kolmapäev, 16. mai 2018

Härra Biedermann ja tulesüütajad - Vanemuine


Kui ma kuulsin, et Ain Mäeots lavastab Vanemuises psühholoogilist põnevikku, olin kohe ka ise põnevil. Liiga harva tuuakse põnevikke teatris lavale, kuigi need on tihti väga meelelahutuslikud. Eriti imekspandav, et krimkasid üldse ei pakuta, samas kui on teada-tuntud fakt, et eestlased neid lugeda armastavad. Võib-olla on laval raske teha seda "kes on süüdi?" või "miks on süüdi?" mängu, nagu näiteks Agatha Christie oma raamatulugudes kirjutab... ei tea... Kui mõtlema hakata, siis ei mäletagi, kes eesti lavadel viimati oli Miss Marple või Härra Poirot?

Nüüd ma kaldun teemast liialt eemale... tagasi Vanemuise värske psühho-põneviku juurde. Olin juba kõik vaatamisplaanid teinud kui tuli alles meelde, et seda lugu olen juba teatris näinud. Isegi blogis sellest kirjutanud. Toonane oli täiesti okei elamus, tänu väga headele näitlejatele ja korralikule lavastusele Hobuveskis. Kuigi Linnateatri lavastuste lõikes tundus see isegi kerge pettumusena, aga seda just sisuliselt küljelt.

Tegelikult võiks "peaaegu" sama öelda ka Vanemuise ja Ain Mäeotsa versiooni kohta. Lavastus on põnevalt viidud 60ndate lõpu-70ndate alguse Saksamaale. Arvestades, et värvilisi saateid hakati edastama Saksamaal aastal 1969, aga kasutatud eurovisioonilaul on 70ndatest, siis võiks seda toimumisaega pidada ikkagi pigem 70ndateks(?) Riietus ja parukad võiksid ka 60ndatele viidata. Samas šveitsi näitekirjanikust klassiku Max Frischi näidend nägi tegelikult ilmavalgust aastal 1953. Võib ette kujutada, et 53ndal aastal olid ka veel tugevalt ja teravalt õhus teise maailmasõjajärgselt kogu juudiviha-teema, millega seda näidendit võiks seostada (peategelase perekonnanimele viidates). Kuid tegelikult kirjutas Frisch esimese visandi sellest näidendist juba aastal 1948, vastureakstioonina kommunistide võimuletulekule Prahas. Ükskõik kumb, kas kommunismiga või juudi-teemaga seonduvalt, oli see ikkagi hoopis lihtsalt oma lõbuks süütamine neil pahalastel selles näidendis ning mitte konkreetselt ühel või teisel põhjusel ja see ärritab mind selle teksti juures kõige rohkem.

Nimelt lugu on ju lihtne - Gottlieb ja Babette Biedermann on heal järjel abielupaar, kellel kodus nii värviteler kui igasugust hõbedast mammonat ja muid rikkurite vidinaid. Mees on ilmselgelt mingi firmaboss. Naine kergelt neurootiline. Seal kus nad elavad on pidevalt uudistes pahatahtlikud süütamised. Mingid mehed, kes tutvustavad end ukselt-uksele müügimeestena. Üsna alguses ongi üks selline platsis ning otse Biedermanni koduseinte vahel pererahva elutoas. Selgelt kahtlase olemisega, kuid peremees ei kutsu talle politseid. Ei lase kodusoleval teenijalgi minna ja teavitada kedagigi... naabreidki... põmmpea - võõras inimene vägisi tungib talle koju ja tema annab talle öömaja... kuigi just nii telest kui lehest uudiseid on kuulnud-lugenud. Okei.

Siis tuleb teine tegelinski mängu ja mäng on juba üsna sügavale vajunud ning ka Biedermann selgelt teadlik, et asi on mäda... Ta leiab ka bensukanistrid pööningult - aga mees ikka ei teavita veel kedagi...

Siis küsib veel publiku käestki, et millal me aru saime, et asi on mäda - KOHE ESIMESEST HETKEST!!! Ja mida meie oleks teinud selles olukorras? AJANUD TA VÄLJA VÕI TEATANUD POLITSEILE, TEATANUD NAABRITELE, TEATANUD KELLELEGI!!!!! Täielik idikas.

Okei, siis poleks ju ka üldse kogu seda lugu. Poleks tekkinud neid küsimärke, et kuidas ikkagi käituda olukorras, kus ka näiteks täiskasvanud inimest kiusatakse, kui nüüd lihtsustada ja taandada tegevustik minu jaoks kogu loo põhiküsimusele. Alles hiljuti oli mul oma elus intsident, kus kedagi lähedast kiusati... valus, väga valus teema. Ma soovitasin esimese ropsuga, et mine asjaga kaasa... see on ka tee, mille valib härra Biedermann... Kuid üsna pea sain aru, et kuigi alludes provokatsioonidele ei anna küll kiusajale rahuldust eesmärgi saavutamisest, ehk ei näita välja, et see Sind üldse morjendab, oled Sa ikkagi niimoodi käitudes sellises olukorras kaotajaks ning mis veel hullem - alistuja. Oma mina allasuruja... leppija, et teine on Sinust inimena üle(muslik)... eriti veel keegi selline nõmedik... Aga ükski inimene ei ole teisest inimesest parem ega rohkem inimene ega teiste elu üle otsustaja. Kellelgi pole õigust teist sundida ega ka teisele inimesele või tema varale midagi lubamatut teha.

Ja täpselt seda teed lähebki Gottlieb - ta üritab "heaga"... alistub kurjamite plaanile, tehes selle üle isegi nalja, et ta laenab neile tikke - lootes, et seda sellest kurjast keergemini üle saab - EI SAA! Ja kui ta juba sellesse sohu on juba seisma jäänud, siis ta muudkui vajub ja vajub ja vajub. Läheb paanikasse ning ei suudagi enam normaalse inimese mõistusega asja võtta. Antud juhul on muidugi imelik, et ka tema naine ega ka mitte teenija ei tule selle peale, et vaja on ametivõimude abi. Käivad küll vabalt nii linnapeal kui muidu majast väljas... Ja kui mingi selline häiriv faktor on näidendi tekstis, siis see ebausutavus ärritab sellevõrra, et ülihead rollid ning põnev režii ei mõju piisavalt olulisena korraliku elamuse tekkimiseks.

Ja rollid on kahtlemata head! Eelkõige Gottlieb ja Babette, ehk Aivar Tommingas ja Piret Laurimaa. Tommingas teeb oma kõige paremat hoogsalt närviminevat koduperemeest, kes juba alguses on natuke närviline tööasjade pärast, kuid siis see kogu protsess, et keegi võõras tuleb Sulle koju ja oma rumaluses annad talle öömaja ja siis naise neuroosid ning uued võõrad Su katuse all.... ja väljapääsmatuna tunduv olukord, kus Sa ise pole enam oma kodu peremees ning vaikselt kardad juba oma elu pärast. Kogu selle närvilise teekonna mängib Tommingas hoogsalt ja närviliselt ka välja. Eriline karakter-maiuspala oli Piret Laurimaa Babette. Natuke närviline, kuid ehtne tõusiklik tobukesest koduproua, kes oma viisakuse ja maine nimel on valmis alistuma teise inimese manipulatsioonidele. Piret on üldse (jälle) tõusnud üheks Eesti teatrite tipuks. Kuigi ta on minule peaaegu kõikides oma rollides meeldinud (erandina eelmise aasta Hedda Gabler, aga erand kinnitab reeglit). Ühel hetkel tundsin juba liialt sarnasusi tema rollide vahel, kuid hiljutine Kalevipoja ema ning põrgupiiga ja nüüd see Babette näitavad, et ta on hakanud leidma üha uusi ja uusi erinevaid nägusid ja põnevate karakterinüanssidega tegelasi. See on kõige paremas mõttes uuesti ja uuesti üllatav ja isegi vaimustav! Riho Kütsari "suurekasvuline maadleja" oli igati omal kohal, vast grammi võrra liiga leebe olemisega, et mõjuda hirmuäratavalt (oleks mingi kahtlane tõmblus või pisidetail, mis reedaks ja tekitaks hirmu juurde, annaks karakterile diapasooni ning kihte), aga eks niimoodi rõhutatult, et ta otseselt ei tee midagi üle piiri, see pea"ks" muutma teda õõvastavamaks... Ott Seppa pole juba tükk aega uues rollis õnnestunud näha. Siin on ta kuidagi tagasihoidlikuma rollijoonisega karakteris, ei bravuuritse eriliselt ega ka võta ei ruumi ega suuremat tähelepanu (selles mõttes ei midagi erilist ka tema enda CV jaoks, aga tore oli sellegipoolest teda laval näha). Karl Laumets on parukaga vahvalt ajastus, kuid tema tegelane on kuidagi üleliigne kogu jandis. Väga vähe üldse lavaaega saades, aga kas tõesti on ta seal ainult selleks, et välja tuua põhjusetust nende "hullude" tegevuses?

Mäeots on koos kunstnik Kristjan Suitsuga loonud huvitava lava, millest aimub 50ndatel kasutatud technicolor laiekraan filmide tunnetust. Värvid on soojad ja lavale on ehitatud madala laega piklik korter - huvitavat filmilikku laiekraani tunnetust rõhutab ka must all- ja ülaäär laval. Kuigi tegevustik vahepeal ka väljub sellest ruumist. Mäeots on loonud "pööningu" (kus pahalased tegutsevad) lava ette publikule veelgi lähemale. Lootsin, et sellest kõigest tekib ka õõvastav tunnetus, aga kuidagi mänglevalt ja rahumeelselt toimetavad need psühhid seal, sest peremees laseb neil tegutseda rahumeeli. Isegi siis kui lõpuks mõrvani asi liigub ning perenaine (vägistamiseks?) tahatuppa tiritakse, jättes sealtoimuva selgusetuks vaatajatele, sest tagasi lavale tulles pole temaga nagu midagi juhtunud. Mis nüüd konkreetselt võrdluses 8 aasta taguse Linnateatri lavastusega Vanemuise versiooni kahjuks räägib, on komöödia praktiliselt täielik ärakaotamine lavastusest. Korra või paar saab muiata või isegi turtsatada naeru, kuid tegelikult on see praktiliselt täiesti taandatud, et mõjule pääseks veelgi tugevamalt korteriperemeeste "nurkasurumise" psühholoogia ehk manipuleerimine. Paha vallutab maailma ja headus on selle ees alistuja rollis. Kuigi kui hea see Biedermann tegelikult ikkagi oli... Enda arvates küll, aga kõrvaltvaatajana tekkis natuke selline nõutu tunne, et tuleb olla kellegi ebameeldiva tegelase poolt. See ongi vast selle tüki suurim sisuline väärtus - sellise kahe otsaga tunde tekitamine.

Hinnang: 2+ (komöödia see pole, trillerina ka natuke kaheldava väärtusega, kuigi mõnda aega on nagu õhus selline põnevus, et mis ikkagi toimub, sest vaadates lugu, saab ju kohe esimesest hetkest aru, et paha ja kahtlane mees niimoodi võõrasse koju sisse tungib ning mis ikkagi edasi saama hakkab. Miks nad seda kõike üldse teevad? Kas peremees suudab kaasata politseid või kedagigi. Aga kõik see tundub siiski natuke ebausutav. Samas kui psühholoogilise põneviku kõige olulisem komponent selle mõjumiseks ongi just usutavus. Saan aru, et sellistest asjadest on alati vaja rääkida, sest kogu aeg inimesed kiusavad teisi, alati on keegi, kes tahab end paremaks pidada või kellestki üle olla, olgugi siis kasvõi kättemaksuks ehk üleolevatest inimestest üleolemiseks. Või ka enda frustratsioonide või alistumiste väljaelamiseks. Lisaks toimis see hoiatavana, et pole vaja inimesi liialt usaldada. Tasuks märgata ning mitte lasta endaga manipuleerida. Ja veelkord rõhutades, et kellelgi pole õigust teise vastu paha olla. See võib kõige kummalisematel viisidel Sulle endale kaela sadada. Kõik siin maailmas on seotud ja mõni pahateo laine võib edasi liikudes mõjuda väga destruktiivselt ning ühel hetkel hammustada ka sind ennast tagumikust.)

----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud Heikki Leis'i foto):

Härra Biedermann ja tulesüütajad

  • DRAAMA
  • SADAMATEATRIS
Max Frischi must komöödia

Tõlkija Aleksander Kurtna
Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits
Liikumisjuht Britt Kõrsmaa
Originaalmuusika autor Siim Randla
Osades Aivar Tommingas, Piret Laurimaa, Riho Kütsar, Karl Laumets, Ott Sepp, Merle Jalakas, Siim Sareal
Must komöödia leiab aset kenas ja korralikus linnakeses, kus viimasel ajal on toimuma hakanud saladuslikud terroriaktid. Ühel õhtul koputavad kaks meest linnakodanik Gottlieb Biedermanni uksele, esitlevad end kaupmeestena ning paluvad öömaja. Õige pea on nad majaperemehe loal ja abil end sisse seadnud maja pööningul, otse katuse all…
Meie silme all toimub osav manipulatsioon kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta. See on lugu kõigist neist inimestest, kes keelduvad tunnistamast neile vastu vaatavat tõde ning loodavad pead liiva alla peites sellega kohtumisest pääseda.
Ehkki näidend on kirjutatud juba 1958. aastal, pakub absurdihõnguline poliitiline parabool kindlasti äratundmist ka kaasaja kontekstis.
Esietendus 5. mail 2018 Sadamateatris
Tähelepanu!
Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele ning nõrga närvisüsteemiga inimestele. Lavastuses suitsetatakse.

Kommentaare ei ole: