neljapäev, 16. märts 2017

Impeerium - Lavakas ja Von Krahli Teater / NOДвенадцать - Lavakas ja NO99


Uued lavaka-tibud on vaikselt koorumas ja väikese vahega õnnestus neid nüüd kevade alguses näha kahes üsna eriilmelises lavastuses, milles siiski on ka palju sarnast (peale lavakate enda) - mõlemad on füüsilised, mõlemad panevad näitlejad higistama, mõlemas on muusikat ja mõlemas ka tantsulisi elemente, kuigi teises ikka tunduvalt rohkem, olid noored näitlejad avatumad, vabamad ja "lähemal" esimeses.

Kursuse üks juhendajatest - Mart Koldits, on oma kasvandikud toonud intiimsemas ja isiklikumas olekus Von Krahli lavalaudadele. Tegemist on justkui esmakohtinguga, kus ainult pruut ennast tutvustab. Publik... või nö. peigmees, kes kosja on tulnud jääb õnneks kaitsva neljanda seina varju. Noored näitlejateks saajad saavad käe valgeks oma esimeses lavastuses "päris" publikule esinedes. Terekäe asemel nad küll hoopis lehvitavad, ent sealjuures avavad palju on sisemist mina. Alustades sellest ,et kõik lühidalt ja ülevaatlikult jutustavad oma senisesse hetke jõudmise loo sünnist peale. Kes kus kohast tuleb... seda peab ju peigmees ikka oma pruudi kohta teadma, või mis? :) Lisaks on pruut nii jutukas, et räägib ka sellest, millist teatrit ta tegema tahab hakata. Ja kuigi mõned neist tähelepanu justkui tahtmatult või mõne puhul ka nähtava pingutusega enda peale haaravad, saavad kõik nad varem või hiljem sõna ning oma hetke säramiseks (iseasi kas nad kõik seda ka ära kasutavad). Kõik näitavad etüüdilaadses stseenis oma karakteriloome hetketaset ning ka teistes misanstseenides on sobivalt teatrikoolilikku etüüdilaadsust siin-seal. Lisaks kroonib tükki vinge trummimängukoreograafia, mis küll mitte trummidel ette ei mängita, ent selle jätaks kõigile avastamisrõõmuks. Lavastaja poolt palju lahedaid väiksemaid ja suuremaid vimkasid täis tükk, aga Kolditsa puhul justkui loodad ja ootadki taaskohtumist tema laheda fantaasiarikkusega. Siit-sealt oleks võinud vahtu vähemaks kurnata ja oleks saanud teravama ja kompaktsema terviku, ent kokkuvõttes see väga palju ka ei häirinud. Koju jõudes saatsin ka noorema põlvkonna (21- ja 16-aastased) seda tükki vaatama. Nendel oli kriitikanooli rohkem, aga ju siis selle tüki puhul on 40nestel rohkem äratundmis- ja avastamisrõõmu kui laval esinevate eakaaslastel ja neist noorematel... aga võib-olla on minu järelkasv lihtsalt ülihea teatriga ära rikutud, sest paps on selline friik, kes tavaliselt ainult need kõige magusaimad marjad nende jaoks nopib... ei tea...

Noortest näitlejatest veel selle esimese "kohtingu" põhjal eriti tugevat pilti ei tekkinud. Toored veel teised. Tase on väga ebaühtlane. Mitte ainult karakteriloome või loomulikkuse poolest, vaid ka lavanärvi, stseenikandmise ja täiesti elementaarsete näitlejaomaduste poolest, nagu näiteks hääle kandevõime või diktsiooni. Positiivsest otsast eristusid minu jaoks Teele Pärn, kes oli teistest natuke tugevama kohalolekuga (võib-olla sai ka teistest natuke rohkem sõna). Hea diktsiooni ja kandva häälega. Tema kursakaaslastega võrreldes lühem kasv aitab seejuures kaasa, et teda märgata selles ansamblis. Teisena nimetaksin Markus Truup-i, kellel on hea algus nüüd tehtud ka kõige raskema žanri ehk komöödia jaoks. Lavastajaks õppiv Ingmar Jõela teeb oma teatriplaanide jutu juures ühe lühikese, ent väga ägeda minitantsu, mis pani teda ka tüki edenes jälgima. Ning kummalisel kombel torkas silma ka hoopis dramaturgiks õppiv Johan Elm. Eriti alates sellest kui rääkis millist teatrit tema teha tahab (seletusena kõige rohkem just sellist, mida ma näha tahaks). X-faktor tundus olevat olemas ka Steffi Pähnis ja oli hetki kus ma ei saanud silmi Laura Kukelt, Ja kui Jaanus Nuutre oma häälega tööd veel teeb, siis sellest püssist võib ka korralik kõmakas tulla. Teiste kohta esimese kohtumise põhjal veel arvamust ei jõudnud tekkida.

Impeeriumis päris mitmed neist ütlesid, et nad tahaksid teha füüsilist teatrit ja no oma järgmises tükis - Saša Pepelyayevi lavastatud "NOДвенадцать" seda neile kohe pakutigi. Ja nii, et vähe pole! :) Võib ju olla, et selle tegemisest ongi neil nö. vasikavaimustus ja tunne, et sellepärast nad tahakski füüsilisemat teatrit teha... sest väga palju erinevaid asju nad veel ju teha pole jõudnud. Minule meeldisid need paar-kolm noort, kes teatasid, et neid huvitab intiimsem, kammerlikum, psühholoogiline ja hingeminev (puudutav) teatritegemine. Eks meid teatriarmastajaid on ju ka mitmesuguseid. Minule lihtsalt on hea teatritüki selgrooks lugu või täpsemalt lugu, mille mina teatavast tükist välja nopin ning oma maailmaga seosed loon, äratundmist leian või midagi uut õpin või märkan või enda jaoks sõnastan. Füüsiline teater peab olema midagi väga erilist, et oma kõvemat sorti peaga selle sealt suudan/viitsin välja ammutada. Aga jah... mõni neist teatriuustulnukatest muutus kohe kasvõi ainult sellepärast sümpaatsemaks, et tahab teha sellist teatrit, mida just mina näha tahan...

Ja siit sujuvalt teise date'i juurde liikudes, ehk siis veelgi füüsilisemast teatrist rääkides, siis hinnates NO99-s nähtud tüki alusel neid nunnusid nublusid, siis pooled peaksid hakkama tegelema vastupidavusspordiga, painutama end lahti ja üldse tegelema rohkem spordiga, et head füüsilist teatrit välja kanda. Paratamatult tekkis vaadates selline tunne, et terve kambana, nad oma lavastajat ei väärinud, sest nii palju väikseid apsakaid ja ka sulaselget võimete küündimatust, mis oleksid vastasel korral teinud tükist tunduvalt teravama ja parema. Pepelyayevi tüki puhul meeldiski minule kõige rohkem just Saša lavastuslikud ideed ja Koreograafia, kunstiline visuaal ja pigem see, mis vaimusilmas see kõik oleks võinud olla (ega see nüüd nii lati alt minek ka polnud, nagu siit võiks välja lugeda... kõik tehti ikkagi nö. ära). Ma ilmselgelt olen siin liiga kriitiline, sest ega need noored näitlejad ei olegi tantsijad, ent ma ei saa seda ka nagu lasteaialastele kriipsujukude joonistamise eest kiitvalt ja peadpaitavalt hinnata, sest siis võiks nende kohta öelda ainult: "Tublid lapsed! Nii ilus! Nii kena! Kui suureks saate, siis võib-olla saavad teist päris kunstnikud!" Ei, see mis laval oli, see oli ilus lavastusena, aga lavaosalejate poolel on tublisti arenguruumi. Aga õnneks on ka aega. Õnneks saavad nad kõik veel palju mängida, enne kui valmis saavad. Ja tegelikult ju vaid väga vähesed saavadki lavaka lõpuks päris valmis. Valmimine jätkub ju veel aastaid erinevates Eesti teatrites ja teatriprojektides...

"NOДвенадцать" tekstiliseks selgrooks on Aleksander Blok-i poeem, ning lavastuse raamiks selle ümber ning läbi ja üle lavastatud liikumised ning tantsud. Käsikäes on justkui sürr sümbioos tänapäeva narrusest (kaheksajalg Paul), poeemis kõlavas revolutsioonist ning meeste/naiste vahekord,, Leninit ja Kristust, sõda ja armastust, indiviidi ja massi konfrontatsioone. Seda erinevate põnevate ja kohati ka tüütute, ent tervikut teenivate võtetega. Tüütute all pean silmas näiteks Norra näitekirjanikule Jon Fossele sarnaseid korduseid ja põnevate all näiteks justkui otsingulisi rännakuid, kus on kajaefektid ja tegelaskujude põnevate vahetustega stseenid, kus mitu näitlejat sama tegelast mängivad kas korraga "kooris" (Vankad) või järgemööda (surevad Katkad).

Tegelikult ma kukkusin paar korda ka poeemi-kärult maha, sest keskendusin (loe: unustasin end) visuaalile ja selles mõttes läks päris palju kaduma, sest lavalt tuli "väga palju". Ja kõike nii mitmes kihis, et selle kõige oma ajus kombineerimiseks oleks vaja ilmselt rohkem kordi tükki vaadata.

Eraldi tuleb ära märkida huvitav ja lavastusse ideaalselt sobiv Sergei Illarionovi kostüümikunst.

Selle tüki puhul olid näitlejatööde meeldivamad hetked fragmentaarsemad. Erandina Ingmar Jõela, kes tundus liikuvat kuidagi teistest plastilisemalt või igatahes suurema pingutusega, mida siiski publikusse otseselt mitte pingutusena polnud paista, vaid täpsemate ja kontrollitumate liigutustena. Teele Pärna Lenin-i räpp kohe tüki alguses on vinge ja tõmbab kohe tükki sisse. Lummavalt ilus siniseks võõbatud Ingrid Margus hetkedel kui ta mõjus kontrastsena punaste taustal. Katkade surmaeelsed monoloogid, eriti Steffi Pähnilt ja Ilo-Ann Saareperalt. Aga peamiselt oli tegemist ikkagi ansamblimänguga ja seda see kamp valdab. Kõik olid kokku mõnusalt teineteist usaldavad, partnereid austavad ilma soolotsemisteta.

Nende 2 tüki põhjal on praegusel hetkel selle tulevase 28. lavaka lennu lemmikud: Teele Pärn, Markus Truup ja Ingmar Jõela. Ent tunnen mingil määral, et teen ülekohut teisi siin mainimata jättes, seega Steffi, Johan, Laura, Ingrid, Jaanus, Ilo-Ann... ähhh kõigil on praegusel hetkel potentsiaali. Tahaks juba uut asja näha neilt :) (NB! kevadel tuleb kolmega neist välja Reza "Kunst" Kolditsa lavastusena). Loodetavasti on ka teised suvetükkides siin ja seal juba sees...

No sellise "pruudiga" siiski vist tantsima kohe ei kipuks, aga nagu juba öeldud, siis kolmandale kohtingule läheks küll... Armastust esimesest silmapilgust ei tekkinud (kui tihti seda üldse elus juhtub? :)), aga sellest hoolimata potentsiaali pikaajaliseks (elukestvaks) ja austus- ning armastusväärseks suhteks küll :)

Hinnang: 4- (Mõlema tüki hinnang on sama, ent kui valida ainult nende kahe vahel, siis julgeksin Impeeriumit soovitada kindlamalt, ent lavastusena on 12 võimsam ja suurejoonelisem. Mu teatrikaaslane tahtis NO tüki vaheajal ära minna, sest tundus, et esimeses vaatuses näidati juba kõik ära. Olin temaga nõus, et esimene vaatus venis pikale ja sealt oleks nii mõnegi korduse võinud ka ära lõigata, eriti kui näiteks riidestangede keerutamine tuli ka teises vaatuses ja nii mõnigi kordamine oli seal veel, mis venis natuke pikale. Ent ma polnud nõus vaheajal lahkuma, ega sellega, et esimesest vaatusest saab kogu laksu kätte. Pepelyayev seda asja juba nii ei jäta. Ja õnneks me ei läinud kuhugile, sest teine vaatus oli veelgi lavastuslikult fantaasiarikkam ning minu kogu lavastuse 2 lemmikstseeni tulidki alles teises vaatuses - imeline koreograafia Da Vinci Vitruviuse mehe joontel. "Täiusliku keha" joontel oli küll üks täiuslik tants, kuigi see näitlejatel päris perfektselt välja ei kukkunud, sest oli nii kokkupõrkeid kui ka sellest hoidumisel liiga ilmset sammude pikendamist või ootamist - jällegi midagi, mida füüsilise teatri valdajate või heade tantsijate puhul ette ei tule, nad mängivad osavalt selle usutavalt toimivaks - vt. näiteks pea kõik "So you think you can dance"-telesarja 18-20 tantsija grupitantse... Teine lemmikstseen oli ämbritest trummidega 12 tegelast "rippumas" ja trumme põristamas... eesolev "turnimine" oleks võinud mitte seda pilti segada, aga no eks sellel oli oma point... Esimese vaatuse lemmikkoht mängitakse ära kohe alguses - Lenin räpib loo kaheksajalg Pauli teekonnast Poeemi alguse hetkeni välja... ilma riimita, aga nii-nii lummavalt. Üldse see muusikaline kujundus oli täiesti tase omaette. Teatrikaaslast häirisid ka kooris poeemilugemised, kuid minu meelest tõi see sisse mingit vajalikku võimsust ja ka dünaamikat, sest need koorislugemised vaheldusid individuaalsete lõikudega ja olid tihti mingi liikumisega koos. Okei, see lavastustervik polnud päris see tase, mis paar lendu tagasi "Margarita ja Meistri"ga - minu siiani lemmik lavakate ja Pepelyayevi koostöö... nende noortega toona oleks tahtnud koos tantsu vihtuda... seekord seda tunnet ei tekkinud. Ja norimist oleks nii siin kui seal kohas - tüdrukute kankaanihetk oli näiteks hämmastavalt mannetu, jalad tõusid vaevalt puusani... kuigi see võis ka nii koreograafias olla (võib-olla keegi neist tüdrukutest ei suuda jalga tõsta ja siis teised olid solidaarsed?), mõjus see siiski sünkroonsuseta lohakalt. Ah, ptüi... ei näri detailide kallal. Olgu, mis ta oli, aga nagu öeldud, siis elamus oli see küll... Ja põnev jälgida nende uute näitlejate arengut. Loodetavasti varsti juba psühholoogilisema draama näitel ka...)

Parandus 09.juunil -
Ma pole ühelegi tükile nii palju tagasi mõelnud sellel aastal siiani kui Nodvenatsatile... see oli ikka hullult võimas elamus... Tahaks seda uuesti näha kui seda on rohkem mängitud ja istuda natuke kaugemal, et hõlmata paremini kogupilti... Lisaks tahaks vaadata seda nii, et poleks päevast väsinud, et meeled oleks erksamad ning vastuvõtlikumad.

------------

Tekstid  lavastuste kodulehtedelt:

IMPEERIUM
Lavastus nendest, kes alustavad
Lavastaja: MART KOLDITS
Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND
Tehnilised lahendused: ENAR TARMO
Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI
Helikunstnik: JÜRGEN REISMAA
Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS
EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, URSEL TILK, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS
Fotograaf: HERKKO LABI
EMTA Lavakunstikooli 28. lennu esimene avalik lavastus.
Meie seniste proovide püüdlus on olnud küllatki võimatu. Lühidalt ja lihtsustatult: me tahame teha lavastust olukorrast, milles me inimestena hetkel oleme. Mis situatsioon see on? Mida see meiega teeb? Meid on ju üritatud lavastuste loomiseks välja koolitada. Mida siis tähendab astuda esimest korda pealtvaataja pilgu võimu valda? Mis nüüd algab ja mis lõppeb?
Meid on palju inspireerinud maagiline hetk, kui miski paistab olevat lõppenud ja kohe algab midagi uut. Moment, kus endised reeglid enam ei kehti ja uued reeglid pole end veel kehtestanud. See tundub olevat hetk, kus kõik on veel võimalik. Hetk enne algust, mille sees sisaldub kõige järgneva potentsiaal. Nagu dirigentide omailmas tuntud auftakt ehk eeltakt enne esimest heli. See dirigendi tõstetud käe poolt kehtestatud vaikuse üürike hetk, milles on kogu järgnev sümfoonia.
Senine prooviprotsess on olnud omamoodi katse mõtestada teatrikoolis õpitut, eesmärgiga alustada tõesti algusest ja jõuda puhta leheni. See on üldinimlik soov. Kes meist ei igatseks vabadust ja värskust, kus kõik tundub võimalik? Järsku on võimalik selline teater, kus publik ka seda potentsiaali tajub?
Esietendus 26. novembril 2016
Etenduse pikkus 1 tund ja 40 minutit.
-------------

NO37
NOДВЕНАДЦАТЬ


BLOK/PEPELYAYEV/ILLARIONOV


"Kirsiaed", "Faust", "Luikede järv", "Hamlet", "Kolm õde", "Idioot". Sasha Pepelyayevile meeldib klassika. Aga klassika ei ole tema jaoks sõnad. Pepelyayevi teater on füüsiline, täis energiat ja ootamatuid kujundeid. Ta võtab klassika tükkideks ja paneb siis pöörase fantaasiaga töödeldult, tundmatuseni muudetult uuesti kokku. Paradoksaalselt pääseb nii lavale krestomaatilise teose algne energia, mis on vabastatud traditsioonide tolmukihist.
1918. aasta jaanuaris kirjutatud Aleksandr Bloki võimas ja mitmekihiline poeem "Kaksteist" on vene kirjanduse üks kirglikumalt vaieldud teoseid. Kaksteist püssidega jorssi keset puhta stiihiana mõjuvat lumetormi. Aeg: vahetult pärast revolutsiooni. Vulgaarsus kõrvuti igavikuga, lüürika kõrvuti agit-propiga ja siis ... mõistatuslik finaal. Aga ennekõike - energia, meeletu energia. On see revolutsiooni ülistus? On see satiir? Keegi ei tea ja sellepärast ongi Bloki "Kaksteist" klassika. Lava on täis Lavakunstikooli järgmisel aastal lõpetava lennu nõtkust, ilu ja higi.
Tekst Aleksandr Blok
Tõlge Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare

Lavastaja ja kunstnik Sasha Pepelyayev
Kostüümid Sergei Illarionov
Dramaturg Laur Kaunissaare
Laval Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend)

Esietendus 11. märtsil 2017 Teater NO99s

Etendus kestab kolm tundi, ühe vaheajaga.

Kommentaare ei ole: