Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, märts 25, 2017

See kõik on tema - Rakvere Teater


Kui Sa pole seda tükki veel näinud, siis ma tungivalt soovitan Sul järgnevat teksti mitte lugeda, sest sellest tükist on väga raske kirjutada, ilma olulisi sisulisi teemasid ja lahendusi lahkamata. Vaata tükk ära ja tule siis tagasi ning võrdle, kas arvad samamoodi, nagu mina. Seega siit edasi ainult omal vastutusel! :)

Kui peaksin seda tükki kirjeldama kõigest 1 sõnaga, siis selline sõna on täiesti olemas, mis "See kõik on tema" kokku võtab ja sellest jäävat tunnet kirjeldab - selleks on "HÄIRIV". Tulin teatrist välja ja arutasime teatrikaaslasega, et tunne sees on paha ja "häiriv" ning kordamööda ladusime lagedale terve rea põhjuseid. Kusjuures peamiselt olid need põhjused tüki sisuga seonduvad, seega lasub suurim süü kehval kirjanikul, aga muidugi lisaks ka sellel, kes üldse esimesena otsustas selle lavale tuua. Näidendi autoriks on Andrei Ivanov, kes on Valgevene võrdlemisi noor kirjanik, seega mitte segi ajada Eestis elava venekeelse kirjanikuga. Kuid Rakvere Teatri lavastuse tegevus on toodud Eestisse, kuhugi eeslinna magalasse (mina tunnetasin lasnamäe hõngu). On korter, kus elavad leseks jäänud ema ja tema teismeline poeg. Ema otsib oma pojaga edutult kontakti, ent poeg ei salli oma ema varjugi. Kuniks ema avastab ühe ebaausa tee pojani - läbi facebooki - uurides, mis pojale meeldib, tekitab väljamõeldud karakteri ning hakkab virtuaalmaailmas esinema tüdrukuna, kes pojale huvi võiks pakkuda. Poeg jääbki lõksu...

Lähtekoht on ju igati ok, kuigi natuke lihtsake. Ma nimelt enne teatrikülastust lavastuse sisututvustust lugedes mõtlesin just täpselt, et loodetavasti ei ole see "sotsiaalne eksperiment" midagi nii tavalist nagu see, et ema hakkab kellegi teisena esinema netis... lootes, et see on mingi suurem psühholoogiline mäng vms. Aga ok. Oma ülesehituselt meenutas tükk paljuski Vanemuise "Hea põhjatuule vastu", kus samuti 2 tegelast, kes teineteisega netis suhtlevad ja siis vahepeal elu ka neid päriselt kokku viib... ent Vanemuise tükk on palju mitmekihilisem, põnevam, sisukam ja üldsegi mitte häiriv.

Ehk mis siis selle tüki juures häiris...

1. Mind häiris, et poeg on vihane oma ema peale ja ema on kaotanud kontakti oma pojaga - aga tükis selle tausta kohta ei räägita - miks nad sellisesse olukorda on jõudnud? Kas vaatajad peavad lihtsalt eeldama, et poeg on teismeline ja ainult sellepärast nö. "kogu maailma vastu"? See on ju lihtlabane. Mul on kodus 1 endine teismeline,kes on sellest east juba väljunud ning 2 teismelist praegu toimetamas... keegi neist pole selline. Või peame eeldama, et sellepärast, et poisi isa on surnud? Mina eeldan sellises olukorras, et ema ja poja omavaheline side läheb veelgi tugevamaks. Ehk lahmakas sisuline taust on täiesti puudu. Seletasin seda siis lihtsalt endale lõpuks sellega, et nii ema kui poeg on mõlemad nii nõmedad ja rumalad inimesed, et ju põhjus on selles.

2. Mind häirisid mõlemad tegelased. Emast oli küll kohati ka kahju, aga ta on lapsevanem ja peaks juba nii kaua last kasvatanuna olema tsipa targem. Ja siis kogu see haige "tüdruku mängimine". Poeg oli lihtsalt nõme. Alates sellest, mis ta emale tegi kui ta tema toas käis, lõpetades sellega kuidas ta oma emasse üldse suhtus ja käitus... aga eks me kõik ole "oma lapsi väärt"...

3. Mind häiris see kuidas vaatajad naersid kui poeg leidis ema toast tolle dildo ja selle küünla asemele puuri pani... mis seal naljakat on? Okei, ma saan aru kui mõnd koolitüdrukut dildoga vehkimine itsitama ajab, aga suure häälega täiskasvanud naisi naermas selles kohas kuulata oli õõvastav... Mul endal oli kurb ja nõme tunne ning mõtlesin, et need, kes naeravad on ise samasugused nupust nikastanud kaasvaatajad, kes omakorda väärivadki sellist tükki. Ja nõme poeg, kes niimoodi teeb. Ma oleksin tema asemel sellises olukorras olnud natuke šokeeritud, aga tõmmanud voodi tagasi omale kohale ning teinud näo, et poleks seda näinud. Samas ma lapsevanemana poleks ka kunagi nii nõme, et teeks libakonto facebooki ja hakkaksin sellega oma last ahistama...

4. Mind häiris see, et need tegelased pidevalt rääkisid telefoniga. Ma ise räägin telefoniga lühidalt ja kiirest oma asja ära ja ei plääguta tundide kaupa. Meie peres keegi ei tee nii. Mõnikord haruharva võib ju ka jutt pikale venida, aga see on tavaliselt siis selle teise poole tõttu, sest temal on vaja rääkida... Siin tundus küll ainult ühepoolne alati see jutuajamine ja see hakkas üsna peatselt häirivalt mõjuma. Kui ma olen ise teise inimesega koos olles samas ruumis kus teine inimene telefoniga räägib, nagu praegu tükki vaadates, siis ma tunnetan mingit ebamugavat ootust, et teine pool kohe lõpetab oma kõne ära ja me "saame omavahelise suhtlusega" edasi minna. Siin seda ei lõppu ei tulnud ega tulnud...

5. Mind häiris selle ema teadmatus maailma asjadest. Ei jäänud muljet nagu Tiina oleks endast palju vanemat inimest mänginud ja seega mõjus see "ema" eriti rumalalt.

6. Mind häiris selle ema mõttemaailm. Tema suurim hirm oleks justkui olnud nagu see, et tema poeg on homo. Tüki sisust jäi justkui mulje, et selle teada saamine oligi kõige suurimaks tõukejõuks, miks ema selle libakonto FBsse lõi. Justkui see olekski maailmas see kõige hullem asi.

7. Mind häiris see, kui poeg ütles oma armastatule, et ta teda armastab, siis ema ütles seda valetüdruku nahas oma pojale vastu. Ükski normaalse mõistusega ema ei teeks nii. Haige, haige, haige.

8. Ja kõige rohkem häiris mind see lõpp. Oleks see poeg teinud enesetapu, oleks olnud tükil vähemalt õpetlik tähenduslikkus lapsevanematele - kõigil Su nõmedatel tegudel, ka ja eriti nendel, mida lapsele teed - ON tagajärg! Siis oleks see ema vähemalt aru saanud kui nõme ta oli. Niimoodi jäi mulje, et ema oleks midagi justkui õigesti teinud, sest pärast kõike tuli neil justkui rahu majja. Järsku oli poeg nii mõistev... selles mõttes täiesti ebausutav. Kuigi eks ühest küljest muidugi suitsiid on see viimane asi, mida tahaks mistahes olukorras näha või mis elus tegelikult ka ju tavaliselt siiski ei juhtu (peresisest mentaalset vägivalda on ju nii palju, et nõnda langeks lapsi kui loogu iga päev), ent antud kontekstis, oleks see olnud ainuõige lõpplahendus.

Häiriv, häiriv, häiriv.

Ent kogu selle sisu juures meeldisid mulle mõlemad näitlejatööd. Tiina Mälbergis nägin ma tüki esimeses stseenis temalt midagi täiesti uut. Isegi tema hääletoon oli teistsugune ja see on minu jaoks kõrgem pilotaaž kui näitleja suudab leida endast uusi nüansse, mida välja tuua. Selles mõttes tekitas ta minus kui vaatajas segase dilemma - ühest küljest oleksin tahtnud Tiinale kui ühele heale näitlejale ja sümpaatsele inimesele kaasa elada, ent ei saanud, sest karakter, keda ta mängis oli nii nõme. Kummaline see näitleja amet, et Sul tuleb usutavaks teha igasuguseid hulle ja selles suhtes oli see veel omakorda eriti hea näitlejatöö. Samas kui ma nüüd mõtlen, et seal teises toruotsas oleksin olnud mina, kellega see tegelane rääkis, siis kas ma oleksin julgenud öelda, et kulla inimene, tule mõistuse juurde - sa ei ole normaalne... kui teine, kes on pärast oma mehe surma üdini õnnetu, sest on kaotanud kontakti oma pojaga ning nüüd leidnud viisi kuidas temaga vähemalt suhelda... Mul ilmselt poleks südant, et otse seda välja talle prahmatada, kuigi katsuksin teda nägema panna, et selline käitumine hästi lõppeda ei saa... Näiteks üritades teda mõtlema panna kui ise oleksid selles olukorras, et keegi Sinu tunnetega mängib... inimesed on ikka imelikud oma psüühikaga ja eriti noored, aga ka täiskasvanud on ikka väga hapra närvikavaga, mis puudutab armastust. Ja oma poja närvikavaga niimoodi mängida... no ei ole mõistlik...

Ja Imre Õunapuu "teismeline" oli ehe. Tema eluvalu varjamine  kaitsevalliga, samas omades õrna luuletajahinge ning igatsust armastuse järele - selle kõik mängis ta välja. Mitmeski mõttes väga raske roll. Kusjuures kõik peamiselt telefoni rääkides või arvutiekraani taga või "oma toas" üksiolles emotsioonide miimikaga välja tuua...

Päris huvitavalt oli videoga lahendatud ema ja poja karakterite kohtumised virtuaalmaailmas. Kunstiliselt justkui üks tasand lavastaja Helen Rekkoril veel juures, mida vaatajale anda jälgimiseks hetkel kui tegelased ju istuvad arvutite taga ning kirjutavad (vaatajatele nähtavalolevatele) ekraanidele.

Hinnang: 2+ (mul ei ole näitlejatele mitte midagi ette heita. Tiina ja Imre mõlemad mängisid oma ebameeldivad tegelased ebameeldivaks, ehk selliseks, nagu ilmselt kirjanik nad oli kirjutanud. Kõik mis neil rollidest mängida andis seda mõlemad näitlejad ka tegid väga hästi. Sisu oli ju vastik ning tekitas ebameeldivaid tundeid ning nagu kirjeldasin, tekitas see nii palju häirivaid emotsioone, aga lõppude lõpuks sisu oli ikkagi olemas, kuigi sisuliste valikutega ma ei suutnud nõustada - jätta seletamata, miks sellisesse olukorda ema ja poeg olid jõudnud - sellest oleks saanud selle olulise mõtteainese enda jaoks, kuidas antud olukorrast hoiduda... Ja siis see nõme lõpplahendus. Eks me kõik oleme oma tausta, kasvatuse, elukogemuste ja moraaliga ning teeme oma valikuid nendest teguritest johtuvalt, aga üsna mõistlik oleks siiski "eriti lastega seotud asjades" oma ego alla suruda ja mõelda, kuidas meie käitumine nendele võib tegelikult mõjuda... See ema võib küll oma katseingleid tänada, et poiss avatud aknast papaoi kombel välja ei kukkunud - kuigi ema korralikult ka "seda puuri" raputas.)

-------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Andrei Ivanov


SEE KÕIK ON TEMA

Eksperiment teismelisega

Lavastaja Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen)
Kunstnik Maarja Pabunen
Videokunstnik Alyona Movko
Tõlkija Tiit Alte
Osades Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu
Kas mäletad, milline oli maailm siis, kui olid teismeline? Kas mäletad oma enesehinnangut? Kas mäletad, et vahest ei viitsinud või ei osanud hoolida, aga kui juba hoolisid, siis ei osanud lõpetada? Kas mäletad, et kõik tegi rohkem haiget?
Kas kujutad ette, mis tunne on olla leseks jäänud üksikvanem, kelle kasvatada ja kujundada on just üks selline, ühe vanema kaotanud teismeline. Kas oskaksid? Kas teeksid kõik õigesti?
Näidendis "See kõik on tema" võtab üksikvanemast ema ette sotsiaalse eksperimendi, et jõuda lähemale oma võõraks jäänud pojale. Mängu ja elu piirid hägustuvad. Iga käik viib lähemale suuremale kaosele ja iga viga maksab end sajakordselt kätte. Kaalul on usaldus ja elu.
Kas mängime?
Esietendus 13. jaanuaril 2017 Rakvere Teatri väikses saalis. 
Soovitame lavastust eriti vaadata noortel, sobilik alates 7ndast klassist.

Autor Andrei Ivanov (sündinud 1984) on Valgevene kirjanik.

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default