kolmapäev, 25. oktoober 2017

Lennud / Saatuslik nahkhiir - Teater Varius


Täiesti arusaamatult pole ma siiani veel kordagi jõudnud tänavu juba oma 30ndat tegutsemisaastat tähtistavat Teater Varius't külastama. Teatrikauge inimene, nagu ma olen :)

See viga sai nüüd parandatud kahekordselt - septembri keskel auteur Heidi Sarapuu lavastus "Saatuslik nahkhiir" ja oktoobri keskel Heidi Sarapuu kirjutatud ning Alo Kõrve lavastatud "Lennud". Ütlen juba alguses oma hinnangud ära ja edasi katsun neid põhjendada...

Saatuslik nahkhiir - Hinnang: 3+
Lennud - Hinnang: 3

Need kaks lavastus on selgelt erinevate lavastuskäekirjadega, ent ometi mõjutab teatud sarnane dramaturgiline käekiri, et nendest saadav elamus on peaaegu võrdne teineteisega. Ehk mitmed nii Lendude kui Saatusliku nahkhiire head ja vead kattuvad. Samas on ka mõlemal omad tugevused veel lisaks.

Tegemist on nö. elulugudega (koos sisuliste ja kunstiliste lisanditega). Saatuslikus nahkhiires endise Estonia ooperitähe Gerda Murre ja Lendudes Lennart Meri oma. Selles mõttes on mõlema lavastuse aluseks olevad subjektid ning nendega kaasnevad teemad väga huvitavad. Kuigi Gerda Murret ilmselt teavad tunduvalt vähesemad inimesed kui Lennart Meri, kelle kohta on ilmselt igal eestlasel oma lugu rääkida. Antud juhul huvitavuse mõttes ei jää kumbki teema teineteisele alla, ent samas on mõlemad lood väga linnulennulised üle pikema elutee ja seega jääb paratamatult tunne, et oleks nendesse sõlmkohtadesse suuremat detailirohkust või sissesukeldust vajanud. Mind jäigi mõlema etenduse lõppedes vaevama see, et ma ei jõudnud nendesse kui "tegelastesse" kiinduda ja kuigi mõlema elus on väga palju dramaatikat, siis lõpuks see kiire "ülelend" justkui vähendas seda ning tervikuna jäi mõlemast teatrikülastusest lihtsalt kergete meelelahutuslike tükkide tunne, mis eriti kauaks mingi valusa või erilise mõtte või hetkega hinge peatuma ei jää. 

Justkui anekdootlike hetkedega tuuakse Lendudes pildirida vaataja ette - Lennart Meri ainukese eestlasena on oma "kunstitöö" Louvre'is "üles seadnud... kui ta väikese lapsena oma joonistuse sinna jättis; see kuidas ta poisikesena haakristiga lipuga oma isa tolle kojutulles tervitas, teadmata, mida see svastika tähendab ja suhted töö ja samal ajal naisega ning muu - kõik linnulennul üle... no selles mõttes ju geniaalne, et Lennart, keda inimesed hellitavalt "Lennu"'ks kutsuvad ning samas üle"lend" tema elust ju see lavastus oli ka. Samas "Saatuslik nahkhiir" oli tõesti "saatuslik" Gerda Murre jaoks ja üldse see tema elu oli kantud saatuslikest hetkedest ja juhtumistest. Ülekuulamised, mehe arreteemine ja mahalaskmine, ta ise arreteeriti vahetult enne seda saatuslikku "Nahkhiire" etendust ning saadeti Siberisse vanglilaagrisse, Eestisse naastest jälle uuest lavale pääsedes, ent siis mõne aasta pärast siiski laulmisest loobumine - ehk nö.äraspidine unistuse teekond - ooperiprimadonnast valvelaua ametnikuks. 

Mina oleksin tahtnud näiteks näha seda kuidas ja mis toimus Siberis, mis trikiga ta sealt varem tulema sai, ehk seda elulist ent kindlasti dramaatilislt "võitlust". Oleks tahtnud näha seda suhte lagunemist Lennartil oma Reginaga. Ometigi annan muidugi endale aru, et nendest "eluloo" lavastustest oleks sellisel juhul tulnud tunde kestvad eeposed. Aga eks siin ongi see näitekirjaniku ja/või lavastaja osavate kääride ning ühtlasi ka juurdekirjutamiste asi päästa olukord ning tekitada seda sügavust.

Lühidalt kokku võttes hammustati minu arvates nii suurte teemadega liiga suur tükk, et need päris naudinguliselt suureks ja võimsaks teatrielamuseks oleksid kujunenud. Mida mõlemad lood kahtlemata vääriksid. Muidugi võivad tegijad öelda selle kohta, et nende eesmärk ei olnudki muud saavutada kui vaid pinnakaabe. Ja eks toimisid ju natuke mõlemad lood ka "sellistena" ning olid "vaadatavad" ning igav ka ei hakanud hetkekski. 

Nüüd kus elevant ruumis on avalikuks tehtud, võin edasi liikuda asjade juurde, mis meeldisid :)

"Lendude" dramaturgias oli kasutatud mõnevõrra ebakonventsionaalset ülesehitust - nimelt üht meest mängisid 2 tegelast - "Lennart" ja "Meri". Lisaks mängib kaasa, et mõlemad oleks justkui ka erinevas vanuses, ent saavad ka koos muljetada või teineteisele meenutada oma "ühiseid" mälestusi. '

Minul ei tekkinud endal kunagi võimalust Lennuga juttu ajada (tänu tööle puutusin küll korduvalt kokku näiteks Rüütli ja Ilvesega). Küll aga töötasin aastaid tagasi pikalt kõrvuti samas ruumis koos Rein Kivi'ga, kes oli Lennar Meri välisnõunik (lisaks ka enne seda Rüütli, Käbini ja Vaino ihutõlk). Ja sellel mehel oli LUGUSID! Nautisin alati tema meenutusi ning elavalt kujutasin näiteks ette kuidas nad järjekordsel reisil olid juba Lennart Meri ajakavas oleva kõnepidamise kohas ning ootasid Lennartit lavale astuma, kohal presidendid ja kõik muud tähtsad ninad, aga keda pole... see on Lennu ise. Ootavad ja asi hakkab juba piinlikuks muutuma... Rein helistas vähemalt 10 korda Lennule, aga president ei vasta... Tormavad siis hotelli ja kolgivad tema ust... vana mees ka juba... tekkis juba hirm, et järsku on südameatakk või midagi muud hirmsat... Kõrv ukse vastu pannes oli kõva teleka müra kuulda... Lõpuks kutsuti siis hotelliametnik, kes ukse üldvõtmega lahti tegi.... Toas avanes vaade kõvasti möirgava CNN-i ees kui õndsa lapse sügavat ööund magava Lennuga. Ei kuulnud ta selle müra üle ei telefonihelinaid, ei uksele kolkimist, aga üleväsimusest ei ärganud ka CNNi lõugamise peale. Lennu olevat üldse olnud ööloom, kes kaua üleval istub ja siis pidi kogu kaaskond või kantselei temaga tavaliselt ka koos üleval ja tööl olema. Aga järgmisel hommikul tuli kõigil teistel varakult jälle tööpostil olla... nendel polnud luksust ise otsustada või tunde hommikust tagasi võtta... presidendil muidugi oli, tema on ju boss.. Oh neid Reinu lugusid... tekkiski justkui tunne, et ise ka tunneks natuke Lennut. (Hetkel elan Lennu vennatütrele kuuluvas majas juba viimased 8 aastat). 

Seega jah... meil kõigil on oma seosed Lennuga. Ja kes vähegi teatrit või kultuurisaateid vaatab, see on ka kursis sellega kui ehtsalt suudab Egon Nuter Lennartit mängida. Tundub, et ta on saavutanud isegi selle, et ta ei peagi enam "mängima", vaid lihtsalt lülitab end ümber Lennartiks ja "on"... nii vaimustav ja proff on see tema "Lennart". Lisaks ma ei teagi, mis selle juures selle hea tuju ja muige ka alati näole toob, kas ikkagi see milliste sõnadega ta Lennartit parodeerib või just see, et ta seda nii ehedalt teeb. Selles mõttes oli vähemalt sama hea ning huvitav vaadata Rahvusooper Estoniast kaasatud Priit Volmerit Lennartina. Natuke noorem, natuke teistsugune, ent kahtlemata "söödav" Lennartna. Vähemalt mina neelasin küll tema karakteri ilma mingi vaevata alla. Parem oligi, et ta natuke omamoodi seda lahendas. Samas tänu teatavatele maneeridele omamoodi kuidagi ehe ja originaalne "noorem Lennu". Kõiki naisi, kaasaarvatud "Lennart Meri" nimelise lennujaama teenindajat ja Lennu abikaasasid, mängib mõnusalt mänguliselt Liina Tennosaar. Väga vajalikku naiselikku tunnetust sisse tuues, justkui "sidusaine" seal Lennarti ja Mere vahel ja ümber, mis aitas mitmeski kohas natuke vajalikke rõhuasetusi seada ning üldse lavastuslikku tasakaalu, et asi ei läinud ainult ühe mehe kaht mina mängivate omavaheliseks "meenutamiseks", vaid asjad ka dramaturgiliselt juhtusid laval - ehk näiteks noore Lennu kohtumine esimest korda oma esimese (noore) naisega (see oli muide Liina mitmete naisrollide nõrgim hetk minu jaoks - plikalik kergus oli küll liikumises ning välimuses, aga peaks võib-olla uuesti vaatama, et aru saada täpsemalt, mis ikkagi häirima jäi), kes tennist mängides lavale tuleb ja hiljem küpse naisena kaalutletult Lennu maha jätab (selleks ajaks on Liina teinud mini-teekonna oma karakteriga ning nüüd ei ole usutavusega enam mingeid probleeme). Selles suhte-lõpu hetkes muide oli minu jaoks lavastuse ainus dramaatiliselt vajatav sügavus, kus niidid läksid hargnema sellesse, et iga inimene peakski elama oma enda elu ning mitte kellegi teise oma. Kui sellesse lõksu astuda on sellest välja murda väga raske. Sellise mehe, nagu Lennart Mere naisele oli see ilmselt täiesti võimatu ilma suhet lõpetamata ning lausa teise riiki kolides.

Lavastaja Alo Kõrve on selle segase 2 Lennu-tegelase loo ka lavale suutnud panna väga sujuvalt voolava lavastusena. Monoloogid ja dialoogid vahelduvad väga orgaaniliselt ning tegelased stseenides vahelduvad nendesse sisse ja välja-kõndides täiesti konarusteta. Jäi mulje, et seal oli seda tegelaste vahetust ja omavahelist komponeerimist ning liikumist ja üldse lugude ja stseenide sujuva vahelduvusega päris kõvad pähklid pureda. Eks muidugi Rahvusraamatukogu keldris olevas teatrisaalis paneb see ruum ka kõvasti piirangud peale ning väiketeatritel tuleb arvestada eelarvetega jne. aga see kunstnikutöö ei toetanud küll kuidagi lavastust. Sama hästi oleks võinud ka need puidust madalad laoriiulid seal laval üldse olemata olla. Ei aidanud see ei lennujaama VIP lounge-i, ega ka kellegi kodu tunnet tekitada  Ammugi Lennart Meri oma mitte. Olenevalt erinevatele eluetappidele või laval toimuvatele stseenidele dünaamiliselt muutuv või kõikehõlmav lahendus jäi saavutamata. Valikud mõjusid vaid ruumitäitena. Samas lennujaama loomiseks sobisid lihtsalt tagaseinas oleva sildid ja koostöös valjuhääldist kostuvate kuulutustega olimegi tõesti "lennujaamas" (riiulite kohalt silm kinni pigistades) :)

Saatusliku nahkhiire vaatamaminekut jahtisin juba pikalt. Ikka oli kas välja müüdud või minule sobimatutel päevadel. Muide mõlemate lavastuste etendused on väga populaarsed ning müüakse kiiresti välja. Keskmine vaataja on pigem hallipäine või keskea kõrgemates numbrites. Saatuslik nahkhiir võlus mind ka võimalusega näha ema-tütar duetti Helgi Sallo ja Liina Vahtrikuga. Kahjuks koos nad selles tükis mängide eriti ei saagi. Liina nimelt mängib Gerda Murret noore ooperilauljatarina ja Helgi vanema - valvelaua ametnikuna. Samas mõlemad on minu jaoks nii sümpaatsed näitlejannad, et nauding oli neid ka eraldi vaadata-jälgida. Kusjuures kummalisel kombel Helgi mõjus soojalt ning publikuga mängivana. Liina (tema osa oli ju mängida Gerdat siis kui too oli "staar") mõjus seevastu külma ja kaugemana. Selgelt ja sarnase hääle ning teatavate välimuslike sarnasustega ema ja tütar, ent ometi nii erineva lavalise kohaloluga. Samas mõlemad on väga tugeva lavalise isiksuse ning isikupäraga ja täidavad ka igal hetkel täiesti üksi terve saali. Üllatavalt oluliseks (ja väga kaasahaaravalt) mängib oma rolli Gerda abikaasana Rahvusooper Estoniast kaasatud Rene Soom (täiesti wow-hetki pakkuv kõrvalroll). Ta loob väga tugeva karakteri, kes on jõuline ja sedasi väiksel laval mõnusalt suurena mõjuv. Samuti mängib 101% kohalolu ning pingega Alo Kõrve. Eriti siis kui ta ülekuulajana ooperistaare "kiusab". Ka siinkohal meeldis mulle, et vähemalt korra sai lasta mõttel liikuda ka "taustsüsteemi"... ehk omal ajal kindlasti imestasid inimesed kuidas nende naabrid-sugulased-sõbrad "vale" poole valisid ja neist said sellised "ülekuulajad" ning "omade jahtijad", sest kõik ju polnud antud venelaste kombel sisserännanud... Igatahes oli see Alo kõrvalosa roll mõjuv ning tehtud samasuguse rollisukeldusega, nagu Linnateatri peaosad.  Noorukese Kaspar Gräzini osas läksid meil teatrikaaslasega ainsana arvamused täiesti lahku. Teda häiris see üli-innukus ning tema meelest hobinäitlejale omaste lihvimata maneeridega mäng. Minule mõjus tema innukus hoopis silmade särana ja kaasaelamist tekitavana. Omamoodi "hea laps" (kindlasti päris elus ka...) ja see kiirgas temast igal sammul ka tema rollist. See koolitamatusest tingitud kogenud partneritelt igas misanstseenis tuge võtmine ja näiteks fokuseeritud ja austustavaldava pilguga Helgi Sallo vaatamine mõjus just nimelt ehedalt, et ta tegelane tõesti austab ja armastab Gerdat ning näitleja on jäägitult hetkes. Diana Dikson-Soom'i mänguga ei suutnud me kumbki kaasa minna. Eriti palju arenguruumi oli väliskülalise rollis dialoogi pidades Helgi Gerda Murrega.  Nii inimesed lihtsalt ei "ole". Ka muidu sõnalises osas mõtlesin ta mängu jägides nii siin kui seal, mitte tegelase tegevusele vaid sellele kuidas seda minule serveeritakse. Laulmise osas seevastu etteheiteid ei ole. 

Kogu lavastuse tipphetkeks kujuneski minu jaoks selle saatusliku "Nahkhiire" tertsett Liina, Rene ja Dianaga - "Nüüd maha sa mind jätad". Päev enne mehe vangiminekut. Kui ettekirjutatud saatus on tegelastele juba teada. Ilus laul on ka, aga selle trio esituses ning just selles kohas lavastuses eriti mõjuv.


Kindlasti tuleb Variuse tegemistel tihedamalt silma peal hoida ning kahtlemata saab minust ka tulevikus selle teatri külaline... no eks mul hakka juuksed juba külgedelt halliks ka minema :) Seega kuigi tundsin mõlemat etendust vaadates end noorimate seas publikust, tundsin samas ennast ka sihtgrupina. Mõlemad lavastused on selgelt hingega tehtud, mängulised, ajaloolisi tõdesid teatraliseerivad... ainult vajasid minu jaoks natuke sügavamale minekut mõnedes kohtades, et oleks need kõnetavad eluloo osad mitte nii kergelt mööda külgi allavoolavad. Teatav psühholoogiline tasand, mis aitaks mõttelõngadest kinni haarata ning neid oma peas enda kogemustega siduda ning sedasi andes võimaluse enda sees neist lavastutest elamusteks kujuneda.

------------
Tekstid lavastuste kodulehelt (sealt on päris ka siinsed fotod):

LENNUD

Uuslavastuse “LENNUD“ tegevus toimub Tallinna Lennujaamas. Teatavasti kannab see president Lennart Meri nime. Lavastuse alapealkiri on “Presidendi mõttelennud“. Rändame ajas tagasi ja meenutame üht meie mõjuvõimsamat ja vastuolulisemat riigimeest, keda pole võimalik unustada. President Lennart Meri tekstid kõnetavad meid ka tänapäeval. Nii võimast meest toovad vaatajateni ooperisolist PRIIT VOLMER (rahvusooperist ) ja EGON NUTER, neile on lavapartneriks LIINA TENNOSAAR.

Autor HEIDI SARAPUU
Lavastaja ALO KÕRVE ( Tallinna Linnateatrist )
Kunstnikud Karmo Mende ( Jyväskylä Linnateatrist) ja Mare Kõrtsini
Heli- ja muusikakujundaja Veiko Tubin

Esietendus 24. aprillil 2017 Etendus on ilma vaheajata.

SAATUSLIK NAHKHIIR

 Lavastuse peategelaseks on traagilise saatusega lauljanna GERDA MURRE, kes sündis 4. juulil 1913 ja lahkus siitilmast 30. septembril 1981. Arne Mikk on kirjutanud, et “Näitleja on ajastu kroonika ja lühikokkuvõte: 3 aastat primadonnana ESTONIA teatris, 15 aastat vangipõlve, 7 aastat vabakutselisena ning 18 aastat valvelaua ametnikuna koduteatris- selline ongi Gerda Murre elutee.“ 1937. aastast oli ta ESTONIA teatri täieõiguslik liige koos selliste operetitähtedega nagu Milvi Laid ja Els Vaarman. Rollide nimistu on pikk. Saatuslik oli aga Rosalinde roll “ J. Straussi operetis “Nahkhiires”. Uue võimu tulekul jäi 1940. aasta lõpul etendus ära, Gerda Murre arreteeriti. Räägiti, et etendus jäi “ tehnilistel põhjustel “ ära, tema elukaaslane Ülo Maramaa arreteeriti ja lasti maha. Lapseootel Gerda aga saadeti 25 aastaks Siberi vangilaagrisse. Alles 1957. aastal õnnestus suure tahtejõuga lauljannal uuesti pääseda lavale. Sama aasta 25. jaanuaril esietendus ESTONIAS uuesti “ NAHKHIIR “. Inimesed nutsid taaskohtumise üle , rahvas tervitas püsti seistes ülekohtuselt koheldud artisti kauakestvate aplausidega. Edasine elutee polnud tal küll kerge, kuid optimism, elurõõm, armastus teatri vastu – aitasid saatusest üle olla.

See on juba üheksas Variuse lavastus, mis räägib ESTONIA teatrist ja sealsetest unustatud või vähetuntud artistidest GERDA MURRE rollis HELGI SALLO ja LIINA VAHTRIK

Teistes osades René Soom (Rahvusooperist). Alo Kõrve ( Tallinna Linnateatrist), Diana Dikson- Soom, Kaspar Gräzin Autor ja lavastaja HEIDI SARAPUU Kunstnikud Mare Kõrtsini ja Karmo Mende ( Jyväskylän Kaupunginteattteri )

ESIETENDUS 6. detsembril 2016 Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis Etendus on ühes vaatuses

Kommentaare ei ole: