lipulaeva juba aasta alguses jaanuaris. 

Imestasingi kui valmis ja küps see on. Ja veel rohkem imestasin, et Paide Kultuurikeskuse väiksesse saali (mis tegelikult polegi nii eriti "väike") kogunenud umbes 15-20 pealisele publikule mängisid noored näitlejad ilma igasuguse tagasihoidmiseta. Täiesti hämmastav kuidas Paide-inimesed sellise maiuspala mööda lasid. Pealinnas olid kõik mängitud etendused välja müüdud. Ei tea, kas see näitab selle provintsi kultuuri(tuse) taset? Või lihtsalt on juba tuttav materjal ja eelarvamused alles õppivate näitlejate tööde suunal või hoopis väsinud pikast teatrifestivalipäevast? Tegelikult ma kaldun arvama, et vaja oleks kohalikku publikut rohkem "kasvatada"... et inimesed tuleks kodust välja ka muu kraami peale, kui komöödiateatrite rahvalike naerutajate tükkidele, siis on neile vaja ka näidata head-paremat. (Paide on õnneks nüüd mingisugust plaani pidamas, läbi koostöölepingu Lavakaga ja muude selliste konkreetsemate arengukavadega, ent ma ei saa aru, miks näiteks Raplas ei käi teatrid külalisetendusi andmas... käiakse ju küll, aga häbematult harva ja siis ka ikkagi rohkem selliste "kergemate" tükkidega... ent ilma "publiku kasvatamiseta" on see nokk kinni saba lahti olukord - headele tükkidele, mis "naerutamislubadustega" ei keelita, nendele ei tulda, ja jamad tükid, mis lubavad "nalja nabani", nende peale pettutakse ja ühtlasi siis tekitavad tunde, et polegi vaja teatris käia.)

Ka minu jaoks oli see tuttav materjal, sest seekordne on juba 3 Reza "Kunst"-i tõlgenduse nägemine Eesti lavalaudadel. Varasemad - Eesti Draamateatris Toompere lavastus peaosades Tõnu Kark, Ain Lutsep ja Lembit Ulfsak ning Ugalas Annuse lavastus - kus "mehi" mängisid Leila Säälik, Luule Komissarov ja Liina Olmaru. Ent seekordne oli loomulikult hoopis omamoodi tunnetusega, sest "kunstiarmastajaid" mängisid noored mehed (Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus).

Serge (Roosimägi) on teinud investeeringu ja pannud kogu oma raha uue maali alla. Maal, mis on maalitud valge värviga valgele pinnale. Ehk seda vaadates ei näe mitte midagi... seda me ei tea, kas lähedalt vaadates mingid valgusevarjundid tekitasid ka mingi kujutise või mitte, aga nii publik, kui Serge'le küllasaabunud sõbrad Marc (Joosep Uus) ja Yvan (Markus Truup) neid varundeid ka ei näe (Yvan küll sõbrale viisakusest üritab muud väita). Ja point ongi selles. Kas see on kunst kui selle on maalinud kuulus kunstnik ja maksab palju? Kas kunstile annab väärtuse tema "hind"? Kas absoluutselt kõigele võib anda hinnangu? Kas kunstiteosele kui "asjale" annab väärtuse see kuidas teised seda hindavad või ikkagi see, millisena ise seda hindad/tunnetad? Küsimusi viskab see tekst õhku lõpmatul hulgal ja aitab läbi tegelaste reaktsioonide, tegevuse ja teksti ka vastuseid leida. Ent lisaks kunsti ja selle väärtuse teemadele kõnetab tükk ka teisel tasandil, sest kolm tegelast on sõbrad. Väga erinevate karakteritega ja erinevate kasvatuslike taustadega ning elukogemustega ning ka hetkel on nad muidugi oma eludes erinevates olukordades. Ometi saab aru (usub), miks need kolm inimest omavahel sõbrad on. Ent küsimused selles liinis tekivad sellelt pinnalt, et kuidas peaks käituma/suhtuma kui Su sõber millegi sellisega hakkama saab, millesse ta ise siiralt usub ja mille üle ta uhke on. Mis on sõpruse hind? Mis on elus tegelikult oluline? Kui kerge on inimese enesekindlust kõigutada? jne...

Oi kuidas mulle meeldis Sander Roosimägi tundlik kunstiarmastaja karakter. Varasemas kahes tükis - Impeerium ja eriti Nodvenatsat tekitasid minus tunde, et ta kuidagi hirmsasti tahab meeldida vaatajale ja sellepärast selleks ülepingutab. Ent mitte meeldivalt hea energiaga, vaid ebameeldivalt trupist esiletungida proovides. Seda kummalisem oli kogeda tema mängu pärast Kunsti nähtud Koguduses, kus vaatasin teda juba kui üht selle kursa lemmikumatest. Ma ei tea, kas see muutus on toimunud selles ajas temas teadlikult ja sisemiselt või mõjutas see Serge'i rolli meeldimine hoopis mind kui vaatajat? Ent Serge'ina teeb ta noore näitleja kohta lausa hämmastavalt küpse karakteri. Serge'ist õhkub noort kunstiarmastajat, nii sellest kuidas ta suhtub oma kallihinnalisse maali kui ka see kuidas ta vaatab oma ostetud "lapsukest", see kuidas ta istub jalg üle teise, tundeerk, see kuidas ta oma silmi kasutab ja kogu keha. Siiralt loodan, et see pole "ühe hiti ime" ja tegemist pole lihtsalt sellega, et just see roll on kui loodud Sandri tüpaažile. 

Markus Truup mängis end minu lemmikuks juba Impeeriumis, ent seda teed on ta jätkanud edukalt ka Kunstis. Üks lavastuse tipphetki on see kui Yvan endast välja läheb. See hoogne ja pidevalt hoogu veel juurdekoguv monoloog kutsus esile sisemise aplausi juba keset etendust. Bravo! Mingi teatav koomiline aura, mis temaga Impeeriumist kaasa tuli pani natuke mõtlema, et kuidas sügavam draamaroll Markusele võiks sobida, aga sobis küll... kuigi ka siin kasutab ta seda koomikusoont ka õiges kohas ja õigel määral ära. Ta on kolmest mehest kahtlemata kõige rohkem kehkadivei... teadamata nende näitlejate ja tegelaste vanust mängib ta end kõige nooremaks neist kolmest. Ent ta Yvan on hea ja viisakas poiss, hästi kasvatatud... sellepärast on tal ka oma pruudiga raskuseid... Joosep uus mängib Marc'i tugevaloomuliseks, natuke järsuks, ent igal hetkel ausaks ja isegi (seetõttu?) kergelt rohmakaks, ent siiski on selgelt temas sees ka kunstisoon. Me väga palju ei tea tema tausta kohta, ent olemuse ja suhtumisega võiks arvata, et ta on mees kes teeb mis tahab, käib oma radu ja kuhu iganes tahab. Sellised sõbrad on ka vajalikud, sest mõnikord on vaja, et keegi ütleks Sulle otse välja tõe, isegi kui seda kuulda ei taha. Ent siin on siiski suur vahe, kuidas seda tõde Sulle serveeritakse... samas sellist inimest usud kergemini? Joosep'i tehtud karakter ei jää teistele alla, ent kummaline, aga kuna isiklikult suhestuda on temaga kõige raskem, siis jääb mulje nagu, tema mäng jääks teiste sära varju. Võib-olla otse vastupidi, peaks tema mängu seetõttu kõige kõrgemalt hindama, sest ta suudab oma karakteri mängida selliseks, kelle otsekohesus samaaegselt tundub nii õige kui vale. 

HInnang: 4 (Ja väga tugev 4. 28.lend on nii huvitav ja hea ning "Kunst"-i 3 meesnäitlejat on nii põnevalt erinevad ja laval mõjuvad nii erineva energia ja olemuslikkusega huvitava, ent sobiva kooslusena. Iga selle lavaka kursa ülesastumine on oodatud ning tundub tekitavat uusi lemmiknäitlejaid juurde... Sedapuhku siis Sander Roosimägi. Järgmine - suvine ettevõtmine on ka juba kavas ning ootan pikisilmi. "Kunst"i meeldejäävaimad stseenid olid siis kui Yvani(Markus Truup) hilineb ja see pikk ja hoogne seletus - miks ta hilineb. Ning see kui Serge ütleb Marcile - võta vildikas ja joonista mu 200tuhat maksnud maalile ning kogu sellel järgnev tegevustik... mh see, mida ta joonistab...3 noort näitlejat mängivad selle olukorra nii intensiivseks ja plahvatusohtlikuks, et kui see lõpuks jõuab sinna kuhu see jõuab, siis see isegi ehmatab... ja seejärel see päris lõpp on ka hea... Lisaks need psühholoogilised mängud, kus "paha" sõbra maal, mis tegelikult teistele ei meeldi... seda kiidetakse sellepärast, et "see on sõbra maalitud"... mitte selle kunstilise väärtuse pärast... Ja kuidas ka siin põrkuvad inimeste kasvatus ja karakter. Ning tekitab inimpsüühikaga seotud küsimusi ja enda seest leitavaid vastuseid juurde - kas kättemaksuks tuleks tõde välja paisata ja võtta viisakuselt katteloor või jääda endaks... mis on tegelikult sõbrale hea? Kas isekusest tekib sellest hea tunne? Ja kui kauaks? Ja kas sellel üldsises pildis, ehk kogu sõpruses on olulisust? Kas peaks olema? Jne jne jne... Väga hästi mängitud, hästi lavastatud Kolditsal ning ilmselt sobis kunstigaleriisse kui valatult... ent ka Paide Kultuurikeskuse lavale... maal käis lavale ja tagasi sobivas mahus ja üldse kogu tempo oli nii hästi paigas. Soovitan julgelt!) 

------------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka foto):

Kunst

Komöödia ühes vaatuses 
 Näidendi autor: YASMINA REZA 
 Lavastaja: MART KOLDITS 
 Kunstnik: JAAK VISNAP  
Näitlejad: MARKUS TRUUP, SANDER ROOSIMÄGI, JOOSEP UUS 
 Tõlkija: TATJANA HALLAP 

 Von Krahli Teatri, EMTA Lavakunstikooli ja Tallinn Art Space Galerii koostööprojekt 

 Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza “Kunst” on tõenäoliselt üks viimaste aastakümnete olulisemaid näidendeid Lääne kultuuriruumis. See räägib tõesti, nagu pealkirjast järeldada võib, kunstist. Kuigi kunstist on kirjutatud tuhandeid teoseid, teeb Reza “Kunsti” eriliseks asjaolu, et see näitab laval vahetult ja selgelt, kuidas kunst toimib. Ja mis veelgi erilisem – see näidend suudab läbi kunsti teema tuua ilmsiks ka selle, mis on sõprus. Neid kahte nähtust põimides jõuab näidend otsapidi inimese identiteedi röntgenpildini, valgustades meie olemust läbi kergelt, vaimukalt ja halastamatult.

 15 aasta parimad sõbrad olnud nahaarsti Serge, aeronautikainseneri Marc ja müügiesindaja Yvan lähevad omavahel tülli, kuna Serge on ostnud endale kalli vaid valge värviga kaetud maali. See kummaline maal seab kahtluse alla nii nende kauaaegse sõpruse kui ka Yvani saabuvad pulmad ja Marci suhte oma tüdruksõbraga. Sõprade vahelised suhted purunevad, kuid ootamatul moel parandab suhted uuesti toosama tüliõun, vaid valge värviga kaetud maal. 

 Yasmina Reza on hetkel maailmas kõige rohkem mängitud prantsuse dramaturg, kes on võitnud ka kõik prantsuse ja inglise tähtsamad teatriauhinnad. Tema 10 lavateosest on Eestis mängitud näidendeid “Kunst”, “Kolm versiooni elust”, “Tapatöö jumal” ja “Bella Figura”. 

Etenduse pikkus 1 tund ja 40 minutit ilma vaheajata.

reede, 30. juuni 2017

Linnukaupleja - Rahvusooper Estonia


Aeg ajalt on tore sattuda meie Rahvusooperi esietendustele, et tunda endisaegsete esietenduste suursugusust ja sära. Daamid on ehitud ning riietatud õhtukleitidesse ja härradel on seljas parimad õhtuülikonnad. Saalis hõljub parfüümipilv ning tundub, et nii laval kui publikuseas on täiesti erisugune elevus ja ülevus.

Kohe alguses tahaksin ära tuua esietendusel kesksemates rollides mänginud näitlejad-lauljad:
Adam, linnukaupleja Tiroolist: Reigo Tamm; Kirja-Kristel, kirjakandja: Kadri Kipper; Parun Weps, jahiülem: Jassi Zahharov; Krahv Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser: René Soom; Kuurvürstinna Marie: Janne Ševtšenko; Schneck, külavanem: Mart Madiste; Stüffle, professor: Argo Aadli; Würmchen, professor: Jan Uuspõld; Paruness Adelaide: Juuli Lill-Köster.

Täiesti põhjendamatult on mul juba pikem paus tekkinud Estonia külastustel (viimati eelmise aasta suvel - Viiuldaja katusel... kuigi vaid mõned aastad tagasi, olid mul näiteks kõik Estonia mängikavas olevad ooperid ja suurem osa muusikale ja operette nähtud) ja seda suurema õhinaga võtsin selle vana klassika värske lavastuse ette. Eriti kuna lavastajaks Marko Matvere, kelle lavastajateed olen jälginud alates Lauluväljakul etendunud muusikalist "Chicago". Ilmselt seetõttu, et ta just tihti ei lavasta ka, siis tundub, et seda tehes pühendub ta kohe eriliselt oma töösse ning tulemus on samuti alati eriline. "Linnukaupleja" pole erand, sest ühele lavale seatud piltide vahetustega saavutatud lavastuslik dünaamilisus, kaotamata seejuures kunstilist terviklikkust on väga õnnestunud. Ilmselt kuna tal endal on pikaajaline draamanäitlejana muusikalinäitleja kogemus, aitab see hästi näitlejate lauljaks muutmisele ning lauljate näitlejaks muutmisele kaasa, õigete tasakaalude leidmise ja oluliste külgede esiletoomistega.

Sisulises mõttes oli positiivne, et kuigi mõnevõrra trafaretne sisu (nagu klassikaliste ooperite-operettide puhul tavaliselt ikka), on see siiski päris sisukas operett, kõvasti kaldu koomilisele poolele ja seda läbi romantilise prisma. Selles mõttes lähenes see sisukuselt isegi draamatükile - armukolmnurgad ja need kolmnurgad omaette veel kolmnurgad. Kes armastab keda, kes kasutab keda ära, kes on kelle peale armukade jne :)

Ja seda kõike Zeller'i ilusa muusika saatel. Kogu muusikaline pool ja erinevad laulud, mis operetis sisalduvad on üsna ühtlaselt head, erinevaid nö. kõrghetki laulude näol otseselt minu jaoks esile ei kerkinud (kuigi seal on neid häid mitu) kui just ei võta arvesse üldse kogu õhtu koomilist naela või pärli, ehk "professorite duetti". Matvere on kavalalt kaasanud 2 draamanäitlejat, 2 eesti tippkoomikut - Argo Aadli ja Jan Uuspõld, kes kahtlemata alt ei vea ning tekitasid ka esietenduse publikus vaatet suurima elevuse. Nimelt mängivad nad professoreid, kes peavad hindama avatava loomaaia direktori kandidaate ning valima neist välja ettemääratud kandidaadi, kes oma mõistuselt ja teadmistelt just eriti ei hiilga, otse vastupidi... Testides selle tobukese zooloogilisi teadmisi pärast nende esitatud laulu "Ma lolle ei salli" ajas ikka naerma küll :) Naerma ajas tegelikult juba selle laulu esitamine, sest üks oli kurt ja teine pime või pigem olid nad mõlemad kurdid ja pimedad... millegipärast mõjusid nad ise ka nagu purjakil seniilsete vanameestena... aga seda koomilisem :)

Peaossa oli kaasatud Vanemuisest Reigo Tamm, kes alguses tundus esimese armastajana natuke sobimatuna, enne kui aru sai, et tegemist pole mitte kavalpeast noore kepsjalast Romeoliku armastajana vaid tõesti koomilise tobukesena, kes on küll heasüdamlik ja armastab oma armastatut, ent on tegelikult ikka hoopis päris tobuke ja satub igasugustesse sekeldustesse pahaaimamatult. Selle rolli mängib Reigo mõnusalt hoogsalt ja mõnusa koomiliselt julge tooniga. Hääl on tal võimas ning sõnade diktsioon operetiks kui valatud. Kaunis Janne Ševtšenko Kuurvürstinnana mõjus küll vürstinnana võimsalt kuid tema sõnu tuli jälgida lavakohale riputatud tekstiprompterist, sest tema opereti jaoks liiga ooperlik häälekasutus muutis sõnadest arusaamise natuke raskeks. Samas ei saa seda talle otseselt ka ette heita, sest tema laulmist oli ikka väga võimas kuulata. Minu kõrval istunud mees näiteks läks ainult tema esitushetkedel puhevile ning kõige võimsamad aplausid kuulusid jäägitult ainult Jannele :) Tema ja Kirja-Kristeli rollid, polnud nii karikatuursed kui nende ümber pöörlevate meeste omad.

Samuti nagu minu naaber Janne laulmise peale, nautisin mina kõige rohkem Jassi Zahharovi noote. Tema dramaatilisus sobib siia (oleme ausad - kõikidesse tema rollidesse) kui valatult... Ja tema bariton on nii mõnus ja puhas ja võimas ja sile... muidu kirjeldaks seda sametina, aga see on sama palju karge ja klaar kristall kui ta on siidiselt pehme samet - täiesti harukordselt hea. Tema sugulane, justkui kergelt feminiinsete maneeridega, tulenevalt ilmselt tehtult tegelast aristokraatlikumaks muutes, ent muidu kõva naistemees Krahv Stanislaus Rene Soom'i kehastuses tundus olevat üks esietenduse publiku lemmikuid, sest aplaus temale tundus olevat alati rõhutatult tugevam. Roll ise ka mõnevõrra dramaatilisem ning juba olemuslikult mängilusti sisaldavam ja Rene võtab sealt selle kõik ja toob lavale. Kirjakandja-Kristel, kellel õnnetuste arusaamatuste tõttu läheb oma tulevase peigmehega natuke nässu see nö. paari minek, sest ise ta satub vale mehe uksest väljuma valel hetkel ja tema armastatud mees oleks justkui teise naise meelevallas. Arusaamatusi kui palju... Huvitavalt õrna justkui tütarlapseliku häälega Kadri Kipper, kelle hääleõrnus ei väljendu mitte selle tugevuses või saali kandvuses, pigem naiselikkuses. Ka tema sõnu tuli kohati kiigata tekstimasinast. Ja Adami ja Kristeli paar esimeste armastajatena (ja seda just nende näitlejate esituses) järelemõeldes mõjub omaette natuke koomiliselt (samas mitte päris ebausutavalt - sest elus ju ka vastandid tõmbavad), kuigi kaheldav, kas see oli tegijate taotlus.

Eraldi tahaks ära märkida Paruness-i rollis Juuli Lill-Köster'i, kes naistest ainsana oli selgelt arusaadavate sõnadega. Oleksin võib-olla tahtnud Terje Pennie't selles rollis näha, sest nad teevad seda rolli vaheldumisi, kuid seda positiivsem üllatus oli kui mõnusalt dramaatiline oli Juuli. Isiklikus plaanis oli see justkui tema taasavastamine :) Väga mõnus... kuigi tekstiliselt pidevalt oli viiteid sellel kui kole ta on, siis see päriselt tema esitatud tegelesega kokku ei läinud :)

Mõnus oli näha ka lavastaja Marko Matveret joodeldamas laval teiste meestega. Ja Lauri Sirp dirigendina ning Estonia orkeser olid tasemel, nagu alati! Kristi Leppiku kunstnikutöö pääseb kõige paremini mõjule parteris täiesti keskel istudes. Ka minu istekoht polnud just ääres, ent siiski lavakohale asetatud peegel ning laval ümaralt paigutatud diivan-toolid olid natuke nihkes ja ei tea, mida veel rõdudel istuvad nägid sellest, sest natuke on seda ka lavastuslikult leidlikult ära kasutatud. Samas dekoratsioonid olid väga ilusad ja suursugused. Samuti olid kostüümid operetile kohaselt imeilusad. Natuke andis siin suunda ka sisu toimumisasukoht. Üldse jäi päris õige tunnetus esimeses vaatuses, et tegevus toimukski nagu Baierimaal, Tirooli Alpide vahel.

Hinnang: 4 (Elamusena päris võimas! Muusika ja lavastus on ilusad. Selgelt näha ja tunda, et suure lustiga tehtud tükk. Argo Aadli - Jan Uuspõllu duett andis minusugusele muusikateatrile siiski mitte nii lähedalseisvale inimesele palju väärtust juurde. Nuriseda võiks ainult natuke koreograafia suunal, ent see pole mitte koreograafi süü, sest isegi nii lihtsate sammudega läks mitte-tantsijatel raskeks... mis jällegi omamoodi sellisesse "komöödiasse" andis muhelust juurde... kuigi ilmselt mitte taotluslikult :) Saadavad emotsioonid on pigem lihtsalt ülevad kui otseselt midagi muud... Võib-olla natuke oma eelmainitud sõnu süües, kus ma ütlesin, et ükski laul ei pääsenud eraldi teistest mõjule, sest üks Adami laul siiski tegi sügame ka soojaks ja no muidugi naerda saab ka :) Vaadake kasvõi seda järgmist fotot - see räägib rohkem kui 1000 sõna :) )


Tekst lavastuse kodulehelt (fotodest esimene on leitud fotosid guugeldades ja teine on pärit teatri kodulehelt):

Linnukaupleja
Carl Zelleri operett
Moritz Westi ja Ludwig Heldi libreto
Eestikeelsed laulutekstid ja dialoogid ning laul „Adami sünnipäeva-joodeldus“: Marko Matvere
Maailmaesietendus 10. jaanuaril 1891 Theater an der Wienis
Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. mail 2017

Carl Zelleri tuntuim operett „Linnukaupleja“ on komöödia, mille tegevus toimub 18. sajandi Baieris. Teoses kujutatakse heasüdamlik-humoristlikus kõverpeeglis tolleaegset õukonda, selle pisikesi intriige ja pisut ka külaromantikat.

Linnukauplejast Tirooli noormees Adam on armunud küla kirjakandja-neidu Kristelisse. Eri põhjustel satuvad nad romantilisse intriigi valitseva vürsti õukonnas. Intriigile lisavad vürtsi noor ja kaunis vürstinna, kes talutüdrukuks riietatuna järgneb kuurvürstile tema jahiretkel, soliidses eas, kuid armastust ihkav parunipeili Adelaide, üliosav altkäemakse kasseeriv jäägermeister Weps ja tema õepojast kergemeelne võlgadetegija krahv Stanislaus.

Viini opereti kuldajastu lõpul kirjutatud „Linnukaupleja“ autor Carl Zeller oli ametilt jurist. Kõrvalharrastusena kirjutatud heliloomingust on maailmamuusika varasalve jäänud operetid „Linnukaupleja“ ja „Mäekaevur“. Zelleri muusika on meloodiarikas, särav, kerge ja rahvalik. Peale mainitud teoste kirjutas Zeller veel hulgaliselt operette ja ühe ooperi, kuid teatrite raudvaraks on jäänud siiski need kaks teost. „Linnukaupleja“ jõudis esmakordselt Estoniasse 1911. aastal. Viimati oli operett teatri mängukavas hooajal 1955/56.

LAVASTUSMEESKOND
Lavastuse muusikajuht ja dirigent: Lauri Sirp
Dirigendid: Kaspar Mänd, Vello Pähn
Lavastaja: Marko Matvere
Kunstnik: Kristi Leppik
Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla Teater)
Animatsioon: Marili Sokk, Urmas Jõemees (Faasan Film)
Koreograaf: Marina Kesler
OSADES: Adam, linnukaupleja Tiroolist: Urmas Põldma, Reigo Tamm (Teater Vanemuine) Kirja-Kristel, kirjakandja: Kadri Kipper, Kristel Pärtna Parun Weps, jahiülem: Rauno Elp, Jassi Zahharov Krahv Stanislaus, tema vennapoeg, ohvitser: Andres Köster, René Soom Kuurvürstinna Marie: Helen Lokuta, Janne Ševtšenko Schneck, külavanem: Mart Madiste, Urmas Põldma Professorid: Argo Aadli (Tallinna Linnateater), Tõnu Kilgas, Väino Puura, Jan Uuspõld Paruness Adelaide: Juuli Lill, Terje Pennie (Ugala Teater) Proua Nebel, kõrtsipidajanna: Lydia Roos Jette, ettekandja: Airike Kolk Teener: Georg Gurjev, Aare Kodasma

teisipäev, 27. juuni 2017

Kogudus - Lavakas / Von Krahli Teater


Üldises plaanis oli see minu jaoks kolmas kohtumine tulevase lavaka 28.lennu näitlejatega (tegelikult olen vähemalt Priit Põldmaga umbes sada korda samu etendusi läbi aastate käinud teatrites vaatamas ning näinud teda varem ka VHK/Theatrumi tükis "Palju kära ei millestki" ja Theatrumi "Onu Vanja"s. Ingrid Margusega mängisime samas Iiri reklaamis umbes kuu aega tagasi ühel ööl Palmse Mõisas - kuigi kokkupuude oli seal minimaalne, oli meil üks ühine "hetk", mis kahjuks valmis reklaami otseselt ei jõudnudki. Ja kolmega neist - Sander Roosimägi, Markus Truup ja Joosep Uus, kohtusin ka Paides, kus ilmselt oli nende mängitud Reza/Kolditsa "Kunst"-i esietendus. Ja tuleb välja, et Ingmar Jõela koreograafiaga olen ka tuttav lavakavälistest projektidest ning Teele Pärn pidas käesoleva aasta Iseseisvuspäeval kõne Toompeal...)

Ma ei tea, kas see on teadlik Kolditsa ja teiste selle kursuse juhendajate valik või lihtsalt on nii juhtunud, aga nii Kolditsa Impeeriumis kui nüüd ka Kangro Koguduses, saavad noored näitlejad tegeleda keskmisest suuremas mahus iseendaga ja enda avamisega. Kui hakata seda lahtimõtestama näitlemise kontekstis, siis kõrvaltvaatajana tundub see täiesti geniaalne lähenemine! Selleks, et leida endast tahke, selleks, et osata üldse ennast avada, selleks tuleb iseendaga kõigepealt olla sinapeal. Tundma ennast ja õppida kus kohast sealt seest midagi üles leiab ning kuidas seda välja serveerida. Tavaliselt jõuavad näitlejad selleni aastate kogemuse tulemusena, kuigi on ju kohe algusest peae väga oluline oskus. Ma ei mäleta, et hiljutised lennud sellega sellises mahus oleks saanud tegeleda oma diplomitöödes (kindlasti etüüde tehes koolis, ent on ilmselt kaks ise asja kas teha seda laval publikule, kus hakkab toimuma ka hiljem see töö). Inglise keeles on selline väljend nagu "suspension of disbelief", mida on raske otse eesti keelde tõlkida, aga enda jaoks tõlgendan seda umbes "uskumatu usutavaks mängimine". Seda peetakse teatri üheks olulisemaks komponendiks. Panin seda väljendit esimest korda tähele hoopis filmis "Basic Instinct", kus Sharon Stone õrritab teda mõrvariks pidavat Michael Douglast (ja vaatajaid) selle väljendiga, valades kavalalt õli tulle nii Douglase kui vaatajate paranoiale. Kuid sellele viitab ka muuhulgas näiteks Shakespeare oma "Henry V" proloogis. Ent selleks, et suuta mängida uskumatu usutavaks, selleks peab väga tugevalt teadma, mis on usutav... ja selleks jällegi peab tegema ehedat asja ja piisavalt palju, ehk olema üdini aus, tegelema iseenda ja selle kõige ehedama, ehk tõega... et projitseerida seda olustikku ehk tunnetust siis vaikselt ka "mängutõele". Mul on tunne, et sellise taktikaga võib sellest kursusest saada, nagu Raivo E.Tamm tabavalt väljendas - tõeline löögirusikas Eesti teatrile.

Tegelikult... eriti praegusel "post-tõe" -ajastul, mida me just eriti viimasel ajal elame, on "Kogudus" justkui selle peegel. Sest tegelikult pole ju tähtis, kas see on päriselt ka tõde, mida noored räägivad, kas see on see, mida nad tegelikult ka mõtlevad, kas see kui nad oma unistuste- ja päris kodudest räägivad, siis kas see on välja mõeldud tüki jaoks või ongi see päriselt nii.. .tähtis on see, et see oleks usutav. Ja usutav see oli. Ent sealt on ka vaid juuksekarvapaksune võimalus nihkuda vales suunas ning kogu asi muutub ebausutavaks. Ja kas pole see mitte nii, et ehedad tunded ja ehedus üldse jõuab alati vaatjateni kergemalt... ja seda ka teistes žanrites - päris elu õudus on ikka õudsam kui väljamõeldud kollid, osavad humoristid on tabanud ära, et kui serveerida nalja nii, et see on nende endaga juhtunud või pärit elust endast on see lihtsalt naljakam ja inimestel on sellega lihtsam suhestuda... ja sama on ka tunnetega... on ju ikka osavaid pettureid olnud ja on ka tulevikus, aga inimese tunded on see koht, kus on kõige raskem puru silma ajada... me inimesed oleme ikka uskumatult tundlikud loomad oma aimduste ja nähtamatute tunneteantennidega...

Huvitav oli "koguduses"... alates algusest, see kuidas näitlejad paari-kolme kaupa publiku salapärasesse saali juhatavad... justkui läbi labürindi tõe juurde... tükk aega püsib ärevus, et mis nüüd juhtuma hakkab... toole pole, kõik seisavad ja ootavad ja rahvast tuleb muudkui juurde, ikka 2-3 kaupa... .kas see tähendab, et vaatajad kaasatakse tükki... kuigi kui päris aus olla , siis tegelikult kaasati meid ju juba sellest hetkest kui Von Krahli Teatri treppimööda üles astusime...

Ei... pole vaja karta, et vaatajal tuleks sõna võtta või midagi imelikku teha, see on ikkagi teatri vaatamine... või õigemini vist isegi pigem nende noorte näitlejatega tutvumine. Kui ma nende kursa nimekirja ei vaata ja peast peaksin nimesid nimetama, on vähemalt minu jaoks meeles juba praeguseks: Teele, Steffi, Markus, Sander, Ingmar, Priit, Johan, Ingrid, Joosep, Ilo-Ann... justkui tunneks neid... lisaks on seal üks leedukas, siis üks pikk poiss, kes räägiks nagu kerge vene aktsendiga, ühel poisil on laps (see oli minu jaoks selle tüki suurim "ehmatus" ja võib-olla ka enim järelemõtlemisainet andnud hetk... loomulikult mitte see, et tal laps on, aga just see kuidas ta seda ütles), üks poiss rõhutab, et ta on kursa kõige raskem, aga tegelikult ta vist arvab, et on paksem või raskem kui ta tegelikult välja paistab (minu enda jaoks äratundimist pakkuv jällegi) :), üks tüdruk, kelle nimi on vist Jane, aga ta millegipärast veel ei eristu, ega torka veel millegagi silma... ja seega esimeseks ei tule ka meelde... ja kindlasti ma kellegi unustasin - vaatan nimekirjast järele. Ahjaa - Laura Kukk, tema paistis millegipärast rohkem silma Impeeriumis... Ursel Tilk... teda ma ei mäletagi, aga meenub uudis, et ta kusagil välismaal praegu mängib... samas tema välimuses on midagi huvitavat...  Johannes Richard Sepping... teda ma "veel" ei mäleta :) Ja ma ei tea, kas olengi näinud dramaturgiks õppivat Jan Teevet'it.

"Kogudus" on oma olemuslikult tunnetuselt mingis mõttes sarnane Kangro "Fantastika" ja Lagle "Paradiis"-iga, ehk kohati ka selline "elav installatsioon" (mida mõlema tüki kohta kasutati kirjeldusena)... kuigi mitmes mõttes ikka tunduvalt liikuvam kui installatsioon ja tegelikult ikka täiesti teistsugune... omalaadne... Kui veel "siltide" kleepimisega tegeleda, siis lisaks ka osadele lõikudele ja seega ka tervikuna "postdramaatilise" ja kahtlemata ka "uussiiruse" sildid...

Tegemist on stseenide või isegi erineva sisuga lõikude koguga, kuigi asi voolab väga osavalt ja mõnusalt Kangro poolt lavastatuna algusest kuni lõpuni justkui lainetades... sisuliste ja füüsiliste voogudena. See on ühe koguduse kokkutulek ja kõik vaatajad on ka koguduses (kuigi sõna publik eriti ei saa, hakkama saab noogutamise või pearaputusega... kui just ise väga ei taha sõna võtta ja näiteks koguduse mängudes osaleda... nagu näitkes mälumängus... nagu näiteks üks härra minu nähtud korral :) ) ning siin saladusi ei ole, kõikvõimalikud mõtted, unistused, soovid ja hirmud laotakse lagedale. Vahele sõna otseses mõttes "mänge", mis annava tervikule just nimelt mängulisust... mis otseselt võib-olla alati tervikuga ei seostu, ega pole ka nii vajalikud, ent avavad just noorte näitlejate mängulisemaid külgi ja samas on ikkagi pandud osavalt seostuma tervikuga.

Käisin "koguduses" praeguseks juba paarkümmend päeva tagasi ning meelde on jäänud teatud asjad... elamus ja isiklikud mõtted, mis see tekitas, olustik, mõned lavastuslikud efektid, valgus, mõned helid ja mõned laused, mõned stseenid, mõned hetked. Lisaks kogudusse saabumisele ja sellele kui hoolitsev giid-Joosep oli meiega, edasi justkui baktereid tapva sinise valgusega desinfitseeritud ruumi sisenemine ja seal ootamine. See kuidas inimesi muudkui saabus kogudusse ja kõik seisid läbisegi, ent siis vaikselt siiski rohkem (eesriidena igaks neljaks seinaks rippuvate) kardinate ette seisma asudes. Mingi hirm oli samas, et kas keegi seljataga kanga tagant järsku ehmatab, või liiguvad need kardinad meie ümbert ära? Ent füüsilise ehmatamisega siin siiski õnneks tegemist ei ole. sest siis saabusid näitlejad-koguduseliikmed ja pakkusid toole istumiseks... Ja koguduseliikmetevaheline "jagamine" läks lahti... Kõik istusid läbisegi publiku vahel ja taga ja ees... Tutvustati oma unistuste kodusid ja seda, millises kodus hetkel elatakse... Tundsin ära elemente ka oma unistuste kodust... maast laeni raamaturiilid... loss... jaaahhh... Anti lubadusi - enam ennast ei guugelda... enam uusi raamatuid ei osta, sest lihtsalt pole neid kusagile panna ja isegi aknalaual on raamatuhunnikud, mille peale vargad võivad tulla... samas, nagu keegi tabavalt talle vastab - kes "raamatute" pärast ikka vargile tuleb... arvamismäng... grupikalli, mis on kui elav taim, mis õielehtede haaval laiali pudeneb... ja pidu... sisuline raamistik tõukuks nagu aastavahetusega seotud teemadest - kokkutulemine, uusaasta lubaduste ja unistustuse teemad ning mängud ja pidu... (väga lihtsustatud üldistusena).

Hinnang: 4- (elamusena päris huvitav, eriti just selles mõttes, et tutvub nende uute tulevaste näitlejatega veelgi enam. Kohati oli vähemmõjuvaid stseene ja kohati oli sihtgrupiks ilmselt tunduvalt nooremad inimesed, ent kohe järgmisel jutt väga küps, kohati oli hetki, mis toimisid vähem - arvamismäng ja lõpupidu näiteks hakkas kohati läägama, kuigi õnneks mitte häirivalt. Huvitaval kombel tõusevad teistest esile sisulisemate juttudega hoopis dramaturgiõpilased Johan Elm ja Priit Põldma. Mõlemas on kindlasti ka näitlemisgeen täitsa olemas ja see on dramaturgi jaoks kahtlemata üks vajalik tunnetus/oskus. Sellest kursusest iga nende lavatööga on saamas üha huvitavam ja huvitavam. Kuigi hetkel nende töödest ma asetaksin selle Koguduse elamusena alles pärast Nodvenatsatit ja Impeeriumit kolmandale kohale (pane tähele... mu järjestus Nodvenatsati ja Impeeriumiga on siin juba muutunud), on see igati väärt teatrielamus. Ajas küpseb ja laagerdub see veelgi kusagil sees ja siis selgub tegelik väärtus, mida sellest kaasas kannan... igatahes muljetavaldav ning mis peamine - huvitav oli...)

------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülaltoodud foto):

Kogudus

Lavastaja: MART KANGRO
Heli- ja valguskunstnik: KALLE TIKAS
Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND
Tehnilised lahendused: RINALD KODASMA
Valgus- ja videotehnik: MIKK-MAIT KIVI
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
Lavastuse fotod: HERKKO LABI
Näitlejate portreefotod: JOHAN ELM
EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS
Tihtilugu osutub enamik reisile kaasa võetud asjadest kasutuks. Mis nendega ette võtta? Kas visata minema, et koorem oleks kergem või tassida ikka ühes ja tühja? Loobuda neist on igaljuhul raske.
Mart Kangro ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennu ühistöö „Kogudus” on mõnekümne inimese kokkusaamine suletud ruumis, mis on intiimne ja petlik, lihtlabane ja harras. Teeme katse vaadata sinna, kuhu keegi ei näe – tulevikku. “Kogudus” laotab põrandale pagasi, mille oleme ühiselt valmis pannud astumaks homsesse päeva. Mis on need tänased mõtted, mille võtan teele kaasa, lootusega, et kõik tarvilik on kaasas? Et iial ei tuleks küsida, kes küll pakkis minu kohvri.
Esietendus 26. mail 2017
Etenduse pikkus: 2 tundi
Lavastuses on kasutatud ansambel Põhja Konn lugu “Pigilind” (sõnad Betti Alver, viis Valter Soosalu), Lou Reed “Perfect Day”, O-Zone “Dragostea Din Tei (The Numa Numa Song)”, Pharrell Williams “Freedom”, Shakira “Suerte (Whenever, Wherever)”, Sofi Tukker “Drinkee”, Daft Punk “Lose Yourself to Dance”, Irving Berlin “Puttin’”, Abdulla Rashim “Weldiya 1”
Lavastuse tekstimaterjal: omalooming, teatriklassika ja anonüümsed kirjutajad netiavarustest.