esmaspäev, 14. august 2017

Tom Sawyeri seiklused - TeMuFi


Olen juba aastaid tähele pannud, et etenduse esimesed 5 minutit näitavad (9 korral 10st) ära, kas tükk, mida vaatama hakkad meeldib või mitte. Tom Sawyeri seiklused läheb käima sellise ägeda üllatusega, ehk see kuidas Indiaani-Joe lavale ilmub - 10m kõrgusel publiku peade kohal - polnud kahtlustki - sellest tuleb üks vinge seiklus!

Eelmisel aastal kui tükk esietendus, mõtlesin: raamat on loetud, filme ja multikaid Tom Sawyerist ja Huckleberry Finnist nähtud küll ja küll... seda lapsepõlve lemmikut vene filmiversiooni vähemalt 10 korda (kui mitte 20-30 korda) ja mõtlesin mis ma mõtlesin, aga kui lõpuks tegudeni jõudsin, ehk piletimüügilehe lahti lüüa, olid esituskorrad läbi ja nii ta jäigi nägemata...

Teisel suvel, ehk nüüd, oli esimene etendus välja müüdud... järelikult on head sõnad tüki kohta läinud liikvele...

Ja siit tuleb neid veelgi kamaluga lisaks :)

Jah, kõik vanad Tom-i seiklused aia värvimisest, kärvand kassiga soolatüügaste ravimise, põleva tõrvikuga hamba väljatõmbamise, tüdrukutega kihlumiste, Indiaani-Joe paljastamise ja muidugi Beckyga koobastesse eksimiseni välja, on kõik ilusti ka teatritükis olemas. Ent uus põlvkond ei pruugi neid lugusid teada ja vanematel jällegi nii mõnus nostalgialaks neid meelde tuletada, eriti kui seda pakutakse, vähemalt minu jaoks Tom-i seikluste mõttes uudses vormis - koos laulude ja tantsudega. Justkui pop-muusikalina. Stiili mõttes võikski mingeid ähmaseid paralleele tõmmata kunagiste parimate Terminaatoriga koostöös tehtud Nukuteatri muusikalidega (Risk, Romeo ja Julia jne). Sedapuhku on muusikaline kujundus küll Toomas Lungelt ja sobivad sõnad seatud Inga Lunge poolt.

Minu eriline huvi oli näha mängimas noori näitlejaid - Silver Kaljula, kelle tegemisi avastan alles käesolevast aastast (kuigi kõik taevani kiidavad tema valusat monotükki "5 grammi sisemist rahu" on see minul kahjuks siiani veel nägemata); Kaarel Targo oli mu terve aasta lemmik uus näitleja kui ta 2014.aastal Ugala Arabellas Halleluujat mängis; ning muidugi kõik värsked TÜVKA 11. ja 12.lennu näitlejatibud, kellest paljudega kohtusin nüüd täiesti esimest korda. Unustamata mainida vanemaid proffe - Anne Veesaart ja Karol Kuntselit (kelle silmade sära mängides ei jäänud sugugi noorte kolleegide omadele alla!)

Silver Kaljula võib nüüd küll selle ühe Tom Sawyer-i rolliga tõmmata "elus mängitavate rollide" nimistust korraga maha ka Kevade Tootsi, sest nii Tootsilik oli see tema Tom. Ja eks nad natuke sarnased krutskeid täis tüübid olid ju kah :) "Tom" saab hüpata, kukkuda, Sid-i kiusata, tüdrukutega musutada ja kihluda, sõbraga tattilärakaga pihku köita (minu ees istunud 7-8 aastane väikemees ütles sellepeale üöäkk) ja muidugi kõiki ninapidi vedada ja seigelda nii lava ees, taga, pisikeses majas, treppidel, mäepeal, koopas ja ei-tea-kus-veel. Ja muidugi laulda ja tantsida ka. Silveris endas tundub olevat ka seda sama tulesädet (minu taga istunud provva ohhitas ja ahhitas mitu korda Silveri hüpete peale), ent samas asjalikku eestvedajat (kas mitte käesoleva suve üks suurjoonelisemaid suve-etendusi "Lembitu" pole ka mitte tema mootorijõu kaasabil elustuv) ja asjadega hakkamasaajat ja lõpuleviijat, nagu tema karakter Tomiski. Pagana sümpaatne tüüp/sümpaatsed tüübid :) Tema sõprus lavapartneri, ehk Huckleberry Finn-i mängiva Kaarel Targoga tundub olevat niisama tugev nii lava peal kui päris elus - nii tugevalt ühte hingamist partnerite vahel näeb muidu aastaid koosmänginud näitlejates ja näib, nagu nad täiendavad ja osavalt tõstavad esile teineteise tugevamaid külgi ning ühtlasi toetavad ja aitavad teineteist kus vaja. Kaarli Huck on natuke allaheitlikum tüüp ja isegi õnnetum kui minu kujutuste Huck. Ent tema hea lauluoskus annab ta rollile ka selles tükis tiivad. Mis siin salata, võttis ka minusuguse - vana mehe südame soojaks ja tegi härdaks meele see tema lõpus Tom-ile öeldud "Sina oled see kõige suurem varandus"...

Sõprus on ikka üks ülimalt ilus tunne. Paratamatult viis mõtted ka oma sõpradele. Ja tahaks nendega ju rohkem kohtuda, koos olla ja rohkem koos kõiksuguseid asju teha, aga paraku täiskasvanud inimese elu, kellel on lapsed ja igapäeva tööd ning tegemised, selle prioriteedid on ikkagi sõpradest kaugemal. Hea kui vahest saab koos ärilõuna teha või veel parem - mõnusa sörgi terviserajal või jõu või crossfit trenni jõusaalis. Sellepärast tulebki selliseid krutskitega asju teha Tom-i ja Hucki vanuses, eks sealt need elupõlised sõprused kestma jäävad... 30-40 aastased käivad oma sõpradega koos heal juhul mõnikord metsas 4-tunni rogainidel orienteerumas või sõidavad Pariisi või San Sebastianisse maratone jooksma, halvemal juhul saadavad vaid FB-s sünnipäeva- või pulma/lastesünni-õnnitlusi või vajutavad "like" kui see väga hea sõber juhtub olema üks kolmest parimast eestlasest üle 3000 osalejaga Tartu Rattarallil ;)

See sõprusest tulev südamesoojus ongi ehk peamine, mille tükist iga vaataja sealt kaasa saab. Kuid nagu mainitud, sai ka uusi näitlejaid näha... ja ka neid, kes alles näitlejateks küpsemas... Selles mõttes jäi juba see käputäis kaasatuid näitlejatudengeid hästi meelde. Hans Kristian Õis - kitupunn Sid-ina tundus kohe eriti lahe, aga kahtlemata on see teatav lavale vajalik x-factor olemas ka Kristjan Poom'il ja Maarja Tammemägi'l... ah, mis ma siin seletan - peaaegu neil kõigil. Ja kellel veel pole, võib see peatselt tekkida, sest pole nad ju veel jõudnudki eriti päris publikuga mängida... Selles mõttes oli lahe vaadata kuidas nii laulude ning veel eriti tantsudega mäng tuli välja. Kuigi tantsulises mõttes jäi hoopis praeguseks juba TÜVKA lõpetanud Jaune Kimmel kõige positiivsemalt silma... Ja eriti ägeda koreograafia on teinud lavastusele Jaanika Tammaru (kes minu teada hetkel lavakas magistriks õpib... ning just füüsilise teatri kallakut seal ammutab Jüri Naela juhendusel - sellest püssist saab veel kuulivalanguid tulema - pange tähele! Kusjuures tema näitlemise avastasin ka alles praegu teleri vahendusel - omal ajal kui nende kursus lõpetas ja mul olid isegi piletid Draamateatris etendatud "Romeo ja Julia"-le - Jaanika küll tolles tükis ei mänginudki.. Aga siis ajasin ma kuupäeva või kellaaja sassi ning nõnda jäingi lollilt Draamateatri uksetaha ning ühtlasi selle lennuga tutvumata - nüüd siis avastan "järeltööna" neid tasapisi ükshaaval ja Jaanika on kahtlemata üks peidetud pärle sellelt lennult! Lausa kahju, et teda ennast Tom'is laval polnud...) Mis mulle selle Tomi seikluste koreograafia juures meeldis oli see, et näis, nagu ta poleks teinud näitlejatele järeleandmist liikumiste ja liigutuste keerukuses, ent samas kõik suutsid need liigutused ära teha... mis alles hiljuti, uhkes Estonia "Linnukaupleja" operetis silmatorkavalt häirima jäi - koreograafia latt oli seal viidud kohati niivõrd madalale, ent ka sellest ei suutnud mõned lauljad/näitlejad üle hüpata. Tom Sawyeri seiklustes annavad nii tantsud kui muu liikumine ühe olulise lisaväärtuse kogu lavastusele.

Jõudes lavastustöö ja lavastaja Peep Maasik'uni, siis on mul küll ainult ülivõrdelisi omadussõnu kasutada selle mehe kohta. Eks muidugi noortel lavastajatel tundub tihti see ideede pank olevat rohkem ägedatest uutest lahendustest/ideedest pungil, aga nii küps ja valmis lavastaja, kes alles oma esimesel kooliaastal sellise kompoti kokku keedab, kus kõik näib justkui täpselt ja fantaasiarikkalt ja eelkõige armastusega paika pandud - seda nii materjali kui trupi suunal, see paneb tema tulevasi töid erilise huviga ootama. Noorte tegijatega koostöö pani ka Anne Veesaarele hoopis teistmoodi mängusärtsu sisse. Tegelikult olen tema mängus, mõned aastad tagasi Palmse mõisas nähtud "Gertrud Stein"-ist alates, mingit pidevat arengut ja justkui mängulusti taasleidmist roll rolli järel märganud. Ja siin need noored justkui inspireeriks teda lausa eriliselt särama. Karol Kuntselist ma ei hakka pikemalt rääkimagi - kõik, mis ta teeb laval teeb on alati kogu hingega, ka laste ja noortetükid, ka projektipõhised väiksemad või suuremad sutsakad - tema Indiaani-Joe oli just nagu vaja - hirmuäratav! :) Ja nagu öeldud, siis see Tom Sawyer'i tüki "algus" tema poolt on üks teatriaasta meeldejäävamaid stseene! "Öelge kõigile, et Indiaani Joe on tagasi linnas!" :)

Lavastuse tempo oli äge ja eks Tom'i lood on omamoodi lühikesed ning neid tuleb ridamisi 9-10 tükki ja see hoiabki tempo pidevalt üleval. Ka lugude üleminekutest mitte ainuski kord ei hakanud lohisema. Kui midagi lihvida, siis natuke rohkem juhendamist vajaks õpetaja-rolli kaasatud näitleja. Pauke võiks rohkemgi kõlada :) Poiste värk ju... ent samas väiksematele vaatajatele mõeldes oli see TÄPSELT ideaalne paugu ja hirmu kooslus ning "Indiaanlase" distants publikust.

Minu seekordseks teatrikaaslaseks oli mu oma 11-aastane tütar ning tema kõkutas naerda pidevalt. Kordagi ei küsinud mis kell on või kaua see veel kestab, nagu üsna tihti on teatris-kinos juhtunud. Publikus näis olevat lapsi alates 2 või ehk pigem 3-aastastest, nii tüdrukuid kui poisse ja ka täiskasvanuid, kes olid üksi tulnud vaatama - ilmselt kuulnud kui hea asjaga on tegemist. Mängukoht on täiesti ideaalne - seikluspark - seiklusteks ju loodud. Aga see võimas mägi, mis kõrgus nii ees - lava taustaks kui ka kaitsvalt küljel, see andis sellise tugeva atmosfääritunde oma kõrgete puudega. Ilm ju natuke müristas ja umbes +25 kraadine lämbus aitasid omakorda luua tunnet, nagu toimukski kõik Mississippi osariigis ja vaatajad on kui osa linnarahvast, kes Indiaani Joe nimelise kurikaela ja Tom Sawyeri ning tema parima sõbra Huckleberry Finni seiklustes kaasa löövad.

Hinnang: 4/5 (Esimene date uue teatriga - TeMuFi - läks nii hästi, et ei jõua järgmist ära oodata :) Lastetükkidest parim, mida olen Eesti teatrites näinud pärast paari aasta tagust Tallinna Linnateateri "Krabat"-i. Sellest ka laste- ja noortetükkide arvestuses hinnanguks puhas 5. Kogu aasta teatrielamuste kaalukausil 4. Tuttav materjal ning "lastetükile" omane kergus... Aga väga-väga tugev ja fantaasiarikas kogu perele sobiv seiklus ja lavastus. Eks omamoodi hinnanguna enda eest räägib juba fakt, et need 2- ja 3-aastased, kes seda sellel tormieelsel laupäeval vaatamas olid, pidasid selle peaaegu 2 ja pool tundi hinge kinnipidades ja ringijooksmata-nutmata vastu. See lihtsalt oli nii põnev ja nii sobiv kogu perele - äsja kõndima õppinud lastest kuni vanamemmede ja -papideni välja. Kellel esimese kohtumisena Tomi ja tema sõprade seiklustega, kellel sajandat - kõik näisid ühtviisi olevat vaimustuses ja seiklustes igal sammul kaasas! Ja torm algas täpselt hetkel kui autoukse sai suletud ning kodutee rataste all alguse sai... need minu jaoks puudolevad paugud tulid taevast...
Mine vaatama kas lastega või lasteta - see on tõeliselt lahe elamus!)


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Tartu Postimehest):

TOM SAWYERI SEIKLUSED

Muusikaline koguperelavastus “Tom Sawyeri seiklused” toob vaatajateni loo suurest sõprusest ja kummalistest juhtumistest. Tom ja Huck ei jäta kasutamata ühtegi võimalust oma elu põnevamaks muuta. Milliseid seiklusi maailm nende teele toob? Kas õnnesärgis sündinud poisid ka sel korral terve nahaga pääsevad? Tule ja ela kaasa Tomi ja Hucki seiklustele.

Esietendus 3. augustil 2016 Tartu Seikluspargis.

Lavastaja PEEP MAASIK
Kunstnik Birgit Landberg(Must Kast)
Koreograaf JAANIKA TAMMARU(Must Kast)
Grimmikunstnik MARGIT LEPLA
Muusikaline kujundus TOOMAS LUNGE
Laulusõnad INGA LUNGE
Helitehnik STEN ARVI
Inspitsent ULVE VOHLA
Tõlkija ANNA BERGMANN

Osades
SILVER KALJULA(Must Kast)
KAAREL TARGO(Must Kast)
ANNE VEESAAR
KAROL KUNSTEL(Vanemuine)
JAUNE KIMMEL(Rakvere Teater)
MARI ANTON (TÜ VKA 12. lend)
MAARJA TAMMEMÄGI (TÜ VKA 12. lend)
KAROLIN JÜRISE (TÜ VKA 12. lend)
HANS KRISTIAN ÕIS (TÜ VKA 12. lend)
KRISTJAN POOM (TÜ VKA 12. lend)
RAGNAR KEKKONEN
MARGIT TAMM
ULVE VOHLA

Kestus 2h ja 30min, ühe vaheajaga.

Kommentaare ei ole: