Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, aprill 19, 2017

Othello - Vanemuine


Kui Eesti teatrites lavastatakse Shakespeare'i, siis on see alati "sündmus" ja kui see veel Tartust Tallinnasse koju kätte tuuakse, siis ei takista vallid ei takista kraav, et seda vaatama minna...

Andres Noormets on otsustanud teksti küll muuta nii sisuliselt kui ka kaotada jambilise pentameetri aadlike kõnest, mis on alati minu jaoks suur miinus. Justkui kohe muutub see enam mitte "päris" Shakespeare'ks. Ja klassikuga mängimine ja mugandamine on alati "risky business". Väga harva aitab see asja paremaks tegemisele kaasa. Alles hiljuti sai näha-kuulda Macbeth käkerdamist Tallinna Linnateatris, aga seal oli võetud hoopis teine suund ja muudetud sisuliselt hoopis näitemängu ning selles mõttes toimis see hoopis teisel tasandil. Vanemuise Othello on truum suuremas osas loole endale, kuigi natuke on ajaline mõõde segaseks muudetud, ehk millises ajas kogu tegevustik toimub, minevikus, praegu või hoopis tulevikus. Tegelikult toimib see kogu asja natuke põnevamaks muutes ning kindlasti annab see ka tegijatele suurema vabaduse.

Kui mõelda üldse tekstiredaktsioonile ja tegijate poolt valitud muudatustele ning ka lavastusele endale, siis minu jaoks oli vähendatud kõvasti dramaatilisust originaaliga võrreldes, mille õnneks mingil määral teevad tasa näitlejad oma hingestatud ning kohatise mõnusalt hoogsa mänguga.

Minu seekordsele teatrikaaslasele tükk ei meeldinud ja selles mõttes mõjutas see mingil määral ka minu vastuvõtlikkust. Kuigi oponeerides võttes hoopis kaitsva positsiooni ning selle mõttes võis see mõju olla temale vastupidises suunas, sest minule tükk tervikelamusena tõesti meeldis... kuigi tõesti ka minule jäi nii mõnigi asi häirima ka.

Lugu ise on ju teada-tuntud kiredraama, kus mustanahaline väepealik Othello armastab oma Desdemonat. Kuri ja kaval Iago, keda Othello veel kõigele lisaks ei eduta ka tahab Othellole paha ning ajab tolle armukadedaks, sepitsedes plaani millega ta mängib Desdemona leitnant Cassio armukeseks ning Othello oma armastatud naist surnuks kägistama.

Kusjuures ümber maakera on alati mõeldud-arutatud-vaieldud, et miks Iago seda kõike tegelikult teeb. Shakespeare otseselt oma tekstis sellele kindlat vastust ei anna. Kuigi näiteks Noormetsa lavastuse ja versiooni põhjal jäi minule mulje, et ta teeb ta seda kahel peamisel põhjusel - esiteks, et ta on kade, et teda ei edutatud leitnandiks ning teiseks, et tema sõber Roderigo unistab kaunitar Desdemonast ja Iago aitab tal teda saada, võttes ilmselt vahelt kopsaka kasumi. Võib-olla ka just sellepärast on Iago näitemängu kõige huvitavam karakter. Üks üdini paha antikangelane. Kusjuures ka Shakespeare-i originaaltekstis on Iago-l palju rohkem teksti kui nimikangelasel Othellol, ehk selles mõttes on tegemist näidendiga, kus on 2 peategelast.

Veel valikutest - Noormetsa Desdemona ei ole printsessilik aadlipreili, vaid oma mehe sülle igal võimalusel hüppav ja jalad ümber mehe köitev ja tuliselt suudlev plika. Juba esimeses stseenis kui Othello ja Desdemona koos laval on, ähib Desdemona seksuaalselt ning lakub oma mehe sõrmi ja Othellogi on kire küüsis... Ma olen siiani alati pidanud Othellot palju vanemaks Desdemonast, aga siin on nad enamvähem samavanused, seega jääb selline tasand või dramaatiline kontrastsus olemata... need kaks inimest sobivad tegelikult omavahel täiesti...

Mis mind ehk kõige rohkem häirima jäi oli see lõpp... Originaalis ju kõik teavad, et Iago ajab Othello tapma Desdemonat... ja Othello teeb enesetapu ning Cassio paneb Iago vangi... Noormets teeb võibolla ühest küjest ootamatu lahenduse, aga minu jaoks vähemdramaatilise ning isegi natuke imelik maitse jääb sellest, et Iago jääb sinna nende kõigi surnutega lihtsalt niimoodi... Ja mis mul lapsepõlve Othellodest meelde jäi olid just need mustad sõrmed valgel Desdemona kaelal... kusjuures Desdemonad on sattunud tavaliselt blondid, et veelgi rõhutada seda heledust ja kontrasti... ja kägistamine ise on toimunud käed ümber kaela... mitte küünarnukihaardes... mis tundus kuidagi lihtsa variandina, aga kahtlemata vähem mõjuvamana.

Samas plusspoolele tahaks kindlasti kirjutada Hellar Bergmanni seatud lavavõitluse Iago ja Cassio vahel, mis on üks vingemaid action-stseene viimaste aastate teatritükkides! Tõeliselt äge ja piisavalt pikk ning osavalt mängitud närvikõdi... isegi kui tead, kuidas see lõpeb...
Lavastuslikest trikkidest oli üks mõjuvamaid see kui Iago paneb enda näole varastatud Desdemona taskuräti ja sööb selle vaikselt endale suhu paljastades näo ning muutes mehe veelgi hirmuäratavamaks... aga kuhu see rätik kaob on müstika, sest stseenist lahkumata ja suust seda välja võtmata on see ometi Iago suust kadunud järsku... Sten Karpov ometi ei neelanud seda ju alla? :)
Stsenograafia on üsna lihtne kuid mõjuv metallehitis, mille ees must kardin, mida vajadusel saavad tegelased ette ja eest ära liigutada või lehviva kardinataha erinevates meeleoludes liikuda. 4 lampi üleval justkui rõhutaksid indutriaalsust veelgi ja plekistatud meeste saabaste kannad annavad futuristlikku mõju veelgi... millele väikse nõksu annab juurde Desdemona põlveside ning kõikide meeste riietused kottpükste ja lohvakate särkidega... Tegelikult kostüümid moodustvad ühe huvitava kollektsiooni, ent näiteks Othello olemusele ei aita need kaasa mängida... Othellol on nimelt hall, võiks öelda et kergelt isegi naiseliku lõikega riietus, kuigi tegelikult mõjus see isegi huvitavalt justkui tegelase huvitavat päritolu rõhutades. Ent ta kandis ka halle poolkindaid ja jäi mulje, et tal oleks nagu käised tõmmatud üle käte... ja kooskõlas selle ülakeha riietusega, tõmbas Jim Ashilevi mängitud Othello väejuhina usutavust kõvasti maha.

Siit sujuvalt näitlejatööde juurde liikudes oleksin tahtnud Sten Karpovi osatäitmisele eraldi seistes tüki lõpus aplodeerida. See hoog ja ind millega Sten oma rollile läheneb, oli igati Teatriliidu aastaauhinna nominatsiooni väärt! Ja veel eriti meeldisid need tema rahulikud soolo-usutlused ainult publikule... tõmbas korraks hoo maha... ent just neis tulebki eriti välja Iago tõeline "vastik" mina ja karakter... ning need on siis need vaiksemad ja keskenudumad hetked... see kontrast töötab väga hästi ja õnneks redaktsiooniga pole neid kohti kaotatud. Selline "ameerikamägi" rollina, niiet Karpovil on pidevalt lausa higi otsaees... kord on ta Othello alluv, siis jälle naise käskija, siis jälle sõbramees oma sõbrale kui võrdne võrdsega, vahepeal kavalalt hea, siis jälle paha peale väljas... nii füüsiline kui psühholoogiline roll ja Karpovi nüansirikas mäng nii näo kui kogu kehaga on mõjuv ja just õigesti läbitunnetatud Iago... kohati tundub, et isegi ennastohverdavalt kõike endast välja mängides.

Jim Ashilevit ma pole kunagi näinud paremini mängimas. Teekond rahulikust armastavast mehest, armukadeduseküüsis despoodini on kontrastne. Üleminek on küll järsk, aga seda võimsamad on tema väljapursked sellest vihameelsuses. Kuigi nagu juba mainisin, mängivad tema rollile natuke vastu tema kostüüm ja eriti tema enda tüpaaž... sest paraku võimsa väejuhina ta päriselt usutav pole. Mingi teatav selleks vajalik mehisus on puudu.. näiteks kui naine teda puudutab, siis ta tõrkub selles eemale, nagu midagi vastikut oleks teda puudutanud, aga selline alfaisane nagu Othello oleks ehk haaranud käest kinni ja tõuganud naise eemale. Selliseid pisikesi mitteothellolikke detaile oli veel... ja lisaks need prillid "viltu ninal" mõnede hoogsamate stseenide tulemusena... kus siin olid lavastaja silmad... Võib ju muidugi arvata, et Noormets tahtiski sellist õblukesemat Othellot, et oleks teistsugune, aga see minu kui vaataja jaoks päriselt kohale ei jõudnud tervikpildis. Kuigi Ashilevi on kohati ikka vägagi võimas ja nendel hetkedel jällegi päris usutav.

Liis Karpov Desdemonana ja muidu päris elus ka on väga ilus ning kuna ka Desdemona tegelasena on väga-väga ilus, siis sobib ta väga hästi oma rolli füüsiliselt. Aga lisaks ka psühholoogiliselt. Ta on väejuhi naine, kelle juures näiteks Cassio käib abipalumas... siis temas peavadki olema nii tugevad kui õrnad jooned... ja Liis kehastab neid ning mängib kogu hingest. Kuna tal olid teises vaatuses ka juuksed üles seatud, siis ootasin lausa, et paljastatud kael kohtub ka Othello kätega... see lapsepõlve hirmus vaatepilt... aga jah, see jäi sedapuhku tulemata...Siis oleks ju need juuksed võinud ka võimsalt lahti lehvida, sest need rõhutavad justkui Liisi ilu veelgi omakorda. Muidugi kontrasti mõttes võis see tähendada tema kammitsetust ja allasurutust... Nende stseen Othelloga, kus mees teda litsiks sõimab ja tegelikult ju kogu fookus on vaatet Othellol... aga Desdemonal on märksa raskem mängida seda välja, kuidas oma armastatud mehe solvanguid vastu võtta, oli ka Liisilt hingelõhestav misanstseeni lahendus.

Heinat, Mähar, Kütsar ja Kuntsel väiksemates rollides on toetavad, aga nad ei pääse keegi eriti mõjule. Marian Heinati juures olen märgnud, et ta naeratab tõsistel hetkedel, ehk siis mängib läbi sellise kerge irve valusaamist ja see ei tööta... vähamalt minule vaatajana. Siin ei suutnud ta tükki ära rikkuda, kuna polnud keskmes, nagu "Laineid murdes"... kus tema olekski pidanud tükki kandma, aga seal tegid selle kandmise töö ära 2 tugevat kõrvalosas olevat naist. Lavalist sarmi Heinatil on, aga veel on ta liiga toores ja kohatu minu jaoks nendes mõnes rollis, mida teda siiani näinud olen... ja Emilia polnud erand. Kütsar teeb 2 rolli ja tema seevastu meeldib minule üha enam. Kuigi siin oleks võinud natuke eristavamaks need 2 meest mängida. Sai aru küll, et tegemist on kahe eri inimesega ja üks on suur ja võimas juht... aga teise oleks võinud kohe mõnuga täiesti teistsuguseks teha. Karol Kuntsel oma juuksepahmakaga oli ägedalt kergelt äpu ja justkui Iago jaoks tõmmata lükata - ideaalselt lahendatud Roderigo, täiesti usutav. Tema hääl on ka nii vinge! Mähari Cassiost oli saamas Othello järglane ja mingis mõttes oli tal liiga lihtne rollilahendus... sest selles versioonis ju veel selleni ei jõuta, aga minu meelest oleks seda kontrasti vaja... niimoodi jäi Cassio selliseks vaguraks meheks, kes Desdemonalt abi palub. Ainult see võitlussteen oligi otseselt "mängimiseks"... muidu siiski natuke ridarollina Mähari mõnikord isegi väga ägedate rollide prismas.

Hinnang: 4 (kuigi lahendustelt ja olustikult, atmosfäärilt ja näitlejatöödelt hoopis teistsugune Tallinna Linnateatrist mängitavast Macbethist, meeldisid need kaks tükki minule umbespeaaegu sama palju. Oli huvitavaid lahendusi, aga ka valikuid, millest ma eriti aru ei saanud, sest need muutsid lavastuse vähem dramaatilisemaks. Sten Karpov teeb kevadhooaja ühe kolmest parimast meestpeaosast. Ja ainuüksi tema Iago pärast tasub seda Othellot vaadata. Kuigi palju muud head on ka... ka Jim Ashilevi Othellona endast väljaminemised on vinged. Publiku seas oli seekord kuulda kahinanaa kahte asja - Jimi kohta - "see on Von Krahli teatri näitleja" ja Desdemona kohta - "Liis Karpov on nii ilus"... Huvitav oli ka see, et terve suur Vene Teatri saal oli terve tüki hiirvaikne ja pärast tüki lõppu ei tahtnud aplaus kuidagi lõppeda... järelikult suurem osa publikust oli rohkem minuga koos rahul kui minu teatrikaaslasega koos rahulolematu :))

---------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka kasutatud foto):


Othello

  • DRAAMA
  •  
  • VÄIKESES MAJAS
  •  
  • KESTUS: 02:45

William Shakespeare’i tragöödia
Maailma kirjandusklassikasse ning armastuslugude kullafondi kuuluv lugu mustanahalisest väepealikust Othellost, tema kaunist naisest Desdemonast ning deemonlikust intriigipunujast Jagost. Jago salakavala plaani tulemusena süttib armastavas Othellos armukadedus ning solvatud au kaitsel tapab uhke maur oma süütu naise.
Lavastaja Andres Noormets:
Kunagi kuulsin ühe teatri kassapidajat piletiostjale „Othello“ kohta ütlevat, et see on ju see jube lugu, kus neeger valget naist kägistab. Tänasel päeval tahaks kõik vastupidi teha – pole lugu, pole jubedust, pole neegrit ega valget naist ja kedagi ei kägistata. On rõõm ja joovastus – kirega elatud elu, mis tulvil armastust, armukadedust, õnne ja surma. On elusate inimeste rütm teekonnal igavikku ja surematusesse.
Esietendus Vanemuise väikeses majas 7. mail 2016
Lavastaja, tekstiredaktsiooni ja lavakujunduse autor Andres Noormets
Helikunstnik Taavi Kerikmäe
Kostüümikunstnik Maarja Viiding
Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)
Lavavõitluse juhendaja Hellar Bergmann
Lavastusdramaturg Esko Salervo (YLE, Soome)
Osades Jim Ashilevi (Von Krahli Teater), Sten Karpov (Endla), Liis Karpov (Endla), Marian Heinat, Andres Mähar, Riho Kütsar, Karol Kuntsel

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default