neljapäev, 19. aprill 2018

{Sajandi lugu}: Puudutada kuud - Rakvere Teater/Fine5


Eesti teatrite "Sajandi lugu" -sarja teatepulk on jõudnud Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühise lavastuseni ning ajalises mõttes 1990ndateni.

See teatepulk muide antakse väga ilusti üle. Teadlikult või mitte teadlikult... kaldun arvama, et "mitte", vaid pigem saatuse tahtel - nimelt kui 80ndatest rääkiv NUKU ja Vaba Lava ühislavastus lõppeski juba otsapidi 90ndate alguses, ühe noore blondi tüdruku (esitajaks Amanda-Hermiine Künnapas) tantsuga, siis Peeter Raudsepp'a lavastuses võtab selle teatepulga vastu üks teine blond tütarlaps - Jaune Kimmeli esituses... ning elutants saab jätkuda...

Lavastus keskendubki pigem 1990ndate alguspoolele. Siis kui noore ja vastiseseisvunud riigi omapärad eriti tugevalt välja joonistusid ja mõned kajad kostusid veel sealt vabaduse-eelsest ajast (näiteks väljamaakultus, aga ka nõuka-nõmeduste viha jm). 90ndate teine pool oli juba rohkem praegusele ajale sarnasem...

Lugu ise on (loe: oleks tantsuta) üsna lihtsakoeline ja üldsegi mitte minu Lennuki lemmikute seas. On ühes väikses Eesti alevis üks rahvatantsuga tegelev tüdruk, kelle tädi on kohalikus kultuurimajas rahvatantsurühma juhendaja. Rahvatants kogu selle vabaduse ja välismaise uudsuse ja värvilisuse virrvarris muutub noorte jaoks ebahuvitavaks. Tüdruk kohtub juhuslikult alevisse tulnud poisiga, kes tantsib hoopis moderntantsu. Tüdruk armub nii uude tantsustiili kui ka sellesse poissi. Kodus jällegi on probleemid - keegi ei oska tegelikult peaaegu, et üleöö saabunud uue ajaga päriselt ümber käia - vend läheb linna pätiks - narkoärikaks; isa ja ema vahelised suhted on külmenenud, kumbki neist ei leia päriselt oma kohta selles segases "uue aja" puzzles, kõik vana laguneb (kodumasinad sealhulgas); tädi on niimoodi kogu oma hingega sees rahvatantsus, et tema jaoks pole üldse vahet mis aeg või mis tuuled puhuvad - peaasi, et rahvatants kestaks edasi... ja kestabki, sest see on elanud läbi kõik erinevad ajad ja tuuled.

Näidendi tekst, kõikide oma filosofeerimiste ja "kuu puudutuse ihaga", mõjub poeetiliselt ja ilusalt. Sellest aimub mitmete kaasosaliste panust ja isiklikke kogemusi. Näiteks vaimustavalt koomiline Anneli Rakema roll rahvatantsuõpetajana - olles ise mitme tantsuõpetajaga elus kokku puutunud, riivasid suisa kõrva tema "Kurat!" hüüded, mida ma ei usu, et ükski tantsuõpetaja (eriti laste või juhendatavate juuresolekul) kasutaks. Aga ju Annelil, Urmasel või kellelgi teisel on teistsuguseid kogemusi. Kuid Anneli roll ja karakter oli tõesti vaimustav! Minu jaoks terve lavastuse tugevaim, oma pingestatuse ja koomilisusega. Hallide juustega - selgelt temast endast vanem, kuid ometi särtsakas kui mitte öelda "käre" - ehtne "vana aja pedagoog", kes pani "prääniku(Kanada-reis) ja vitsaga(vihased ja teravad ütlused)" lapsed tantsima. Selle oma käredusega ta karjus nii kõvasti, et jäi mulje, nagu ta karjuks niimoodi ka oma hääle ära. Paratamatult viis mõtted sellele, et näitleja töövahend on ju ennekõike tema hääl ja milline risk on ikkagi niimoodi karjuda... aga ju näitleja häälepaelad on ka treenitumad ja vastupidavamad :) Mõnusalt mõjusid nad ka duett-duellina õde mänginud Silja Miks'iga. Kuigi Silja pikem "elus pettumise"monoloog kippus natuke venima ning kuigi taheti läbi tema karakteri ilmselt näidata kõigile tuttavat, vinguva pereema tüüpi, siis terviku mõttes andis see ka teatava psühholoogilise draama elemendi tantsulisele küljele vastukaaluks. Psühholoogilise draama elementideks võib lugeda ka "endise küüditaja poja" -teemat või linnas pätistunud venna käekäiku.

Pärast Anneli kärtsmürts-tanstuõpetajat, hakkas tükk tõeliselt elama minu jaoks teise vaatuse tantsudes. Teises vaatuse oli ka (viimasel ajal draamaetendustel tõeliselt harva juhtuv) stseen, mis kutsus keset etendust esile publiku impulsiivse aplausi!

Kuid need tantsud! Erilise wow pakkusid Nele ja Fine5 trupi "Marguse-otsimise-tants" ning Nele ja Marguse modertantsu pas de deux. Koreograafideks kaks Fine5 trupi asutajatest - Renee Nõmmik ja Tiina Olesk. Raudsepp tegi nendega koostööd ka Eesti Draamateatri lavastuses Saraband, kus Renee oli koreograafiks ja Tiina tantsib (seal on seda tantsu siiski tunduvalt vähem ja sellel on üldse teine funktsioon). Kuid tundub, et see koostöö kannab vilja, sest minu meelest pole pikemat aega (niivõrd võrdselt) draama- ja tantsuteater õnnestunult suudetud kokku sobitada. Lavastaja Raudsepp on küll üsna häälekalt kuulutanud, et ta ei usu sellisesse "poolvägisi kokkusurutud projektidesse"... ja eks tal ju ole õigus - parim kunst sünnib ikka "vabalt" - tehes seda just siis kui, ja just sedasi, nagu looja soovib ning kuidas tal parajasti looming tuleb. Kuid sellest hoolimata on tulemus igati väärt elamus ning kindlasti üks õnnestunumaid "Sajandi loo" koostööprojekte.

Juba kiidetud Anneli Rahkema ja Silja Miks'ile lisaks meenutas Tarvo Sõmer minule Lääne-Viru maavanemat Einar Vallbaumi :) Ei tea, kas oli taotluslik või mitte... Helgi Annast'i "tuvitädi" oli küll veel üks nö. ajastu märk, kuid tänamatult pisike roll. Siiski näitas suuremas plaanis ära, et kui kellelgi on kusagil midagi jamasti, siis ikka tuleb ei-tea-kus-kohast mõni hea inimene või "lahendus", mis jälle rajale tagasi aitab. Margus Grosnõi "vanem vend", kes on tüki ebameeldivamaid karaktereid mängibki oma tegelase sobivalt vastikuks - närviliseks ja väga tuttavaks "nähtuseks" just 90ndatest. Tema abilist mänginud Tarmo Tagamets on just selline peapahalase käsilane või niiöelda "sidekick", nagu need kambajõmmid neil põhijõmmidel tollel ajal olid. Eduard Salmistu osa on pisitilluke, samuti nagu Märten Matsu ja tantsijate omad.

Kuid eraldi tahaks rääkida peategelastest - Margusest ja Nelest - esitajateks Madis Mäeorg ja Jaune Kimmel. Mõlemad tantsisid väga hästi! Hingega ja hingestatult - panid uskuma seda kõike mängleva lihtsusega. Kiskusid kaasa oma teekonnale ning oli vahet, kas neil läheb hästi, kas nad jõuavad teineteiseni, kas nad saavad puudutada kuud...
Kahe noore tantsija-karakteri duett mõjus, nagu näiteks mitmetes filmides olnud baleriinist tüdruk ja hiphopparist poiss või mitte-tantsija ja tantsija teineteise leidmine vms (näiteks "Step up", "Dirty dancing"), aga seda erilises eesti kastmes, 90ndatest tuttavate nostalgiliste maitseainetega (laevadel tantsimised, ööklubides tantsimised jne). Erinevad maailmad, mis teineteist puudutades - mõjutavad, tõmbavad ja segunevad. Armastus on ju ilus ning kõik, kes kunagi tantsuga on tegelenud teavad, et eriti lihtne on see tekkima läbi tantsu või tantsu kaasabil. Antud juhul tüdruku huvi ja soov poisi tantsustiilis tantsida, teisest küljest poisil oma oskuste edasiandmine, õpetamine-juhendamine - kokku ja võrdseteks-võrdväärseteks saamine. Tõeliste tantsijate jaoks on tants elulise tähtsusega. Seda vajatakse nagu õhku, vett või... vabadust. Milline õnn kui seda saab teha koos oma armastatuga!

Madis mängib oma tegelase jõuliseks tantsulaval, ent ometi nõrgaks elulaval - nõrgaks mõnuainete suhtes. Tants on tema tee sellest välja. Tants on võimalus elada päriselt, olla ise, olla üle kõigest. Teha midagi endale ja samaga anda. Samas (ka omast kogemusest võin öelda, et) lihtsalt tantsust selleks ei piisa - vaja on ka teist inimest, isegi kui seda endale ei teadvusta seal "põhjas" olles (ja selleks on Margusele Nele). Raha pole Marguse jaoks tähtis (kas pole see mitte ka tõelistele kunstnikele omane!). Tegelikult võib-olla miski peale tantsu pole temale tegelikult tähtis... usun, et ka see tüdruk on tema jaoks alles teisel kohal...

Teisalt kui Nele avastab enda jaoks midagi täiesti uut. Okei, ka see on ju "tants", kuid siiski hoopis midagi muud - emotsioonide ja lugude väljendamine läbi tantsukeele ning mitte ilusate kombinatsioonide ning hoogsate liigutustega ülev ja toredemeelne rahvatants. Tema jaoks (ma usun), tuleb ikkagi poiss kõigepealt ja teisena või parimal juhul võrdselt olulisena - tants. Nii on see ju ka tihti elus - prioriteedid ei kattu ja on pidevas liikumises - kõik otsivad õnne, aga alati ja kogu aeg ei saa kahe inimese õnn seisneda kõiges ja samaaegselt samas... Jaune sõnalisest mängust aimub samasugust pingutust, mis tantsulise pingutusena on usutav, aga draamas enam mitte päris. Samas noortel näitlejatel on minu arvates just liikumine ja kehaline usutav ekspressiivsus raskem tulema ning sõnaline tuleb tavaliselt kiiremini... Jaunega tundub olevat just vastupidi.

Mõnus oli märgata, et ka lavastajale mõjuvad Silja ja Jaune sarnased ning nende ema-tütre sobivuses pole väikseimatki kahtust. Nii Madise kui Jaune füüsiline näitlemine ja näiteks liigutuste arenemine mõne tantsulõigu harjutamisel on kahtlemata raskesti väljamängitavad kuid õnnestunud. Madis on tõsine ning täiesti teistsugune oma varasematest rollidest (milline kameeleon - muudkui näeb temalt uusi ja uusi nüansse!). Ka Jaune on väga tõsine, aga tüdrukulikult. Mõlema näitleja enda rolli nautimine kandus üle publikusse ja seda oli tõesti (eriti tantsulõikudes) imeline jälgida-vaadata. Tegelased on kui realistlikust elust ja seega ei saa neisse süstida karikatuursemaid karakteristikuid, mis on kõrvaosaliste luksus. Nende rollide karakterid tuleb realistlikus võtmes välja mängida lavale ja see on palju raskem. Mõlemad noored näitlejad siiski suudavad seda. Madist usub veel eriti, Jaune mängus on grammivõrra märgata "mängimist", aga see võib muidugi olla ka esietenduse ärevus ja/või sõnaliste osade ja tantsude koreograafia vaheldumisest tingitud. Kuigi veelgi suurema tõenäosusega hoopis vaataja silmade/kõrvade viga...

Valgusega on saanud Arne Maasi korralikult mängida - see aitab luua nii mõneski stseenis õige atmosfääri. Päris palju on ka hämarapoolset ja selles mõttes tundus see valguskaart eriti väljakutseid pakkuvana. Kuid Arne on need tõeliselt eriliselt hästi suutnud lahendada! Lilja Blumenfeldi kunstnikutöö on tagasihoidlikum, ent kuna silma ei häirinud, siis midagi valesti ka ei olnud (ka see koostöö Peetri ja Lilja vahel on saanud siin Sarabandile jätku). Laval oli veel teinegi "lava", mida vastavalt stseenile ühe või teise lavana ära kasutati. Kostüümide, meigi ja parukatega anti natuke ühes lõigus värvi, muidu võidutsevalt ja läbivalt pruunidele ja tumedatele toonidele.

Lõppkokkuvõttes tekkis isu veelgi näha selliseid draama ja tantsu võrdseid sümbioose. Tantsijad on ju inimesed ning kuigi tantsijate elu on tants, siis sinna tantsu vahele, ette ja taha ning tantsu endasse sekkub ju ka elu ja inimesed, kes ei ole tantsijad... vist otseselt sellele mõtlematagi, siis just sellist tükki olen ma juba pikemat aega oodanud. Tantsunautlejatele ja tantsuga tegelenud inimestele kõvasti äratundmisi pakkuv huvitav lavastus. Kuid mu tantsukauge teatrikaaslane näitas ka silmade särades teise vaatuse keskel (vilkuvate tuledega Marguse otsimise tantsu peale) pöialt ja tundus, et tema sai sellest vähemalt sama palju kui minagi!

Hinnang: 4 (Lavastuse tugevaimad küljed on tantsu ja draama kombineerimine väga sujuvalt ning sisuliselt orgaaniliselt, Anneli Rahkema käre, aga koomiline tantsuõpeja/tädi roll, peategelaste tantsupühendumus ja tants üldse! Päris nõrku külgi polegi. Kuigi lugu ise oligi selline lihtsamat sorti, siis sõnadesse pandud ilu ning mõnede mõtteliste- või ka otse lauseliste kalambuuridega tehti see tasa mitmekordselt. Kuigi esietenduse publik tõusis lahkelt seisma, siis päris sellist vaimustust ma ei jaganud. Küll oleksin seisma tõusnud neile eelmainitud kahele tantsule, kahele tantsijast draamanäitlejale ning Annelile, Renele, Tiinale ja Peetrile.)

PS. Isiklikus plaanis oli üks lahe äratundmine... 90ndatel tantsisin Reet Kriegeri juures (mõnda aega ka Ants Taela juures ning ka Dance Act'is poiste rühmas) ja laulja Nancy taustatrupis. Ja ikka viidati ja räägiti nii ühes kui teises kohas "tantsupoistest"... Sellest tulenevalt on siinse blogigi nimi "Danzumees." Lavastuses kutsuti Margust mitu korda "tantsupoisiks"... ja no kes 90ndatel oli tantsuPOISS, see on ju nüüdseks "meheks" saanud :)
Mitmeid muidki sisulisi paralleele sai tõmmata...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Urmas Lennuk, Peeter Raudsepp

{SAJANDI LUGU}: PUUDUTADA KUUD

Uue vabaduse lugu

Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühisprojekt sarjas „Sajandi lugu”, mis on teatrite ühiskingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.
Lavastaja Peeter Raudsepp
Koreograafid Rene Nõmmik, Tiina Ollesk
Kunstnik Lilja Blumenfeld
Valgus Arne Maasi
Osades Helgi Annast, Richard Beljohin, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel, Simo Kruusement, Kristo Kruusman, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Olga Privis, Anneli Rahkema, Helen Reitsnik, Eduard Salmistu, Triinu Sikk, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
90ndate algus Eesti külas. On üks pere, kus tütar tahab tantsida, vend ajab linnas äri, isa nutab taga sovhoosi, ema igatseb uut pliiti ja tädi on rahvatantsurühmaga esimese välisreisi ootel. Külla saabub poiss, kes tantsib teisiti, kes on teisiti. Uus aeg toob uued unistused, mille täitumine näib olevat nii lähedal nagu kuu, mis selgel ööl akna taga ärkvelolijaid oma lummusesse püüab. Aga kuu poole sirutuva käe ette jääb klaas ja see on aastatega määrdunud. Uus raha, uued mõnuained, uued arusaamad ja väga vanad vaenud katavad akna aina paksema saastakorraga, nii et lõpuks tuleb see klaas puruks lüüa.

Esietendus 13. aprillil 2018 Rakvere Teatri suures saalis

esmaspäev, 16. aprill 2018

Don Juan - Vanemuine


Kui öelda ühele minusugusele tavalisele eesti mehele sõnapaar ehk nimi Don Juan, siis esimeseks tuleb meelde Arvo Kruusement'i film "Don Juan Tallinnas". Teiseks tuleb meelde 9nda klassi lõpuekskursioon Veneetsiasse, kus käisime vaatamas ka Casanova vangikongi... "Ohete Sild" ja muu sinna juurde kuuluvaga... Aga Casanovat ja Don Juan'i ei maksa segi ajada. Don Juan on fiktiivne tegelane, kes pärineb Hispaania kirjandusest, kuigi seda "naistevallutaja" arhetüüpi on kasutanud (ka Don Juan'i nime kasutades) paljude riikide kirjanikud ja muud loomeinimesed. Casanova on päriselt elanud inimene. Vahet tehakse ka selles, et Casanoval olid ka tunded, aga Don Juan oli lihtsalt võimu peale väljas - rikas mees, kes vallutas naisi vasakult ja paremalt, lihtsalt lõbu pärast ja naiste tunnetega mängides, neist tegelikult vähimatki hoolimata. Kuigi eks neid teooriaid ole palju ja erisuguseid, see siin on minu oma.

Tundub, et itaallasest lavastaja Giorgio Madia on andnud Vanemuise Don Juanile oma itaallase "touch"-i juurde, ehk teinud temast küll natuke inimlikuma, ent ometi võrgutaja, kes ühelt südamevallutuselt teisele liigub. Saatanlik Diavolo on kui Don Juan'i sisemine deemon, kes teda halbadele tegudele lükkab, samas ka kui eradiseisev kõrvaltegelane - saatan ise, kes teda kimbutab ja põrgusse kisub. Huvitav duaalsus ja annab igale vaatajale võimaluse tõlgendusteks.

Don Juan lendabki liblikana naiselt naisele - mida võimatum vallutus, seda väljakutsuvam ja põnevam mehe jaoks... isegi nunnakloostris õnnestub tal üks pattude lunastaja, oma sarmiga uuesti eksiteele meelitada. Valimata vanust, valimata seisust, mõtlemata naiste hingelisele seisundile või olukorrale... Võim nii naiste üle kui ka võim seeläbi nende naiste meeste üle - Don Juan on "võitja" - võidab nii naiste südamed kui mehi, kelle naised teda oma meestele eelistavad. Jahti pidada pole eriti vajagi, sest naised kukuvad juba lihtsalt tema maine ees selili pikali jalad harki oma "vallutajat" vastu võtma... labane liialdus? Ei, nii see ka selles balletis toimub...

Lavastuslikult on see minu nähtud ballettidest üks fantaasiarikkamalt mängulisemaid. Hiigelpeegli kaudu lavastatud "majaseinal ja akendel turnimise stseen" on alguses päris efektne kui ühel hetkel siiski enam ei allu gravitatsioonseadustele ja tekib väike segadus (võib-olla oli see ainult Estonia külalisetendusel nii?). Kuigi sellel pole tegelikult eriti palju vahet, sest teostusest tähtsamaks tõuseb idee... Peeglit kasutatakse ka siis kui saatan maa alt maa peale tuleb ning oma "musta võimu" musta kangana levitab, et sellesse vangitseda patused, kes on vaja maa alla kaasa viia... Peegelfiltri läbi saab see kõik maagilise võimsusenoodi juurde. Ja kogu stseen (nagu mõni teinegi veel) mõjub nagu õudusfilm!

Saatan - Diavolo, kes tõusebki vast ehk olulisimaks tegelaseks kogu lavastuses... igatahes varastab Brandon Alexander kogu show peaaegu endale (ka hiljem teatrist lahkudes kahisesid inimesed garderoobis riideid oodates, et just tema oli laval kõige tähelepanuväärsem) - lisaks temaga kaasaskäiv imeilus viiuldaja Linda-Anette Verte moodustasid efektse power-duo - kaunitar ja koletis (Diavolo on kui "koletis" oma grotsesksete, kuid samas jällegi fantaasiarikaste kostüümide tõttu) - inimeste hingedega viiuldaja ja viiuliga viiuldaja, määravad koos muusika - ideaalne paar - väga hea leid ja lahendus lavastajal! Kuid neid show-varastajaid oli teisigi. Brandon haaras endale tähelenu kui tema oli laval, ent huvitavaid tantsijaid oli veelgi. Ma pole eriti tuttav Vanemuise balletitrupiga (veel), aga varasematest kogemustest ootasin Matteo Tonolo ja Mirell Sork'i etteasteid. Mirell oli seekord taustategija, aga Matteo üks peaosalistest - Don Juan'i teenijapoiss (Don Juan Tallinnas filmis oli selle tegelase nimeks Florestino ja mängis Lembit Ulfsak). Matteo tantsus on olemas see x-factor, mis samuti tähelepanu endale tõmbab. Kuigi tantsutase oli kõigil põhitegelastel peaaegu ühtlaselt hea. Don Juan'i rolli Alain Divoux tantsis ju teistega võrdselt, võib-olla oli isegi tehniliselt üks võimekamaid ja perfektsemaid, aga ometi jäi Don Juan'i rollitäitmine kuidagi tagasihoidlikumaks ja mõjus vähema sisemise põlemisega. Sümpatiseerisid väga kõik Don Juan'i "vallutused" ja eriti neist Elisat mänginud Yukiko Yanagi. Kuigi tal on ilmselt balletitantsijana sama mure, nagu äsja Estonia esitantsijana lõpetanud Eve Andrel, ehk pikkus, kuid täpselt nagu Evegi - omades karakterit ja karismat võib paljugi sellega tasa teha. Minu jaoks oli just Yukiko selle etenduse huvitavaim naistest. Veel üks minu Vanemuise suurematest balletilemmikutest - Maria Engel, kelle kanda oli Donna Elvira roll, ei pääsenud seekord üldse mõjule. Kui ma poleks teadnud kava järgi, et see on tema, poleks ma ilmselt (8ndast reast) arugi saanud. Küll aga üllatas Tarasina Masi Donna Isabellana. Üllatas selles mõttes, et ma pole temale varem eriti tähelepanu pööranudki, aga siin Don Juanis ta puhkes õide ja tantsis end mällu. Donna Anna, ehk Amy Bowring'u tants oli ilus, kuid nagu Maria Engel, seekord Estonia laval ta esitus ei mõjunud nii, et tema partiist midagi eraldi välja tuua. Janek Savolainen'ile on draamades näitlemine tulnud ilmselgelt kasuks, sest Komtuurina mõjus ta ekspressiivsemalt ning oli üks väheseid, keda minusugune balletti kahetsusväärselt harva külastav inimene laval ka ära tundis. Koreograafilises mõttes polnud tema roll küll huvitavamate seas.

Solistid olid kõik väga tasemel, nende tantsudest tehnilisi apsakaid otsida on lausa mõttetu (maandumine siin ja toetav lisasamm seal - las need jäävad tantsijate enda südametunnistusele, oli ka üks nähtavam äpardus, aga tervikut see ei mõjutanud). Esietendus oli ka juba 2 aastat tagasi, seega on see lihvitud viimase peale ideaalseks. Küll oli alguses veidi hüplikkust (võib-olla režii tõttu), tantsud või õigemini lavastus ei voolanud ja kogu tegevustik oli umbes 10 minutit lavastuse algusest konarlik. Ei tea, kas midagi oli valesti lava taga või juhtus midagi, millest tegelikult lavale paistis ainult teatav segadus ja ärevus lavastuse kulgemises. Ma ei saanud ka tantsijate-tegelastega kontakti enne kui alles tasapisi alates pärast "seinalronimise" stseeni, Diavolo mängu sisenemisest... riburada ka teistega.

Kogu kunstiline kujundus (stsenograaf Cordelia Matthes) ning eriti kostüümikunstnik Bruno Schwengl'i commedia dell'arte'likud suure ninaga maskid, mis nii nais- kui meestantsijatel nii üht kui teistpidi ninad üles ja alla "strateegilises kohas" olid, et ma alguses vaatasin, nagu tegemist oleks meessuguelunditega - kellel püsti kõva ja teistel jällegi longus. Ma pole nii palju "neid" kunagi elus näinud... muidu ju ei vaata "sinna kohta"... Ühes stseenis tundus, nagu Diavolo tantsiks ja olekski päriselt alasti! Lisaks tema paljad tagumikukannikad kui tal saatana kikkis sabaga kostüüm seljas oli, mille jalaosad jätsid kitselike reite mulje. Provokatiivne oma grotesksuses, aga samas ikkagi kunstiline ja "teistmoodi". Paljuski ilmselt nende kostüümide pärast seda "farss"-balletiks on nimetatudki... Kui just seda, et moderntantsulikke liigutusi oli siin-seal sisse toodud ei võiks ka natuke farsilikuks komponendiks pidada... Muide, lisaks sarnastele tegelaste nimedele, oli ka siin, nagu Don Juan Tallinnas-filmis "liikuv raudrüü" :)

Koreograafilises mõttes on palju tantsudele lisaks olevale liikumisele rõhku pandud. Seda põnevam muidugi ja tunduvalt mitmekülgsem tavalise klassikalise balletiga võrreldes, ent selle hinnaga muidugi, et see natuke aitab kaasa mõnevõrra häirivale hakitusele. Kuid just näiteks nö. pesuehtsa "põneviku" poolele kandudes olid mõned huvitavad liigutused abiks - näiteks lõpu eel seinal rippudes värisemine-tõmblemine - efektne!

Veel panin tähele, et kui tavaliselt meeldivad minule rohkem soolod ja Pas de Deux'd, sest nendes saab rohkem karakterile keskenduda, siis Don Juani nö. "trupi-osad" olid koomilised ja lahedalt lavastatud ning märkimisväärselt põnevad, neile sekundeerisid ainult tantsud kus Brandon Alexander osales ja mõned Matteo, Tarasina ja Yukiko lõigud.

Valgusrežii oli tase täiesti omaette, värvidest pääses võidule donžuaanlik roosakas lilla ja deemonlikult pahaendelised musta-hallid toonid, kõike katmas igatsuslik sinine - Don Juan ju murdis südameid - kahju nii naistest, keda ta vallutas kui ka meestest, kelle elu ta rikkus nende armastatute pea segiajamisega. Oli hetki kui suur lava andis vajalikku võimsust, aga oli hetki kui oleks tahtnud, barokkteaterlikku ja lopsakalt sisustatud buduaari-efekti, ehk kui seda väiksust ja intiimsust oleks kuidagi suudetud ka tekitada. Lavastus on väga dünaamiline ja ega kõik muidugi ei saagi ühele lavale.

"Unexpected!" ütles välismaalasest härrasmees etenduse lõppedes minu selja taga ja just "ootamatus" lavastuslikus mõttes oligi Madia balleti kõige suurem tugevus, millele andsid tiivad naljakalt huvitavad kostüümid ja Brandon Alexander'i Diavolo ning Linda Anette Verte viiulimäng.

Hinnang: 3-4 ("3" üldisele tervik teatrielamusele võrdluses aasta lõikes nähtud lavastustega, kriitika rabeda alguse ja vähestele koreograafilistele wow-hetkedele, ehk siis just ahhetamapanevaid allegrosid oli vähe, "5" lavastuslikele efektidele - peegel, Diavolo/viiuldaja mittetantsulised liikumised, Brandonile, Matteole, Linda-Anette'e, trupile, kostüümidele ja valguskunstnikule ning "4" tervikule balletina. Tundub, et minus siiski elab väike balletomaan, kes vajab ka selliseid elamusi, rikastamaks draamavõidulist teatripilti. Lavastaja on hellitanud vaatajat väga mitmete põnevate lavastuslike (mitte koreograafiliste) tipphetkedega, aga see jättis vahe-üleminekud kas just igavaks, ent segavalt tühjaks. Stseenide üleminekutes oli takerdumisi, eriti etenduse esimeses pooles, aga see oli ilmselt tingitud "külalisetendusena" mängitud etenduse tõttu. Igal juhul soovitaks seda vaadata ka balletikaugematel inimestel, sest tugeva, kaasakiskuva ja selge süžee tõttu oli tantsust aru saada lihtne ning sellest naudingu saamine mitmete lavastuslike efektide abil garanteeritud. Huvitavalt ja kas just farsilikult, aga pigem commedia dell'arte'likult koomiline, kuid üllatusena sinna vahele ka trillerlikult põnevad stseenid. Esteetiliselt ilus, ent seda groteskselt muigamaajavate kostüümide kaasabil. Vaataks veel teinegi kord!)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed, Alan Proosa tehtud fotod):

Don Juan

  • BALLETT
  • SUURES MAJAS
  • KESTUS: 01:40

Helilooja Christoph Willibald Gluck
Lavastaja–koreograaf Giorgio Madia (Itaalia)
Dramaturg Annegret Gertz (Saksamaa)
Kunstnik Cordelia Matthes (Saksamaa)
Kostüümikunstnik Bruno Schwengl (Austria)
Valguskujundajad Giorgio Madia (Itaalia), Tõnis Järs
Osades Alain Divoux (Don Juan), Matteo Tonolo (Zanni), Brandon Alexander (Diavolo), Maria Engel (Donna Elvira), Amy Bowring (Donna Anna), Tarasina Masi (Donna Isabella), Yukiko Yanagi (Elisa), Lawrence Massie (Don Ottavio), Janek Savolainen (Komtuur), Matthieu Quincy (Carino) jt.
Giorgio Madia ballett-farss
Don Juan on Euroopa kultuuriajaloo ilukirjanduslikest tegelastest üks silmapaistvamaid.
Giorgio Madia jaoks on don Juan teatraalne kuju, kelle müüt sisaldab hetke kaduvuse mõistmist – don Juan on andekas mängur ja erootilise maagia meister, tema liiderlikkus, mis põlastab moraali, sotsiaalseid ja religioosseid reegleid, on ligitõmbav.
Silmapaistvalt isikupärase kunstilise käekirjaga Giorgio Madia näitab meile legendi nüüdisaegses vormis – vastupandamatult võrgutava ja intiimse barokkteatrist mõjutatud lavastusena. Ta on saanud inspiratsiooni Christoph Willibald Glucki (1714 – 1787) ballett-pantomiimist „Don Juan” (1761), esimesest lavastusest, kus loo sisu kandis põhiliselt tants. Madia „Don Juan” on täiendatud Glucki kaasaegsete heliloominguga ja katkenditega Glucki enda ooperist „Orpheus ja Euridice“.
Lavastusel on külluslikud, isegi provokatiivsed kostüümid ja kujundus. Suur trupp laval muudab võrgutamise kauni kunsti vastupandamatuks balletikogemuseks. Elujõuline ja humoorikas commedia dell’arte traditsioon mängib pealiskaudsuse, iha ja ajalisusega ning peab ütlema, et kirest ja hetke kaduvusest kantud barokivaimu saaks vaevalt täpsemini väljendada.
Annegret Gertz, dramaturg
Maria Engel on Eesti teatri aastaauhindade balletipreemia laureaat 2017 – osatäitmiste eest lavastustes „Klaver“, „Don Juan“ ja „Lumekuninganna“ (Teater Vanemuine)
Esietendus 29. oktoobril 2016 Vanemuise suures majas
Maailmaesietendus 21. juunil 2014, Staatsballett Berlin, Komische Oper Berlin


reede, 6. aprill 2018

Aarne Üksküla - koostanud Rait Avestik

Muudkui ootasin ja ootasin "Aarne" raamatut... ja kohe pärast ilmumist sain selle kingituseks - 2 tükki! Juhtus nii, et kahe eri tahu pealt taheti mulle heameelt valmistada... Nõnda mul ongi nüüd 2 Aarnet kodus riiulil. Aga las olla. Võibolla ootab seda teost sama saatus, mis Jüri Krjukovi raamatul. Jüri raamatut aetakse praegu väga taga, sest enam pole poodidest saadaval juba aastaid (minul on nad nüüd kõrvuti - Jüri ja Aarne. Ja nagu sellest raamatust teada saab ning tegelikult ei hoidnud Aarne seda juba oma eluajal saladusena, et Jüri oli laval tema lemmikpartner.

Rait Avestik on koostanud raamatu kokku arhiivimaterjalidest ning värsketest esseedest Aarne õpilastelt, töökaaslastelt ja perekonnaliikmetelt. Läbivaks jooneks on ajaline telg. Sissejuhatuseks Aarne lapsepõlvest ja teatrisse jõudmisest, edasi liiguvad leheküljed rollide ja tööde läbi, Sest nagu ühele eestlasele kohane, oli tema töö tema elu ning just tema töö ning elus koos temaga kokkupuutunud inimeste kaudu saab ka pildi Aarne elust ja temast kui inimesest.

Lugesin raamatut esialgu lühikeste tükkide kaupa, et selle lugemise naudingut pikendada. Nõnda ka mitmed korduvad teemad ei hakanud häirima, vaid pigem kinnistasid ja kinnitasid, et need teemad olid õiged ning Aarne elu osad ning olulised just Aarnega seoses. Jõudes umbes 400nda leheni, ei suutnud enam vastu panna ja lugesin jutti lõpuni välja. Kokku on lehekülgi üle kolmveerand tuhande. Korralik "telliskivi". Väärikas ja väärt eepos väärikale ja väärt näitlejale. Heale, andekale ja targale inimesele.

Kunagi 7.Keskkoolis õppides oli meil ka üks autahvel kuulsatest kooli vilistlastest... ja seal olid nad kõik reas - Heino Mandri, Jüri Krjukov ning muiduga ka Aarne. Küll oli uhke tunne - minu 3 lemmikut ja kõik minu enda koolist (tegelikult tuleks seda laiendada viieks lemmikuks, aga Rein Aren ja Rein Malmsten on mujalt... Lisaks lõpetas veel üks meie Aarnega ühine lemmiknäitleja meiega sama kooli - Anu Lamp)! Aarne enda lemmiknäitleja oli Ants Eskola (Jüri ja teiste lisaks), aga Eskolat minul polegi õnnestunud teatris mängimas näha... Küll aga oli üheks minu suureks lemmikuks Eldor Valter, kes oli Aarne parim sõber. Esimene teater kuhu Aarne pärast Lavakooli 1.lennu lõpetamist suunati oli Rakvere Teater. Seal neil Eldoriga keemiad klappisid ning nõnda saidki neist parimad sõbrad kogu eluks. Eldor lahkus küll juba 90ndate alguses... Minu jaoks oli neis kahes ka laval mingit olemuslikku sarnasust, ainult et Aarne läks mööda erinevaid teatreid rändama - mängima siin ja seal, aga Eldor püsis ja jäi Rakvere Teatrisse.

Üks avastus, mida raamat minu jaoks pakkus oli Aarne otsekohesus. Minu jaoks on alati umbmäärasus inimestes natuke ärritanud. Seega näitlejad, kes ei julge otse asju välja öelda oma intervjuudes, näiteks mis nende enda lemmikud on, see näitab inimesena nende ebakindlust ja ebakindlus näitleja juures madaldab (minu jaoks) teda. Enesekindlus aitab teha näitlejat eriliseks, täheks ja kättesaamatuks ning imetlusväärseks. Näiteks lajatab Aarne raamatus otse välja, et ta Anu Lamp'i oma lemmikõpilaseks pidas. Nii aus ja otsekohene... ja no minu kui Aarne austaja jaoks ka arusaadav. Anu ongi imeliselt hea. Ega ta sellepärast ainult Anu ei armastanud - mitmed tema õpilastest olid talle armsad ning ta imetles neid. Näiteks Raivo Tamm'e kohta imetles tolle suutlikkust päevikut pidada. Samuti õppis ta nendelt. Raamatust kumavad läbi ka Aarne teised "lemmikud" igapäevaelus. Samuti sellised pisifaktid, et tema lemmiktoiduks näiteks oli hernesupp ning et ta sõitis alati ühistranspordis ja talle meeldis see, sest siis sai inimesi jälgida.

Raamat liigub ka Aarne rollepidi ning kõikide nende rollide kohta on toodud ära omaaegseid arvustusi kriitikutelt ja arvamusi teistelt teatriinimestelt. Juba enne raamatu lugemist oli teada Aarne kriitilisus oma enda tööde suhtes ning see, et ainus roll, mille kohta ta ise arvas, et see tal enamvähem välja tuli oli Endla Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?" George. Kui ma ise peaksin oma läbi elu 2 lemmikut näitlejarolli välja tooma, siis oleks samuti see tema George üks neist kahest! (teine on 90ndate keskelt - Malviuse psühholoogilise draama võtmes lavastatud Jüri Krjukovi Draamateatri väikse saali "Äbliknaise suudluse" homost kommunisti Malina-roll). Ühtselt kiidetakse igat Aarne rolli. Mitte ühtki halba sõna ei kostu tema töö kohta. Ja ühtviisi kriitikutega olid vaimustuses ju ka publik. Ta lihtsalt oli nii hea, mida iganes ta ka ei mänginud.

Aarnest kui mängupartnerist maaliti juba tema eluajal pilt kui sellest kõige paremast partnerist läbi Eesti teatriloo, kes üldse võib teise näitleja jaoks laval olla. Räägitakse temast kui väga isetust mängijast, kes mängiks justkui partnerile alla ja tõstaks tolle esile. Ühtlasi Aarne puhul töötas see ka nii, et tema ise ei jäänud samuti varju. Huvitav kui Aarne pidas Krjukovit enda jaoks lemmikpartneriks, kas siis tema jaoks tegi Jüri seda ning ta õppis temalt selle nõksu või mida Aarne Jüri kaasmängus hindas?

Minu arvates peaks see raamat olema lava- ja eriti näitlejakoolitusel kohustuslikuks kirjanduseks. Siin on niivõrd palju ridade vahele peidetud, rääkimata otse välja kirjutatud olulisi õpetusi, mida näiteks praeguseid lavakooliõpilasi vaadates võib sõrmega näidata peale, et nad ei mõtle sellistele asjadele. Võib-olla ongi võimatu mõelda või sundida end mõtlema juba mängides teatud nõksudele, ent ometi oleks vaja, et inimesed teaksid, millele tähelepanu pöörata. Eeldades muidugi, et lugeja ise pole nii suure egoga ning ei tunnista ega tea, et tal mõni just selline asi õppida oleks vaja, mille kohta raamatust aimu saab. See on juba lugeja intelligentsuse ning avatuse ja vastuvõtlikkuse küsimus. Kui seda raamatut käsitletakse lavakoolis, siis oleks jällegi võimalik õppejõududel neid teemasid välja tuua ning haavamata kellegi tundeid pakkuda eneseavastuslikku (ja seeläbi eriti tugevalt kinnistuvat) võimalust pöörata õigete inimeste tähelepanu õigetele kohtadele raamatus.  Samuti tuleks kõigil teatrikriitikutel see raamat läbi lugeda. Usun näiteks, et ma enam kunagi ei kasuta sõnu "mängis oma tuntud headuses" :)

Jõudsin peaaegu kõik Aarne rollid ära näha pärast 1980ndat aastat. On siiski 2 lavastust, mida ka raamatu lugemine uuesti meelde tuletas, mida oleksin tahtnud tema mängitud tükkidest eriti näha - üks enne ja üks pärast 1980ndat esietendunud - Kaarin Raidi lavastatud Vallak/Unt "Epp Pillapardi Punjaba potitehas" ja "Ja anna meile varjud". Müstiline, kuidas mul see Mikk Mikiveri lavastatud Noren'i tükk, kus lisaks Aarnele mängisid teiste seas ka Ita Ever ja Jüri Krjukov omal ajal nägemata jäi. Mõnusat meenutust nii ühe kui teise lavastuse ja Aarne rolli kohta nende kaante vaheline pakub veel kõigele lisaks.

Sisulises mõttes jäi veel kõlama kuidas Aarnet kõik tema õpilased austasid. Ja kuivõrd erinev oli ta Komissarovist ja Karusoost nii õpetaja kui loomulikult ka inimesena. Aarne kaitses ka mitut õpilast, seda nii sisseastumiskomisjonis kui ka hiljem koolis, kui keegi sattus olema mõnel teisel õppejõul hambus või ise oma ebakindluse küüsis. Kindlasti jäi meelde tema tehniliste nikeradmiste hobi - ikka meeldis talle selliseid "projekte" teha. Käed oli tal ka muidu kuldsed, sest joonistama oli ta mihkel - kõik osaraamatud sirgeldas väikseid mehikesi täis, keda ise kutsus lõustadeks. Ta joonistas ikka väga hästi! Naised olid Aarne jaoks müstika. Ta eelistas ikka meestega asju ajada. Aarne paljudega pikka juttu ei vestnud, ega lähedaseks ei saanud. Samas kui need, kelle ta enda jaoks välja valis, nemad väidavad vastupidist. Rakvere Teatri Eldor Valteriga oli tal hea klapp - käisid koos kalal ja muidu ka olid nagu parimad sõbrad. Aga hiljem oli ka näiteks Ivo Linna temale oluline inimene ja sõber ja Iff räägib, et temaga koos Aarne olla olnud väga jutukas. Aarne üldse armastas "Reekviem"-i võttegruppi. Vaatasin hiljuti seda filmi ning sundisin lapsi ka vaatama. No peale minu ei suutnud keegi lõpuni vastu pidada - film oli ka minu arvates väga ebaõnnestunud, kuigi Aarnes ega ka teistes näitlejates polnud viga - lugu oli (minu jaoks) igav ja jama ning Ivo Linna roll oli peale loetud, mis tekitas võõristust. Aga ju siis neil seal ilmselgelt oli seda "tegemisrõõmu" :) Seda saab ka raamatust teada, mida noor Andrus Vaarik oma õpetajaga koos selles filmis mängimisest arvas :)

Palju oli ka kurvemaid teemasid - eriti valus oli ilmselt tema lavakoolist "kõrvale lükkamine" peale 40 kirjale allakirjutamist. Oluline oli tema vanemate surm kui Aarne oli alles laps ning see, et onu Priit tema kasvatamise üle võttis. Onu Priidust jäi mulje kui sama armsast inimesest kui Aarne ise ja võib-olla sellepärast ongi Aarnest just selline kujunenud ,nagu ta oli ehk onu teda inimesena kõige rohkem mõjutanud. Oluline on muidugi ka esimene abielu - alles lavakooli ajal sõlmitud Siina Ükskülaga. Kuigi Panso sellist asja ei sallinud... Lapselapsed sellest abielust on ju ka teatrisse jõudnud ja vähemat minu jaoks on see positiivseks plussiks nii Sandra kui Kristjani juures. Mõlemad saavad ka raamatus sõna.

Lähedased olid nad ka kursavend Mikk Mikiveriga ja Vanalinnastuudio asutaja Eino Baskiniga. Ükskülat kasutati teatrites selgelt üle ja üldsegi mitte temale väärilistes rollides ja lavastustes. Aarne muidugi mängis kõik auga ära. Tekkis loogiline sild, miks ta pensionieaks nii ära tüdines teatrist. Läbi kõlas ka see, et ta ise austas sisukaid ja tõsiseid tükke, kuigi ei-d öelda ei osanud ta eriti kellelegi. Isegi karjääri lõpus ta nö. lõpetas mitu korda mängimise ära, aga siis ei saanud Einole ära öelda või siis ei saanud Elmole ära öelda jne... Kui ta oma näitlejateed alustas Rakvere Teatris, ehk toonases väiketeatris, siis väiketeatris ehk VATis ta ka oma karjääri lõpetas (Nürnberg oli küll väga hea - eriti Aarne ja Katariina rollid selles). Väga armastas ta partnerina Leila Säälikut... Ka Katariina Unt oli väga hea näitleja tema jaoks (no eks meie teiste - Katariina fännide jaoks ka), aga seda sai ehk veelgi enam kuulda veel sellel ajal kui nad koos Nürnbergi tegid kui nüüd sellest raamatust. Aga Leilaga tegid nad Ugalas näiteks Albee "Kõik aias", mis on ka üks minu suuri lemmikuid ning seda "mängimas käia" Viljandis talle meeldis. Seda paljuski ka Leila pärast. Leila ongi imeline. Palun lavastajad, meelitage teda ikka mängima (hetkel näeb teda vist ainult Vanemuise "Suluseisus"). Aarne tegi vahest ka napsu, aga kui laval mängis siis ei saanud sellest keegi kunagi aru. Näitles igas olekus ka suurepärase ja hea näitleja rolli ära :)

Ja muidugi tema armastus Maša vastu. Muidu talle eriti kellegi arvamus peale lavastaja korda ei läinud, aga Maria Klenskaja - tema naine, tema oli Aarne jaoks oluline. Mariat ta vist ikka natuke kartis ka... aga samas arvestas ja armastas kindlasti... Ega Marial alati vist päris lihtne temaga ka ei olnud, aga ega ta seda ise raamatus ei kurda, sellest saab lugeja aimu läbi mitmete erinevate teiste lugude :) Läbi ja lõhki armas inimene ja armas raamat. Pakatab headusest, nagu selle peategelane.

Kui raamatut üldse milleski kritiseerida, siis olid need kellegi "mälupildid", mida mõnede Aarne rollide juures oli ära toodud. Selgelt ei olnud näiteks "Kontrabassi" rolli juures tegemist "mälupildiga", sest lihtsalt nii täpne ei saa kellegi inimese mälu olla. Selleks peaks olema masin :) Või vaatas kirjutaja videosalvestust ning kirjeldas oma nähtut või jagas pärast etendust üleskirjutatud lugu vms. Aga lugejana tunned kohe ära, et Sulle aetakse puru silma. Lisaks olid need raamatu kõige igavamad lõigud ka - ümberkirjutus lihtsalt ei toimi. Üldse oli kõige huvitavam raamatust lugeda Aarne enda ütluseid, intervjuusid ja arvamusi. Teiseks huvitavam teiste tema lähedaste lugusid ning teiste näitlejate meenutusi ja tema õpilaste omi. Ja alles lõpuks arvamusi, mida teised tema rollide kohta arvasid, ehk kriitikute lugusid. Kuidagi mõttetu tundub see, mida ikkagi keegi inimene arvab kellestki. Huvitavam on ju mida keegi tegi - see räägib temast palju rohkem kui see, kuidas ta seda tegi. See "kuidas" on nagunii väga erinev erinevate inimeste jaoks. Sama on ju minu endaga siin blogis - kellel ikka vahet on peale minu enda, et mida mina arvan. Aga eks siin tulebki välja siis lavastuste ja näitlejatööde peegeldaja roll, üldistusvõime või oluliste osiste ülestähendamine - nende läbi säilib midagi igavikku kaduvatest etendustest ja lavastustest ja töödest. Siis on võimalik anda seda vastukaalu meenutustele ka just õiges ajas tekkinud arvamustega. Peaaegu kõikide rollide kohta, mida raamatus käsitletakse, nende kohta on toodud erinevate inimeste nägemusi, seega annavad need laiema pildi ja kõlapinna. Erinevatest kildudest tekib kokku mosaiikpilt, mis mingi kujutuse võib kuidagigi edasi anda. Eks igal lugejal lähtuvalt tema eelnevatest teadmistest tekib mingi oma piltja seosed ning pusle kokkupandud kujutis. Aarne oli, on ja jääb Eesti teatri ja Eesti rahva jaoks erandlikuks, eriliseks ja tähtsaks.

Antud juhul on see täiesti tähtsusetu ning kõvasti kallutatud kuna subjekt oli minu jaoks nii huvitav ja hea... aga kuna selline komme siin blogis juba kord on, siis hinnang raamatule: 5

Nagu klassikud on öelnud - "saab nutta ja saab naerda" ja täpselt nii selle raamatuga ka on. Saab tõesti laginal naerda mingitele elulistele seikadele, juhtumistele... aga saab ka nutta, sest raamatus on kohti, mis tekitavad nii südamliku tunde, et kurku hakkab pitsitama. Lisaks veel saab palju teada, saab mõtlemis- ja arutlemisteemasid.

Kummaline tunne, aga kui ma raamatu lugemise lõpetasin, oli mul uuesti kahju, ehk teist korda tunne, et Aarne on nüüd lahkunud. Inimesed ei saa ju mitu korda lahkuda... seega ei ole ta tegelikult kuhugile "lahkunud"... ta on ja jääb meiega. Olgugi, et ainult oma rollides - meie mälupiltides, tema filmides ja salvestistes ja näiteks selles raamatus...  aga ta on meiega.

teisipäev, 3. aprill 2018

Richard³ - Lavakool/TÜVKA/EKA/Paide Teater


Hakitud mõtteid, mida äratas nähtud külalisetendus Vene Teatris eile, 2.aprillil 2018:

- Richard kuubis - laval on suur "kuup", mis saab läbi lavastuse erinevad funktsioonid - vangla, kuninganna Margareti needuse peegeldaja, troon, tagatuba jne jne jne. Kordagi ei ole Richard seal ise "sees", küll aga ees, taga, kõrval ja peal...

- Joosep Uus teeb pagana võimsa rolli. Kuidas mõni on nii palju lavaküpsem, säravam, elavam kui mõni teine, kes on ju sama kaugel oma õpingutega? See on see paljuräägitud x-faktor, mis lihtsalt mõnedel on ja teistel pole. Mõnel ilmneb see alles hiljem, mõnel hoopis ekraanil, aga laval jääb ilmselgest pingutamisest hoolimata nagu mingi vahefilter näitleja ja publiku vahele, mis ei lase ehedalt särada ja muudab pingutuse "pingutuseks" ning mitte "karakteriks".Kindlasti korduvalt vaadates hakkaks selguma tõde ja põhjused ning võimalused seda murda. Joosep'i julgus publikuga suhelda ja võtta kindel silmside ning korduvalt läbi etenduse, see aitab ka kontaktiloomisel publikuga tublisti kaasa. Lisaks mängib ta samaaegselt nii partnerile kui publikule, mõni teine unustas end ainult kas ühele või teiselepoole mängima või üldse mängis mõnedes misanstseenides omaette, ilma energeetilise, füüsilise ja ammugi mitte keemilise reaktsioonita kummalegi poole.

- Jan Teeveti lavastus on huvitav, kuigi mitte päris puhas. Põnevaimad kohad avanesid liikumises - eriti paar koreograafilist lõiku - valgete lippudega paraad-tants (kahju, et paaril korral viskamisel need maha kukkusid, kuigi sujuvalt saadi sellest üle, tekitas see ikkagi mingi sekelduse) ja "mehed mõõkadega", mida võis ka sõjaskäiguna võtta.

- Kõige tugevam lavastuslik efekt oli minu jaoks sellel, et Richard III suhtles publikuga nii, nagu meie oleks tema kuritegudes, mahhinatsioonides, petmistes, valedes ja demagoogias kaasosalised. Väga kaval dramaturgiline ja lavastuslik nõks. Ja kuna tema oli laval, siis publiku seas ei olegi võimalust reageerida ning astuda tema seljatagant välja või talle vastu. Kõditav vastasus :)

- Kuivõrd oluline otsus oli kaasata Ene Järvis! Vähemalt kaks eri generatsiooni laval korraga andis etendusele kihte, mõjuvust ja tegi selle suuremaks. Ja Ene puhul oli huvitav vaadata, et kui mõni noor "lavakoolilaps" proovis end nagu tõestada või kehtestada laval, siis need käärid nende ja Ene mängu ja mängulaadiga olid suured. Ene näitlemine tuli kusagilt mujalt. Samas ühtviisi säravad ja endast parimat andvad olid siiski eranditult kõik - 3 naist ja 3 meest. Kuigi tegelasi oli ju tunduvalt rohkem...

- Ei saa aru, kas keegi oli teinud näitlejatele s-tähe kohta märkuse või on neil hiljuti olnud lavakõne tunnis diktsiooniharjutused s-tähele, aga mitme näitleja puhul rõhutatud s-i teravus torkas natuke liialt kõrva. Võib muidugi olla, et ainult kuulajas on viga, aga sellistele asjadele ma tavaliselt tähelepanu ei pööra, ega märkagi sellist, seekord küll.

- Fantastiliselt hea muusika! Pidin spetsiaalselt välja uurima ja wow - Kirill Havanski, kes ka sügisest Paide Teatrisse läheb, on heliloojaks! Nii mitmekülgne, mõjuv, huvitav ja ideaalselt sobiv. Ja seda läbi etenduse ja erinevate palade puhul! WOW!

- Nagu ütles mu teatrikaaslane - Shakespeare on ikka parem kui sinna on nalja ka sisse visatud. Siin saab seda päris ohtralt, ent kõige lahedamad on esimese vaatuse lõpp (inimesed kollastes vihmakeepides bussipeatuses: "midagi veel hullemat on tulekul - vaheaeg"), sukad peas mõrvarid - eriti Ene Järvise Tyrell, kes meelsamini mõrvaks 2 vaenlast kui 1 sõbra ja siis läheb noori printse tapma ja vast veel ehk kõige lahedam - kupleelik laul Richard III-le eelnenud kuningatest (Normanni dünastiast, ehk William Vallutajast alates), jõudes "veel" elus olevate kroonimata kuninga Edward V ja muidugi Richard III endani välja. Teatrikaugem teatrikaaslane, kes on laval olevate noortega umbes samas eas, oli siiski kõige rohkem vaimustuses Ene Järvise mängust. Joosepile jagus ka palju kiidusõnu.

- koju jõudes pidin sellepeale natuke mälu värskendama, et mis sai ajaloos edasi (kunagi "lapsepõlves" töötasin Londonis giidina ja siis oli kõik peas)... Richard III jäigi viimaseks Yorki dünastia valitsejaks. Temalt võttis trooni üle Henry VII, kes pani alguse Tudorite dünastiale. Huvitav fakt on see, et Henry sündides oli tema ema Margaret vaid 13-aastane (kuigi eks tollel ajal üldiselt alustatigi varakult, sest abielud olid ettemääratud ning vanamehed, kes endale lapsed naiseks said, need tegid nendega, mis tahtsid). Richard III muide oli viimane Inglismaa kuningas, kes langes lahinguväljal (Rooside sõja viimases olulises lahingus lõi keegi teda surmavalt vastu paljast pead). Jõudes enne oma surma olla kuningas 2 aastat. Geeniuuringute järgi (2012.aastal leiti Leicesteris autoparkla alt väljakaevamistel tema kondid!) muide oli Richard III blond ja siniste silmadega.

- Valguskaart on lavastusel väga huvitav, eriti kuna tegevus toimub mitmes lava osas ning lisaks taustal ühes reas lambid aitasid luua huvitavat atmosfääri ja mängisid vaatja tunnete ning kujutlusega. Ilmselt on tegemist Karolin Tamm'e valguskunstiga. Bravo!

- Need näitleja-õpilased, kes on siiani meeldinud, need kinnistasid seda veelgi - eelkõige pean silmas - Joosep, Steffi ja Ursel. Steffi meenutab mulle oma näo poolest noort Cher'i ja Ursel'i mängustiilis on virvendusi noorest (jumalikult andekast) Urmas Kibuspuust. Ingrid Margus'e paralleel Merle Palmistega on tõmmatud juba telesarjades ilmsiks. Joosep Uus oma Richard'i "hullematel hetkedel" tõi meelde noore Jack Nicholsoni :)

- Videokunstnikuks oli (ilmselt) Maria Elisaveta Roosalu. Negatiivi(?) abiga lahendatud Anne Türnpu kuninganna Margaret'i needuse stseen oli võimas! Muidu videostseenid, mis kuubist seinale lasti olid natuke paigast ära - heli ja pilt ei läinud kokku, aga see oli ilmselt tehniline live-'is projitseeritud videoedastuse aps. Aga aps, mis paratamatult häiris.

- Kuigi Joosep ei mõjunud koleda ja vastikuna, nagu ta tegelane ise ennast peeglist vaadates tundis, oli mõnus, et ta karakterile oli küür pandud ning ta oli pookinud oma tegelasele teatava kõndimisstiili juurde. Samas vaadates maale Richard IIIst, siis nendel ei näe see mees ka mingi koletis välja...

- Mõeldes kunstnikutööle... on see siis õudusfilmide austaja minus, aga natuke oleks võinud verd laval olla... Ikkagi nii palju surma ja mõrvu ilma vereta... plastist aiatoolid tõmbasid kõvasti atmosfääritunnetust alla, kuigi üks misanstseen oli väga huvitavalt nende abiga lahendatud - kus leinavad naised nii palju toole lavale sättisid, mitut meest nad leinavad. Eriti sobimatuna mõjus kuninglikus mõttes plasttopside kasutamine (veeaparaadiga). No lihtsalt ei sobi, ei vanas ega uues ajas. Selles lahenduses lihtsalt oli midagi täiesti valesti. Sama valesti kui plasttoolideski. Kostüümid olid kontoriinimeste ülikonnad ja Steffil ning Ingridil väga kenad mustad kleidid. Parim leid oli kasukate kasutamine mistahes misanstseenides ja tegelastel kus neid kasutati - see oli kuninglik!

- Kuup ise oli küll võimas, aga selle lahtimõtestatud seotus (peale lavastusliku funktsionaalsuse) jäi natuke hämaraks. Kas see, et tegelikult oli Richard oma võimuahnuse vang, sellepärast oli tema "kuubis", ehk peamiselt vangalana kasutatud kohas ülekantud tähenduses või lihtsalt kuna oli kolmas Richard, siis see numbrina kergitatud ja väiksemaks tehes muutub "kuubiks" ja tegelikult ta polnud oma nö. "positsiooni", ehk rooma numbrit III väärt? Natuke kaugelt otsitud tunduvad kõik, aga millegipärast oli samal laval mõni aeg tagasi nähtud (Potapovi lavastatud) Richard'is ka laval "kuup"...

- Lavastuslike trikkide ja huvitavate mõtete, leidude ja üllatuste rohkuse poolest on see üks viimase aja rikkalikumaid. Veel meenub juba mainitutele lisaks "telkimise" stseen, kus kuningas teki sisse keeratakse. Kuigi mitte uus mõte, mõjub see siin orgaaniliselt, eriti pärast kui ta välja sealt keerutatakse ja tema ema mängiv Ene Järvis tuleb ja teda jalaga tonksab. Ehk need head lavastuslikud ideed ei ole lihtsalt sisse topitud, vaid nendel on režiis oma koht ja nad mõjuvad suurema pildi osana.

- huvitav paralleel tekkis sellega kui endal sai viimati Tower'is käidud ja Beefeater jutustas kuidas Edward IV pojad, ehk siinse lavastuse (12 ja 9 aastased) printsid Edward V ja Yorki noor hertsog Richard olla mingite teooriate järgi sinna sisse müüritud. 17ndal sajandil leiti küll puust kirst kus olid kahe noore skeletid sees, aga need maeti toona ümber Westminster Abbey'sse ning vaid arvatakse, et need võisid olla printsid. Tegelikult jäid nad kadunuks ning ei teata kindlalt, kas Richard lasi nad tappa, oli nende tapjaks hoopis Henry VII, kes oli Richardi järgne troonipea või on ka teooriad, et noored printsid pääsesid hoopis Towerit põgenema...

- Nad küll ütlesid, et mängivad seda vaid mõned korrad ning nüüd Vene Teatri külalisetendus olla viimane, aga tegelikult vääriks see pikemat mänguaega.

Hinnang: 4 (väga napilt jäi 4+st puudu. Seda eelkõige võrdluses Vene Teatri Potapovi stiilse, puhta ja kunstiliselt nõksuvõrra veegi mõjuvama äsjanähtud Richard IIIndaga. Teeveti Richard³ tekst jällegi oli selgem, jälgitavam ja eestikeelsena ka arusaadavam. Nägin külalisetendust ja ilmselt oli see lavastatud Paide Muusika- ja Teatrimaja ruumi ning sellest tingitult võis see mõjuda ka originaalsaalis tugevamalt - selline tunne igatahes jäi. Eriti kuna mängualana kasutati saalist tunduvalt laiemat osa kui ainult lava - üks mõjuvamaid "rõdustseen" kus Johannes Richard Sepping'u mängitud lord Buckingham saalis istuva publiku kaasabil meelitab Richardit kuningaks hakkama... samas kui Richard "mängib" tagasihoidlikku. Praegusel hetkel, kui sellel aastal on nähtud 49 lavastust, on ta 4se hinnanguga lavastustest kõige lähemal 4+le. Teevet on lavastajana kahtlemata huvitav. Tema tekstitunnetus on tugev ning sellest lähtuvalt on tal lavastajana omanäoline vaatenurk, natuke nagu Urmas Lennukil - sõna, ehk lugu pääseb mõjule, kuigi Richard III pole kaugeltki minu lemmikuid Shakespeare'i näidendeid, sest seda on tavaliselt raske alla neelata - olen näinud viit eri lavastust. Siin oli loo mõttes kõik selge ja ka lihtsalt arusaadav. Iseasi, kuidas kärpimised kellelegi meeldisid. Minu jaoks oli "loona" see tugevam kui Potapovi lavaloo Richard III. Lisaks Krattis mänginud Sander Roosimäele ja Markus Truupile, teeb Joosep Uus siin kolmanda oma lennu rolli, mis on siiani tänavuaastase 10 parima noore, ehk kuni 10 aastat teatrikooli lõpetanud näitlejate rollide seas. Kui ma esialgu ootasin Paide Teatrit sellepärast, et see asub mu maamajale lähedal, siis nüüd ootan ka värskete lemmikute pärast, kes seal tööl hakkavad. Põnev! :))


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Mati Palmet'i tehtud fotod on pärit Kesk-Eesti Tre raadio FB lehelt):

W.SHAKESPEARE

RICHARD3
Paide Muusika- ja Teatrimaja
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 28.lend
Richard Kolmas on surnud. Elagu Richard Kolmas!
Ja elabki. Hommikuse ajalehe esiküljel, Facebooki newsfeedis, õhtuste uudistesaadete ekraanil. Maailm on kriisis. Võib-olla on ta tõesti sant ja väärakas, moondunud ja südametunnistuseta, aga sa elad talle kaasa. Sa annad talle oma hääle. Sa tahad, et ta võidaks.
Sõda on just lõppenud. Inimesed on väsinud, emad leinavad oma poegi, isad siunavad pisaraid peites nutvaid naisi, viimased langenud on veel matmata, õitsvatest aasadest on järel ainult verised porimülkad. Ja siis jääb uus kuningas haigeks.
Algab võitlus võimu pärast. 
Aga mis on võim? On see üldse midagi enamat kui illusioon? Kuidas võtab üks inimene teised enda kontrolli alla? Ja kuidas võim lõpuks võimulolija üle võimust võtab? 
Richard Kolmas on surnud. Elagu Richard Kolmas!
Richardit teevad
Jan Teevet   Freda Purik   Karolin Tamm   Maria Elisaveta Roosalu    Kirill Havanski  Oliver Issak
Ene Järvis   Steffi Pähn   Ingrid Margus  Joosep Uus   Johannes Richard Sepping   Ursel Tilk
Margit Kajak   Harri Ausmaa   Grete Nellis

Soovituslik vanus 14+
Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse! 

reede, 30. märts 2018

Läbi/mäng - Teater Kelm


Surnud Hobuse Iseseisev Teatrikompanii (lühidalt S.H.I.T.) on toomas lavale postmodernset versiooni Vilde klassikust "Imet tabamas". Laval astuvad üles lavastaja Peeter Oja jr (Jürgen Gansen) ise; tema abikaasa Liisi Oja (Lauli Otsar), kes ei soostunud võtma oma mehe perekonnanime, kuna on oma pere ainus nime edasikandja (jah, tema enda perekonnanimi on ka "Oja"); geiliku olemisega Tamber (Markus Habakukk) või oli see nüüd Tambet, eriti selgelt ja üheselt kõik tegelased seda ei hääldanud, aga kelle tegelik nimi on hoopis Toomas ja ta oleks varem teinud kaasa näiteks suvelavastuses Kolm musketäri - 20 aastat hiljem (koos Indrek Sammuliga), kuid tema tegelane kärbiti välja; ning lisaks veel Leo Saalep'ina tumm näitleja Timmu (Risto Vaidla)...jällegi võin nimega eksida... Jah - postmodernses teatris võib peaosalist vabalt mängida ka tumm inimene! Tumm Timmu on sala-natsi, sala-homodevihkaja, sala-ma-ei-ei-tea-veel-mille-vihkaja ja sala-mitte-tumm. Etenduse lavaletoomises on osalemas ka kunstnik Joss ja meikija Liisi Krysztelsžtanzsky ja muidu asjade-värkide asjataja ning muusikaline kujundaja Koss(?)

Auteur Karl Koppelmaa on ilmselt saanud inspiratsiooni päris elust, sest S.H.I.T.-i on välja viskamas teatrimaja uus rahaahne omanik, kes on juudist nats ning lisaks veel maffiooso. Samuti on ju ka Teater Kelm oma praegusest saalist välja kolimas (ei tunne küll tausta ega tea põhjuseid, kas samuti on tegemist maja uute omanike ning kõrge üüri nõudmisega, ent paralleel on olemas). Muide lavastaja/näitekirjanik Koppelmaa on enda kanda jätnud selle ebameeldiva, uue üüriisanda rolli.

Etenduse käigus kantakse ka see postmodernistlik "suurteos" ette... no ei saanud jätta paralleele tõmbamata NO99 viimaste aastate lavastustega. Ei teagi, kas see oli eesmärgipärane paroodia, aga midagi olemuslikku tabatakse hästi. Veel tõmbasin paralleele Koppelmaa dramaturgilises käekirjas Uku Uusbergi (mõnede) näidenditega. Jäi mulje, et näitekirjanik on kogunud hulga häid ideid ning pikkinud need ühte lavastustervikusse, ka need, mis otseselt ei oma sidusust tervikuga, aga need on "pandud" sinna konteksti sobima. See jätab kohati hüpliku ja mitte-puhta tunde ka lavastustervikusse. Kõige rohkem kahju jääb sellest, et mitmed pallid mis õhku visatakse, neid ei püütagi kinni ja asjad jäävad nö. õhku rippuma ning liine ega mõtteid ei arendata lõpuni. Positiivne seejuures on muidugi üllatusmomentide olemasolu ja üldse see, et on ideid. Näiteks "natsi-nukuteater" meenub esimesena, aga ka lapseootus-teema, mis annab sisulisi ja mängulisi võimalusi... aga kui rasedal "veed" ära tulevad, siis lihtsalt tegutsetakse edasi, jäi mulje, et ka kunstniku pea veriseks kukkumine ja kogu see show oli lihtsalt ühe visuaalse surramurra sissetoomiseks - kui ta hiljem saali jookseb säraküünaldega, siis otse peadpidi kaussi ja kõik? Praktiliselt suurim osa liinidest jäid poolikuks või välja arendamata või muidu imelikuks. Samas võib muidugi õigustada seda sellega, et ka igapäevaelus jäävad paljud asjad poolikuks ning täit tõde ei näe, ei kuule, ei saa keegi teine teada peale selle isiku enda. Kui see oli sõnum, siis seda tabati. Teatraalses keeles ja meeles see ikkagi päris head muljet ei jäta.

Lavakujunduses kurameeriti halva maitsega. Kuigi seda ei saa kuidagi ette heita, sest ilmselgelt on seda tehtud väiketeatreid kimbutava olematu eelarve tõttu. Kogu see kilega kaetud seinade atmosfäär ning isegi hobuste-stseeni "sirmi"-kile jättis jällegi sellise kergelt räpaka mulje. Mis omamoodi sellisesse saali kummalisel kombel küll sobitus, kuid ometi oli pigem kontrastiks lavaltoimuvale, mitte toetavaks. Esteetilises mõttes tundsin midagi sarnast ka "Savann"-i vaadates. Samas kas see pole mitte tõelise kunstniku tunnus kui tema töödel on mingi läbiv tunnetus. Samas jällegi kostüümid, eriti "Tabamata ime" -lavastuse peakatetest aimdus fantaasiat ning mõnusalt olid need ka sisuga seostatud. Ja kõigele lisaks andsid näitlejate karakteritele koomilise varjundi.


 Kuna "Kelm"is on 4 näitlejat, aga loos tegelasi rohkem, siis kaasatud olid ka kunstnikud, valgustaja ja lavastajagi astub laval rollides üles. See on ühest küljest võimalus ja teisest küljest needus, et on just need näitlejad kasutada ja need peavad ka lavastust kandma. Kõik võib-olla ei sobi kõige paremini just nendesse rollidesse, aga samas on see võimalus just nimelt oma roll välja mängida huvitavalt ja põnevalt ning alati uut moodi. Selles suhtes säras (ja praktiliselt eranditult on alati säranud ka varem) Markus Habakukk. Hoogsa energiaga lahendatud geilik näitleja-roll, kes on enda arvates suurem näitleja kui ta tegelikult on. Aga mõnikord teeb imidž inimese ja sellist mõtlemist on Markus oma karakterisse osanud panna omajagu. Teine, kes viimasel ajal tundub minule meeldivat kõikides oma rollides - Lauli Otsar. Kui varem on ta meenutanud näiteks Mia Farrow'd, siis seekord tõi ta meelde noore Elizabeth Taylorit - silmad säramas, lausa põlemas peas, aimdused ühel hetkel Taylor'i Kass kuumal plekkkatusel särtsakast ja pahasest Maggie'st, siis jälle jõulisest ja teravast Kes kardab Virginia Woolfi Marthast ja kui tal turbanimoodi alusmüts selle lampmütsiga koos peas on, siis ka mõningaid sähvatusi Elizabeth'i vanemana mängitud rollidest, nagu näiteks Agatha Christie The Mirror Crack'd-is. Selles mõttes müts maha, et temas nii palju peidus on... ja eks rase naine, keda ta seekord mängis - hormoonid ju möllavad ning selles mõttes on ta justkui 100 naist minutis ning need emotsiooniskaala värelused siia-sinna toob Lauli kõik lavale.

Jürgen Ganseniga käib minu jaoks kaasas teatav koomiku-slepp, aga siin on ta üks tõsisemaid tegelasi. Lisaks veel lavastaja, kuigi mingis mõttes tüpaažilt on ta ebalavastajalik. Paratamatult jooksid mõtted sellele, et kas Koppelmaa on kirjutanud selle tegelase enda pealt? Jürgeni mängus jäi mul kaks mõtet teineteisega võitlema - ühest küljest jäi mulje õnnestunud Koppelmaaliku tegelase loomisest, ent samas päris lavastajamõõtu ta välja ei vedanud. Kuigi võib-olla oligi eesmärk olla just selline koomiliselt mittekoomiline tegelane, kes on selgelt oma lavastajatöösse igal hetkel mõtetega uppunud, et kõike muud, nagu isegi naise rasedust, ta tegelikult ei näe. On vaid tema kunst ja tema ja näitlejad-teatritegijad ning laveerimine teatri ellujäämise nimel. Eks tõelised lavastajad-kunstnikud vist ongi natuke sellised?! :)

Risto Vaidla kujuneb ehk isegi tüki peategelaseks. Ja üsna eriskummaline ta karakter ju ongi - "tumm näitleja"! Kuigi kõik polegi nii, nagu alguses silmale paistab. Selles tegelases on peidus igasugust... ja seda varjama on Risto meister. Kuigi ma juba olen sarnast mängu temalt näinud, siis on tunne, et ta pidevalt areneb näitlejana muudkui edasi ja edasi. Iga rolliga nagu laieneks see, kuhu ta oma karakterite olemuslikkusega välja jõuab. Siiski ka siin on ta selline tõsisema olemise ning alfameheliku olekuga just tema tüüptüübis kinni. Kuigi eks salapärase prantsuse naise poolt tagaigatsetuna ja esinäitlejana sobis ta selline rollilahendus väga hästi. Ning oma "plahvatusstseeni" kus ta ennast õigustab, selle mängib üheks tüki suurimaks - just nii nagu see peabki olema.

Tegelikult oli algus päris intrigeeriv ja selline kodune tunne oli tekitatud, nagu vaataks mugavalt telekast mingit intervjuud, alles siis kui hämaras "uus omanik" mängu tuli ja karakter lahendati ärritavalt ebaprofessionaalselt, siis sain aru, et midagi on ikkagi viltu. Siis hakkasid stseenid tekkima, kus oli sees geniaalseid mõttepoegi, aga need ei viinud kuhugi või viisid halva maitse piirimaile. Näiteks ratsutamistrenni stseen - naljakalt nukuteatrina ja vaheldumisi kepphobustel sõiduga lahendatud, aga siis tuleb mängu pissi müümine ananassimahla pähe ning geniaalsus ongi lõhutud. Lisaks hakkas stseen venima ja hea idee saigi rikutud. Sarnast tunnet oli läbi tüki korduvalt - hea mõte visatakse õhku või tuuakse mängu, aga ootad, mis sellest saab, ent tegelikult see kustub kas mingi halva lahenduse tõttu või jäetakse lihtsalt see välja arendamata. Dramaturg Koppelmaas on igatahes potentsiaali. Näiteks oli huvitavalt psühholoogiliselt lahendatud tumma Timmu "kõne" - ta õigustab oma halbu iseloomuomadusi ja see "kõne" paneb sellele tegelase kaasa tundma, kuigi samas mõtled, et selline inimene ja tema "õigustus" ju kaastunnet ei vääri - see on absurd, mida ta suust välja ajab... Ja ometi oled justkui sellel hetkel tema poolt. Võõristav, aga näitab dramaturgi võimet inimeste emotsioonidega manipuleerida. Jällegi ei jõuta ju tegelikult sellega eriti kusagile, okei teised, isegi vastleitud uus pruut pöörab talle selja, aga mis siis? Natsinukuteatrit rohkem välja ei võeta, kuhugi selle teemaga ikkagi välja ei jõuta. Näitleja muutub tummaks tagasi, aga siis ikkagi ei muutu... segane värk... Vähemalt "laps" sünnib ära, kuigi veed tulid juba tükk aega enne seda kui lõpuks haiglasse sünnitama minnakse :)

Hinnang: 2+ (Kummaliselt isalik tunne tekkis, isegi kui see tükk ei ole päris šedööver, siis millegipärast on raske neid etteheiteid teha. Lisaks ei olegi nagu pahane, et minu aega oleks raisatud või et see kõik natuke kooliteatri suunas oli kaldu, sest tegemisrõõm paistis liialt läbi. Neli näitlejatööd olid ju head ning sisus oli mõttepoegi, mis oleksid võinud väga heaks areneda. Ma arvan, et lõpuaplausi ajal lavale kallistama läinud lavastaja vanaema aitas tekitada minus vanainimeselikku heldimust ning just nimelt seda vanemlikku tunnet, et ma armastan ju ikka teater Kelm'i edasi ja tubli üritus oli see sellegipoolest, sest kõik tahtsid ju anda endast parimat. Kummaline tunne, seletamatu tunne. "Minu India" ja "Morten Mortensoni aed" olid tublisti õnnestunumad tükid, mis väärivad suuremat vaatajaskonda ja isegi suuremat saali, kui see u.50 inimest mahutav peatselt Teater Kelmi nime endal pühkiv saalike... Aga selles saalis on oma aura, hea aura, eriline ja omalaadne võrreldes kõikide teiste teatritega. Midagi boheemlaslikku, nagu Helsingi ja Stockholmi põrandaalustes kinodes ja teatrites. Kahju, et Teater Kelm sellest välja peab minema, aga ehk uus "kodu", kuhu maandutakse saab olema vähemalt sama hea. Jään huviga ootama järgmisi lavastusi!)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Arvid Pirn'i ja Marleen Evisalu tehtud fotod on pärit Teater Kelm FB seinalt):

“Läbi/mäng”

Lavastaja: Karl Koppelmaa
Kunstnikud: Johannes Valdma, Karoliina Kull
Valgus: Martin Koldits
Laval: Lauli Otsar, Risto Vaidla, Jürgen Gansen, Markus Habakukk (lisaks ka lavastaja, kunstnikud ja valgustaja)
Esietendus: 15.03.2018

Surnud Hobuse Iseseisvas Teatrikompaniis töötab üks omapärane näitleja. 
Ta on tumm, mis on näitleja elukutset arvestades küllaltki raskesti ületatav takistus, kuid oma Pariisi Pantomiimikooli diplomi ning kolleegide postmodernismi armastusega on saanud temast trupis oldud paari aastaga asendamatu liige.
Ta on rahul. Kuni enam ei ole. Kõik lendab korraga vastu taevast. Salajane minevik Pariisist jõuab talle järele, teatrikompaniid ähvardab maffiasidemetega majaomanik väljaheitmisega ning kõigele lisaks on tumm näitleja armunud trupi uude grimmeerijasse, kuigi oli enesele lubanud, et ei aseta end iialgi nii ohtlikusse olukorda.
„Läbi/mäng“ on tragikoomiline lavastus möödavaikimisest.


teisipäev, 27. märts 2018

Teatriliidu aastaauhinnad 2017.aastal esietendunud lavastustele

LAVASTAJAAUHIND - Ivar Põllu ja Mart Koldits, «BB ilmub öösel» (Tartu Uus Teater ja Von Krahli teater, teatrisarjas «Sajandi lugu»)

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND - Marian Heinat. Bess lavastuses «Laineid murdes» ja Kristi lavastuses «Beatrice» (mõlemad Vanemuine)

MEESPEAOSATÄITJA AUHIND - Martin Veinmann. Johan lavastuses «Saraband» (Eesti Draamateater)

NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND - Harriet Toompere. Thessala lavastuses «Praegu pole aeg armastamiseks» (R.A.A.A.M.) ja Marfa Jegorovna Babakina lavastuses «Ivanov» (Eesti Draamateater)

MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND - Ago Anderson. Harald Kuremeri lavastuses «Kaarnakivi perenaine» (Endla ja Kuressaare Linnateater, teatrisarjas «Sajandi lugu») ja Maie lavastuses «Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola» (Endla)

KUNSTNIKUAUHIND - Rosita Raud. Kujundused lavastustele «Sonimine kahele» (Vene Teater), «Mees, kes ei teinud mitte midagi» (NUKU), «Guugelmuugelpunktkomm» (Vanemuine) ja «Lumekuninganna» (Ugala)

SALME REEGI NIMELINE AUHIND - Birgit Landberg ja Paul Piik. Lavastaja ja dramaturg lavastuses «Peks mõisatallis» (Must Kast)

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND - Renate Keerd. «Vaimukuskuss» (Von Krahli teater) ja «TAHE» (Tartu Uus Teater)

TANTSUAUHIND - Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein. «Connext»

BALLETIAUHIND - Jevgeni Grib. Alan lavastuses «Tramm nimega Iha» ja Hilarion lavastuses «Giselle» (mõlemad Eesti Rahvusballett)

MUUSIKAAUHIND - Juuli Lill. Koomiliste Cherubino ja paruness Adelaide’i ning traagilise Maria võrdselt veenev kehastamine ooperis «Figaro pulm», operetis «Linnukaupleja» ja algupärandis «Pilvede värvid» (kõik rahvusooper Estonia)

Märt-Matis Lill, Jan Kaus, Taago Tubin ja Taavi Kull. Erinevate teatrivormide meisterlik ühendamine ooperis «Tulleminek» (Vanemuine)

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND - Artjom Astrov ja Raul Keller. Originaalmuusika lavastusele «Forbidden Colors» (Von Krahli teater)

Aleksandr Žedeljov. Originaalmuusika lavastusele «IDEM» (Vaba Lava ja Vene Teater)

TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHIND - Eve Komissarov

 ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND - Janno Jaanus

HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND - Annika Üprus

PRIIT PÕLDROOSI NIMELINE AUHIND - Rait Avestik

REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND - Jaak Allik

KRISTALLKINGAKESE AUHIND - Sander Rebane

Reigo Tamm

ANTS LAUTERI NIMELINE AUHIND - Lavastaja: Helen Rekkor

Näitleja: Priit Loog

GEORG OTSA NIMELINE AUHIND - Mati Turi

EESTI NÄITLEJATE LIIDU AUHARA - Ene Järvis

TEATRIKUNSTI ERIAUHIND - Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater "BB ilmub täna öösel"

Võitjate üle kohut ei mõisteta :)
Ometi on mõne võidu üle rohkem hea meel kui teise üle... maitsed on lihtsalt erinevad...

Huvitav on ka see, et Oscarite jagamisel panin pihta 24st auhinnast 21; Eesti Teater, millega olen tunduvalt paremini kursis, panen pihta 17st 5 (auhindu oli rohkem, aga 17 neist oleks olnud võimalik ette arvata)! Jätab natuke imeliku tunde, nagu midagi ei klapiks...

Eriti hea meel on järgnevate võitude üle:
Harriet Toompere "Praegu pole aeg armastamiseks" (kuigi ka Ester oleks võinud võita), Birgit Landberg/Paul Piik "Peks mõisatallis" (kuigi ka Taavi oleks võinud Timm Thaleri lavastuse eest võita), Juuli Lill "Linnukaupleja", Raul Keller "Forbidden colors" (kuigi ka Rando ja Oliver või Ardo oleks võinud võita), Rait Avestik "Aarne Üksküla", Reigo Tamm, Sander Rebane, Helen Rekkor, Ene Järvis... Ja "BB ilmub täna öösel" (teise vaatuse) üle... Siiras rõõm on ka mitmete teiste võitjate üle (Rosita ja Martin näiteks), kuigi eelistasin kedagi muud võitma just sellel aastal ...

Kõige kurvem meel on, et "Ivanov" ei saanud ei parima kunstniku, lavastuse ega ka parima meeskõrvalosatäitja auhinda. Ise oleksin andnud võidu nominentide seast nendes kõigis kolmes kategoorias Ivanovile. Õnneks vähemalt Harriet Toompere tõi naiskõrvaosa auhinna sellele lavastusele, kuigi usun, et võidu Harrietile tõi pigem tema roll "Praegu pole aeg armastamiseks". Ivanovis oli teisi ja tugevamaid naiste rolle.

Mõned võidud olid küll täiesti alusetud võrreldes kõrvalolevate nominentidega, aga eks need võidud, nagu juba nominendidki olid oma žürii nägu. Kui mina oleks auhindu jaganud, oleks praegused jagajad vangutanud päid.

Samas mäletan ka aastaid kui nominendid ja võitjad on hämmastavalt suures osas päriselt parimatele pihta pandud.

Õnneks on alati "järgmine aasta" :)

esmaspäev, 26. märts 2018

Enne meid oli veeuputus - NUKU/Vaba Lava


Eesti teatri "Sajandi lugu" sari on jõudnud 80ndatesse, ehk aega, mida vanuses 40+ inimesed teavad ja mäletavad päris hästi. Eriti keskendub lavastus aastatele 1986-1987, kuid alguse saab lugu sellest kui rahvast massiliselt Õismäe paneelmajade korteritesse hakkas kolima ning lõpeb Dr.Albani lauluga "It's my life"...kuna see lindistati aastal 1992, siis jõutakse ilusti Eesti iseseisvumisaega välja, mis siis sellest, et näpistatakse natuke järgmisest kümnendist juurde...

Minu enda 80ndad said alguse Mustamäelt. Sõpruse pst.190, korter 35 (selles mõttes oli paralleelide tõmbamine näidendi teksti ning selles toimuvaga väga lihtne). 1980ndal läksin 7.keskkooli esimesse klassi. Peatselt kolisime ka kesklinna, eestiaegsesse majja Lomonossovi tänaval (sama maja teiselt korruselt ühielamu-toast me mustamäele kolisimegi, tagasi sellesse majja vahetasime näitleja Rudolf Nuude surma järel tema korterisse, mis tema lesele ja pojale jäi suureks. Meie majas elasid ka Lepo Sumera ja mitmeid teisi kultuuriinimesi), te.e- ja raadiomaja vahele. Ühtlasi sai hakatud kooli kooris (Liivi Urbeli ja Tiia Loitme juhendamisel) ja ansamblis Kurekell (juhenda Ülle Raud) laulma. Esimese 7 kooliaasta jooksul sai lauldud ka 7 laulupeol nii kammer-, sega- kui poistekooriga (ehtne sidusus selle lavastusega!) Ja Kadriorus Reet Kaasiku (hiljem Krieger) tantsutrennis käima (ka tantsimine on lavastuses esindatud... kas tõesti kõigil meil oli 80ndatel nii sarnane elu, nii sarnased nostalgiaäratajad?! :)). Trenne sai tehtud tegelikult veel igasuguseid - sulgpall, korvpall, ujumine... aga tants sõi need teised kõik ära. Isa töötas Viru-hotellis, seega oli meil palju välismaalastest tuttavaid ning muidu ka elu-olu ilmselt lahedam kui paljudel teistel. Uhkeks ma küll omaarust sellepärast ei läinud, ikka jagasin kõike sõpradega, aga ema-isa tuttavate toodud Suosikki-plakatitega sai juba varajasest poisikesest peale äritsetud, rääkimata kõikvõimalikud välismaa nätsud ja kommid, mida ise ei jõudnudki alati ära mugida. Elektroonikamängud jm.. see tolleaegne oli nagu mingi paralleeluniversumi elu kui praegu sellele tagasi mõelda. Vanemad läksid lahku üsna varsti pärast kesklinna kolimist (isa leidis teise naise), aga mõni aasta hiljem leidis ema uue mehe, kes juhtumisi oli soomlane. Nad abiellusid ning kesklinna korteri vahetasime kooperatiivkorteri vastu lasnamäel - Fedjuninski tänaval (hiljem Paekaare), sest selle saime jätta omale (riigikorterist oleksime tolleaegsete seaduste järgi pidanud loobuma) kui 1987ndal aastal (muide samal aastal, kui etenduses toimub suur veeuputus ühes Õismäe majas) kolisime ära Soome... Ega ma kogu seda mahhinatsioon-poliitikat ei tea, mida ema nende venelastega ajas, kes meie korterisse kolisid. Tollel ajal ei huvitanud ka eriti. See oli toona pigem reegel kui erand (vähemalt Tallinnas), et kõik ajasid mingeid ärisid ja nahistasid ma-ei-tea-mille-kallal... nagu ka ehtsalt piltlikustatult selles Jaak Kilmi ja Kiur Aarma lavastuses (dramaturgid Andris Feldmanis ja Piret Jaaks). 

Vaba Lava saali laval on tegelikult mitu lava - paneelmajamotiividel on karp-korterid siin ja seal, üleval ja all. Kõigis neis toimus ka sõnatut tegevust ning taustaseinadel näidati video-filme (ka Õismäe üldplaani, mõne korteri sisu, jutustustes olevaid tegelasi, ehk majaelanikke või ajastukohaseid dokk-kaadreid ning ka selle tüki jaoks filmitud klippe... uputuse ajal muidugi ka vett). Lisaks veel üks suur televiisorimoodi "karp". Lava keskel lift koos selle juurde käiva šahtiga ning läbi, üle ja igalt poolt käänduvad torud (väga hea, olustikuline ning sisuga seotud kujundus Liina Keevallikult). Tegelaste kostüümid olid küll lihtsad, ent koolivormid olid ju toona sellised ja pioneeri-kaltsud muidugi kaelas... Hiljem aeroobika-säärised jm nipet-näpet ajastule kohast (soeng, meik)... Üks peategelastest, kes kandis seljas heavy-bändi t-särki, siis see särk oleks ainult võinud olla kas Iron Maiden või Accept või Scorpions või Judas Priest vms logoga - neid ju kõik mäletavad-teavad eredalt sellest ajast...

Naljakas, aga lavastuse kunstniku - Liinaga, olime me koos Samblapõllu spordilaagris lastena (käisime ka mõlemad 7.keskkoolis, tema oli minust klass vanemate seas... see "plikade kamp" kuhu ta kuulus, olid minu arvates ühed lahedamad tüübid terves koolis). Seal laagris sai nii George Michael'it kui Madonnat lauldud kui ka kõikvõimalikke 80ndatel poppe asju kuulatud, mängitud ja tehtud. Sellepärast ongi minu jaoks kõige suurem kriitikanool selle lavastuse muusikavaliku pihta. Kamoooon - see oli ju 80ndad - praeguse pop-muusika häll!!! :) Eelkõige esimeses vaatuses oli muusikavalik viltune... Ei teagi, kes selle laulude valiku on teinud, aga kuni selleni kui teises vaatuses lauldakse "Kolumbus, Gagarin, hoirassaa. Kord jooksid ringi poistena.." olid lauluvalikud kergeltöeldes imelikud. Eriti tobedana mõjus kuulus (ja imeilus) Georg Friedrich Händel'i soprani aaria "Lascia chi'o pianga" kohas kui üks peategelastest heavy-lõustu maalis (ja sellega hakkas raha teenima)... seal oleks pidanud kõlama Iron Maiden vms... okei, Lascia chi'o pianga sõnad on vabadusest, ent hoopis teises kontekstis ning suuremale osale publikust ju nagunii arusaamatud. Samas kui muusikalise kujunduse pärliks kujunes stseen milles üks peategelastest oma suurest Seiklusjutte maalt ja merelt sarja "15-aastase kapteni" fänlusest jutustas ning ta jutustas ka natuke seda raamatuseiklust ümber. Aafrikasse jõudes tehti kummulikeeratud malm-pesukaussidel just õiget "aafrika-muusikat"!

Tegemist oli eelkõige "jutustava" teatriga, ehk 3 last, kes selles Õismäe tee 10 aadressil asuvas majas toona elasid, räägivad vaatajatele oma loo tollest ajast... nüüdseks muidugi täiskasvanuna ja ajaliselt distantsilt. Niimoodi saavad vaatajad teada nende tegelaste rõõmud, juhtumised ja traagikad ning imed - nii nagu meie kõigi eludes neid on läbisegi. Kuid pealtvaataja-kuulajana saab teha ka naljakaid ja põnevaid sõlmesid erinevate tegelaste lugudes, nende enda teadmata kokkupuudetes teiste lavastuse tegelastega. See tõstab selle "jutustamise" kõrgemale tasemele kui lihtsalt "õismäelaste juhtumised 80ndatel". 


Neid kolme peategelast, kes oma lugusid vaatajatele vestavad kordamööda vaheldumisi, mängivad Anti Kobin, Liivika Hanstin ja Mihkel Tikerpalu. Kõik lahendavad oma tegelased natuke isemoodi, seega loovad ka lisaks jutuvestajale karakteri. Anti karakter on selline innukas, silmad säravad, muhe, kelmikas ja igas olukorras positiivne ning alati väljapääsu leidev nutikas poiss ja mees, kes nagu kass, kes alati käppadele kukub, jookseb ikka elus edasi. Uudishimulik ja igale poole oma nina toppiv, enda meelest asjalik ja varajasest east peale ärimees ja asjaajaja.

Liivika karakteriks on tüdruk, kes on klassikaline "hea laps". Malbe, heatahtlik ja südamlik. Lapsena baleriiniks saamisest unistav ning igal pool ja alati tantsiv, vanaema armastav ja austav, majavalitsuse esimehe tütar. Hiljem - noor, iseseisvust tagaotsiv, iseteadlik, samas ka pisut seiklusjanuline (eks need, kes suhteliselt rangete ja ontlike vanemate võimu alt vabanedes järsku "vabadust ja iseseisvust" tunnetavad, nendel tekibki selline vajadus midagi ise otsustada, ise teha, ise luua oma tulevikku). Selles karakteris oli ka omajagu traagikat ning Liivika, rõhutatud kulmude ja kaastundlike, pisut ehk isegi kurbade silmadega andis sellele tüdrukule täiesti tugevalt oma näo ning karakteri. Suurepärane kui jutustajana on näitleja võimeline midagi niisugust tegema!

Kolmandaks Mihkel, kes muide ongi päriselt sündinud asetleidnud "veeuputuse" aastal, aga tema karakter on tõsine, kohati isegi natuke kurja olemisega poiss. Nagu tiinerid ikka - ei saa neist alati sotti, mida nad tahavad, mida elust arvavad või mis neid järjekordselt ärritab. Ja eks neid kõige rohkem ärritabki see, et neist keegi aru ei saa : ) Hiljem saab temast kukeharjaga punkar Junno, kamba juht ning bändi-tegija.

Anti Kobin'i tegelasega tundsin kõige rohkem sarnasust, kuigi ka teistes tegelastes oli kilde, millega samastuda (ka Liivika Kristiinaga ja seda mitte ainult tantsimisega seotult, aga näiteks tema uni, mida minagi (nagu paljud mu sõbrad-tuttavad) lapsena tihti nägin, selle vahega, et mina enda lendamist unes ühel hetkel enam kontrollida ei suutnud ja no mingit kaevu uppunud tüdrukut ma ka ei mäleta, et oleks näinud). Samas Liivika mäng ja lugu kooskõlas pakkus mulle paaril korral isegi külmavärinateni hingepuudutust. Kõige kaugemaks jäi Mihkli Janno, kuigi tunnen ja tundsin ka mitmeid temasuguseid. Ja triitoneid sai mustamäel elades pidevalt sõpradega püüdmas käidud, hiljem neid koju tassitud ja vanni "elama" pandud :)

Torud on selles loos tähtsal kohal, seda nii katkiste veetorude näol kui ka vahvlitorud, mida esimesed kooperatiivfirmad tollel ajal tänavatel müüsid. Nn. "Retrovahvleid" sai ka vaheajal puhvetist - mõnus nostlagialaks (kuigi ka kodus saab vanad head nõuka-aegsed vahvlirauad paar kolm korda aastas ikka sahvrist välja tiritud. Teises vaatuses täidab tervet saali ühel hetkel mõnus vahvliküpsetuslõhn (muide mingi huvitav sissejuhatav "lõhn" on ka Vaba Lava saalis enne etenduse algust). Ja lavale ilmuvad ka vahvlid. Ühe neist saab Anti Kobin enda kätte ning kohe kui seda nägin, tundsin, et see vahvel rändab veel minu kätte... Anti tegelane muudkui jutustab ja jutustab oma lugu... ja siis ta läheneb esimesele reale... mõtlesin, et ta liigub minu paremal käel oleva mehe suunas, aga siis keeras enne temani jõudmist järsku minu suunda... ma hoidsin oma käsi kramplikult rinnal risti ja ei teinud nägugi, et hakkaksin seda vahvlit vastu võtma, samas kui mu vasakul istuv teatrikaaslane võttis käed just vabaks ning Anti enne minuni jõudmist pööraski hoopis tema ette ning vahvel maandus mu teatrikaaslasele :) Pärast koduteel arutasime, et ka tema tundis, et nii kui Anti selle vahvliga seal laval oli, et see tema käes ühel hetkel maandub... Sensitiiviks oli aga hoopis tükis Liivika/Kristiina vanaema :) 

Nagu näha, siis nostalgitsema ja kaasamõtlema võtab see lugu kerge vaevaga. Lavastuslikus mõttes tundub kohati, et natuke isegi liiga kerge vastupanu teed oleks mindud, kuigi tegelikkuses lihtsalt kõik on nii hästi komponeeritud ja paigas, et asi laabub perfektselt ning jätab sellepärast "lihtsa" mulje. Vaevalt, et lastega koostöö tegemine lavastaja seisukohalt kergemate killast on. Lisaks veel - lapsed laval ja väga lihtsalt muutubki kogu tervik nö. "lastelavastuseks". Siin on laste lavaletoomine siiski tabavalt nostalgiamõttes ühenduste tegemiseks väga osav, nutikas ja sobiv lahendus. 

Dramaturgiliselt meeldis kõige rohkem, et kolm peategelast oli pandud teineteise teadmata omavahel "ristuma" - lisaks "aafrika pesukausitrummidele" olid minu jaoks lavastusterviku kõige suuremat elamust pakkuvamad just nimelt need dramaturgilised nõksud - üks tegelane on just jutustanud kuidas ta ufoga liftis kohtus kui teine seletab lahti, miks ta end hõbepaberi sisse mähkis - nimelt läks osmiumile järele, et sellega äri teha ning imestas omakorda teise tegelase tegutsemist :) või siis see kuidas ühe jaoks oli radiaatorile koputamine morsetamine, teisele jällegi "Luikede järve" muusika või ka näiteks sammude kokkuviimine loos, mida noor tantsija Õismäe tiigi ümber ja peale jättis, aga teine neist hoopis midagi muud välja luges. Selliseid pisikesi kavalaid kokkuviidud ühendusi oli mitmeid ja see näitab dramaturgide (Andris Feldmanis ja Piret Jaaks) taset! Lisaks ka muidu mitmeid tekstilisi humoorikaid kilde - tabavad nimed tantsudele, mida noor baleriin elutoas oma vanematele esitas, varaküps noor, kes oma isa paneb paika lausega - "ära sina ole nagu Nõukogude Liit", kui paps oma tütrel tahab tantsimist keelata või miks ka mitte tubades olevate videolõikude ja lavaltoimuva koostoime - näiteks kui laval punkar teeb oma korteris bändi, siis alumisel korrusel proua videos kepiga vastu lage toksib - tulid küll omaaegsed korteripeod meelde ja alumise korruse toksimised ei olnud sugugi harvad :)

Hinnang: 4 (Usun, et sellest etendusest leiab igaüks midagi. Kes nostalgiat või mälestusi, kes nõukaaja absurdi, kes kõrgetasemelist poistekoori laulu, kes väikest tantsupalavikku, kes hästimängitud jutustamist ja/või head dramaturgiat, kes huvitavalt omapäraselt ja selles mõttes isegi värskelt video- ja filmikunsti teatrilaval näitlejate mänguga segamist. Pretensioonitu, natuke naeru, natuke hingekriipimist, natuke kõike. Samas olid ka tegijad kuidagi kindlapeale läinud. Niimoodi ühte ajastut "jutustades" vaatajate ette lahti laotades ei eksitud ei ajastuga, ega ka ärritata kedagi arusaamatult kõrge kunstilise lähenemisega, millest lõpuks ei saagi päris täpselt aru, millest räägiti, kas piibellikust üleuputusest või vabaduse tuulte puhumapääsemisest. Siin on see selge. Eks umbes 1986-87nda kandis see vabanemine ju lahti läks - Hirvepark ja muu... mis päädis taasiseseisvumisega 3 aastat hiljem. Samas on ka kunstilisust. Allegooriad on olemas, irvitamine stereotüüpide üle, filmi ja elu segamine, laulu-tantsu ja draama segamine ja palju muudki. Kilmi ja Aarma on rohkem siiani olnud filmimehed ja selles mõttes tark tegu segada seda kindlat jalgealust uuega! Tulemus mõjus vaataja jaoks natuke uudne, aga samas kindel. Puhas ja toimiv lavastustervik.)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod on pärit NUKU FB seinalt):

Enne meid oli veeuputus

2 H 30 MIN|TÄISKASVANU|VABA LAVA SAAL
Eepilise kommunaaldraama keskseks sündmuseks on kõikide vanade kultuurrahvaste legendidest tuttav veeuputuse motiiv. Seekord saab see alguse augustis 1987, soojaveetorust aadressil Õismäe tee 10, korter 62.
Läbi ühe maja loo räägime kümnendist, mis vormis ümber Euroopa kaardi, kogu maailma ideoloogilised jõuvahekorrad ja inimeste unistused. 1980ndate alguses kehastas moodne nõukogude korterelamu eestlastele võimalust kõigi mugavustega eluks, kümnendi lõpuks sai sellest trööstitult hall monument ebaõnnestunud utoopiale. 
Jälgime seda arengut läbi kolme toonase lapse silmade. Elanud üle veeuputuse, tuleb neil hakata looma uut maailma. Uurime tagasivaateliste monoloogide, arhiivikaadrite ning lavastusliku videomaterjali abil, kuidas põimuvad isiklikud lood ja suur ajalugu, asetades maailma keskpunkti ühe paneelmaja Õismäe teel.
„Enne meid oli veeuputus” on NUKU teatri ja Vaba Lava ühislavastus 1980. aastatest EV100 teatrisarjas „Sajandi lugu”. Lavastus sobib täiskasvanutele ja gümnaasiumiealistele.
Tähelepanu! Etendus ei toimu NUKU teatris, vaid Vaba Laval. Vaba Lava asub Telliskivi Loomelinnakus (Telliskivi 60a). 
Mängivad
NUKU teatri näitlejad Mihkel TikerpaluAnti Kobin ja Liivika Hanstin. Noored näitlejad Amanda-Hermiine Künnapas, Villem Roosa (NUKU noortestuudio), Keijo Norden (NUKU noortestuudio), Samuel Mooses Kaljuste või Robin Roosna, Eric Tohver või Villem Turk, Marleen Sandberg (Tallinna Balletikool) või Karoline Bart (Tallinna Balletikool) ning Angeline Ala või Amia Victoria Vohli (Kaie Kõrbi Balletistuudio õpilased). Kaasategev Tallinna Poistekoor.
Autorid ja lavastajad: Jaak Kilmi, Kiur Aarma
Kunstnik: Liina Keevallik
Muusikajuht: Lydia Rahula
Dramaturgid: Andris Feldmanis, Piret Jaaks
Videokunstnik: Alyona Movko
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Koreograaf: Olga Privis
Filmikunstnik: Katrin Sipelgas
Operaator: Mait Mäekivi
Esietendub 22. märtsil 2018 Vaba Lava saalis