laupäev, 1. aprill 2017

Väga haige - VHK ja Theatrum


Olen nüüd juba mitmel aastal järjest käinud igal kevadel või suve hakul vaatamas VHK Teatrikooli abiturientide lõpulavastust. Seda sellepärast, et armusin nendesse ettevõtmistesse esimesest silmapilgust - alati huvitav klassikaline alusmaterjal, täieväärtuslik ja kõrgetasemeline lavastajatöö kogenud ja tuttavatelt lavastajatelt ning eelkõige noorte, teotahteliste ja põlevate silmadega näitlejate mäng. Nii mõnelgi korral täiesti kõrgetasemeliselt lahendatud rollid (eelmise aasta Anett Demjanov andis täieliku wow-elamuse!!!), kuigi tase on loomulikult ebaühtlane. Mõmel õnnelikul on seda "loomulikku annet" ning eks need noored "näitlejad" ole ju saanud oma kooliajal ka erineval määral mängida. Kes on rohkem mänginud, eks sellel ole ka rohkem nõkse ja oskuseid kuidas oma annet ära kasutada ja/või puuduseid voorusteks keerata jne...

Seekord on lavastajaks kaasatud Linnateatrist (endine VHK vilistlane) Kristjan Üksküla ning ta on noortega väga head tööd teinud! Moliere'i "Ebahaige" on muutunud "Väga haigeks"... kuigi sama hästi võiks see pealikiri olla lihtsalt "Hüpohondrik", aga samas väike irooniavarjund annab omalt poolt loo sisule veelgi tugevama õige tunnetuse või "võtme" :) Kristjani lavastus on 3 vaatuses, aga vaheajad tükki ei lõhu, kõik liigub voolavalt. Kusjuures põnevat ja sobivat mängukohta on väga hästi ja mitmekülgselt ära kasutatud - tegevus toimub laia lava erinevates osades kui ka üle terve lava, voodis, pinkidel ja isegi pingikastis ning osavalt on ära kasutatud ka muud saalis asuvat ornamentikat :) Sisse on toodud ka tantsu, pillimängu ja väga ilusat ajastukohast laulu ja muusikat - mis on täiesti väärtus omaette!

Kostüümid on leidlikud ning moodustavad justkui kollektsiooni - peategelase peaaegu kliiniliselt/haiglaselt valge mõjub mõnusalt kontrastsena teiste roheliste-lillade ja kuldsete toonide kõrval, isegi hallid kingad on ühtsed. Mae Kivilo on oma õpipoiste või praegusel juhul õpitüdrukutega andnud oma tugeva panuse terviku loomisele. Ja samuti on valguskunstik Emil Kallase detaile oli siin ja seal... võibolla Hopneri majas pole lubatud elava tulega eriti vabalt ringi käia ja ikkagi ju noorte inimeste lavastus ka, aga võib-olla mõned küünlajalad ehk eriti mõndadel hetkedel rõhutada tolleagset elektrita elamist oleks omakorda andnud pisut veelgi juurde, näiteks armastajate kohtumisstseenides... Samuti tuleb ära mäkida liikumisjuhi Tiina Mölderi seaded mitmeski tantsulises liikumises.

Lugu ise on ju vana ja tuttav - hüpohondrikust isa vajab haigeks olemist, nagu sööki... kas siis selleks, et viriseda, kas siis tähelepanuvajadusest või selleks, et ei peaks midagi eriti muud tegema või ongi ta hoopis hulluks aetud kõikvõimalike arstide poolt, kes sellest oma kasu lõigata tahavad - kes seda teab... peaasi, et vaatajal on lõbu laialt kogu kemplemist vaadates :) Tal on ka tütar, kellele ta on leidnud arsti abikaasaks, et osavalt ka endale saada sedakaudu üks ihuarst ilmselt juurde... ent tütrel on teised plaanid - tal enda armastu juba olemas... Lisaks on kogu asja sisse segatud ka päranduseahne kasuema, kes punub enda plaane. Ning muidugi terve rida tohtreid, kes samuti oma kopkaid tahaks ravimise eest välja kirjutada rumalale tervele inimesele... Lisaks veel vend ja kogu seltskonna ohje hoiab enda käes hoopis maja-teenijanna, kellel nutti kõigist kõige rohkem ning kavalust ja sarmi, et kogu maja suhtemajandus lahenes nii, et head oleks õnnelikud ning pahad saaksid oma palga.

Kõik see on mõnusalt muhe ning kohati lausa väga naljakas. Omamoodi isegi kerib seda huumorit muudkui vintidega juurde ja juurde mida etendus edasi, kuni kulminatsioonini, kus majaisandast endast arst on saamas :)

Igas lavakalennus on viimastel aastatel nii mõnigi Theatrumi kasvandik ehk VHK vilistlane, seega on põnev jälgida, kellel sellekordsest mängutrupist potentsiaali on lahedast kooliaegsest hobist endale päris amet kasvatada.
Esimeseks ei saa üle ega ümber majaisandast, ehk isast ja hüpohondrikust, keda kehastab Ott Tiidermann. Tema tüpaažis on korralik annus koomikat juba olemuslikult ning mõnusalt laveerib ta karakteriga usutavalt lollikest mängides, ometi mõnusalt vinti mitte päris üle keerates, vaid tõesti nagu ta olekski selline... Nö. lavalist kohalolekut oli tal ilmselt kõikidest kaasnäitlejatest kõige rohkem. Hääleselguse ja diktsiooniga tuleb tal veel kõvasti tööd teha, aga mis peamine - temas on see miski huvitav olemus olemas, mis iga ta liigutust laval jälgima panema. Kui häälest rääkida, siis parima häälematerjaliga noored näitlejad olid Rauni Saagim ja Kristen Karri. Minu nähtud versioonis oli Kristenil kandvam, ehk esimese armastaja roll, aga ka Rauni hääematerjal tuleb ühes stseenis täiesti ilmsiks. Kristenil on vaja ehk natuke mehisust selliste rollide jaoks, aga see tuleks ilmselt ajaga kui ta saab laval rohkem mängida. Ent kahtlemata paljudele noortele tüdrukutele eriti meeldivadki just sellised õrna hingega luuletajanatuurid, kes neile sügavalt silma vaatavad ja selles mõttes väga hästi tehtud karakter.

Teenijatüdruk Toinette-ina säras minu nähtud versioonis Eva-Britta Simson. Minu nähtud korral läks natuke aega, enne kui ta end soojaks mängis ja justkui õigesse sõiduhoogu sattus. Kusagil tüki poole peal hakkasin teda jälgima ning kolmandas vaatuses pakkus ta ühe mu tüki lemmikstseenidest, maskeerituna 90-aastaseks tohtriks ja oma peremehele õppetunde jagades :) Tollel õhtul kahtlemata minu lemmik tüdrukututest. Mitte, et teistel mida viga oleks olnud. Ruth Parman majaisanda tütrena mõjus armunud tüdrukuna, kelle ainsaks sooviks saada olla oma armastatuga. Õrn ja malbe, õnnetu kui peab vale mehega abielluma ja õnnelik kui saab oma armastatuga koos olla. Minu jaoks liiga õrn ning ma ei saanud veel päriselt sotti kui mitmekülgne ta olla võiks või milline karakteritesepp temast saada võiks. Majaisanda uut abikaasat mänginud Mairen Mangusson selgelt nautis oma karakterit ja eks tal oli ka üks magusamaid rolle - paha naine, kes raha pärast mehega on ning ootab tolle "lahkumist", sest too on ju "väga haige"... ehk majaisandast vist ainus karakter, kes veelgi tollest rumalam ning eks paha saab ju ka oma palga :) Mairen mängis oma karakteri mõnusalt ebameeldivaks just nagu peab :) Hardi Möller "väga haige" mehe vennana ja mõistuse häälena, oli ühe parima diktsiooniga lavalise jõuna. Kuna teistel karakteritel oli nagu rohkem nurki ja soppe ja kiikse, siis mõjus võib-olla tema karakter natuke igavam ning otsesem, aga hooga tehtud ja Hardi poolt võetud kõik, mis sellest võtta annab.
Ka ülejäänud ansambel töötas ühtse terviku nimel väga mõnusalt ning ainsatki viperust ega traagelniiti polnud paista - tubli töö! Äge on vaadata noori tegijaid kui neil silmad säravad ning tegemistahet on kogu atmosfäär täis, seda on ka publikusekka tunda ning see paneb kaasaelama! Eriti suur kummardus ka lavastaja Ükskülale veelkord, sest noortekooslust nii professioonalselt koos mängima panna ning ühes taktis hingama on ju antud olukorras juba üks lavastaja töö osasid.

Käisin seda tükki oma vanima tütrega koos vaatamas ja kui ma pärast koju jõudsin, ostsin kohe piletid ka teistele. Kui nemad seda eile vaatamas käisid ja koju tulid, ei olnud neil nii suur elamus ega õhin. Meie istusime esimeses reas ning rahvas rõkkas naerda ja korduvalt ning inimesed olid selgelt "tükiga" kaasas. Teised nägid teist kooslust ja kuigi jõudsid juba veerand tundi enne tüki algust kohale, said nad viimased vabad kohad teises reas (esimene ja teine rida on samal kõrgusel) ning nemad nö. ei näinudki tervet tükki, kuna ees istusid pikad inimesed. Ja nii palju kui nad nägid, siis ei tundunud see niiväga naljakas ja rahvas ka eriti palju polnud naernud, kuigi ka neile meeldis peategelane, ehk "väga haige", nii palju kui ta just eesistuvate inimeste peade vahele kohakuti sattus. Lisaks meeldis neile väga peretütar ning kiitust jagus ka peremehe venda mänginud näitlejale. 10-aastasele meeldisid ka tantsud. Ja äramärkimist nõuab ka see, et üheks meeldejäävaimaks lemmikstseeniks tõusis meil kõigil "kopsud" :)

Hinnang: 4 (nüüd võib juba kindlalt väita, et ka tulevikus katsun alati VHK teatriklassi lõputöid vaatama minna, need on lihtsalt nii head ja iga aasta! Juba materjalivalik on neil nendeks lõputöödeks hea. Seekordne "Ebahaige" ehk "Väga haige" oli muhe komöödia lollikestest, keda ära kasutatakse ja targematest, kes seda peenelt või ka kohati üsna rohmakalt ja lahtise käega teevad ning see mõjub ka naljakalt, kuigi kohati need naljad üsna lihtsakesed. Kuid see kuidas neid pakutakse, see muudab nad heaks ja vaatamis/kuulamisvärseteks. 5-6 aastat tagasi nähtud Vanemuises Endrik Kerge poolt lavastatud versioon samast näitemängust, kus veel peaosa mängis ka üks suurtest lemmikutest - Aivar Tommingas, oli labane, tobe, ülemängitud ning liiga (kuigi toona mäletan, et meelega) labasesse farssi kalduv nõmetsemine, millelt lahkusin vaheajal. Seekordne Moliere'i sama draamateksti märgatavalt madalama eelarve, kammerlikuma lähenemise, peenema lavastuse ning särvsilmsete noorte mängituna oli tükk väga tore ja meelelahutuslik teatrielamus.)

---------
Tekst lavastuse kodulehelt:

ESIETENDUS 24. märts 2017
Autor Molière
Tõlkijad Aleksander Aspel ja Ants Oras
Tõlketäpsustused Eva Koff ja Kristjan Üksküla
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater)
Kunstnikud Mae Kivilo
ja VHK kunstikooli abituriendid Emma Pipi Penelope Visnap ja Piret Roos
Liikumisjuht Tiina Mölder
Valguskunstnik Emil Kallas
Produtsent Aive Sarapuu
OSADES
VHK Teatrikooli abituriendid:
Maria Koff Toinette, moorlaseks riietatud egiptlane
Eva-Britta Simson Toinette, viiulimängija, moorlaseks riietatud egiptlane
Mairen Mangusson Béline, vanaeit, moorlaseks riietatud egiptlane
Hanna Maria Salong Béline, vanaeit, moorlaseks riietatud egiptlane
Doris Järvsoo Angélique, viiulimängija, moorlaseks riietatud egiptlane
Ruth Parman Angélique, moorlaseks riietatud egiptlane
Rea Kõiv Louison, moorlaseks riietatud egiptlane
Otto Tiidermann Argan
Hardi Möller Béralde, härra Bonnefoy, ammukütt
Rauni Saagim Cléante, härra Purgon, ammukütt
Kristen Karri Cléante, härra Purgon, ammukütt
Cameron George Cocker Thomas Diaforus, Polichinelle, eesistuja
Rhett Kütsen (külalisena 11. klassist) härra Diaforus, härra Fleurant
Etendused:
24., 26., 31. märtsil ja 2., 3. aprillil kell 19.00;
25., 26., 27.aprillil ja 21., 23., 24. mail kell 20.00;
4. juunil kell 17.00 Hopneri Majas (Raekoja plats 18).
VHK Teatrikooli 19. lennu lõpulavastusena esietendub 24.märtsil Molière'i viimaseks näidendiks jäänud pöörane ballettkomöödia „Le malade imaginaire", mis tõlgiti Aleksander Aspeli ja Ants Orase poolt 1936. aastal esmakordselt eesti keelde. Siis panid tõlkijad teose pealkirjaks „Ebahaige", mis ei ole küll päris täpne, aga siiski pealkirjana õnnestunum kui otsetõlge „Kujuteldav patsient". Arvesse võttes seda, et oleme 1936. aastal ilmunud näidendi tõlget 2017. aastal veidi täpsustanud, silmas pidades meie tõlgendust näidendist ja peategelase probleemist ning vaadeldes uuriva pilguga aega ja maailma, kus me hetkel elame, hiilime meie Molière'i esialgsest pealkirjast sammukese veel kaugemale ja paneme oma lavastuse pealkirjaks „Väga haige". Ühelt poolt sellepärast, et asi on tõsine - peategelane Argan, 17.sajandi rikas kodanlane, on tõepoolest väga haigeks jäänud ja tundub lausa ravimatu. Teisest küljest ei olegi asi naljast liiga kaugel - see, mis Molière'i näidendis toimub on väga haige. Kes ei usu, tulge vaatama ja otsustage ise.

Kommentaare ei ole: